Uneleja

Nii. Ma olen nüüd siis ka tagasi sealt Hollandimaalt. Tegelikult jõudsin juba eile kuskil 5 ajal päris koju, aga ma ei viitsinud trükkida siia midagi. Ilmsegelt olin väsinud.

Tripp ise oli täitsa tore tegelt. Ma kartsin ja olin ise liiga negatiivselt meelestatud. Igast nalja sai, mu pere oli tore ja Holland on väga ilus maa. Tasane küll jah, aga ilus. Seal oli täiesti kevad. Tallinnast läksime, oli suur lumetorm. Jõudsime sinna, maa roheline. Iga päev oli mingi 18- 20 kraadi sooja, lasime t- särkidega ringi ja võtsime päikest, kui mahti oli. Tulime tagasi Eestisse, hakkas uuesti lumetorm. Liiga suur kontrast! Aga nagu ma paljudele ütlesin, saame meie nüüd kaks korda kevadet nautida. :)
Ja vb on minul ka kevad südames....

Igatahes vaheaega mul nüüd ei olnud. Tuleb suveni vastu pidada ilma suurema puhkuseta.

Aga Hollandist veel natuke... Amsterdam oli ka ilus, aga ainuke asi, mis mind natuke häiris, oli see meeletu kanepi hais, mis igal pool üle pea lendas. See oli tõesti igal pool nagu ka kohvipoode oli igal nurgal. Lilleturul müüdi ka kanepiseemneid tulbi omadega kõrvuti. Vb see ei olegi nii... veider või imelik, aga teistsugusest keskkonnast tulnud inimesele küll.

Tore on kodus olla. Varsti võtan oma läpaka kaenlasse, lähen elutuppa teleka ette, teen tassi teed, võtan tüki šokolaadi ja ootan, millal laupäevaõhtune õudukas hakkab.

Ma ei olegi sellest tripist väga väsinud. Magasin täna ka ainult 11ni. Noh.. 12 tundi tuli ära jah, aga seda ka õudusunenäoga, kus Marjaliisa mind ära süüa tahtis :D (tegelt oli see päris vastik unenägu ja see ei lõppenud ära ka, hoolimata sellest, et ma vahepeal pikalt üleval olin, läks samast kohast edasi) ja meeletute köhahoogudega, mis lihtsalt ei lasknud magada aeg- ajalt. Jah, ma suutsin korjata omale Hollandist köha. Mis on naljakas, on see, et on ainult köha. Muud midagi. Rõve köha. Kui ta algas, siis köhisin lausa mädatükke. Ema arvas, et angiin.. Aga vist on ikkagi midagi kopsudes.. Ei tea, kui üle ei lähe siis...

Homme veel ja siis kooli. :D Päris lahe. Ma olen oma asjadega väga maas, aga ega väga motivatsiooni neid järjele ajada ka pole. Vähemalt mitte praegu.

Selle reisi juures meeldis mulle see, et nagu sellistel reisidel ikka, õpid sa kõiki veel paremini tundma. Kaasa arvatud õpetajaid. Ma veendusin nende puhul nii mõneski asjas.

Mis on naljakas, on see, et mul on suht suva kõigest. Mingeid tundeid nagu pole... Ei rõõmu, ei kurbust. Isegi tühjust mitte. Lihtsalt on haigelt suva kõigest. Ja ka sellest, et mul suva on, on mul suva. Suht loogiline jälle. Aga noh jah... Suva :D.

See on päris pikk postitus... Aga lõppu veel üks asi. Ma käisin enne selle kirjutamist Artemise blogi lugemas. Ja need järgnevad sõnad on nüüd talle:

ma usun, et see oli imelik mind seal mitte näha ja minuga mitte rääkida saada, aga tead mis, sa pead suureks kasvama ja oskama ka ilma minuta hakkama saama :D (sõbralik mõnitus). Aga tegelikult jah... Sa ei või kunagi teada, mis juhtuda võib (ja ma ei mõtle siin meist olenevaid põhjuseid, sest need suudame me alati ära klaarida). Mind ei pruugi mingi hetk lihtsalt enam olla msni sisse logimas... Aga jah (et mitte lõpetada negatiivse alatooniga), ka mina tundsin sinust puudust ja mul oli tore, aitäh muretsemast :D