Sipsik

"Ja pärast sööki läks Anu Sipsiku juurde ja ütles:
"Sa oled mulle väga armas."
Ja sipsik ütles:
"Siis on kõik hästi.""

"Leidsin" elutoast laua pealt "Sipsiku", mis kingiti Henryle valla poolt lasteaialõpetamise puhul. Nüüd ma loen seda hoopis teise pilguga, kui lapsena.

"Anu vaatas oma mängunurga poole, kus Sipsik teiste mänguasjade hulgas istus. Ja Anule paistis äkki, et Sipsik on täna millegipärast justkui kurb.
"Miks sa kurb oled?" küsis Anu Sipsiku käest.
Aga Sipsik ütles:
"Ma ei ole kurb, ma olen ainult tõsine."
"Miks sa tõsine oled?" küsis Anu.
"Ma mõtlen," ütles Sipsik.
"Millest sa mõtled?" tahtis Anu teada.
Ja siis ütles Sipsik:
"Ma mõtlesin, et sa oled juba suur tüdruk ja lähed varsti kooli. Ja siis ma mõtlesin veel, et varsti sul ei sobigi enam nukkudega mängida."
Nüüd hakkas ka Anu mõtlema. Ta mõtles ja muutus selle mõtlemisega ikka tõsisemaks. Ja lõpuks muutus ta nii tõsiseks, et tal hakkas kohe päris kurb. Ta mõtles sellest, et kui ta suuremaks kasvab, siis ei sobi tal võib-olla tõesti enam Sipsikuga mängida. Ja ta mõtles veel, et päris suured inimesed ei taha enam üldse nukkudega mängida, ükskõik kui armsad nukud ka on.
Lõpuks muutus Anu meel nii kurvaks, et Sipsik pidi hakkama teda lohutama.
"Ära muretse," ütles Sipsik. "Küll me kuidagi ikka toime tuleme."
"Kuidas me siis toime tuleme," ütles Anu. "Kui ma võin nii suureks kasvada, et ma võib-olla ei tahagi enam sinuga mängida."
"Siis sa paned mu kuskile sahtlisse või karpi," ütles Sipsik.
"Mis sa seal sahtlis või karbis teed?" küsis Anu.
"Ma mõtlen siis seal," ütles Sipsik. "Ma mõtlen, kuidas me sinuga mängisime ja kuidas me kevadvetele teed tegime ja kuidas me kummipaadiga sõitsime ja kuidas me katusel käisime ja kuidas me herilastega võitlesime."
"Sina mõtled küll," ütles Anu. "Aga mis siis mina pean tegema?"
"Sa võtad mu mõnikord sealt sahtlist või karbist välja," ütles Sipsik. "Ja siis tuleb ka sinule meelde, kuidas sa minuga mängisid ja kuidas me kevadvetele teed tegime ja kuidas me kummipaadiga sõitsime ja kuidas me katusel käisime ja kuidas me herilastega võitlesime. Ja sulle tuleb kõik see aeg meelde, kui sa olid veel väike laps ja tahtsid nukkudega mängida."

Jah, inimestega on samamoodi. Suheldakse küll, aga mingi hetk jääb see vähemaks ja siis pannakse see mälestus teisest inimesest kuhugi sahtlisse või karpi kinni, kus ta kiratseb ja tuhmub. Alguses võetakse seda mälestust tihemini sealt sahtlist või karbist välja, aga mingi hetk tehakse seda järjest ja järjest vähem, kuni lõpuks see jääbki sinna sahtlisse või karpi seisma, täiesti unustatud, täiesti üksi. Keegi ei võta teda enam välja, keegi enam ei meenuta. Ta muutub järjest väiksemaks ja tühisemaks, tuhmub ja tuhmub, kuni kaob täiesti. Ja siis on sellel inimesel ruumi järgmine mälestus sinna sahtlisse või karpi kinni.

I waited here all night for you to come

But your love just disappeared.
I'm waiting in the dark for miracles
But miracles don't happen here.

Täna on tuju suht kehva. Päriselt ei teagi miks, aga eks siin on üks asjake küll jah. Sellest ma aga siin rääkima ei hakka.
Suht väsinud tunne on. Suht üksikuna tunnen end ka. Üleüldiselt. Ma nagu otsiks midagi, aga ma ei paista seda vist kunagi leidvad. Ma tunnen, et minus on midagi puudu.

Ja inimene, kellest ma tahaks, et ta loeks, sest ma leian, et see oleks oluline, ei loe seda blogi enam, sest see ajab teda vihale...
Meh.. mis siis ikka.. See on tema valik, kuigi sellest on kahju... Isegi väga, aga noh.. Jah.. Olgu. Mis siis ikka...
Olen jõuetu igasugu jõududega võitlemiseks...
Bye

Nuuks

Läksin täna oma Atsikesest lahku.. Nii kurb oli teda sinna üksi jätta, aga mulle lubati, et ta vaadatakse homme üle ja äkki saan ta isegi homme tagasi! That would be just sweet! Loodan, et temast väga palju kaotsi ei lähe. ;)

Mingi idee oli mul veel... Midagi veel, mida siia kirjutada... Aga nagu alati, õigel hetkel enam ei mäleta... Ju siis polnud väga oluline. :)
Täna oli ilus ilm.. Kõndisin linnast koju nagu alati oma sprinteri tempoga ja järsku jõudis mulle kohale, et mul ei ole mitte kuhugi kiiret ja ma saaks ju jalutada ja lasta päikesel end paitada. Niigi vähe on teda.. Aga ikkagi jõudsin ma maru kähku koju.. Asi on vist selles, et ma lihtsalt ei oska jalutada. Nooojaaaah...

Õhtul Elise (forever together!) juurde. Jejee.. Tõotab lõbus tulla. Kahju aind, et Lokit seal pole.. Ta on nii numps! Või vähemalt oli, kui mina teda viimati nägin.. But when the hell was that?! Ages ago.

Eile käisime Leeloga tema priitoidu eest pitsat ja jäätist söömas. Be jelaous now! Tasuta pitsa maitseb ikke õigede hääste! Jäätisest rääkimata.
Tšillit oleks võinud ainult rohkem olla.. Aga muidu oli super!.

Tahaks praegu kedagi kaissu võtta... Või ise kellegi kaisus olla.. Ohwell..
Kui sellised mõtted hakkavad juba tulema, siis on aeg lõpetada.

Mõtelus

Järjekordne õhtu täiesti mõttetult mööda saadetud.

Astusime Henryga bussi pealt maha otse päikese kätte. Oi, see oli nii soe. Kõndisime majade vahel, mina igat päikesekiirt püüdmas.
Tahaks mõnikord lihtsalt päikese käes peesitada. Lihtsalt lamada päikesekiires ja mitte midagi teha.. Uneleda. *ja keegi teeb veel pai ka (nagu koer kunagi)* Aga kahjuks päike mu tuppa täna ei paistnud.

Käisime Kristinaga jooksmas. Kesest jooksu jõudsime järeldusele, et tervis on nõrkadele (nagu alati, meil on ülimad teooriad). Aga päriselt ka. Kui sa oled terve, siis tähendab see seda, et sa pole kunagi riske võtnud. Päris lahe vabandus, mille taha ronida. Peaaegu võrreldav YOLOga.

Ja nagu alati on Henryl vaja just siis vannituppa, kui mina dušši all olen. Seekord olin ma aga tark, panin ukse ettenägelikult lukku.

Ja saidki mõtted otsa.

I don't really mind if I just fade away.

Istun pooleldi kerratõmbununa tugitoolis, trimpan teed, mul on hea soe olla ja sees on rahu. Jap, täitsa lõpp, aga ma olen täna kuidagi väga complete. Üks väike asi muidugi tiksub vaikselt kuklas küll, aga ma ignoreerin seda jõhkralt. Ma täna ei taha, ma täna ei viitsi. Mul on niiviisi hea olla ja ma plaanin sellest tundest natuke aega veel kinni hoida.

Eile oli väga tore õhtu. Eks ma nii siin-seal läksin veits üle piiri ka, aga noh.. I regret nothing. :)
Tore oli neiusid jälle näha, nende segast peksta. Tiigi tänava istumised on alati võrratud (olgu, ma tean, see oligi alles teine istumine seal, aga seda enam!).

Elu on ilus!

P.S. Väga sisutihe postitus, aga noh... Kui ei meeldi, ära loe :D.

Tell me I should stick around for you

Tell me I could have it all.

Wow. Blogil üle 10 000 vaatamise. Päris kena skoor.

Aga tegelikult on nii veider olla. Mul on kogu aeg selline tunne, et midagi juhtub kohe.. midagi halba.. Vb on see lihtsalt see, et mul on sessist siiber. Ohjah, aga nagu Ado mulle meenutas, siis on see mul alles esimene. Hurraa....

Did you really think I wouldn't see this through?

Nüüd on siis üks ebaõnnestumine ka kirjas. Jah, ma tean, ma ei kukkunud läbi, aga siiski, ma ei ole sellega rahul. Kui arvestada seda, kui palju ma selleks õppisin.. Aga noh, olgu. See selleks.

Mul paar päeva tagasi isegi oli mitu päris head mõtet, mida siia kirjutada, aga jah, nüüd on jälle paar asja juhtunud, mis on mul mõtted sassi ajanud.
Homme koju ja siis.. jah. Eks näis, mis siis saab.

2 eksamit veel ja siis saab see läbi. Hea seegi.

Lahe on süüdistada oma halvas tujus midagi nii ilmselget kui seda on sess... Kes võiks midagi muud üldse praegu eeldada? Hah...

I need you...

...but I can't need you anymore.

Mu õnne(junni)mull, mis mul pühapäeva õhtu ja eilsega tekkis läks täna jälle millegipärast katki.
"Isegi mina olen eksami pärast närvis!" "Teid on nii hea näha!" 
Jah, ja täna ei suuda ma kohe üldse end sundida homseks eksamiks õppima.
Ning muidugi oli numpsikuid tore näha, aga see laialiminek ja uuesti üksi jäämine käis kuidagi maru kähku. Olime kõik koos ja juba ma avastan end üksi üle Turu silla koju lonkimas. Tunnen juba uuesti neist puudust, kõige rohkem muidugi nodzu Jermoškinist. Loogiline, samas natuke naljaks..

Aga võib olla on mu mulli purunemises süüdi fakt, et ma olen suht väsinud, sest öösel väga magada ei saanud. Kõigepealt, kella üheni käis neljandal korrusel disko. Panin pea padjale ja kuulsin laulusõnad ka ära, niipalju, kui neid oli... Isa käis rääkimas mitu korda, lubati vaiksemaks panna, midagi. Lõpuks kutsus isa politsei, siis rahunes asi maha, aga idikad panid alt fono kutsuma. Ei tea, kas siis isa või härrad politseinikud ütlesid, kust korterist väljakutse tehti...
Aga nagu sellest veel vähe oleks, hakkas öösel mu fantoombeebi ka mind mõrvama. Ta pole tükk aega mu vastu nii vaenulik olnud..

Ma loodan selle peale, et asi on väsimuses.. Pea ka valutab. Viisin Heinrichi kooli ära, üritasin magada veel, aga ei tulnud sellest ka suurt midagi välja.. Mis siis ikka. Täna öösel saab vast magada..

I'm still too tired to care and I got to go

That man!

Aga ega sellega ongi kõik suht öeldud. Endiselt olen omadega sees, kuigi üritan seda endale eitada, aga teatud hetkedel tuleb see kõik korraga tagasi.. Eriti siis, kui sinu tähelepanu on hajutatud sellega, et järjekordne Treffneri õpetaja on surnud. Seekord siis Urmas Kokassaar... Kahju, siiralt kahju. See uudis viis mu ikka korralikult rivist välja...
Aga jah, eitamine on üks tugev relv kui sul pole muid vahendeid käepärast.
Ja nüüd ma lähen teen nägu, et ma magan ka vahepeal.

Can anybody love someone but pretend that they don't exist?

Jõulud ja aastavahetus möödas, Rootsis ka nii muuseas ära käidud. Nüüd saab siis jälle kooli ja eelkõige tuleva 4 eksamiga tegelema hakata. Kuigi mul on meeletu motivatsiooni puudus, endiselt. Aga eks ma pean sellest üle saama.

Aastavahetus ja Rootsi kruiisikas olid lahedad. Muidugi kui aastavahetusest see välja jätta, et ma sain ilutulestikuraketiga pihta. Ja mingi hetk jäin kellegagi juttu ajama, nad läksid ära ja siis ma avastasin, et ma olen täiesti üksi, sest mu ülejäänud seltskond oli mind maha jätnud, aga siis lendas juba Jane mulle selga ja sealsamas oli ka Krissu, niiet kõik läks ikkagi hästi.
Ja ma jumaldan reisimist, seega oli ka Rootsi väga lahe. Istusime Stockholmis kogemata vale bussi peale, aga lõpuks jõudsime väga heasse kohta: seal olid olemas nii toidu- kui ka riidepoed. Ja pärast otsisime toidupoodi ja istusime tahtlikult suvalise metroorongi peale, aga siis me jõudsime meditsiinilinnakusse.. Tahtlikult tehtud asjad ikka ei õnnestu jah. Ja õhtul laevas käisime Heliga mööda laeva ringi ja hakkasime suvalistele kelbast ajama ning loomulikult laulsime ka karaooket.

Täna oli mul suht rahutu öö. Unenägude poolest. Ma näen tihtipeale ühte samasugust unenägu ja see lõpeb alati ühtemoodi.
See on paras timetravel. Ajastu on seal keskaja kandis. Ma lähen kas kooli või klassiga kohustuslikule jumalateenistusele. Kirik on hästi vana puukirik. Mingil põhjusel ma lähen kirikuõpetaja juurde, kes on kõhn küürus mees kongus nina ja üldse ebameeldiva näoga. Siis astuvad kaks munka kiriku ustest sisse. Aga seekord ma unenäos teadsin, mis juhtuma hakkab. Ma jooksin ruttu kirikust välja ning õnneks samal ajal ratsutab kirikust mööda umbes 5 politseinikut. Ma kutsun nad ruttu sisse, ühe munga saavad nad kätte, aga teine, meheks riietunud naine ikkagi suudab kirikuõpetaja ära tappa ja põgeneda. Niiet lõppes see ikkagi surmaga.
Ja edasi läks Van Helsingu stiilis vampiiriunenäoks.
Kui keegi oskab ära seletada, mis see kirikuunenägu tähendab ja miks ma seda alati ühtemoodi unes näen (kuigi seekord teadsin ette, mis toimuma hakkab), siis ma ootan huviga.

Aga jah, ma pean end kokku võtma ja õppima hakkama... Päris keeruline on. Tahaks hoopis hoopis midagi muud praegu...