See nädal on olnud lihtsalt ulmeline.. Ja see jätkub veel...
Kas tõesti oli alles eile neljapäev.. SEE päev? Sellest oleks nagu tohutult aega möödas. Ma ei mäleta suuremat osa tollest päevast. Möödus ulmas.. šokis. Jube... Ma ei taha sellest siiani rääkida... Tulin peale tänast laulaagrit sealt kaudu koju... Suutsin vaevalt oma paanikat alla suruda.
KT-de nädal on läbi.. See on hea. Nüüd saab korraks vabamalt hingata, aga mitte ka oluliselt.
Täna... Pulmad. :) Väga lahe oli. Aitäh, 12d!
Laululaager. Oeh... Valmistan end homseks luukambriks ette. Kavatasen anda oma parima.. Olgu see siis, milline tahes.
Mul on segadus ja siis on mul segadus, sest ma ei saa aru, miks mul segadus on. Väga loogiline, onju?
Täna jõudsin ka alles mingi enne 8 õhtul koju. Käisin arstil (millepärast ka laulma hiljaks jäin). Kõik on korras, aga midagi ei ole korras ja see tähendab, et aastaks tablettidele (Y). Meeldiv.
Igatahes... Õige pea peaksid Madle ja Getter mul uksest sisse astuma (vastu ma neile kaugemale ei ole nõus minema, kui ainult Rimini; omad kohutavad põhjused).
See on lihtsalt nii vale... Vale näha kedagi piinades, valus, kuidas ta piinleb agoonias... Ja sinna mitte midagi teha saada... Mitte midagi..
Väikesed asjad siin elus loevad... Näiteks tähelepanu selle poolt, kellest sa hoolid.. Äkki Sa kingiks ka mulle natuke tähelepanu.. Natuke rohkem, kui see kiiruga pobisetud "Tsau" või vilksamisi saadetud pilk, et siis minust nagu seinast uuesti mööduda.
No comments:
Post a Comment