Simple life

Ma oleksin pidanud aimama, et kui ma selle tee valin, siis ei ole mul kellegi peale loota ega toetuda... Ükskõik kui mõistvad, armsad ja hoolivad inimesed võivad olla, ei saa nad ikkagi selle sügavusest aru. See tee on üksi käimiseks. Jah, ma ei oska seda veel... Tuleb õppida nägema, kuulma ja õigel hetkel suud kinni pidama... Anna andeks... Õppetund kirjas...

Nautige suve viimaseid hetki...

Deliirium

Kell on 7.10, ma jõudsin umbes tund aega tagasi töölt koju ja magama minna pole mõtet, sest kohe lähen autismiühinguga Vembu-Tembumaale. Omamoodi traditsioon. Pean tunnistama, läheb vist raskeks... Päris suur uni on ja kell ka ei liigu, et saaks bussi tukkuma minna. Päev pidi kuum ka tulema.. Tagasituleku ajaks ma vist enam ei ela... Niikuinii oled peale seda käiku alati mega väsinud, nüüd on suht topelt.. ei... kolm korda rohkem väsimust.

Kes veel ei tea, siis töötan ööklubis Maasikas ja teen täpselt seda, mida vaja. Siiani meeldib, tänan küsimast. Okei, täna jõudis kätte ka see hetk, kui ma vihaseks sain.. Üks ülipurjus naine, kes konkreetselt kakerdas oma tikk-kontsadel ringi ega püsinud püsti, valas kogu oma rummikoksi mulle jalgade peale. Kleepusin kogu ülejäänud õhtu. Talle naeratasin, aga ise kujutasin ette, kuidas ma talle paremhaagi panen.
Kõige jõledam pilt ongi see, kui on sellises vanuses naine, kellel peaks nagu mõistus kodus olema, nii purjus, et ta ei saa mitte millestki enam aru ega püsi püsti.
Täna nägin veel, kuidas üks naine ühele mehele kallale läks, sest mees olevat naisel tantsimist seganud... mine võta kinni... :D Aga ei, kollektiiv on lahe, juhtkond on mega chill, olen rahul siiani :)

Kui nüüd oleks kell juba 8 ja saaks silma looja lasta. Väike uinak kuluks ära küll...