Reborn

Täna oli ilus ilm. Jälle.
Ja kui aus olla, siis ma ei teagi, mida siia kirjutada. Lihtsalt midagi...

Käisin täna jälle ronimas selle paju otsas, kus lapsena pidevalt õdedega ronitud sai. Väga mõnus nostalgiline tunne tuli peale. Sirutasin end oksale laiali ja lamasin seal pikalt.
"Ja linnud laulsivad puude oksades"

Vahepeal tahaks tõesti uuesti laps olla. Kõik oli palju lihtsam. Mitte, et ma praegu väga vana oleks, aga vahe on siiski suht märgatav.

Ning mul on ühe minuti pärast sünnipäev. Kas tunne on? Ei ole. Mida vanemaks sa saad, seda vähem need sünnipäevad korda lähevad.

Ning nüüd mul juba ongi sünnipäev. Palju õnne mulle.

 

Ning esmaspäeval on eksam. Ohjah.. Ei ole sedagi tunnet tulnud veel. Kuidagi maru tundetu on see elu :D. Ning kolmapäeval on lavaka katsed. Eks näis. Võiks nagu edasi saada, aga no kui ei saa, siis ei saa.

Peaks elu vb natuke tõsisemalt võtma hakkama...

Oh jeerum

Lugesin paar päeva tagasi sellist lugu:
http://www.ohtuleht.ee/blogid/londonilustiblogi/3284

Lühidalt asi kokku võttes, juttu on siis Tartu noortest vandaalidest, kes sodisid uue bussi istmeid ja kui artikli kirjutaja neid keelas, sõimati noort naist "lolliks vanamutiks". Õnneks jõudis asi ka politseini ja tuli välja, et alaealised olid keset päeva joobes.
Tundus võrdlemisi uskumatu lugu. Meie oma väikses Tartus selline asi? Soovitan selle tegelikult läbi lugeda. Ma jätsin palju ütlemata.
Tundus uskumatu.. Kuni tänaseni. Võin Katrin Lusti loo toetuseks oma loo rääkida.

Läksin number 6 bussi peale, et kesklinna ühingu istumisele minna. Olin seekord ostustanud kõrvaklappe mitte pähe panna. Astusin bussi ja kuulsin telefonist tulevat muusikat. Vaatasin ringi ja nägin kampa noori tüdrukuid. Okei, mis siis ikka. Aga siis hakkasin nende juttu kuulama. Sõnavara oli kirju, kirjum kui voorimehel. No tõesõna.
Bussil oli ka üks naine oma kolme väikse lapsega. Mingi hetk, üks.. Ei saa kasutada ühtegi sõna.. tüdruk, ei, neiu, no issand ei, tatikas. Üks tatikas hüüab teisele: "Jou, tee aken lahti. Buss on sitta täis."
Salemi peatuses läks see naine oma lastega maha. Uus kommentaar: "Oh! Sitahais läks maha!" Ja hääletoon parajalt kõva, et terve buss seda kuuleks. See reegel kehtis iga sõna kohta, mis nende suust tuli. Läbi bussi akna näitasid nad naisele keskmist sõrme. Mul vajus suu imestusest lahti ja hakkas kopsu üle maksa viskama. Mõtlesin, et midagi veel kuulen kellegi kohta, astun vahele. Kas õnneks või kahjuks seda vajadust ei tekkinud. Aura veekeskuse peatuses läksid nad maha. Enne suutsid nad muidugi veel ühe kommentaari teha. Uste juures seisis üks punase vestiga rangelt alaealine tüdruk. Tema kohta oli neil ka oma silt valmis mõeldud: lesbi. Käis läbi repliik: "Hei! Ära lükka mind lesbile selga!" Siis läksid nad maha. Ma ei hakanud ainult neile läbi linna järgi jooksma... Kuigi oleks ju võinud, siis oleks ainult Atlantise konverentsikeskusesse hiljaks jäänud...

Teine juhtum veel, mille rääkis mulle muidugi ema. See on tiba teisest valdkonnast. Tema astus ka Atlantise poole ja üle silla minnes nägi kahte väikest sibiripsikut. Üks vb 3-4, teine veel noorem. Vana Walkingu vastas on jõe äärsel piirdel ainult päris üleval toru. See pisem sibiripsik, ulatus vaevu poolde maani selle toruni, kõndis päris jõe ääres ja libistas käega mööda toru. Oleks ta komistanud, oleks ta jões olnud. Küsisin emalt, kas tõesti ei olnud seal ühtegi täiskasvanut, kes oleks paistnud vastutavat. Ei olnud. Ka tema ise oli liiga kaugel, silla peal, kui õnnetus oleks juhtunud.
Kes laseb oma kahte nii väikest last üksi linna? Ma ei jäta oma 3.-aastast last üksi kojugi! Ma ei kujuta ette, mis nendest edasi sai ja ma ei taha selle peale isegi mõelda. Ma loodan, et nad jõudsid tervetena kuhugi... Kuhu iganes nad siis läksid.. Issand jumal... Ma ei suuda ära imestada.

Täna õhtul on mul mõtlemisainet palju.. Edu mulle matemaatika proovieksamil!

Another time where days of late are far away

Tänane koolist koju minek pani mind mõtlema. Oli kaks vahejuhtumit. Kiirabi Kaubahalli ees ning üks kõndimispuudega neiu, keda mitte väga noored lapsed matkisid. See kiirabi vahejuhtum (ilmselgelt jäid kõik kaelad õieli vahtima, mis toimub) tõi mulle selguse, et inimestele lähevad enam korda teiste õnnetused. Ma olen täiesti kindel, et kui seal oleks keegi juubeldanud, siis oleks sellest ükskõikse näoga mööda kõnnitud.
See füüsilise puudega neiu lugu... Inimesed on ikka nii pimedad veel. Puudega inimene on keegi.. Ma ei tea. Keegi, keda ühiskond veel päriselt ei aksepteeri. See on nii kurb, ma mõtlen mõlemat vahejuhtumit.

Ning mul just tuli meelde üks vahejuhtum oma lapsepõlvest. Ma võisin olla 3-4, vb 5 tol ajal. Me käisime vanavanematega Tallinnas. Ma ei mäleta miks.. Vb olid vanavanaema matused, aga ma ei ole kindel. Me käisime kuskilt sugulaste juurest läbi. Seal oli üks neiu, punaste juuste ning tedretähnidega. Ta võis olla kuskil 12-15. Me mängisime põrandal ja taustal käis telekas. Sealt tuli üks laul, mis mul kohe peas käima hakkas, kui see meelde tuli. Mingi hetk tahtis ta kanalit vahetada, aga pult ei töötanud. Ta läks endast täiesti välja ja hakkas oma ema kutsuma. Edasi ma ei mäleta...
Nüüd järele mõeldes ma mõistan, et ka see neiu võis olla autist, kuigi ma pole selles täiesti kindel. Sellest on ikkagi nii palju aega möödas. Aga mis selle jutu point on, on see, et inimese mälu on ikka võimas. Ma mäletan selle neiu nägu, kuidas ta läks endast välja, ma leidsin selle laulu üles, ma mäletan isegi teleka pulti, seda va tüliõuna. See on minu jaoks oluline mälestus. Mul on juba kunagi väga noorena olnud lähedane kokkupuude puudega inimesega.. Pole ime, et nad mul nii hinges on, eelkõige muidugi venna pärast jah, aga see mälestus... Vb saan ainult mina selle olulisusest aru ja see ongi kõige tähtsam. Kujutan ette, et kui ma olen lõpuks vana ja oman mingisugust võimu, siis ma olen vist päris tuline puuetega inimeste õiguste eest seisja. Praegu meie riik nende eest küll väga hoolt ei kanna. Raevu ajab.. Aga ma ei hakka praegu...

Täna on igas mõttes eriline päev: algasid arvestused ehk sai läbi minu normaalne koolis käimine, täna on Leelo sünnipäev, käisime Deiviga kinos, tegin kevadtrenniga algust (käisin jooksmas ja tegin jõudu; küljelihased on juba tiba kanged... mõnus) ning mis kõige tähtsam, täna sai pool aastat mu kalli vanaema surmast. Ma tunnen temast puudust... Ma tunnen puudust isegi ainuüksi mõttest, et ta on olemas. Aga ma ei hakka ka seda teemat enam lahkama.

Lõppu panen selle punapäise neiu auks laulu, mis jääb nüüd, kus ta mulle meelde tuli, teda alati meenutama. Ma loodan, et temaga on kõik hästi..

Ürgnaine

Käisin täna all orus võsas ragistamas. Tegelikult läksin sealt pajuoksi otsima, et neid tuppa tuua ja kevadet luua. Lõikasin seal oksi parasjagu, kui kuulsin oru põhjas olevat ojakest vulisemas. Oi, lapsepõlv tuli meelde.. Kuidas me õdedega seal lapsepõlves mängisime. Kuidas me H-ga mööda põldu ja metsi kondamas käisime. Läksin alla oja äärde siis. See oli juba omaette võitlemine. Võsa oli mahalangenud risu täis ja päris igale poole ei julenud astuda, sest seal palju allikaid ja lumi veel paks. Jala sain ikkagi märjaks jah. Tegin paar klõpsu oma kõrgtehnoloogilise telefoniga :D. Siis tuli meelde, et oja alguspunkt oli vanasti hästi ilus võimas ja liivane. Läksin siis sinnapoole teele. Läbi kohati paksu lume, salajaste allikate ja oksarisu võitlesin oma teed. Jõudsin pärale, nägin, et kahjuks pole vanast ilust palju järgi jäänud. Allikas on laialvalgunud ja lehti ning oksi täis. Liivast ja kiirest voolust polnud enam midagi alles. Kahju. Hakkasin siis mööda mäge uuesti mäest üles rühkima. Maja juurde jõudsin, olin päris võhmal sellest võsas võitlusest. Juuksed olid ka igasugu sodi täis :D.
Homme, kui ilma annab (pidi vihmale ja lörtsile minema), lähen tagasi, puhastan allika ära ja lähen teise metsa ühte teist ilusat kohta otsima. Seal on väikesed metsajärved. Mõte kaamera kaasa võtta, pilti teha ja kooli fotograafiakonkursile esitada. Loodan, et annab ilma ja et ma selle koha veel üles leian. Pole seal ammu käinud... Lapsepõlve on tore meenutada :). Kohati tahaks neid momente tagasi.

Ürgoja :D.

Almost like "The Silence of The Lambs"

Tahaksin teile rääkida oma unenäost, mida ma nägin tegelikult juba jupp aega tagasi ehk ööl vastu neljapäeva. See on päris põnev lugu :D. Omamoodi.

Ma olin politseiuurija ja seotud ühe kohutava juhtumiga. Nimelt oli tegemist ühe maniakkiga, kes mõrvas oma ohvrid brutaalselt ja vist isegi sõi neid... Igatahes, ma pidin kätte saama, aga kahjuks oli asi kontrolli alt väljunud. Minu ja selle mehe suhe oli umbes nagu Glarice Starling'i ja Hannibal Lecteri oma (kes on raamatut lugenud või filmi näinud...). Ma teadsin, et ta tahab mind surnuna.
Ma olin parasjagu mingis kõrghoones. Oli inception'i moment: ma nägin vaimusilmas, kuidas see mees minu verise surnukehaga tantsib. Ma hakkasin (elusana siiski jah) põgenema, sest ma teadsin, et ta on kuskil seal. Jooksin lifti ja sõitsin sellega mingile korrusele. Kui liftiuksed avanesid, seisis seal tavaline politseinik. Ta ütles, et nad otsisid terve maja läbi, aga meest nad ei leidnud. Ma hakkasin temaga vaidlema, et see ei ole võimalik. Maniakk pidi seal majas olema. Vaidlesime seal trepikojas ja meist natuke allpool treppidel seisis teine politseinik, kui teda järsku rünnati. Mul sai sekundiga asi selgeks ja põgenesin uuesti lifti. Minuga vestelnud politseinik, kes oli tegelikult maniakkiga mestis, hakkas mind jälitama.
Ma sõitsin üles katusele. Ma nägin, et kõrvalmaja põleb. Natuke hiljem jõudis ka politseinik järele. Ta muigas kavalalt, kui ma järsku põleva maja suunas jooksma hakkasin. Ma kuulsin mehe hüüet "Ei! Sa ei tee seda!", siis ma hüppasin, maandusin naabermaja katusel ja siis käis plahvatus. Ma tundsin soojust mööda oma jalgu tõusmas ja siis ma ärkasin.

Ma tean, et ma hommikul jutustasin seda tiba teistmoodi, aga eks teatud fragmendid tulevadki alles hiljem meelde.