"Before you tell yourself it's a different scene...

... remember, it's just different from what you've seen."

Tead, ma vihkan unenägusid ja nende nägemist. Okei, ei vihkaks, kui nad ei oleks selline ajuvabadus ja jura nagu nad viimasel ajal on. Ah, mis viimasel ajal.. Suvest saadik muud ei näe, kui ainult häirivaid unenägusid. Tahaks ühe öö magada unenägudeta, aga ma kardan, et see on liiga palju palutud.

Ning siis veel.. ma ei tea, kas asi on minus.. (Tõenäoliselt siiski on küll jah)..., aga ma oleks nagu osadest inimestest kaugemaks jäänud. Oleks ju lihtne süüdistada seda, et enamuse ajast tunnen ma end kehvasti, ma ei ole juba kuid normaalselt magada saanud, tervis on nagu on... Samas, keda ma petta üritan. Asi on ju lõppkokkuvõttes minu kätes, ise pean end kokku võtma. Sorry teie kõigi ees. Pean end parandama kuigi jah, jõudu on vähevõitu.

Neli vaba päeva. Mul olid kõik ilusad plaanid tehtud... Teen süüa, kokkan midagi, teen mata ülesandeid, teen filo arutluse ära... Jah, ja palju ma siis teinud olen? Mõned üksikud mata ülesanded ainult ja ülejäänud aja olen niisama mõttetult logelenud. Einoh, puhkama peab ka jah, aga siiski... Ma pean end kokku võtma.. Ikka tõsiselt.

Ma hakkasin mõtlema... Kas mu viimased postitused ongi tõesti nii sisutühjad? Ma tõesti ei ole enam muuks võimeline? Kui nii... Mis siis üldse enam vaeva näha.. Aega jääks ju rohkem muu jaoks, mis siis, et ma satun siia no ikka superharva viimasel ajal...

Istun tihti niisama ja mõtlen

Ma avastasin, et ma pole ammu siia midagi kirjutanud, veel vähem siis midagi tõeliselt mõtekat. Eks ta vist nii ongi... Lõpuks ei olegi enam midagi öelda.

Olen maal ja tõenäoliselt haige. Viimased kaks päeva on kurk olnud nii valus, et saan vaevu rääkida. Kirjutamine tundub igatahes vähem valutu, kuigi on aeganõudvam. Täna otsustasin kooli mitte minna, tulin emaga hommikul koju. Samas, oli üks põhjus, miks ma oleks olnud valmis kannatama, aga kuna ma pean sellest varem või hiljem niikuinii üle olema.. Võtsin siis vaba päeva, tulin koju magama. Ja tore on oma pisikest ka näha üle kahe nädala. Kuid ikkagi... Olgu, see selleks.

Üks periood saab kohe jälle läbi. Järgmine nädal on arvestused.. Kui irooniline. Just mõni aeg tagasi rääkisin ühe neiuga, kui nõme oleks arvestuste nädalaks haigeks jääda, minul see vist siiski õnnestus. Ja kolmapäeval on veel inka proovikas.. Jee! Õnneks kirjandusest saan ära. Neljapäev on vaba.

Vaikselt hakkab jälle tekkima tunne, et enam ei jõua. Tahaks lihtsalt eralduda, olla üksi.. Samas, kui oled üksi, siis mõtled, et kurat, tahaks kedagi endaga koos üksi olema. Tahaksin puhkust.. Vot, just seda mul vaja olekski. Natuke aega, et asju läbi mõelda.

"And if I sleep just to dream of you, I wake without you there" - Evanescence "Missing"

Mu kallis käis kolmapäeval koolis ja ütles, et ta igatseb seda kooli melu. See pani mind mõltema, ma usun, et ka mina hakkan seda igatsema... Ja tõenäoliselt mitte vähe.

Wish someone would say that everything's going to be okay

And really mean it.

Hakkasin just natuke aega tagasi jälle asju üle mõtlema... Või mitte üle, aga lihtsalt liiga palju.
Ma tahaks aega tagasi keerata, mõne asja tegemata jätta ja tegelikult hoopis enam tahaks paar tegu juurde lisada. Ma tahan, et ma oleks suvel tihemini ratta võtnud ja vanaema juurde vändanud..
Jap, tema peale ma mõtlengi. Sellest on varsti neli kuud, aga ma tunnen temast puudust ja seda ei saa mult keegi ära võtta. Võta või telefon kätte ja saada teistele vanavanematele sõnum, kui kallid nad on (sest helistada ei ole enam mõtet, nad magavad).
Saaks see kuradima laululaager ka läbi juba. Mul on sellest juba villand. Pole alanudki... Mina ei korralda enam midagi (samas ma tean, et ma murran seda sõna järgmise üritusega, mida organiseerida on vaja).
Bio referaat on tehtud, kirjandus... Mina ei jõua ega taha täna enam. Pean homseks asjad kokku panema... Ja lähen parem magama.

Asjad on tiba üle pea kasvanud. Aga nendega tegeleda ei ole ka aega.