Ma tean, et mõni inimene käib iga päev vaatamas, kas siin on uut postitust... Asi selles, et mul ei ole väga midagi kirjutada hetkel. Praegu on sellised ajad, kus iga asi on isiklik :) ja millest igal pool ei räägi. Ja noh, isegi kui ei oleks, ei oskaks ma praegu väga midagi kirjutada. Ei ole midagi uut ega põnevat.
Täna sain niisama umbes 2 tundi bussiga sõita... Jah, üli lõbus oli. Rahast on mul tegelt kõige rohkem kahju. Päris tasuta see sõit ei olnud. Ning varsti algab kool. Põhimõtteliselt on jäänud ainult kaks päeva. Minu jaoks isegi üks, sest ma lähen Tartusse 31. ära. Maru järsku tuli.
Palju ma siis suvel kohustusliku kirjandusega tegelesin? :D Vähe. Mul on ainult pool "Stepihunti" läbi. Läheb kiireks. Ja mulle soovitatud "Tuhat säravat päikest"... Pole selle kaant isegi näinud :D. Kunagi loen läbi, kindel see. Lubadus, mida on kerge täita.
Mis siis veel... ? Ilves sai uuesti presidendiks. Jou :D.
Edu Dianale ja Elisele nende Inglismaa tripil. :D Loodan, et nad on nüüdseks juba kaugemal, kui ümbersuunatult Norra lennujaamas, kus nad olid viimati, kui nendega ühendust sain mingi 7- 8 ajal. :D
Monday, August 29, 2011
Saturday, August 27, 2011
We will take you with us!
Sain täna oma läpaka tagasi. Hunnik mälu juures ja arvuti oluliselt kiirem. Me likey ;).
Tegelt ma lugesin just oma aastataguseid postitusi. Tule taevas appi! Ma saan ise ka aru, kui kõvasti mul maailmavalu peal oli :D. Lausa häbi hakkab. Nii lapsikud mõtted...
Samas, mõni asi on samaks jäänud. Ntks minu mõtted kodust. Siia tulen ma alati parima meelega tagasi. Aga noh.. Muu asi küll. Täielik pubekas ju. Ilmselgelt sain 18. aastaseks saades täiskasvanuks. :)
Igatahes... Homme läheme pe(sa)rekonnaga Elistvere loomaparki. Ohjah... :) Ma armastan oma Henryt. Ta ütles mulle täna nii armsalt, kui ma olin lõpuks koju jõudnud: "Sandra ei lähe Tartusse."
Ma olen seda nii palju korranud, aga jah, ma ei tahagi sinna minna. Iga suvi kasvame me nii kokku.... Aga noh, paratamatus. :)
Igatahes. See suvi on mind väga "hästi" kohelnud, aga sellest hoolimata ma tunnen, et mul on jõudu edasi minnna. Rohkem, kui kunagi varem. :)
Tegelt ma lugesin just oma aastataguseid postitusi. Tule taevas appi! Ma saan ise ka aru, kui kõvasti mul maailmavalu peal oli :D. Lausa häbi hakkab. Nii lapsikud mõtted...
Samas, mõni asi on samaks jäänud. Ntks minu mõtted kodust. Siia tulen ma alati parima meelega tagasi. Aga noh.. Muu asi küll. Täielik pubekas ju. Ilmselgelt sain 18. aastaseks saades täiskasvanuks. :)
Igatahes... Homme läheme pe(sa)rekonnaga Elistvere loomaparki. Ohjah... :) Ma armastan oma Henryt. Ta ütles mulle täna nii armsalt, kui ma olin lõpuks koju jõudnud: "Sandra ei lähe Tartusse."
Ma olen seda nii palju korranud, aga jah, ma ei tahagi sinna minna. Iga suvi kasvame me nii kokku.... Aga noh, paratamatus. :)
Igatahes. See suvi on mind väga "hästi" kohelnud, aga sellest hoolimata ma tunnen, et mul on jõudu edasi minnna. Rohkem, kui kunagi varem. :)
Tuesday, August 23, 2011
Trying to keep myself afloat upon this stream
Ja just nii ongi.
Põhimõtteliselt on praegu väga keerulised ajad. Nii palju toimub ja juhtub ja kõik tuleb ikka ja alati korraga. Ma ei hakka siin seletama, mis need on. Liialt isiklikku laadi. Kes teab, see teab ja kes ei tea, sellel ei olegi vaja teada, vb. Mingi lahenduse asi leiab, eks te saate sellest aru, kui mingi muutus on. Kasvõi juba minu riietusest.
Ma ei teagi väga rohkem, mida kirjutada. Kogu energia läheb sinna.
Ma olen praegu Tartus, kaks ööd. See on nagu võõrutusravi Henryst :), sest ma ei kujuta ette, kuidas ma sügisel jälle ilma temata hakkama saan. Me oleme suvega liialt kokku kasvanud :).
Ma usun, et see ongi kõik. Ma peaks ka end magama sättima.
S.
Põhimõtteliselt on praegu väga keerulised ajad. Nii palju toimub ja juhtub ja kõik tuleb ikka ja alati korraga. Ma ei hakka siin seletama, mis need on. Liialt isiklikku laadi. Kes teab, see teab ja kes ei tea, sellel ei olegi vaja teada, vb. Mingi lahenduse asi leiab, eks te saate sellest aru, kui mingi muutus on. Kasvõi juba minu riietusest.
Ma ei teagi väga rohkem, mida kirjutada. Kogu energia läheb sinna.
Ma olen praegu Tartus, kaks ööd. See on nagu võõrutusravi Henryst :), sest ma ei kujuta ette, kuidas ma sügisel jälle ilma temata hakkama saan. Me oleme suvega liialt kokku kasvanud :).
Ma usun, et see ongi kõik. Ma peaks ka end magama sättima.
S.
Sunday, August 14, 2011
Filosoofia
Teise asjaosalise huvide kaitseks tema nimi lühendatud, aga eks enamus tea ise, kellega ma tavaliselt filosofeerin :). Ja teatud hetkedel olen juppe välja võtnud, et kaitsa meie mõlema privaatsust. Ega ta väga pikk polegi. Lihtsalt imestasin, et reaalselt olen ma jõudnud sellesse punkti, kus ma saan aru, et kõik on hästi ja nii peabki olema, et tuleb uskuda.
Sandra ütleb:
*:D Tubli.
*Mul on filosoofiline tuju..
*Aga alustasin Stepihundi lugemist. Jura...
D (#) ütleb:
*Haha
*hästi
Sandra ütleb:
*Ühe mehe nägemus... Soigumine. Filosoofia peaks andma valiku, aga Stepihunt ei anna.
D (#) ütleb:
*ehh
Sandra ütleb:
*Samas ka minul on õigus panna kirja oma kibestumus maailma vastu. Ometi ma ei tee seda. Sel ei ole otsest mõtet, see ei anna kasu.
D (#) ütleb:
*See suurendab veelgi kibestumust
Sandra ütleb:
*Just. Ühesõnaga, valada kõik sitt paberile, on mõttetu. Tuleb tegudseda vaikselt, alustada enda muutmisest, et saaks muuta end ümbritsevat maailma. Ma ei oleks praegu mina, kui mul poleks mu minevikku, kui mul poleks olnud mu depressiooni peale mida tuli minu jaoks päike justkui pilvetagant välja ja ma hakkasin nägema pisikesi rõõmuhetki igas päevas.
D (#) ütleb:
*just
*ja nii ongi
*ja sa elad, et leia neid rõõmuhetki
Sandra ütleb:
*Või siis selleks, et neid tekitada, et näha ka teisi neid nägema, et muuta sellega oma lähedaste vaateid, elu, et nemad saaksid teha seda jälle teistega.
*Kurat, ma ajan päris tarka juttu ju:D
Sandra ütleb:
*:D Tubli.
*Mul on filosoofiline tuju..
*Aga alustasin Stepihundi lugemist. Jura...
D (#) ütleb:
*Haha
*hästi
Sandra ütleb:
*Ühe mehe nägemus... Soigumine. Filosoofia peaks andma valiku, aga Stepihunt ei anna.
D (#) ütleb:
*ehh
Sandra ütleb:
*Samas ka minul on õigus panna kirja oma kibestumus maailma vastu. Ometi ma ei tee seda. Sel ei ole otsest mõtet, see ei anna kasu.
D (#) ütleb:
*See suurendab veelgi kibestumust
Sandra ütleb:
*Just. Ühesõnaga, valada kõik sitt paberile, on mõttetu. Tuleb tegudseda vaikselt, alustada enda muutmisest, et saaks muuta end ümbritsevat maailma. Ma ei oleks praegu mina, kui mul poleks mu minevikku, kui mul poleks olnud mu depressiooni peale mida tuli minu jaoks päike justkui pilvetagant välja ja ma hakkasin nägema pisikesi rõõmuhetki igas päevas.
D (#) ütleb:
*just
*ja nii ongi
*ja sa elad, et leia neid rõõmuhetki
Sandra ütleb:
*Või siis selleks, et neid tekitada, et näha ka teisi neid nägema, et muuta sellega oma lähedaste vaateid, elu, et nemad saaksid teha seda jälle teistega.
*Kurat, ma ajan päris tarka juttu ju:D
Thursday, August 11, 2011
Üksi (koos vennaga) kodus ja segi minemas
"It's Shaun the sheep.."
Issand... :D Kummitama jäi.
Igatahes.. Ma olen suht random hetkel. Ma olen üksi koos väikevennaga kodus ja see vist ei mõju mulle hästi. Või siis mõjub just hästi :D. Ma loodan, et see oleks püsib mul kuni laupäeva hommikuni, siis on loota, et teen Triinu sünnipäeval natuke nalja ka :D. Olengi liiga vaikseks jäänud.
Aga võib- olla ongi mu olek tingitud sellest, et homme näen ma enamust oma kallitest!
Jõuan Tartusse, hang around with Kätu, edasi sünnipäev! :D Ajjeee...
Igatahes, ma avastasin, et tänu sellele, et mu suvine lugemisvara on olnud puhtalt inglisekeelne, tekib mul raskusi juba teatud sõnade leidmises eesti keeles. :D Ja iga kord, kui ma mõtlen, et ma lugesin midagi kuskilt, tuleb mul ikka silme ette pilt, et see allikas oli inglisekeelne. :D Päris normaalne. Peaks hakkama ka eesti keelset kirjandust lugema... :D
Igatahes.. Ma vist lähen ja loen :D. Oma viimast inglisekeelset raamatut :D. Irw...
Issand... :D Kummitama jäi.
Igatahes.. Ma olen suht random hetkel. Ma olen üksi koos väikevennaga kodus ja see vist ei mõju mulle hästi. Või siis mõjub just hästi :D. Ma loodan, et see oleks püsib mul kuni laupäeva hommikuni, siis on loota, et teen Triinu sünnipäeval natuke nalja ka :D. Olengi liiga vaikseks jäänud.
Aga võib- olla ongi mu olek tingitud sellest, et homme näen ma enamust oma kallitest!
Jõuan Tartusse, hang around with Kätu, edasi sünnipäev! :D Ajjeee...
Igatahes, ma avastasin, et tänu sellele, et mu suvine lugemisvara on olnud puhtalt inglisekeelne, tekib mul raskusi juba teatud sõnade leidmises eesti keeles. :D Ja iga kord, kui ma mõtlen, et ma lugesin midagi kuskilt, tuleb mul ikka silme ette pilt, et see allikas oli inglisekeelne. :D Päris normaalne. Peaks hakkama ka eesti keelset kirjandust lugema... :D
Igatahes.. Ma vist lähen ja loen :D. Oma viimast inglisekeelset raamatut :D. Irw...
Tuesday, August 9, 2011
I couldn't stand to waste all my energy on things that do not matter anymore
"Your engine was so strong
But the road was just too long
Hope is not the end
So never lose the faith
As long as we can say
They can never take away
Our freedom, the most precious thing we've ever had
The reward from the blood, we've ever shed."
Vaatasin täna aknast välja. Sealt avanes mulle loodusjõudude ilu. Milline kaunis pilt oli vaadata tumesiniseid (või potisiniseid) pilvi, kust alla tulid vihmavihud ja mis kihutasid üle taeva tugeva tuule tõttu. Kui natuke hiljem üks selline pilv meie maja kohale jõudis, oli seda väga huvitav vaadelda. Pilve alumine pind oli krobeline nagu apelsinikoorenahk ( ;] ) ja läbi pilve kumasid helesinised laigud. Seletasin lapsele, et seal on ufod :D.
Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada natuke tõsisematel teemadel. Nimelt, ma ei oska enam oma tundeid kirjeldada. Päris mitu korda olen mõelnud, et võiks ju. See on muutunud maru kirjeldavaks blogiks, mis ma täna tegin, mis ma eile tegin.. Varem sai oma mõtteid ka siia ikka kirja pandud. Nüüd ma enam ei oska nagu ei olekski peas ühtegi mõttet.. Tegelikult ju on, aga need tunduvad mulle võrdlemisi tähtsusetud. Ma olen suvega siin maal ära mandunud. Mõttetegevus on suht null ju jah :D. Mida ma ikka puude lõhkumise juures mõtlema pean, ainult seda, et kirvest jalga ei virutaks. Mu mõtete mõlgutamine on jäänud täiesti tagaplaanile. Ma ei istu enam maha, muusika taustal ja ei mõtle enam oma olukorra ja tunnete üle. Jääb selline veider mulje, et kas tõesti oli mul siis koolajal seda rohkem aega teha? Vaevalt, siis oli pea mõtteid täis... Kui juba tunni ajal õpetaja poolt pillatud lause suutis mind mõtlema panna...
Mõnes mõttes on hea, et ma ei oska (või ei taha) enam mõelda. Vahepeal pingutasin sellega tõsiselt üle. Samas, ma tunnen sellest puudust. Mu elu on sellevõrra palju lihtsam ja vabam ja ma ei tunne end nii ülekoormatuna. Ometi ma tahan seda tagasi! Ma tahan mõelda. See meeldib mulle. Ma olen loominguline hing, mul on vaja ajutegevust.
Ma olen praegu.. rahul. See oleks parim sõna. Ma ei ole õnnelik või õnnetu, aga ma olen rahul. Siiski, ennast päris 100% ma muutnud ei ole. Teatud hetkedel käivad mulle kõik närvidele. Ma tahan olla üksi ja oma mõtetega (? kas ma saan seda siis tõesti kasutada?) omaette. Mul on vaja aega endale. Ma tunnen ennast sellesmõttes ülekoormatuna, et ma ei saa seda hetke, mil ma ei pea kellegi teise peale mõtlema. Kogu aeg on mul keegi lähedal, keegi kogu aeg tiirleb. Mulle ei anta võimalust ennast välja lülitada, puhata, aga sellest tunnen ma kõige enam puudust. Isegi suvel ei saa seda, mis siis veel kooliajast rääkida (ja kooliteema muutud järjest ja järjest aktuaalsemaks jälle...). Tulen suvepuhkuselt sama väsinuna tagasi.
Juhuuu!
Või siis ma lihtsalt pean magama vahepeal....
But the road was just too long
Hope is not the end
So never lose the faith
As long as we can say
They can never take away
Our freedom, the most precious thing we've ever had
The reward from the blood, we've ever shed."
Vaatasin täna aknast välja. Sealt avanes mulle loodusjõudude ilu. Milline kaunis pilt oli vaadata tumesiniseid (või potisiniseid) pilvi, kust alla tulid vihmavihud ja mis kihutasid üle taeva tugeva tuule tõttu. Kui natuke hiljem üks selline pilv meie maja kohale jõudis, oli seda väga huvitav vaadelda. Pilve alumine pind oli krobeline nagu apelsinikoorenahk ( ;] ) ja läbi pilve kumasid helesinised laigud. Seletasin lapsele, et seal on ufod :D.
Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada natuke tõsisematel teemadel. Nimelt, ma ei oska enam oma tundeid kirjeldada. Päris mitu korda olen mõelnud, et võiks ju. See on muutunud maru kirjeldavaks blogiks, mis ma täna tegin, mis ma eile tegin.. Varem sai oma mõtteid ka siia ikka kirja pandud. Nüüd ma enam ei oska nagu ei olekski peas ühtegi mõttet.. Tegelikult ju on, aga need tunduvad mulle võrdlemisi tähtsusetud. Ma olen suvega siin maal ära mandunud. Mõttetegevus on suht null ju jah :D. Mida ma ikka puude lõhkumise juures mõtlema pean, ainult seda, et kirvest jalga ei virutaks. Mu mõtete mõlgutamine on jäänud täiesti tagaplaanile. Ma ei istu enam maha, muusika taustal ja ei mõtle enam oma olukorra ja tunnete üle. Jääb selline veider mulje, et kas tõesti oli mul siis koolajal seda rohkem aega teha? Vaevalt, siis oli pea mõtteid täis... Kui juba tunni ajal õpetaja poolt pillatud lause suutis mind mõtlema panna...
Mõnes mõttes on hea, et ma ei oska (või ei taha) enam mõelda. Vahepeal pingutasin sellega tõsiselt üle. Samas, ma tunnen sellest puudust. Mu elu on sellevõrra palju lihtsam ja vabam ja ma ei tunne end nii ülekoormatuna. Ometi ma tahan seda tagasi! Ma tahan mõelda. See meeldib mulle. Ma olen loominguline hing, mul on vaja ajutegevust.
Ma olen praegu.. rahul. See oleks parim sõna. Ma ei ole õnnelik või õnnetu, aga ma olen rahul. Siiski, ennast päris 100% ma muutnud ei ole. Teatud hetkedel käivad mulle kõik närvidele. Ma tahan olla üksi ja oma mõtetega (? kas ma saan seda siis tõesti kasutada?) omaette. Mul on vaja aega endale. Ma tunnen ennast sellesmõttes ülekoormatuna, et ma ei saa seda hetke, mil ma ei pea kellegi teise peale mõtlema. Kogu aeg on mul keegi lähedal, keegi kogu aeg tiirleb. Mulle ei anta võimalust ennast välja lülitada, puhata, aga sellest tunnen ma kõige enam puudust. Isegi suvel ei saa seda, mis siis veel kooliajast rääkida (ja kooliteema muutud järjest ja järjest aktuaalsemaks jälle...). Tulen suvepuhkuselt sama väsinuna tagasi.
Juhuuu!
Või siis ma lihtsalt pean magama vahepeal....
Monday, August 8, 2011
Take me home, to a house on a hill
Mõtlesin muuta natuke oma blogi. Tuua sisse heledamaid värve :). Kaua ma ikka must olen. Ta on nii ka täitsa kena minu arust.
Eile oli tore päev (mõnes mõttes). Käisime õel külas. Ta laps sai kuu vanuseks. Lapsele panid nad nimeks Karol.
Vanaema kaitsvas süles :).
Karol on täitsa õe nägu :).
Täna öösel nägin ma ühe unenäona võrdlemisi head und isegi. Nägin põhimõtteliselt kõik oma tibusid unes :). Ja neid muidugi koolikeskkonnas. Kooli ma nii väga ei oota :D. Aga noh samas... Kui see eeldab enamuse inimestega lõpuks jälle kokkusaamist, siis ootan küll.
Igatahes, peaks varsti Tartus šoppingul ära käima...
Tuesday, August 2, 2011
I am where I want to be so leave me now in peace!
Nonii.. Ma nüüd ei teagi enam, mis vahepeal juhtunud on :D.. Kohati on ajataju kadunud, aga ma ei kurda. Mulle isegi meeldib nii. No peasündmused olid kindlasti meie minimarjatalgud (korjatud said kõik meie 10 põõsast, tegime seda emaga) ja siis Vembu- Tembumaal käik.
Nagu mingit sorti viinamarjad? :)
Nüüd siis on õhtuti mu meelistegevus teleka ees külmutatud mustsõstarde söömine :). Juba noritakse sellega minu kallal, aga no mis seal ikka. Omal on hea, see on peamine.
Ja Vembu- Tembumaa? Oi.. Mõnus :). Seal oli kõike: kardid, rongid, (nagu Henry mul siin kõrval ütleb) Ninjad, autod, ronimismajad täiskasvanutele ja lastele, veepark, batuudid, piljard jne jne jne. Suutsime end õhtuks päris ära väsitada. Peamiselt olime siiski autodroomil, kus sõitsime ninjadega (:D). Ma sain auto juhtimise juba päris selgeks :D. Jõudsime koju, sõime ja kobisime magama, ehk siis mingi 10 ajal oli maja põhimõtteliselt juba vaikne. See oli üks päris väsitav kogemus, aga kindlasti seda pikka sõitu ja kogu raha väärt. Saime isegi odavalt: bussi, pileti ja söögi 9 euro eest, kuigi ainuüksi pilet maksab muidu 12 ja söök veel lisaks 4,5 eurot ning pange juurde ka sõit. Tegelikult saime superodavalt, aga need on need eelised, kui kuuluda kuhugi ühingutesse ja gruppidesse ja seltsidesse... :).
Igatahes.. Juba on august. Varsti kooli, mis? Ei taha veel. Mõnes mõttes tegelikult isegi tahan. Mõnda inimest pole terve suve näinud ja ainus võimalus näha ongi ainult koolis. Veits nadi on, aga mis teha.
Varsti hakkan siis Tartusse tagasi kolima. Enne on muidugi veel paar asja ees. Juba pühapäeval läheme õe juurde nö katsikule ja järgmisel nädalavahetusel olen natuke aega Soomes. Ja ega siis enam palju polegi. Siis tuleb hakata tõsiselt Tartu peale mõtlema. Senikaua aga proovin nautida suve kuni veel saab.
Ja mu hea õpetaja Katrin Ojaveer, ma olen jõudnud läbi lugeda ainult ühe neist raamatutest, mis Te mulle andsite, teine on poolepeal. Lihtsalt ei ole aega lugeda (rääkimata kohustuslikust kirjandusest, mis ma endale juba valmis varusin), on tuhat muud tegemist... Aga ma annan oma parima :D.
Ma peaksin ka lõpuks võtma ühendust oma vana muusikaõpetajaga ja talle rahvariidevööd tagasi andma... Laulupeost on juba kuu aega möödas :D.
Ning ma lootsin ka suvega veel läbi jõuda Houseini "Tuhat säravat päikest", mida üks hea inimene mulle soovitas. Niipalju siis sellest... :D.
Igatahes.. Minul on lõbus.
Tsauki!
P.S: Ma juba lõpetasin ja tegelikult on mitu minutit möödas, aga ma unustasin: ma suudan end ikka vigastada :D. Niitsin täna... Jälle. Põhimõtteliselt on muruniitja selline, et saab nupust käima panna, aga ta on viimasel ajal tõrkuma hakanud ja seega peab teda nöörist käima tõmbama. Täna juhtus aga nii, et mina tõmbasin ja muruniitjas tõmbas millegipärast mootori kinni.. Seega, sain ma päris kõvasti haiget ja mul on peopesas sinikas ning verine vill... Polnudki ammu füüsilise valu pärast nutnud.
Ja üldse on mul täna mingi emotsionaalne päev... Vaatasin filmi, kurvem koht oli, minul pisarad silmas :D. See ei ole tegelt halvas mõttes, mul on tuju hea...
Ainus mis mind häirib praegu, on liigne jutukus. Ma ei viitsi suhelda....
Samas siia olen päris hea romaani kirjutanud. :D Ei tea, ei saa iseendast ka aru.
Nagu mingit sorti viinamarjad? :)
Nüüd siis on õhtuti mu meelistegevus teleka ees külmutatud mustsõstarde söömine :). Juba noritakse sellega minu kallal, aga no mis seal ikka. Omal on hea, see on peamine.
Ja Vembu- Tembumaa? Oi.. Mõnus :). Seal oli kõike: kardid, rongid, (nagu Henry mul siin kõrval ütleb) Ninjad, autod, ronimismajad täiskasvanutele ja lastele, veepark, batuudid, piljard jne jne jne. Suutsime end õhtuks päris ära väsitada. Peamiselt olime siiski autodroomil, kus sõitsime ninjadega (:D). Ma sain auto juhtimise juba päris selgeks :D. Jõudsime koju, sõime ja kobisime magama, ehk siis mingi 10 ajal oli maja põhimõtteliselt juba vaikne. See oli üks päris väsitav kogemus, aga kindlasti seda pikka sõitu ja kogu raha väärt. Saime isegi odavalt: bussi, pileti ja söögi 9 euro eest, kuigi ainuüksi pilet maksab muidu 12 ja söök veel lisaks 4,5 eurot ning pange juurde ka sõit. Tegelikult saime superodavalt, aga need on need eelised, kui kuuluda kuhugi ühingutesse ja gruppidesse ja seltsidesse... :).
Igatahes.. Juba on august. Varsti kooli, mis? Ei taha veel. Mõnes mõttes tegelikult isegi tahan. Mõnda inimest pole terve suve näinud ja ainus võimalus näha ongi ainult koolis. Veits nadi on, aga mis teha.
Varsti hakkan siis Tartusse tagasi kolima. Enne on muidugi veel paar asja ees. Juba pühapäeval läheme õe juurde nö katsikule ja järgmisel nädalavahetusel olen natuke aega Soomes. Ja ega siis enam palju polegi. Siis tuleb hakata tõsiselt Tartu peale mõtlema. Senikaua aga proovin nautida suve kuni veel saab.
Ja mu hea õpetaja Katrin Ojaveer, ma olen jõudnud läbi lugeda ainult ühe neist raamatutest, mis Te mulle andsite, teine on poolepeal. Lihtsalt ei ole aega lugeda (rääkimata kohustuslikust kirjandusest, mis ma endale juba valmis varusin), on tuhat muud tegemist... Aga ma annan oma parima :D.
Ma peaksin ka lõpuks võtma ühendust oma vana muusikaõpetajaga ja talle rahvariidevööd tagasi andma... Laulupeost on juba kuu aega möödas :D.
Ning ma lootsin ka suvega veel läbi jõuda Houseini "Tuhat säravat päikest", mida üks hea inimene mulle soovitas. Niipalju siis sellest... :D.
Igatahes.. Minul on lõbus.
Tsauki!
P.S: Ma juba lõpetasin ja tegelikult on mitu minutit möödas, aga ma unustasin: ma suudan end ikka vigastada :D. Niitsin täna... Jälle. Põhimõtteliselt on muruniitja selline, et saab nupust käima panna, aga ta on viimasel ajal tõrkuma hakanud ja seega peab teda nöörist käima tõmbama. Täna juhtus aga nii, et mina tõmbasin ja muruniitjas tõmbas millegipärast mootori kinni.. Seega, sain ma päris kõvasti haiget ja mul on peopesas sinikas ning verine vill... Polnudki ammu füüsilise valu pärast nutnud.
Ja üldse on mul täna mingi emotsionaalne päev... Vaatasin filmi, kurvem koht oli, minul pisarad silmas :D. See ei ole tegelt halvas mõttes, mul on tuju hea...
Ainus mis mind häirib praegu, on liigne jutukus. Ma ei viitsi suhelda....
Samas siia olen päris hea romaani kirjutanud. :D Ei tea, ei saa iseendast ka aru.
Subscribe to:
Posts (Atom)