Jälle on jupp aega mööda läinud, kui viimati kirjutasin ja peaks vist midagi ütlema? Ei tea... Aju on lühises.
Produktiivsusele ja maailmast arusaamisele ei tule kasuks isa ja õevaheline (liigagi) elav ja emotsionaalne vestlus, kuidas maailma (ja meie valda) paremaks muuta. Tüütab ära juba.
Ja tegelikult on ju suurem osa nädalavahetusest juba läbi... Tahaks selle kiiresti kalopeeriva hobuse seljalt maha hüpata ja lihtsalt OLLA!
Ahsooo.. Kes minuga ballile tahab tulla? Any volunteers? Yes? No? Okay...
Saturday, October 26, 2013
Saturday, October 5, 2013
Some few things on my mind
Kui eile oli veel üks asi, mida ma peast ei saanud (ja see oli ühelt hea, teisalt halb), siis täna on neid asju kaks ja see, et ma seda teist asja peast ei saa, see on ainult halb. Halb on olla selle pärast.
Igatahes, nägin unes kahte asja. Suurem osa ööst oli mul zombie apocalypse ja jama lugu oli see, et unenäos oli väga palju tuttavaid. Mingi väike osa ööst nägin ma unes, et treener viskas mu saalihoki võistkonnast välja. Ma ei teagi, kumb vastikum unenägu oli.
Jah, olgu. Ma hakkan nüüd õppima.
Igatahes, nägin unes kahte asja. Suurem osa ööst oli mul zombie apocalypse ja jama lugu oli see, et unenäos oli väga palju tuttavaid. Mingi väike osa ööst nägin ma unes, et treener viskas mu saalihoki võistkonnast välja. Ma ei teagi, kumb vastikum unenägu oli.
Jah, olgu. Ma hakkan nüüd õppima.
Saturday, September 28, 2013
Kuu viimane nädalavahetus
Nädalavahetus on minu jaoks aeg, kui ma sõidan koju, tõmban jalga oma kõige laiemad ja suuremad teksad, selga vana maika, peale katkise lukuga pusa, sokkide otsa valged lapitud villased sokid ja kerin end voodisse või diivani peale kerra ning kas loen mõnda raamatut või vaatan filme/seriaale.
Vot niiviisi mulle meeldib!
Aga vahepeal.. Nädal aega tagasi täna olin ma rõõmujoovastuses, sest ema lubas mul oma auto rooli istuda ning natuke sõita. Teisipäeval oli jälle suur rõõmustamine, sain omale ühe raamatu ja uue telefoni. Kolmapäeval käisin põrsastega Jazzklubis Amy Winehouse'ist filmi vaatamas ja neljapäeval käisin samade põrsaste pool õhtusööki ja massaaži saamas. Pärast vaatasime veel ühte väga head zombifilmi ka ja kõik oli lihtsalt super (va mu silma tükkiv uni)!! Need kaks põrsast tõesti meeldivad mulle.
Muidu läheb kõik ikka tavaliselt. Käin koolis ja rõõmustan ning muretsen, teen seda ja teen midagi muud.
Täna on mu kõige pisemal põrsal sünnipäev. Saab 9. aastaseks. Suur poiss juba. Tubli poiss ka. Ülinunnu ka.
Kõik on hästi, aga ma tunnen end kuidagi väga väsinuna.. Igas mõttes. Aga küll ta üle läheb.
Olge tublid.
Vot niiviisi mulle meeldib!
Aga vahepeal.. Nädal aega tagasi täna olin ma rõõmujoovastuses, sest ema lubas mul oma auto rooli istuda ning natuke sõita. Teisipäeval oli jälle suur rõõmustamine, sain omale ühe raamatu ja uue telefoni. Kolmapäeval käisin põrsastega Jazzklubis Amy Winehouse'ist filmi vaatamas ja neljapäeval käisin samade põrsaste pool õhtusööki ja massaaži saamas. Pärast vaatasime veel ühte väga head zombifilmi ka ja kõik oli lihtsalt super (va mu silma tükkiv uni)!! Need kaks põrsast tõesti meeldivad mulle.
Muidu läheb kõik ikka tavaliselt. Käin koolis ja rõõmustan ning muretsen, teen seda ja teen midagi muud.
Täna on mu kõige pisemal põrsal sünnipäev. Saab 9. aastaseks. Suur poiss juba. Tubli poiss ka. Ülinunnu ka.
Kõik on hästi, aga ma tunnen end kuidagi väga väsinuna.. Igas mõttes. Aga küll ta üle läheb.
Olge tublid.
Wednesday, September 18, 2013
Kolm sõna
Vastik ja valus.
Lisan moe pärast kaks sõna veel (sest kes tänapäeval piirangutest ikka kinni peab):
Go figure.
Lisan moe pärast kaks sõna veel (sest kes tänapäeval piirangutest ikka kinni peab):
Go figure.
Monday, September 2, 2013
My gods are released on a world that is falling down
Tere ilusat 2. septembrit ja uut algavat kooliaastat.
Läksin Henryga aktusele, neiud õpetajad uurisid mult kohe, et kas ma ise kooliks valmis. Mu esimene vastus veendunud "ei". Siis "lohutati", et ma lõpetasin alles esimese aasta bakat. Nad on mul nii armsad ikka :D.
Eile öeldi mulle, et ma peaks motivatsioonikõnesid hakkama pidama. See on naljakas. Suudaks ma ise ennast ka siis nii hästi motiveerida, kui ma teistele paistan mõjuvat.
Tegelikult oli see kõigest sellest, et ma olin kaks hooaega Bones'i kahe päevaga vaadanud ja see avas mul mingi keskuse ajus vist. The ability of being rational.
Eile andsin ka lubaduse lõpetada üks asi ära enne, kui ma 22 saan. Eks näis, kuidas sellega asjad minema hakkavad. Loodan seda mitte murda. See on üks võrdlemisi keeruline lubadus tegelikult.
Nüüd siis istun oma Tartu korteri elutoas netis. Söönud olen tänase päeva jooksul kaks võileiba ja kaks kommi. Kui aus olla, siis ega mul suurt mingit isu polegi. Eks ma nüüd sööngi vähem see nädal jah. Keskkonnavahetused ja muud asjad hakkavad rolli mängima jälle.
Kuigi mul keelati täna enam rohkem kaalust alla võtta, siis ma kardan, et see juhtub paratamatult. Sorry, D.
Varsti peaks isa tulema, siis arutame temaga asjad natuke läbi ja siis lähen linna mõneks ajaks.
See you there, lovelies!
Läksin Henryga aktusele, neiud õpetajad uurisid mult kohe, et kas ma ise kooliks valmis. Mu esimene vastus veendunud "ei". Siis "lohutati", et ma lõpetasin alles esimese aasta bakat. Nad on mul nii armsad ikka :D.
Eile öeldi mulle, et ma peaks motivatsioonikõnesid hakkama pidama. See on naljakas. Suudaks ma ise ennast ka siis nii hästi motiveerida, kui ma teistele paistan mõjuvat.
Tegelikult oli see kõigest sellest, et ma olin kaks hooaega Bones'i kahe päevaga vaadanud ja see avas mul mingi keskuse ajus vist. The ability of being rational.
Eile andsin ka lubaduse lõpetada üks asi ära enne, kui ma 22 saan. Eks näis, kuidas sellega asjad minema hakkavad. Loodan seda mitte murda. See on üks võrdlemisi keeruline lubadus tegelikult.
Nüüd siis istun oma Tartu korteri elutoas netis. Söönud olen tänase päeva jooksul kaks võileiba ja kaks kommi. Kui aus olla, siis ega mul suurt mingit isu polegi. Eks ma nüüd sööngi vähem see nädal jah. Keskkonnavahetused ja muud asjad hakkavad rolli mängima jälle.
Kuigi mul keelati täna enam rohkem kaalust alla võtta, siis ma kardan, et see juhtub paratamatult. Sorry, D.
Varsti peaks isa tulema, siis arutame temaga asjad natuke läbi ja siis lähen linna mõneks ajaks.
See you there, lovelies!
Thursday, August 15, 2013
I would like a word with you (kind and justified)
I am a warrior not the victim of your pain.
Or should I say "my pain"? Still need to change some few things.
Igatahes. Käisin täna jooksmas. Ignoreerisin kõike, mis mul mõttes oli ja mis kehahädad mul on ja jooksin nii palju, nagu ma veel selle suve jooksul jooksnud pole. Väga mõnus! Tasus end ikka täiega ära. Tunnen, et energiat on palju rohkem nüüd. Hetkel on rammestus peal muidugi, aga üldiselt on parem. Lülitasin end täiesti välja ja lihtsalt jooksin. Kulus ära. Otsa veel 30 kätekõverdust ja 60 kõhulihast. Päev jälle korras.
Täna tegin ka pärmitaigna pannukaid. Täitsa nämmud said, olen rahul.
Nägin huvitavat unenägu... Nagu päriselt huvitavat. Mitte mingit suvalist ajuvabadust vaid tõesti sisukat ja ägedat.
Oli zombie apocalypse ja ma olin mingi seltskonnaga kuhugi majja sissepiiratud. Seal oli ka laps ja mina olin mees (ma ei tea, miks ma viimasel ajal nii palju seda unes näen, et ma mees olen...). Ma olin juba viga saanud ja tõmbasin ainult seltskonna tempot alla. Ma tegin otsuse, kuidas neid zombstereid sealt ära meelitada, et teised põgened saaks. Ma lõikasin endale kätte, et veri jookseks (ja zombid värske vere lõhna tunneks), ütlesin teistele ka, et kui ma nüüd lähen, siis nemad põgeneks (mind üritati takistada küll, aga see ei õnnestunud).
Ja siis ma hakkasin jooksma, ise samal ajal võimalikult palju lärmi tehes ja tähelepanu tõmmates, et hei! ma olen siin! tulge nüüd järgi! Kuna ma olin vigastatud, siis jooksin võrdlemisi aeglaselt.
Jooksin kuskilt üle mäe tee peale, tee ääres oli maja. Seal maja juures ma sain aru, et ma olen täiesti ümber piiratud. Minu tagant ja mõlemalt poolt tee pealt tulid zombsterid. Hordidena! Ma jäin sinna maja ette seisma ja ei osanud midagi teha enam. Kuhugi joosta polnud, aga mingi ellujäämisinstinkt oli ikkagi sees. End päriselt ohverdama ei olnud ma nõus.
Järsku olin ma seal majas sees, mille ees ma seisnud olin ja see maja oli täis ellujäänuid. Neil oli paar zombsterit ka vangi võetud, tegid seal mingeid katseid nendega. Mis õues toimus, seda ma enam ei teadnud. Mind tõmmati sinna majja ja ma vaatasin seal ringi. Seal oli meeletult palju inimesi, maja ise oli üpriski pisike. Seal seletati mulle ka midagi, mis seal toimub jne. Seda ma ei mäleta enam. Ainuke mõte oli, et siin on pmst ellujäänute laager, mina pääsesin siia, aga mure oli selles, mis sai mu ülejäänud seltskonnast, kelle nimel ma end just "ohverdanud" olin.
See oli vahelduseks täitsa mõnus zombieõudukas. Tavaliselt ma näen selliseid hästi vastikuid, keegi mu lähedastest on zombiks muutunud vms. Aga seekord oli niisama.. Täiesti võõrad inimesed, ei mingeid suuri süümekaid, mis kõige parem, ei mingit hirmu! Üks äärmiselt nauditav õudukas. Oleks hea meelega edasi vaadanud, aga trepist alla minev tibukene äratas mu üles. No pole hullu. Nüüd on omal fantaasiat sealt edasi mõelda.... Mine sa tea... Võib-olla, just maybe, tuli nüüd mu oma inspiratsioon ka tagasi... We'll see.
Or should I say "my pain"? Still need to change some few things.
Igatahes. Käisin täna jooksmas. Ignoreerisin kõike, mis mul mõttes oli ja mis kehahädad mul on ja jooksin nii palju, nagu ma veel selle suve jooksul jooksnud pole. Väga mõnus! Tasus end ikka täiega ära. Tunnen, et energiat on palju rohkem nüüd. Hetkel on rammestus peal muidugi, aga üldiselt on parem. Lülitasin end täiesti välja ja lihtsalt jooksin. Kulus ära. Otsa veel 30 kätekõverdust ja 60 kõhulihast. Päev jälle korras.
Täna tegin ka pärmitaigna pannukaid. Täitsa nämmud said, olen rahul.
Nägin huvitavat unenägu... Nagu päriselt huvitavat. Mitte mingit suvalist ajuvabadust vaid tõesti sisukat ja ägedat.
Oli zombie apocalypse ja ma olin mingi seltskonnaga kuhugi majja sissepiiratud. Seal oli ka laps ja mina olin mees (ma ei tea, miks ma viimasel ajal nii palju seda unes näen, et ma mees olen...). Ma olin juba viga saanud ja tõmbasin ainult seltskonna tempot alla. Ma tegin otsuse, kuidas neid zombstereid sealt ära meelitada, et teised põgened saaks. Ma lõikasin endale kätte, et veri jookseks (ja zombid värske vere lõhna tunneks), ütlesin teistele ka, et kui ma nüüd lähen, siis nemad põgeneks (mind üritati takistada küll, aga see ei õnnestunud).
Ja siis ma hakkasin jooksma, ise samal ajal võimalikult palju lärmi tehes ja tähelepanu tõmmates, et hei! ma olen siin! tulge nüüd järgi! Kuna ma olin vigastatud, siis jooksin võrdlemisi aeglaselt.
Jooksin kuskilt üle mäe tee peale, tee ääres oli maja. Seal maja juures ma sain aru, et ma olen täiesti ümber piiratud. Minu tagant ja mõlemalt poolt tee pealt tulid zombsterid. Hordidena! Ma jäin sinna maja ette seisma ja ei osanud midagi teha enam. Kuhugi joosta polnud, aga mingi ellujäämisinstinkt oli ikkagi sees. End päriselt ohverdama ei olnud ma nõus.
Järsku olin ma seal majas sees, mille ees ma seisnud olin ja see maja oli täis ellujäänuid. Neil oli paar zombsterit ka vangi võetud, tegid seal mingeid katseid nendega. Mis õues toimus, seda ma enam ei teadnud. Mind tõmmati sinna majja ja ma vaatasin seal ringi. Seal oli meeletult palju inimesi, maja ise oli üpriski pisike. Seal seletati mulle ka midagi, mis seal toimub jne. Seda ma ei mäleta enam. Ainuke mõte oli, et siin on pmst ellujäänute laager, mina pääsesin siia, aga mure oli selles, mis sai mu ülejäänud seltskonnast, kelle nimel ma end just "ohverdanud" olin.
See oli vahelduseks täitsa mõnus zombieõudukas. Tavaliselt ma näen selliseid hästi vastikuid, keegi mu lähedastest on zombiks muutunud vms. Aga seekord oli niisama.. Täiesti võõrad inimesed, ei mingeid suuri süümekaid, mis kõige parem, ei mingit hirmu! Üks äärmiselt nauditav õudukas. Oleks hea meelega edasi vaadanud, aga trepist alla minev tibukene äratas mu üles. No pole hullu. Nüüd on omal fantaasiat sealt edasi mõelda.... Mine sa tea... Võib-olla, just maybe, tuli nüüd mu oma inspiratsioon ka tagasi... We'll see.
Thursday, August 8, 2013
No freaking way!
Well, mul oli juba tõustes süda paha ja pea käis ringi (siinkohal tervitused mu aeg-ajalt peal käivale madalale vererõhule), kõht valutas ja mida kõike veel. Sõin natuke, asi läks veel hullemaks. Siis aga tegin saatusliku vea! Vaatasin ühte nimekirja kõige rõvedamatest filmidest. Noh, osasid neist ma olin juba näinud ja need polnud nii hullu midagi, aga osade kirjeldused ja illustratisoonid... Well fuck! No way. Süda läks veel rohkem pahaks ja külmavärinad tulid peale. Iseenesest ma lingi salvestasin, sest ma kahtlustan, et osasid filme, mis tunduvad natuke leebemad, neid ma otsustan mingi hetk vaadata. Viskan siia lingi ka, kui kedagi äkki huvitab.
http://www.listal.com/list/totally-fcked-up-films-disturb
But be careful! I have warned you.
Igatahes. Täna saan oma uue Tartu korteri võtmed kätte, homme kolin osaliselt sisse ka. Noh tegelt lähen linna ja nüüd, kus on võimalus, jään ööseks ka. Mingi hetk peaks oma asju sättima ka hakkama, et pärast seda jälle öösel ei teeks, aga noh samas, ega ma öösiti niikuinii ei maga. Viimasel ajal on jälle sellega probleeme.
Well hell.. Ma ei saa siiani neid filme omal peast välja... Nüüd ma saan aru, et minu elu on ikka lust ja lillepidu küll, kui arvestada sellega, et osad neist seal on based on real life. Creepy!!
Aga olgu, väike Tetris (olen kinda sõltuvuses, eile tegin oma epic-epic high score'i ka) ja siis hakkan asjalikuks (kuigi olen juba umbes 3-4 tundi ärkvel olnud).
http://www.listal.com/list/totally-fcked-up-films-disturb
But be careful! I have warned you.
Igatahes. Täna saan oma uue Tartu korteri võtmed kätte, homme kolin osaliselt sisse ka. Noh tegelt lähen linna ja nüüd, kus on võimalus, jään ööseks ka. Mingi hetk peaks oma asju sättima ka hakkama, et pärast seda jälle öösel ei teeks, aga noh samas, ega ma öösiti niikuinii ei maga. Viimasel ajal on jälle sellega probleeme.
Well hell.. Ma ei saa siiani neid filme omal peast välja... Nüüd ma saan aru, et minu elu on ikka lust ja lillepidu küll, kui arvestada sellega, et osad neist seal on based on real life. Creepy!!
Aga olgu, väike Tetris (olen kinda sõltuvuses, eile tegin oma epic-epic high score'i ka) ja siis hakkan asjalikuks (kuigi olen juba umbes 3-4 tundi ärkvel olnud).
Wednesday, July 24, 2013
I am focused on what I am after
Nonii.. Üksjagu aega on jälle möödas ja üksjagu vett on merre voolanud sellest, kui ma viimati midagi kirjutasin. Ega ausaltöeldes ei olegi suurt midagi olnud kirjutada. Olen ja tiksun vaikselt maal, loen, koon ja kirjutan, vahepeale filme ja muusikat. Eelmise nädala reede oli vähe huvitavam päev, käisime L'i ja K'ga väljas. Sisuliselt nägi see välja nii, et K tuli mulle järgi, läksime linna, tillerdasime peamiselt Rüütli tänaval ja kui ära väsisime, tõi K mind koju ka jälle. Õhtu oli tore, väga tore. Nägin nii n+1'te vana tuttavat, tegin vähemalt ühe uue tutvuse... Selle uue tutvuse iseloomustamiseks ütleks nii palju, et maailm on tõepoolest üli väike :). Väga äge.
Laupäeva hommikul tõusin kell kaheksa. Jap. Läksime ema-isa-H'ga Setumaad mööda ringi sõitmas ning käisin kaks korda viisata Venemaal ka. Päris ausalt kohe. Mitte lihtsalt ei astunud korraks üle piiri ühe jalaga ja siis tagasi, aga konkreetselt käisin Venemaal. :D Mitte küll kaugel, aga noh, Venemaa on Venemaa. :D
Igaljuhul, käisime Setumaad mööda, vaatasime kohti, käisime muuseumides. Väga tore oli, ülimalt üldhariv tripp. Ning ma ei olnudki nii väsinud kui ma arvasin, et ma võiks olla, sest noh, eelmine öö käisin ma kell 3.30 veel tiiru netis... :D
Esmaspäeval käisin täditütre sünnipäeval. See oli ilmselgelt ka lahe ja tore ettevõtmine. Nalja sai, süüa sai. :D Perfect!
Nüüd, kui vaid seda nõmedat igatsust ühe inimese järgi ei oleks. Täna on eriti hull päev. Kui ma nüüd natuke aega tagasi kuupäeva vaatasin, siis sain aru ka miks.
Anywho... Jah.. Tule ruttu koju. Ma ei jõua enam ära oodata nüüd, kus see võib juba nii lähedal olla! :D
Muah!
Laupäeva hommikul tõusin kell kaheksa. Jap. Läksime ema-isa-H'ga Setumaad mööda ringi sõitmas ning käisin kaks korda viisata Venemaal ka. Päris ausalt kohe. Mitte lihtsalt ei astunud korraks üle piiri ühe jalaga ja siis tagasi, aga konkreetselt käisin Venemaal. :D Mitte küll kaugel, aga noh, Venemaa on Venemaa. :D
Igaljuhul, käisime Setumaad mööda, vaatasime kohti, käisime muuseumides. Väga tore oli, ülimalt üldhariv tripp. Ning ma ei olnudki nii väsinud kui ma arvasin, et ma võiks olla, sest noh, eelmine öö käisin ma kell 3.30 veel tiiru netis... :D
Esmaspäeval käisin täditütre sünnipäeval. See oli ilmselgelt ka lahe ja tore ettevõtmine. Nalja sai, süüa sai. :D Perfect!
Nüüd, kui vaid seda nõmedat igatsust ühe inimese järgi ei oleks. Täna on eriti hull päev. Kui ma nüüd natuke aega tagasi kuupäeva vaatasin, siis sain aru ka miks.
Anywho... Jah.. Tule ruttu koju. Ma ei jõua enam ära oodata nüüd, kus see võib juba nii lähedal olla! :D
Muah!
Monday, July 15, 2013
You believed in me but I'm broken
All the promises I made just to let you down.
You believed in me but I'm broken
[...]
As much as I'd like the past not to exist,
it still does.
And as much as I'd like to feel like I belong here,
I'm just as scared as you.
Mini sissejuhatus.
Igatahes. Reede kuni pühapäev olid tegusad päevad. Noh, laupäev sisuliselt mitte, aga noh kinda kuulub ka sinna alla. Reedel läksin linna, natuke oli asjatamist ja õhtul oli väike pidu ühe neiu Eestisse-naasemise auks. Ülifun õhtu oli. Selle seltskonnaga on alati lõbu laialt. Sai rahvast näha, juttu ajada, tehti ka paar huvitavat ettepanekut, aga noh.. Ei, osasid neist annab isegi kaaluda.
Laupäeval tiksusin koju tagasi ja tiksusin kogu ülejäänud päeva ka.
Pühapäeval käisime autimisühinguga Vembu-Tembumaal. Fun nagu alati! Seekord õnnistati ka ilmaga tõeliselt: terve päev üliilus ja soe ja kui tagasi sõitma hakkasime, alles siis hakkas tibutama. No alati on ilm ilus olnud, kui seal oleme olnud, aga selle kolme aasta jooksul, mis ma seal käinud olen, oli see kõige ilusam.
Päev algas iseenesest jube vara. Kell 6 oli esimene äratus. Natuke uimerdasin ja 15 minuti pärast olin voodist väljas. Kell kaheksa läks buss Tartust, Kurtnasse jõudsime 11ks, möllasime 17ni nagu alati ja siis enne kaheksat õhtul olime tagasi Tartus. Teel Tartust koju elasime üle neli padukat, mis olid nii kõvad, et auto kojamehed ei jõudnud kogu seda vihma ära pühkida. Mõnus!
Kokkuvõtlikult pikka ja väsitav, aga üliawesome päev!!
Tuuspoiss Henry
Woop-woop!
Votnii. Homme oleme Henryga kahekesi kodus, õhtul tuleb venna perega.. Saan jälle lapsi kiusata :).
***
Run away, run away
One day we won't feel this pain anymore
Take it all away
Shadows of you
'Cause they won't let me go
Saturday, July 6, 2013
May you never be broken again
Kujutage ette sumedat sooja suveõhtut. Just on sadanud, õhk on kergelt niiske, tee ei tolma. Metsavahelt tõuseb udu, sest päeva jooksul on päike maapinna ülisoojaks kütnud, aga just sadanud äikese tõttu on õhk vähe jahedam. Ja siis kepsutan mina mööda nagu noor hirveke. Muudkui jooksen ja jooksen, aga ära ei väsi. Ma võiks lõputult joosta!
Ja seda mitte sellepärast, et ma oleks nii ärritunud või masenduses, et ma lihtsalt ignoreerin väsimust, vaid sellepärast, et üle pika aja tunnen ma end tõesti hästi, kergelt ja ma olen täis head energiat.
Just! Ja nii eilne õhtu minu jaoks välja nägigi. Ma tundsin end hästi... ja tunnen ka praegu. Loodetavasti jääb see püsima. Ma proovin teha endast kõik oleneva, et jääks.
Eile päev oli nagu üks huvitav koogitükk. Algas väheke mõrult või hapult, üks hetk jõudsin sinna mesimagusa keskosani ja üks hetk õhtul tuli see IDEAALNE magushapu kirss ka sinna tippu ära! Oi... See kirss oli tõesti ideaalne.. See poleks saanud mind end enam paremini tundma panna. See ei ole iroonia...
Ehtne näide, kuidas sõnad saavad teha su päeva üliilusaks. :)
Vot... Neljapäeval tuldi mulle siia koju järgi, võeti autopääle ja viidi Veriorale. :D Just like that.
Ja eile toodi koju ka ^^. Fun!
Täna tuleb õde Saksamaalt. Lennuk peaks olema juba maandunud. Homme on õepoja teine sünnipäev, kas homme või ülehomme tuleb veel üks osa mu extended family'st siia.. :D Ja siis ma pean kunagi Tartusse sõitma.. Ja siis saab jälle elu enda järgi sättida, rahulikult hingata.
Don't get me wrong! Fun times ahead! :) Ja siin ma mõtlen lähipäevi jah.
Aga olge mõnusad!
Byebye
Ja seda mitte sellepärast, et ma oleks nii ärritunud või masenduses, et ma lihtsalt ignoreerin väsimust, vaid sellepärast, et üle pika aja tunnen ma end tõesti hästi, kergelt ja ma olen täis head energiat.
Just! Ja nii eilne õhtu minu jaoks välja nägigi. Ma tundsin end hästi... ja tunnen ka praegu. Loodetavasti jääb see püsima. Ma proovin teha endast kõik oleneva, et jääks.
Eile päev oli nagu üks huvitav koogitükk. Algas väheke mõrult või hapult, üks hetk jõudsin sinna mesimagusa keskosani ja üks hetk õhtul tuli see IDEAALNE magushapu kirss ka sinna tippu ära! Oi... See kirss oli tõesti ideaalne.. See poleks saanud mind end enam paremini tundma panna. See ei ole iroonia...
Ehtne näide, kuidas sõnad saavad teha su päeva üliilusaks. :)
Vot... Neljapäeval tuldi mulle siia koju järgi, võeti autopääle ja viidi Veriorale. :D Just like that.
Ja eile toodi koju ka ^^. Fun!
Täna tuleb õde Saksamaalt. Lennuk peaks olema juba maandunud. Homme on õepoja teine sünnipäev, kas homme või ülehomme tuleb veel üks osa mu extended family'st siia.. :D Ja siis ma pean kunagi Tartusse sõitma.. Ja siis saab jälle elu enda järgi sättida, rahulikult hingata.
Don't get me wrong! Fun times ahead! :) Ja siin ma mõtlen lähipäevi jah.
Aga olge mõnusad!
Byebye
Monday, July 1, 2013
I never knew how much a broken heart can make a sound
(and change the season)
Until I started listening my own heart.
***
I can feel myself turning inside again into a coldhearted person I once were.
***
In my head there's only you know
This world falls on me
In this world there's real and make believe
And this seems real to me
You love me but you don't know who I am
I'm torn between this life I lead and where I stand
You love me but you don't know who I am
So let me go
Let me go
And no matter how hard I try
I can't escape these things inside I know
I know...
When all the pieces fall apart
You will be the only one who knows
Who knows...
***
Elu läheb edasi.
Until I started listening my own heart.
***
I can feel myself turning inside again into a coldhearted person I once were.
***
In my head there's only you know
This world falls on me
In this world there's real and make believe
And this seems real to me
You love me but you don't know who I am
I'm torn between this life I lead and where I stand
You love me but you don't know who I am
So let me go
Let me go
And no matter how hard I try
I can't escape these things inside I know
I know...
When all the pieces fall apart
You will be the only one who knows
Who knows...
***
Elu läheb edasi.
Saturday, June 29, 2013
Through The Ghost
Speak
of the devil
Look,
who just walked into the room
The
guilted and faded
Notion
of someone I once knew
All
the perfect moments are wrong
All
the precious pieces are gone
Everything
that mattered is just
A
city of dust
Covering
both of us
Did
you hide yourself away?
I
can't see you anymore
Did
you eclipse another day?
I
used to wake up to the colour of your soul
Did
you hide yourself away?
Are
you living through the ghost?
Did
you finally find a place
Above
the shadows so the world will never know?
The
world will never know you like I do
So
many silent sorrows
You
never hear from again
And
now that you've lost tomorrow
Is
yesterday still a friend?
All
the bridges we built were burned
Not
a single lesson was learned
Everything
that mattered is just
A
city of dust
Covering
both of us
Did
you hide yourself away?
I
can't see you anymore
Did
you eclipse another day?
I
used to wake up to the colour of your soul
Did
you hide yourself away?
Are
you living through the ghost?
Did
you finally find a place
Above
the shadows so the world will never know?
The
world will never know you like I do
Like
I still do
Did
you hide yourself away?
I
can't see you anymore
Did
you eclipse another day?
I
used to wake up to the colour of your soul
Did
you hide yourself away?
Are
you living through the ghost?
Did
you finally find a place
Above
the shadows so the world will never know?
The
world will never know you...
-Shinedown - Through The Ghost-
Väike intro. Kind of peegeledab, mida ma hetkel tunnen. Igatahes on see hetkel mul ma ei tea mitmendat korda replay peal.
Neile, kes ootavad mult mingeid update'e... Neid pole. Vähemalt mitte midagi suurt. Käisin Mustvees ära. Super aeg, mis sai seal veedetud. Seal on alati ülimalt tore ja kodune. As I said, mu teine kodu. Vähemalt ma tunnen nii.
Peale Mustveed käisin Türil vanavanemate juures. Aitasin seal vähe. Viimasel päeval kaevasime kolmekesi (mina, isa ja vanaisa) maad. Mul on sellest ajast saadik nüüd parem jalg omadega veits metsas... Ma ei tea, mis ma temaga tegin...
Türilt tulekust saadik olen suuremas osas lugenud, filme vaadanud ja ise kirjutanud. Jep-jep. Mul on praegu kaks lugu käsil: enda oma ja siis üks ühisprojekt. Keeruline on kahte korraga teha. Ümberlülitumine on päris keeruline, aga saame hakkama.
Ja natuke olen oma õues ka nokitsenud. Homme, loodan, et jalg lubab viimaks, kavatsen jooksma minna. Annaks, et jalg lubaks... Nii tahaks.
Igatahes.. Mis veel... Natuke on asjad kogunenud jälle... Mis täpselt on, ma siin seletama ei hakka. Pikk ja keeruline. Lihtsalt.. Natuke keeruline on hetkel, aga ajalugu on näidanud, et ma olen saanud päris keerulistest asjadest üle, saan sellest ka.
Igatahes.. Mis veel... Natuke on asjad kogunenud jälle... Mis täpselt on, ma siin seletama ei hakka. Pikk ja keeruline. Lihtsalt.. Natuke keeruline on hetkel, aga ajalugu on näidanud, et ma olen saanud päris keerulistest asjadest üle, saan sellest ka.
Ei, mõnus on niisama olla... Samas, mingil määral ootan ka juba augustit ja sügist. Mulle meeldib puhata... Samas, miski minus jälle ütleb, et aega pole nüüd ka nii palju, et niisama olla... Ütleb mulle, et ma pean tegutsema ja kui aus olla, siis ma hakkasin sellega juba ära ka harjuma.
Olgu, ma jätan need teemad siin praegu. Ma tean vähemalt ühte inimest, kes mulle selle jutu eest peksa annaks praegu, aga vot! Ei anna, liiga kaugel oled, tibuke! Aga tea, et ma ootan sind tagasi ja päris hoolega ootan. Ma usun, et sa saad aru, kes sa oled.
Olgu, ma jätan need teemad siin praegu. Ma tean vähemalt ühte inimest, kes mulle selle jutu eest peksa annaks praegu, aga vot! Ei anna, liiga kaugel oled, tibuke! Aga tea, et ma ootan sind tagasi ja päris hoolega ootan. Ma usun, et sa saad aru, kes sa oled.
Bye.
Thursday, June 20, 2013
Ja wohl!
Tulin Saksamaalt tagasi ja see on mu lemmikväljend nüüd. Keegi midagi käseb või palub: "Ja wohl!"
Te kindlasti ootate pikka ülevaadet reisist jah.. Väga pikka ei saa, keegi ei viitsi väga pikka lugeda ju.
Startisime 11.06 kell 4.30 kodunt. No mitte täpselt, aga siis, kui olime ärganud ja midagi natuke söönud. Kõigepealt sõitsime venna juurde Kiili, sealt hommikul 8 ajal edasi Tallinna lennujaama ja 9.45 startis lennuk Bremeni poole. See sõit ei olnud meeldiv, sest maandumisel valutas mul koos kõrvadega ka kogu kael ning jah, tänan küsimast, ma närisin nätsu. Kõrvad olid imelikud veel kolm päeva.
Maandusime Bremenis ja meile olid vastu tulnud õde ja õemees (too hetk veel tulevane) isiklikult. Natuke ootasime, millal venna ja õemees meile rendibussi tõid ja siis sõitsime Delmenhorsti. Ülisoe vastuvõtt ja hubane olemine. Nagu oleks koju jõudnud. Seal veetsime kaks päeva, siis sõitsime isaga Hamburgi. Sellest osast Hamburgis pole suurt midagi rääkida. See oli aind üks õhtu ja pool hommikut.
Pulmad. Oi pulmad... Võrratud pulmad! Need toimusid Peterhofis, Itzehoe linnas Hamburgist tunni sõidu kaugusel. Kõik oli ilus: maja, keskkond, inimesed ning kõik-kõik! Rääkimata pruudist ja peigmehest!
Nüüd on siis asi aind nii, et ma pean omale mehe leidma ja kuupäeva paika panema, sest pruudikimbu tõin mina koju :D.
Järgmine hommik startisime Peterhofist, sõitsime Hamburgist läbi ja plaan oli minna kogu seltskonnaga kuskile seiklusparki, aga kahjuks hakkas sõidu ajal kõvasti sadama ja me pidime plaanid ringi tegema. Ühesõnaga, läksime isaga Hamburgi, teised läksid Delmenhorsti.
Järgmine päev läksime isa, õe ja õemehega Hamburgi peale kolistama. St Michel, sadam, niisama linn. Kogu päev oli sisustatud. Väsinutena läksime koju, sõime natuke ja siis kella 10neks läksime uuesti linna, värviliste purskkaevude etendust vaatama. Ooosooom! Väga ilus oli. See öö oli raske öö minu jaoks millegipärast... Esiteks, ei jäänud magama ja siis nägin veel mingit vastikut õudukat. Ärkasin selle peale vahepeal üles, kui uuesti magama jäin, nägin seda edasi. Fun-fun.
Esmaspäeva hommikul panime asjad kokku ja põrutasime Bremenisse. Ma armusin seal St Petri Dom'i ära. Ülikaunis gooti kirik! Kahjuks pildid ei anna seda õhustikku edasi. See oli võrratu!
Siis kondasime veel niisama Bremeni peal ringi, käisime paaris poes jne ning kui ära tüdinesime, sõitsime tagasi Delmenhorsti, kust oli lühem maa hommikul Bremenisse lennuki peale. Natuke naljakas oli sinna jääda, kui perenaine ise tööle öövalvesse läks. :D
Magama ma too öö väga ei jäänudki. Alles kuskil 12 paiku, äratus oli aga kolme tunni pärast. Vähemalt sain need kolm tundi oma musu Wussiga koos magada. See oli koer. Tuli mulle kaissu, sest ma magasin põrandal perenaise toas.
Kolm tundi und, natuke uimerdamist ja kell 4.10 startisime lennujaama poole. Kella viieks olime seal, natuke veel ootamist ja kell 6.20 lendas välja. See lend ei olnud nii jube, kõrvad läksid ainult korraks lukku, aga hullu polnud midagi.
Terve see ja järgmine päev oli ainult uimerdamine, sellepärast ei suutnudki end varem kokku võtta ja seda kirja panna.
See oli selline põgus ülevaade. Pilte näeb mu facebookist (kes ei näe, tunnen kaasa, ju siis polegi vaja).
Ülehomme sõidan Mustveesse kallikese juurde (ta läheb mul Soome ära, peab viimast võtma :D) ja siis 24ndal sealt otse Türile. Fun times ahead!
Te kindlasti ootate pikka ülevaadet reisist jah.. Väga pikka ei saa, keegi ei viitsi väga pikka lugeda ju.
Startisime 11.06 kell 4.30 kodunt. No mitte täpselt, aga siis, kui olime ärganud ja midagi natuke söönud. Kõigepealt sõitsime venna juurde Kiili, sealt hommikul 8 ajal edasi Tallinna lennujaama ja 9.45 startis lennuk Bremeni poole. See sõit ei olnud meeldiv, sest maandumisel valutas mul koos kõrvadega ka kogu kael ning jah, tänan küsimast, ma närisin nätsu. Kõrvad olid imelikud veel kolm päeva.
Maandusime Bremenis ja meile olid vastu tulnud õde ja õemees (too hetk veel tulevane) isiklikult. Natuke ootasime, millal venna ja õemees meile rendibussi tõid ja siis sõitsime Delmenhorsti. Ülisoe vastuvõtt ja hubane olemine. Nagu oleks koju jõudnud. Seal veetsime kaks päeva, siis sõitsime isaga Hamburgi. Sellest osast Hamburgis pole suurt midagi rääkida. See oli aind üks õhtu ja pool hommikut.
Pulmad. Oi pulmad... Võrratud pulmad! Need toimusid Peterhofis, Itzehoe linnas Hamburgist tunni sõidu kaugusel. Kõik oli ilus: maja, keskkond, inimesed ning kõik-kõik! Rääkimata pruudist ja peigmehest!
Nüüd on siis asi aind nii, et ma pean omale mehe leidma ja kuupäeva paika panema, sest pruudikimbu tõin mina koju :D.
Järgmine hommik startisime Peterhofist, sõitsime Hamburgist läbi ja plaan oli minna kogu seltskonnaga kuskile seiklusparki, aga kahjuks hakkas sõidu ajal kõvasti sadama ja me pidime plaanid ringi tegema. Ühesõnaga, läksime isaga Hamburgi, teised läksid Delmenhorsti.
Järgmine päev läksime isa, õe ja õemehega Hamburgi peale kolistama. St Michel, sadam, niisama linn. Kogu päev oli sisustatud. Väsinutena läksime koju, sõime natuke ja siis kella 10neks läksime uuesti linna, värviliste purskkaevude etendust vaatama. Ooosooom! Väga ilus oli. See öö oli raske öö minu jaoks millegipärast... Esiteks, ei jäänud magama ja siis nägin veel mingit vastikut õudukat. Ärkasin selle peale vahepeal üles, kui uuesti magama jäin, nägin seda edasi. Fun-fun.
Esmaspäeva hommikul panime asjad kokku ja põrutasime Bremenisse. Ma armusin seal St Petri Dom'i ära. Ülikaunis gooti kirik! Kahjuks pildid ei anna seda õhustikku edasi. See oli võrratu!
Siis kondasime veel niisama Bremeni peal ringi, käisime paaris poes jne ning kui ära tüdinesime, sõitsime tagasi Delmenhorsti, kust oli lühem maa hommikul Bremenisse lennuki peale. Natuke naljakas oli sinna jääda, kui perenaine ise tööle öövalvesse läks. :D
Magama ma too öö väga ei jäänudki. Alles kuskil 12 paiku, äratus oli aga kolme tunni pärast. Vähemalt sain need kolm tundi oma musu Wussiga koos magada. See oli koer. Tuli mulle kaissu, sest ma magasin põrandal perenaise toas.
Kolm tundi und, natuke uimerdamist ja kell 4.10 startisime lennujaama poole. Kella viieks olime seal, natuke veel ootamist ja kell 6.20 lendas välja. See lend ei olnud nii jube, kõrvad läksid ainult korraks lukku, aga hullu polnud midagi.
Terve see ja järgmine päev oli ainult uimerdamine, sellepärast ei suutnudki end varem kokku võtta ja seda kirja panna.
See oli selline põgus ülevaade. Pilte näeb mu facebookist (kes ei näe, tunnen kaasa, ju siis polegi vaja).
Ülehomme sõidan Mustveesse kallikese juurde (ta läheb mul Soome ära, peab viimast võtma :D) ja siis 24ndal sealt otse Türile. Fun times ahead!
Thursday, May 23, 2013
'Cause I feel like I'm breaking inside
Avastasin, et ma pole nii n+1 päeva juba kirjutanud. Aga ega mul ei olegi midagi väga uut. Samad vanad jamad, samad vanad rõõmud. Elu veereb nagu ikka, nii nagu lükkad. Midagi väga põnevat pole ka juhtunud.
Juuksuris käisin, olen päris lühike. Nii kiilakas pole ma veel olnudki, vb peale sündi.
Sess on.. 2 eksamit tehtud, 2 veel jäänud. 1 essee tehtud, 1 veel jäänud. Peaks lugema, ei viitsi. Varsti loen.
Viimasel ajal on tunne kuidagi väga ära. Panen selle kogu jamade ja stressi arvele. Selline tunne, et seljatagune kaob. Peaks puhkama rohkem, vb tuleb tagasi. Eile sain natuke teisel moel seda natuke taastada. Hää seegi, et kasvõi natuke. Palju on veel puudu ja tekitas tunde, et tahaks veel, aga jah... Ei tasu ahneks ka minna.
Ma tean, et see jutt kõlab imelikult, aga tegu oli lihtsalt sellega, et me istusime külg külje kõrval ja mina toetasin oma pea tema õlale/käele.
Tahaks vett praegu. Tahaks seltskonda. Üle pika aja tahan ma seltskonda.. Aga selle tahtmisega on nii, et two is a company, three is a crowd. Suurt juttu ajada ma ei viitsiks. Tahaks niisama vaiksuses istuda. Votnih...
Homme Võrru sünnipäevale. Loodan, et saan sealt öösel koju. Nagu päris koju... Vast keegi sõidab ja viitsib see 7 kmi Savernast ära keerata.
Aga ma lähen joon vett siis nüüd.
Tsau
Juuksuris käisin, olen päris lühike. Nii kiilakas pole ma veel olnudki, vb peale sündi.
Sess on.. 2 eksamit tehtud, 2 veel jäänud. 1 essee tehtud, 1 veel jäänud. Peaks lugema, ei viitsi. Varsti loen.
Viimasel ajal on tunne kuidagi väga ära. Panen selle kogu jamade ja stressi arvele. Selline tunne, et seljatagune kaob. Peaks puhkama rohkem, vb tuleb tagasi. Eile sain natuke teisel moel seda natuke taastada. Hää seegi, et kasvõi natuke. Palju on veel puudu ja tekitas tunde, et tahaks veel, aga jah... Ei tasu ahneks ka minna.
Ma tean, et see jutt kõlab imelikult, aga tegu oli lihtsalt sellega, et me istusime külg külje kõrval ja mina toetasin oma pea tema õlale/käele.
Tahaks vett praegu. Tahaks seltskonda. Üle pika aja tahan ma seltskonda.. Aga selle tahtmisega on nii, et two is a company, three is a crowd. Suurt juttu ajada ma ei viitsiks. Tahaks niisama vaiksuses istuda. Votnih...
Homme Võrru sünnipäevale. Loodan, et saan sealt öösel koju. Nagu päris koju... Vast keegi sõidab ja viitsib see 7 kmi Savernast ära keerata.
Aga ma lähen joon vett siis nüüd.
Tsau
Thursday, May 9, 2013
Some things got to change
Istun köögis, õhtusöök on valmis ja ootan, millal isa töölt tuleb, et sööma saaks hakata. Hea hetk blogimiseks ju.
Täna, umbes kella 14 paiku, oli mul nii ilus idee, et ma õpin eetikat. Eksam on ju teisipäeval juba. Lugesin ja avastasin, et silmad vajuvad korralikult kinni ja meelde midagi ei jää. Panin omale kella 16 äratuse ja tegin hoopis powernapi. Ma hakkan ise ka juba vaikselt selle eksami pärast muretsema.. Minu õppimisstiiliga ma ka küll seda väga korralikult selgeks ei saa...
Miks ma nii unine üldse olin, et lugemise ajal silmad kinni vajusid? Sest me käisime kambaga eile väljas. Koju jõudsin peale kolme. Loomulikult ei jalutanud ma otse koju ja selle jalutuskäigu ajal sain ma teada/aru, et midagi tuleb muuta. Selle lubaduse ma ka andsin, et ma üritan. Mul on lihtsalt natuke aega vaja selle jaoks. Üle öö see ei juhtu.
Natuke rõõmsamatel teemadel. Täna oli SUPER ilm! Nii mõnus soe, päike paistis, puud on nende mõne päevaga lehte läinud. Metsikult ilus on kõik ja mulle nii meeldib! Õhk on täis tärkava rohu ja värskete lehtede lõhna. Väga poeetiliseks läks, aga seda ei saagi teistmoodi kirjeldada. Viimaks on suvi ka tulemas ja ma ausalt öeldes ei jõua ära oodata, millal ma saan lihtsalt olla ja ei pea ühe või teise asja pärast muretsema. Ka on mul ilus mõte suvel üks oma uus lugu ära lõpetada ja kindlasti juba nüüd varsti-varsti (loodetavasti järgmisel nädalal) ühte ühisprojekti alustada. Pössade epic survival story. Ma loodan, et ta tuleb ka nii awesome, kui ma teda praegu ette kujutan. Idee on iseenesest väga hea.
Hahaha. Vähe põnevust teile jah. Praadige! Vähemalt kaks uut lugu on tulemas, aga need ei tule enne sügist. :D Nautige ootamist!
Esmaspäeval läksin üle 2 aasta saalihokitrenni! Sain paar sinikat (see käib asja juurde) ja randme valusaks. Mis on ka iseenesest loogiline, et see juhtus. Loodan uueks esmaspäevaks korda saada ja siis läheb andmiseks jälle!
Maru kähku on see õppeaasta läinud. Juba on mul baka esimene aasta põhimõtteliselt läbi, ainult sess on veel üle elada suht... Henryl on esimene klass kohe läbi. Kuhu see aeg kaob?! Mul on nii kahju, et see nii kähku lendab. Mõnda momenti hoiaks kohe väga-väga kaua endaga, aga ilmselgelt, kui sa midagi naudid, siis aeg kaob käest.
Täna, umbes kella 14 paiku, oli mul nii ilus idee, et ma õpin eetikat. Eksam on ju teisipäeval juba. Lugesin ja avastasin, et silmad vajuvad korralikult kinni ja meelde midagi ei jää. Panin omale kella 16 äratuse ja tegin hoopis powernapi. Ma hakkan ise ka juba vaikselt selle eksami pärast muretsema.. Minu õppimisstiiliga ma ka küll seda väga korralikult selgeks ei saa...
Miks ma nii unine üldse olin, et lugemise ajal silmad kinni vajusid? Sest me käisime kambaga eile väljas. Koju jõudsin peale kolme. Loomulikult ei jalutanud ma otse koju ja selle jalutuskäigu ajal sain ma teada/aru, et midagi tuleb muuta. Selle lubaduse ma ka andsin, et ma üritan. Mul on lihtsalt natuke aega vaja selle jaoks. Üle öö see ei juhtu.
Natuke rõõmsamatel teemadel. Täna oli SUPER ilm! Nii mõnus soe, päike paistis, puud on nende mõne päevaga lehte läinud. Metsikult ilus on kõik ja mulle nii meeldib! Õhk on täis tärkava rohu ja värskete lehtede lõhna. Väga poeetiliseks läks, aga seda ei saagi teistmoodi kirjeldada. Viimaks on suvi ka tulemas ja ma ausalt öeldes ei jõua ära oodata, millal ma saan lihtsalt olla ja ei pea ühe või teise asja pärast muretsema. Ka on mul ilus mõte suvel üks oma uus lugu ära lõpetada ja kindlasti juba nüüd varsti-varsti (loodetavasti järgmisel nädalal) ühte ühisprojekti alustada. Pössade epic survival story. Ma loodan, et ta tuleb ka nii awesome, kui ma teda praegu ette kujutan. Idee on iseenesest väga hea.
Hahaha. Vähe põnevust teile jah. Praadige! Vähemalt kaks uut lugu on tulemas, aga need ei tule enne sügist. :D Nautige ootamist!
Esmaspäeval läksin üle 2 aasta saalihokitrenni! Sain paar sinikat (see käib asja juurde) ja randme valusaks. Mis on ka iseenesest loogiline, et see juhtus. Loodan uueks esmaspäevaks korda saada ja siis läheb andmiseks jälle!
Maru kähku on see õppeaasta läinud. Juba on mul baka esimene aasta põhimõtteliselt läbi, ainult sess on veel üle elada suht... Henryl on esimene klass kohe läbi. Kuhu see aeg kaob?! Mul on nii kahju, et see nii kähku lendab. Mõnda momenti hoiaks kohe väga-väga kaua endaga, aga ilmselgelt, kui sa midagi naudid, siis aeg kaob käest.
Friday, April 26, 2013
Meenutusi lähiajast
Tegelt peaks seadusega ära keelama nii ammu aega tagasi toimunud sündmustest rääkimise, aga mul on suva :D. Vihjan siin 5.-7. aprillile, mille ma veetsin oma Pörsakese pool Must(as)vees. See oli tõesti kvaliteetnädalavahetus! Ega ma vähemat ei lootnudki, aga et see ka nii awesome võib olla, seda ka ette ei suutnud kujutada. Ja miks ma sellest alles nüüd räägin.. Ma ei tea.. Jõle lihtne on ju öelda, et pole aega olnud. Tegelikult vist isegi oli, aga siis ma tegin kõike muud.
Lähiaja olulisemad sündmused veel.. Ma suutsin haigeks jääda. Kaks päeva oli ikka päris jube olla. Nüüd saan juba hingata ilma abivahenditeta :D
Eile käisime J, L'i ja paariga veel väljas. Taaskord omamoodi huvitav õhtu.
Ja no kui 12 paiku koju jalutasin, siis jäin korraks Turu sillale seisma. Jube ilus vaade oli sealt jõe peale: täiskuu peegeldus veest, taga vasakul oli tuledes Sõpruse sild. Jube kaunis. Ja siis kuulsin, et minust natuke linna pool silla peal on keegi. Keegi toetus samamoodi silla piirdele aga seljaga minu poole. Kõndisin edasi, tema tuli järgi. Viimane kord, kui seljataha vaatasin, nägin, et ta tuli mulle järgi, aga silla Annelinna poolses otsas oli mingi padujoobes mees, kes hakkas temaga tüli norima ja minule nö anti võimalus põgeneda. Päris huvitav kogemus... Vb ta lihtsalt ei julgenud minust mööda minna sillal, sest ma olin üleni mustas ja tanksaapad olid jalas jne. :D Aga ei, kõik läks kenasti. :) Nagu enne ütlesin, siis omaette huvitav õhtu oli.
See oleks hetkel siis kõik... :) Ootan isa ära ja siis koju.
Weekend, I welcome you!
Lähiaja olulisemad sündmused veel.. Ma suutsin haigeks jääda. Kaks päeva oli ikka päris jube olla. Nüüd saan juba hingata ilma abivahenditeta :D
Eile käisime J, L'i ja paariga veel väljas. Taaskord omamoodi huvitav õhtu.
Ja no kui 12 paiku koju jalutasin, siis jäin korraks Turu sillale seisma. Jube ilus vaade oli sealt jõe peale: täiskuu peegeldus veest, taga vasakul oli tuledes Sõpruse sild. Jube kaunis. Ja siis kuulsin, et minust natuke linna pool silla peal on keegi. Keegi toetus samamoodi silla piirdele aga seljaga minu poole. Kõndisin edasi, tema tuli järgi. Viimane kord, kui seljataha vaatasin, nägin, et ta tuli mulle järgi, aga silla Annelinna poolses otsas oli mingi padujoobes mees, kes hakkas temaga tüli norima ja minule nö anti võimalus põgeneda. Päris huvitav kogemus... Vb ta lihtsalt ei julgenud minust mööda minna sillal, sest ma olin üleni mustas ja tanksaapad olid jalas jne. :D Aga ei, kõik läks kenasti. :) Nagu enne ütlesin, siis omaette huvitav õhtu oli.
See oleks hetkel siis kõik... :) Ootan isa ära ja siis koju.
Weekend, I welcome you!
Tuesday, April 16, 2013
45
Eksin siia ära korraks... Räägiks siis sellest, kuidas mul viimasel ajal läinud on.
Alates laupäeva ööst mitte just nii hästi. Ma ei teagi, kuidagi väga raske on end koos hoida. Mingitel hetkedel läheb ikka väga käest ära ja täna kukkus üldse natuke valesti kõik välja vahepeal... Ehmatasin ise ka ära... Vabandan uuesti selle pärast... Polnud väga kena. Sul on õigus, kallike, ma pean ka oma neil hetkedel jälgima mida ja kuidas ma ütlen.
Aga ega mul suurt midagi rohkemat öelda polegi... Aju on suht tühi.
Ei, pole vaja muretseda, kõik on korras. :) Ausalt. Lihtsalt praegu on natuke keeruline ja see kuulub ju elu juurde, eksole?
Alates laupäeva ööst mitte just nii hästi. Ma ei teagi, kuidagi väga raske on end koos hoida. Mingitel hetkedel läheb ikka väga käest ära ja täna kukkus üldse natuke valesti kõik välja vahepeal... Ehmatasin ise ka ära... Vabandan uuesti selle pärast... Polnud väga kena. Sul on õigus, kallike, ma pean ka oma neil hetkedel jälgima mida ja kuidas ma ütlen.
Aga ega mul suurt midagi rohkemat öelda polegi... Aju on suht tühi.
Ei, pole vaja muretseda, kõik on korras. :) Ausalt. Lihtsalt praegu on natuke keeruline ja see kuulub ju elu juurde, eksole?
Wednesday, April 3, 2013
Hell of a week
Ja see on alles poole peal!
Wow.. see nädal on tõesti üks huvitavamaid üle vääääga pika aja ja ma tahangi siin tänada neid, kellel selles oma osa on. Ma loodan, et õiged inimesed tunnevad end puudutatuna ;).
Ning nädalalõpp tõotab ka übertore olevat. Jap, ma tean, ma olen seda juba maininud :D aga mainin veel :D.
Oeh oeh.. Te teete mu niiviisi veel õnnelikuks! :D
Aga jah.. see on üks kiire postitus, siis ma lähen õue jälle ja tulen kurat teab kuna... :D
Aga täna oli lisaks kõigele veel super ilm ka! Nii mõnus soe ja päike ja... Oeh ma ei või! :D Ning läksin poodi patsikumme ostma ja sain kohe umbes 40 eurost lahti :D Ostsin ühe üliilusa sinise mantli ka. :) Ja nagu mulle natuke hiljem öeldi, siis see on tüüpiline naiste puhul. :D Minu puhul siiski mitte päris :D Aga kunagi on ikka esimene kord.
Aga jah.. oeh.. Today was a good day! :) And it's not over yet ;).
Wow.. see nädal on tõesti üks huvitavamaid üle vääääga pika aja ja ma tahangi siin tänada neid, kellel selles oma osa on. Ma loodan, et õiged inimesed tunnevad end puudutatuna ;).
Ning nädalalõpp tõotab ka übertore olevat. Jap, ma tean, ma olen seda juba maininud :D aga mainin veel :D.
Oeh oeh.. Te teete mu niiviisi veel õnnelikuks! :D
Aga jah.. see on üks kiire postitus, siis ma lähen õue jälle ja tulen kurat teab kuna... :D
Aga täna oli lisaks kõigele veel super ilm ka! Nii mõnus soe ja päike ja... Oeh ma ei või! :D Ning läksin poodi patsikumme ostma ja sain kohe umbes 40 eurost lahti :D Ostsin ühe üliilusa sinise mantli ka. :) Ja nagu mulle natuke hiljem öeldi, siis see on tüüpiline naiste puhul. :D Minu puhul siiski mitte päris :D Aga kunagi on ikka esimene kord.
Aga jah.. oeh.. Today was a good day! :) And it's not over yet ;).
Saturday, March 30, 2013
Munapühad
Tere. Eksisin taaskord ka siia ära. Sorry, Liis, ma tean, sa käid siin tihti ja loodad, et jälle on midagi, aga mul lihtsalt pole geniaalseid ideid, mida siia kirja panna and to be honest, ma kahtlen, kas üldse kedagi huvitab lihtsalt see, millega ma vahepeal tegelenud olen :).
Anywho... Täna on laupäev. Nii mõnus! Arvestades seda, kaua ma kodus olen olnud, peaks olema pühapäeva hommik, aga ei ole! Jeeee! Saab täna ka niisama muneleda (ning referaati teha). Rääkides munelemisest ja munadest :D : kauneid munadepühi siis! :D
Paari inimese mõjutusel olen ma jälle kirjutama hakanud. Nagu.. Lugusid ma mõtlen. Hetkel ühte kindlat, kuigi ühe peaks veel tegema, sest mult sooviti seda. Ma pean kõigepealt sellele inspiratsiooni leidma.
Igatahes jah, päris lahe on jälle kirjutada, aga pean kahetsusega tõdema, et olen väheke rooste läinud.
Järgmine nädalavahetus lähen hoopiski Mustveesse Nodzu poole. Tõotab tulla huvitav nädalavahetus. Mis siis, et ma ei tea üldse, mis me tegema hakkame or anything aga see polegi oluline. Ma tean, et see tuleb epic. :)
Eile õhtul, vesteldes ühe noormehega, hakkasin ma mõtlema, et miks me keelame endale kogu aeg nii palju asju. See kindel noormees keelas ennast ühe neiu peale mõtlema, sest "sellest ei saaks niikuinii asja". Miks ei saaks? Kust tuleb see teadmine, et ei saa? Kui ei proovi, siis muidugi ei saa jah. Ka pealtnäha võimatu võib õnnestuda, kui piisavalt proovida. Ja selleasemel, et endale pidevalt "ei" öelda, võiks ju vahel "jah" ka öelda. Mis siis, et see on vb ainult üks unistus... At least it's a pretty one.
Ja vaat' kes räägib, eksole... :)
Anywho... Täna on laupäev. Nii mõnus! Arvestades seda, kaua ma kodus olen olnud, peaks olema pühapäeva hommik, aga ei ole! Jeeee! Saab täna ka niisama muneleda (ning referaati teha). Rääkides munelemisest ja munadest :D : kauneid munadepühi siis! :D
Paari inimese mõjutusel olen ma jälle kirjutama hakanud. Nagu.. Lugusid ma mõtlen. Hetkel ühte kindlat, kuigi ühe peaks veel tegema, sest mult sooviti seda. Ma pean kõigepealt sellele inspiratsiooni leidma.
Igatahes jah, päris lahe on jälle kirjutada, aga pean kahetsusega tõdema, et olen väheke rooste läinud.
Järgmine nädalavahetus lähen hoopiski Mustveesse Nodzu poole. Tõotab tulla huvitav nädalavahetus. Mis siis, et ma ei tea üldse, mis me tegema hakkame or anything aga see polegi oluline. Ma tean, et see tuleb epic. :)
Eile õhtul, vesteldes ühe noormehega, hakkasin ma mõtlema, et miks me keelame endale kogu aeg nii palju asju. See kindel noormees keelas ennast ühe neiu peale mõtlema, sest "sellest ei saaks niikuinii asja". Miks ei saaks? Kust tuleb see teadmine, et ei saa? Kui ei proovi, siis muidugi ei saa jah. Ka pealtnäha võimatu võib õnnestuda, kui piisavalt proovida. Ja selleasemel, et endale pidevalt "ei" öelda, võiks ju vahel "jah" ka öelda. Mis siis, et see on vb ainult üks unistus... At least it's a pretty one.
Ja vaat' kes räägib, eksole... :)
Sunday, March 17, 2013
I'm tired of feeling
Jõin kakaod, sõin šokolaadiküpsiseid, aga šokolaadi ennast oleks ikkagi väga tahtnud. Šokohooliku raske elu.
On pühapäev ja mina olen maal. Hommikul linna. Asja võlu: saab kell 6 tõusta. No vahet pole, 8.30 peaks end praktikumi niikuinii vedama.
Ma siin just vaatasin, et oi, ilmad on ilusad ja näitab päikest ja ohhhooo, minu tuju on ka hea. Aga väsisin ära vist. Ma peaks referaati tegema, inka praksi esitluseks võiks vähemalt loogi välja otsida, et seda kunagi analüüsima hakata... Aga no ei, ma vahin sarju ja filme ning hakkasin uuesti "Kääbikut" lugema. Eriti tore on see, et ma ei lugenud seda just väga ammu aega tagasi. Aga no klassika on klassika.
Nojah, ma peaks vist nii mõnegi ees vabandama. Kirjutan harva, veel vähem kirjutan midagi, millel oleks tähendus. Tean, et osadele meeldis seda blogi moodi asjandust lugeda siin peituvate vihjete ja alatoonide pärast... Olen igasugused oskused minetanud. Isegi, kui ma mõtlen furooriga, et ja, nüüd ma teen korraliku postituse, siis ma jõuan siia ja ma ei oska midagi kirjutada.
Vaatan oma laual olevat pilti, mis mulle jõuludeks kingiti. Seal olen mina ja seal on üks nodzu, mu oma Legolas. Aga seekord vaatan ma ennast. Naljakas.... Ma naeratan seal pildil, aga ma ise näen enda läbi. Ma ei väida nüüd, et ma poleks õnnelik seal pildil. Oi, olen ja pildi tegemise hetkel ma veel tegelikult ei teadnudki, kui õnnelikuks ma saan, aga ma näen end läbi. Ma näen seda vana head süngust, mis minuga alati igal pool kaasas käib. Hiljuti ütlesin sellele samale neiule, et ma olen hakanud elu natuke ilusamas valguses nägema. Olengi, aga ma saan ise ka aru, kui kuradi pikk maa on mul veel minna.
The misery I know
Like a friend that won't let go
Is creeping up on me now once again
So I sing this song tonight
To the ghost that will not die
And somehow seems to haunt me till the end
Do you feel the same
For what once remained
Yesterday is gone, we can't go back again
Do you ever cry for the Ghost of Days Gone By?
Monday, March 11, 2013
Random
- Tulin Masingu koolist välja koos lapsega, koju jõudsin ilma lapseta.
- Tegin täna pannukaid.
- Homme on minu kohtupäev: lähen viimaks kirurgile.
- Saatsin täna oma kalli Liisi Austraaliasse ära. Kui buss ära hakkas sõitma, siis mul jõudis kohale, et ta lähebki ju. Vihmuti hakkas tööle. Okei, me nägime harva, aga see oli kõigest Tallinn kus ta enne oli. Nüüd on Austraalia! See on ikka palju kaugemal. Btw, keda huvitab, kuidas tal seal läheb:
http://liisuaussis.blogspot.com/
Siin saab tema tegemistega kursis olla. Ole tubli, Liisu, ja ära mind ära unusta! :) - Oma tunnetest ma rääkima ei hakka, sest ma ei saa nendest isegi aru.
- Tahaks nädalavahetust.
Tsau!
Thursday, February 28, 2013
Fallout
Sitting alone in the cold of the night.
I don't like people. I like dogs. Dogs are more reliable than people.
Jah, ma tean, et ma olen öelnud, et mulle meeldivad kõik inimesed niikaua, kui nad pole millegi ebameeldivaga hakkama saanud. Nüüd ma pigem mõtlen seda, et peaks asja ringi keerama: mulle ei meeldi keegi niikaua, kuni ta ei ole tõestanud, et ta on väärt seda, et ta mulle meeldiks ja ma temast hooliks. Samas, jõle lihtne on alguses jätta head muljet ja siis mingi hetk, kui usaldus on võidetud, igast jama hakata keerama.
Ei, tegelikult mul ei ole mingi halb tuju, ma ei ole kellegi peale kuri. Lihtsalt, viimase aja sündmuste põhjal on mul endal lihtsam niiviisi mõelda. Lihtsalt enda lohutamiseks. Kui palju ma nüüd suudan ise sellest .. ee... statement'ist kinni hoida, seda me veel näeme.
But no worries. I'm okay. I always am. What's the price of it is a different matter.
I don't like people. I like dogs. Dogs are more reliable than people.
Jah, ma tean, et ma olen öelnud, et mulle meeldivad kõik inimesed niikaua, kui nad pole millegi ebameeldivaga hakkama saanud. Nüüd ma pigem mõtlen seda, et peaks asja ringi keerama: mulle ei meeldi keegi niikaua, kuni ta ei ole tõestanud, et ta on väärt seda, et ta mulle meeldiks ja ma temast hooliks. Samas, jõle lihtne on alguses jätta head muljet ja siis mingi hetk, kui usaldus on võidetud, igast jama hakata keerama.
Ei, tegelikult mul ei ole mingi halb tuju, ma ei ole kellegi peale kuri. Lihtsalt, viimase aja sündmuste põhjal on mul endal lihtsam niiviisi mõelda. Lihtsalt enda lohutamiseks. Kui palju ma nüüd suudan ise sellest .. ee... statement'ist kinni hoida, seda me veel näeme.
But no worries. I'm okay. I always am. What's the price of it is a different matter.
Tuesday, February 19, 2013
People are strange
Seisime lapsega kella 2 paiku Riiamäe bussipeatuses, ootasime bussi. Mingi hetk tuli üks vanem meesterahvas (ühelt poolt), istus sinna maha. Istus natuke, võttis suitsu. Kolm tikku hiljem sai selle ka põlema. Tõmbas rahumeeli suitsu lõpuni, tõusis püsti ja kõndis minema sinna samma ühele poole, kust ta enne tulnud oli.
Natuke hiljem tuli üks naisterahvas (ühelt poolt), jäi peatusesse seisma. Bussiaegu ega midagi ei vaadanud. Seisis natuke aega, seisis natuke veel, jalutas teisele poole minema.
Mina jäin lihtsalt suurte silmadega järele vahtima. Nagu.. Olgu, naisest saan aru, ta pmst kõndis edasi teisele poole, aga mees läks sinna samma, kuhu ta just tulnud oli! Mis mõte sellel veel oli?
Täna oli üldse kahtlane päev... Ja väga kiire päev. Jooksmist korralikult..
Eetika aluste põhiküsimus: kas peksta lehma või mitte? Suht põnev... Ja no teine oluline küsimus oli, kas kloonida neandertaallast või mitte... Põnev, põnev :D
Väsinud...
Natuke hiljem tuli üks naisterahvas (ühelt poolt), jäi peatusesse seisma. Bussiaegu ega midagi ei vaadanud. Seisis natuke aega, seisis natuke veel, jalutas teisele poole minema.
Mina jäin lihtsalt suurte silmadega järele vahtima. Nagu.. Olgu, naisest saan aru, ta pmst kõndis edasi teisele poole, aga mees läks sinna samma, kuhu ta just tulnud oli! Mis mõte sellel veel oli?
Täna oli üldse kahtlane päev... Ja väga kiire päev. Jooksmist korralikult..
Eetika aluste põhiküsimus: kas peksta lehma või mitte? Suht põnev... Ja no teine oluline küsimus oli, kas kloonida neandertaallast või mitte... Põnev, põnev :D
Väsinud...
Monday, February 18, 2013
Saturday, February 16, 2013
Keda me petta üritame?
Tahaks nagu midagi öelda, sest nii palju on hingel, aga mida see mulle ikka annab. Kuhu ma sellega jõuaks? Kuhugi. Mõttetu. Sõnad on mõttetud. Keegi neid niikuinii ei kuula, ei pane tähele. Pannakse tähele ainult seda, mis enda heaolule ohtlikuks võib saada.
See häirib mind inimeste juures... Ükskõik kui palju keegi ütleb, et ta hoolib, ikkagi on seal isiklikud huvid mängus ja kui sa enam millegagi kasulik ei ole, sind unustatakse. Kõik on üks suur bullshit. Alguses tehakse suuri sõnu, aga siis... Milleks seda kõike vaja on?
Ma vihkan oma tervist. Alati, kui tundub, et kõik on juba korras, siis kuskilt läheb midagi ikka paigast ära. Masendav, et sellepärast jääb ühe parima sõbranna sünnipäevale minemata, sest sa lihtsalt tiksuks kuskil nurgas. Iroonilises võtmes saaks ju öelda, et näe, kui hea, jääb muidu pidutsemisele kuluv raha alles (sest mina juba niisama istuma ei läheks), aga nõme on ikkagi. Oleks siis kõik korras või sureks lõpuks millegi kätte ära, miks ma pean kogu aeg kuskilt valutama või end meeletult nõrgana tundma.
Üks ääretult "positiivne" laupäev.
Monday, February 11, 2013
Do me a favor
I don't mind my own dead story
and I don't want to lie to you.
I know my glory will never be the same as truth
By now my only enemy is you.
I won't go slowly.
I'll leave you behind.
(Ei jõua aprilli ära oodata. Need tüübid teevad mulle oma uue albumiga sõna otseses mõttes sünnipäevakingi :) )
Sitsin veel mõnda aega siin tugitoolis ja mingi hetk lähen praktikumi. Jep, täna algab kevadsemester. Vabadus läbi. Natuke kahju, harjusin selle lebotamisega ära. Samas on tore, nüüd näeb jälle rahvast regulaarselt, mitte ükskord kuus, nagu siin mõnega vahepeal oli. Kuigi, ma pole üldse kindel, kui paljutega mul üldse midagi koos on.
Jajaa... Täna tõotab tulla isegi täitsa päev. Algas küll täitsa toredalt. :)
and I don't want to lie to you.
I know my glory will never be the same as truth
By now my only enemy is you.
I won't go slowly.
I'll leave you behind.
(Ei jõua aprilli ära oodata. Need tüübid teevad mulle oma uue albumiga sõna otseses mõttes sünnipäevakingi :) )
Sitsin veel mõnda aega siin tugitoolis ja mingi hetk lähen praktikumi. Jep, täna algab kevadsemester. Vabadus läbi. Natuke kahju, harjusin selle lebotamisega ära. Samas on tore, nüüd näeb jälle rahvast regulaarselt, mitte ükskord kuus, nagu siin mõnega vahepeal oli. Kuigi, ma pole üldse kindel, kui paljutega mul üldse midagi koos on.
Jajaa... Täna tõotab tulla isegi täitsa päev. Algas küll täitsa toredalt. :)
Friday, February 8, 2013
Liberate my madness
Reede õhtu, ma olen kodus (nagu kodus-kodus), möödunud töönädal oli omamoodi huvitav (eriti kolmapäeva õhtu). Soovitan kõigile filmi "Mama". Õudukas, aga väga hea. Tõesti üle pika aja üks tõesti hea õudukas. Mulle meeldis.
Võtsin täna kätte ja tõstsin kõik iidvanad blogipostitused vanast blogist siia ringi ja viimase kustutasin üldse ära. Väga huvitav oli omal ka neid lugeda... Nagu wow, mis muutused ma läbi teinud olen... Suht uskumatu. Ja noh, nagu näha, siis nooremana meeldis mulle ikka väga inglise keeles kirjutada. Vigu täis, aga ma ei hakanud midagi parandama. Las olla, las maailm näeb, kui tainas ma olin kunagi :D.
Täna oli üldse väga "blogine" päev... Töötasin algusest lõpuni oma kõige kallima põssa blogi ka läbi. Olen stalker... Vähemalt olen pühendunud lugeja :D. Aga jah.. see blogi tekitas mus kohati ikka väga tugeva tahtmise seda nodzut hääästi kõvasti ja väga kaua kallistada... Luban, et kui sind esmaspäeval praktikumis näen, siis ma teen ka seda!
Nägin väga kahtlast unenägu... See oli nagu ülekuulamine, aga ülekuulajaks oli mingi veider olevus.. Muidu nagu inimene, aga hästi pikk ja kõhn, käed ning sõrmed olid kohutavalt pikad ning luised, jalad samamoodi. Pea oli kõhna kehaga ebaproportsionaalselt suur ja suu oli täis teravaid hambaid. Rõve elukas oli.. nahk rippus kontidelt. Meid oli ruumis neli.. Ta küsitles parasjagu üht naisterahvast... See ei teadnud vastuseid ja iga kord, kui naine nuttis, karjus, et ta ei tea, siis see olevus hammustas temast tüki... Me keegi teine talle appi ei läinud, sest me teadsime, et me oleme järgmised. Vahetult enne ärkamist ma nägin, kuidas see elukas surus naisterahva pikali, naine nuttis ja karjus (pooleldi ära järatud nagu ta oli), eluka üks käsi ta kaela ümber, teine üritas naist paigal hoida ning need kohutavad hambad järasid ta kõri läbi.
Ma ehmatasin end üles... ja võttis paras jupp aega, enne kui uuesti magama jäin.. Elukas hõljus silme ees. Vastik.. Vot see oli tõesti vastik unenägu. Nende põgenemiste ja muudega harjub ära, aga nii detailselt näha midagi nii vastikut... Ületab isegi minu piirid. Vast tänane öö tuleb parem. :)
Wish me luck!
Võtsin täna kätte ja tõstsin kõik iidvanad blogipostitused vanast blogist siia ringi ja viimase kustutasin üldse ära. Väga huvitav oli omal ka neid lugeda... Nagu wow, mis muutused ma läbi teinud olen... Suht uskumatu. Ja noh, nagu näha, siis nooremana meeldis mulle ikka väga inglise keeles kirjutada. Vigu täis, aga ma ei hakanud midagi parandama. Las olla, las maailm näeb, kui tainas ma olin kunagi :D.
Täna oli üldse väga "blogine" päev... Töötasin algusest lõpuni oma kõige kallima põssa blogi ka läbi. Olen stalker... Vähemalt olen pühendunud lugeja :D. Aga jah.. see blogi tekitas mus kohati ikka väga tugeva tahtmise seda nodzut hääästi kõvasti ja väga kaua kallistada... Luban, et kui sind esmaspäeval praktikumis näen, siis ma teen ka seda!
Nägin väga kahtlast unenägu... See oli nagu ülekuulamine, aga ülekuulajaks oli mingi veider olevus.. Muidu nagu inimene, aga hästi pikk ja kõhn, käed ning sõrmed olid kohutavalt pikad ning luised, jalad samamoodi. Pea oli kõhna kehaga ebaproportsionaalselt suur ja suu oli täis teravaid hambaid. Rõve elukas oli.. nahk rippus kontidelt. Meid oli ruumis neli.. Ta küsitles parasjagu üht naisterahvast... See ei teadnud vastuseid ja iga kord, kui naine nuttis, karjus, et ta ei tea, siis see olevus hammustas temast tüki... Me keegi teine talle appi ei läinud, sest me teadsime, et me oleme järgmised. Vahetult enne ärkamist ma nägin, kuidas see elukas surus naisterahva pikali, naine nuttis ja karjus (pooleldi ära järatud nagu ta oli), eluka üks käsi ta kaela ümber, teine üritas naist paigal hoida ning need kohutavad hambad järasid ta kõri läbi.
Ma ehmatasin end üles... ja võttis paras jupp aega, enne kui uuesti magama jäin.. Elukas hõljus silme ees. Vastik.. Vot see oli tõesti vastik unenägu. Nende põgenemiste ja muudega harjub ära, aga nii detailselt näha midagi nii vastikut... Ületab isegi minu piirid. Vast tänane öö tuleb parem. :)
Wish me luck!
Wednesday, February 6, 2013
Põleb tuluke, vilgub leegike
Sorry. Henry jookseb mööda elamist ringi ja laulab seda. Näe, kummitab!
Paar lahedat fakti minu kullakallist Uue tänava korterist:
Eile käisime Lindaga meie kohustuslikul Caffe Truffee tiirul ja majanduse kõrvale tuli ka filosoofilisemat juttu. Sain meie jutu vahepeale aru, kui kuradi väga mul vedanud on. Mul on nii palju nii häid inimesi ümber! Suur aitäh teile, kes te olete mu kõrval olnud, mind välja kannatanud! Aitäh, et olemas olete!
Eile oli mul mõnus pikk hommik. Kuna ma ei pidanud Henryle nii vara järele minema, sain peale tema kooli viimist uuesti magama minna, ärgates (kui ma seda lõpuks suutsin), tegin endale suure kruusi kohvi, praadisin kartuleid ja mõnulesin diivanil teleka ees. Mine tea, millal seda uuesti saab.
Ja kõige lõppu: :).
Paar lahedat fakti minu kullakallist Uue tänava korterist:
- naabri koer haugub sellise häälega nagu vares kraaksub
- naabritüdrukule meeldib dušši all laulda (kuulsin teda ükskord läbi vannitoa seina, päris lol oli)
- meil on mingi hetk keldris kinniseotud ämmad olnud vist, sest ühistu keelas neid värskelt polsterdatud veetorude külge kinni siduda
- see crib on mulle isegi päris koduseks saanud
Eile käisime Lindaga meie kohustuslikul Caffe Truffee tiirul ja majanduse kõrvale tuli ka filosoofilisemat juttu. Sain meie jutu vahepeale aru, kui kuradi väga mul vedanud on. Mul on nii palju nii häid inimesi ümber! Suur aitäh teile, kes te olete mu kõrval olnud, mind välja kannatanud! Aitäh, et olemas olete!
Eile oli mul mõnus pikk hommik. Kuna ma ei pidanud Henryle nii vara järele minema, sain peale tema kooli viimist uuesti magama minna, ärgates (kui ma seda lõpuks suutsin), tegin endale suure kruusi kohvi, praadisin kartuleid ja mõnulesin diivanil teleka ees. Mine tea, millal seda uuesti saab.
Ja kõige lõppu: :).
Tuesday, January 29, 2013
Sipsik
"Ja pärast sööki läks Anu Sipsiku juurde ja ütles:
"Sa oled mulle väga armas."
Ja sipsik ütles:
"Siis on kõik hästi.""
"Leidsin" elutoast laua pealt "Sipsiku", mis kingiti Henryle valla poolt lasteaialõpetamise puhul. Nüüd ma loen seda hoopis teise pilguga, kui lapsena.
"Anu vaatas oma mängunurga poole, kus Sipsik teiste mänguasjade hulgas istus. Ja Anule paistis äkki, et Sipsik on täna millegipärast justkui kurb.
"Miks sa kurb oled?" küsis Anu Sipsiku käest.
Aga Sipsik ütles:
"Ma ei ole kurb, ma olen ainult tõsine."
"Miks sa tõsine oled?" küsis Anu.
"Ma mõtlen," ütles Sipsik.
"Millest sa mõtled?" tahtis Anu teada.
Ja siis ütles Sipsik:
"Ma mõtlesin, et sa oled juba suur tüdruk ja lähed varsti kooli. Ja siis ma mõtlesin veel, et varsti sul ei sobigi enam nukkudega mängida."
Nüüd hakkas ka Anu mõtlema. Ta mõtles ja muutus selle mõtlemisega ikka tõsisemaks. Ja lõpuks muutus ta nii tõsiseks, et tal hakkas kohe päris kurb. Ta mõtles sellest, et kui ta suuremaks kasvab, siis ei sobi tal võib-olla tõesti enam Sipsikuga mängida. Ja ta mõtles veel, et päris suured inimesed ei taha enam üldse nukkudega mängida, ükskõik kui armsad nukud ka on.
Lõpuks muutus Anu meel nii kurvaks, et Sipsik pidi hakkama teda lohutama.
"Ära muretse," ütles Sipsik. "Küll me kuidagi ikka toime tuleme."
"Kuidas me siis toime tuleme," ütles Anu. "Kui ma võin nii suureks kasvada, et ma võib-olla ei tahagi enam sinuga mängida."
"Siis sa paned mu kuskile sahtlisse või karpi," ütles Sipsik.
"Mis sa seal sahtlis või karbis teed?" küsis Anu.
"Ma mõtlen siis seal," ütles Sipsik. "Ma mõtlen, kuidas me sinuga mängisime ja kuidas me kevadvetele teed tegime ja kuidas me kummipaadiga sõitsime ja kuidas me katusel käisime ja kuidas me herilastega võitlesime."
"Sina mõtled küll," ütles Anu. "Aga mis siis mina pean tegema?"
"Sa võtad mu mõnikord sealt sahtlist või karbist välja," ütles Sipsik. "Ja siis tuleb ka sinule meelde, kuidas sa minuga mängisid ja kuidas me kevadvetele teed tegime ja kuidas me kummipaadiga sõitsime ja kuidas me katusel käisime ja kuidas me herilastega võitlesime. Ja sulle tuleb kõik see aeg meelde, kui sa olid veel väike laps ja tahtsid nukkudega mängida."
Jah, inimestega on samamoodi. Suheldakse küll, aga mingi hetk jääb see vähemaks ja siis pannakse see mälestus teisest inimesest kuhugi sahtlisse või karpi kinni, kus ta kiratseb ja tuhmub. Alguses võetakse seda mälestust tihemini sealt sahtlist või karbist välja, aga mingi hetk tehakse seda järjest ja järjest vähem, kuni lõpuks see jääbki sinna sahtlisse või karpi seisma, täiesti unustatud, täiesti üksi. Keegi ei võta teda enam välja, keegi enam ei meenuta. Ta muutub järjest väiksemaks ja tühisemaks, tuhmub ja tuhmub, kuni kaob täiesti. Ja siis on sellel inimesel ruumi järgmine mälestus sinna sahtlisse või karpi kinni.
"Sa oled mulle väga armas."
Ja sipsik ütles:
"Siis on kõik hästi.""
"Leidsin" elutoast laua pealt "Sipsiku", mis kingiti Henryle valla poolt lasteaialõpetamise puhul. Nüüd ma loen seda hoopis teise pilguga, kui lapsena.
"Anu vaatas oma mängunurga poole, kus Sipsik teiste mänguasjade hulgas istus. Ja Anule paistis äkki, et Sipsik on täna millegipärast justkui kurb.
"Miks sa kurb oled?" küsis Anu Sipsiku käest.
Aga Sipsik ütles:
"Ma ei ole kurb, ma olen ainult tõsine."
"Miks sa tõsine oled?" küsis Anu.
"Ma mõtlen," ütles Sipsik.
"Millest sa mõtled?" tahtis Anu teada.
Ja siis ütles Sipsik:
"Ma mõtlesin, et sa oled juba suur tüdruk ja lähed varsti kooli. Ja siis ma mõtlesin veel, et varsti sul ei sobigi enam nukkudega mängida."
Nüüd hakkas ka Anu mõtlema. Ta mõtles ja muutus selle mõtlemisega ikka tõsisemaks. Ja lõpuks muutus ta nii tõsiseks, et tal hakkas kohe päris kurb. Ta mõtles sellest, et kui ta suuremaks kasvab, siis ei sobi tal võib-olla tõesti enam Sipsikuga mängida. Ja ta mõtles veel, et päris suured inimesed ei taha enam üldse nukkudega mängida, ükskõik kui armsad nukud ka on.
Lõpuks muutus Anu meel nii kurvaks, et Sipsik pidi hakkama teda lohutama.
"Ära muretse," ütles Sipsik. "Küll me kuidagi ikka toime tuleme."
"Kuidas me siis toime tuleme," ütles Anu. "Kui ma võin nii suureks kasvada, et ma võib-olla ei tahagi enam sinuga mängida."
"Siis sa paned mu kuskile sahtlisse või karpi," ütles Sipsik.
"Mis sa seal sahtlis või karbis teed?" küsis Anu.
"Ma mõtlen siis seal," ütles Sipsik. "Ma mõtlen, kuidas me sinuga mängisime ja kuidas me kevadvetele teed tegime ja kuidas me kummipaadiga sõitsime ja kuidas me katusel käisime ja kuidas me herilastega võitlesime."
"Sina mõtled küll," ütles Anu. "Aga mis siis mina pean tegema?"
"Sa võtad mu mõnikord sealt sahtlist või karbist välja," ütles Sipsik. "Ja siis tuleb ka sinule meelde, kuidas sa minuga mängisid ja kuidas me kevadvetele teed tegime ja kuidas me kummipaadiga sõitsime ja kuidas me katusel käisime ja kuidas me herilastega võitlesime. Ja sulle tuleb kõik see aeg meelde, kui sa olid veel väike laps ja tahtsid nukkudega mängida."
Jah, inimestega on samamoodi. Suheldakse küll, aga mingi hetk jääb see vähemaks ja siis pannakse see mälestus teisest inimesest kuhugi sahtlisse või karpi kinni, kus ta kiratseb ja tuhmub. Alguses võetakse seda mälestust tihemini sealt sahtlist või karbist välja, aga mingi hetk tehakse seda järjest ja järjest vähem, kuni lõpuks see jääbki sinna sahtlisse või karpi seisma, täiesti unustatud, täiesti üksi. Keegi ei võta teda enam välja, keegi enam ei meenuta. Ta muutub järjest väiksemaks ja tühisemaks, tuhmub ja tuhmub, kuni kaob täiesti. Ja siis on sellel inimesel ruumi järgmine mälestus sinna sahtlisse või karpi kinni.
Sunday, January 27, 2013
I waited here all night for you to come
But your love just disappeared.
I'm waiting in the dark for miracles
But miracles don't happen here.
Täna on tuju suht kehva. Päriselt ei teagi miks, aga eks siin on üks asjake küll jah. Sellest ma aga siin rääkima ei hakka.
Suht väsinud tunne on. Suht üksikuna tunnen end ka. Üleüldiselt. Ma nagu otsiks midagi, aga ma ei paista seda vist kunagi leidvad. Ma tunnen, et minus on midagi puudu.
Ja inimene, kellest ma tahaks, et ta loeks, sest ma leian, et see oleks oluline, ei loe seda blogi enam, sest see ajab teda vihale...
Meh.. mis siis ikka.. See on tema valik, kuigi sellest on kahju... Isegi väga, aga noh.. Jah.. Olgu. Mis siis ikka...
Olen jõuetu igasugu jõududega võitlemiseks...
Bye
I'm waiting in the dark for miracles
But miracles don't happen here.
Täna on tuju suht kehva. Päriselt ei teagi miks, aga eks siin on üks asjake küll jah. Sellest ma aga siin rääkima ei hakka.
Suht väsinud tunne on. Suht üksikuna tunnen end ka. Üleüldiselt. Ma nagu otsiks midagi, aga ma ei paista seda vist kunagi leidvad. Ma tunnen, et minus on midagi puudu.
Ja inimene, kellest ma tahaks, et ta loeks, sest ma leian, et see oleks oluline, ei loe seda blogi enam, sest see ajab teda vihale...
Meh.. mis siis ikka.. See on tema valik, kuigi sellest on kahju... Isegi väga, aga noh.. Jah.. Olgu. Mis siis ikka...
Olen jõuetu igasugu jõududega võitlemiseks...
Bye
Thursday, January 24, 2013
Nuuks
Läksin täna oma Atsikesest lahku.. Nii kurb oli teda sinna üksi jätta, aga mulle lubati, et ta vaadatakse homme üle ja äkki saan ta isegi homme tagasi! That would be just sweet! Loodan, et temast väga palju kaotsi ei lähe. ;)
Mingi idee oli mul veel... Midagi veel, mida siia kirjutada... Aga nagu alati, õigel hetkel enam ei mäleta... Ju siis polnud väga oluline. :)
Täna oli ilus ilm.. Kõndisin linnast koju nagu alati oma sprinteri tempoga ja järsku jõudis mulle kohale, et mul ei ole mitte kuhugi kiiret ja ma saaks ju jalutada ja lasta päikesel end paitada. Niigi vähe on teda.. Aga ikkagi jõudsin ma maru kähku koju.. Asi on vist selles, et ma lihtsalt ei oska jalutada. Nooojaaaah...
Õhtul Elise (forever together!) juurde. Jejee.. Tõotab lõbus tulla. Kahju aind, et Lokit seal pole.. Ta on nii numps! Või vähemalt oli, kui mina teda viimati nägin.. But when the hell was that?! Ages ago.
Eile käisime Leeloga tema priitoidu eest pitsat ja jäätist söömas. Be jelaous now! Tasuta pitsa maitseb ikke õigede hääste! Jäätisest rääkimata.
Tšillit oleks võinud ainult rohkem olla.. Aga muidu oli super!.
Tahaks praegu kedagi kaissu võtta... Või ise kellegi kaisus olla.. Ohwell..
Kui sellised mõtted hakkavad juba tulema, siis on aeg lõpetada.
Mingi idee oli mul veel... Midagi veel, mida siia kirjutada... Aga nagu alati, õigel hetkel enam ei mäleta... Ju siis polnud väga oluline. :)
Täna oli ilus ilm.. Kõndisin linnast koju nagu alati oma sprinteri tempoga ja järsku jõudis mulle kohale, et mul ei ole mitte kuhugi kiiret ja ma saaks ju jalutada ja lasta päikesel end paitada. Niigi vähe on teda.. Aga ikkagi jõudsin ma maru kähku koju.. Asi on vist selles, et ma lihtsalt ei oska jalutada. Nooojaaaah...
Õhtul Elise (forever together!) juurde. Jejee.. Tõotab lõbus tulla. Kahju aind, et Lokit seal pole.. Ta on nii numps! Või vähemalt oli, kui mina teda viimati nägin.. But when the hell was that?! Ages ago.
Eile käisime Leeloga tema priitoidu eest pitsat ja jäätist söömas. Be jelaous now! Tasuta pitsa maitseb ikke õigede hääste! Jäätisest rääkimata.
Tšillit oleks võinud ainult rohkem olla.. Aga muidu oli super!.
Tahaks praegu kedagi kaissu võtta... Või ise kellegi kaisus olla.. Ohwell..
Kui sellised mõtted hakkavad juba tulema, siis on aeg lõpetada.
Tuesday, January 22, 2013
Mõtelus
Järjekordne õhtu täiesti mõttetult mööda saadetud.
Astusime Henryga bussi pealt maha otse päikese kätte. Oi, see oli nii soe. Kõndisime majade vahel, mina igat päikesekiirt püüdmas.
Tahaks mõnikord lihtsalt päikese käes peesitada. Lihtsalt lamada päikesekiires ja mitte midagi teha.. Uneleda. *ja keegi teeb veel pai ka (nagu koer kunagi)* Aga kahjuks päike mu tuppa täna ei paistnud.
Käisime Kristinaga jooksmas. Kesest jooksu jõudsime järeldusele, et tervis on nõrkadele (nagu alati, meil on ülimad teooriad). Aga päriselt ka. Kui sa oled terve, siis tähendab see seda, et sa pole kunagi riske võtnud. Päris lahe vabandus, mille taha ronida. Peaaegu võrreldav YOLOga.
Ja nagu alati on Henryl vaja just siis vannituppa, kui mina dušši all olen. Seekord olin ma aga tark, panin ukse ettenägelikult lukku.
Ja saidki mõtted otsa.
Astusime Henryga bussi pealt maha otse päikese kätte. Oi, see oli nii soe. Kõndisime majade vahel, mina igat päikesekiirt püüdmas.
Tahaks mõnikord lihtsalt päikese käes peesitada. Lihtsalt lamada päikesekiires ja mitte midagi teha.. Uneleda. *ja keegi teeb veel pai ka (nagu koer kunagi)* Aga kahjuks päike mu tuppa täna ei paistnud.
Käisime Kristinaga jooksmas. Kesest jooksu jõudsime järeldusele, et tervis on nõrkadele (nagu alati, meil on ülimad teooriad). Aga päriselt ka. Kui sa oled terve, siis tähendab see seda, et sa pole kunagi riske võtnud. Päris lahe vabandus, mille taha ronida. Peaaegu võrreldav YOLOga.
Ja nagu alati on Henryl vaja just siis vannituppa, kui mina dušši all olen. Seekord olin ma aga tark, panin ukse ettenägelikult lukku.
Ja saidki mõtted otsa.
Thursday, January 17, 2013
I don't really mind if I just fade away.
Istun pooleldi kerratõmbununa tugitoolis, trimpan teed, mul on hea soe olla ja sees on rahu. Jap, täitsa lõpp, aga ma olen täna kuidagi väga complete. Üks väike asi muidugi tiksub vaikselt kuklas küll, aga ma ignoreerin seda jõhkralt. Ma täna ei taha, ma täna ei viitsi. Mul on niiviisi hea olla ja ma plaanin sellest tundest natuke aega veel kinni hoida.
Eile oli väga tore õhtu. Eks ma nii siin-seal läksin veits üle piiri ka, aga noh.. I regret nothing. :)
Tore oli neiusid jälle näha, nende segast peksta. Tiigi tänava istumised on alati võrratud (olgu, ma tean, see oligi alles teine istumine seal, aga seda enam!).
Elu on ilus!
P.S. Väga sisutihe postitus, aga noh... Kui ei meeldi, ära loe :D.
Eile oli väga tore õhtu. Eks ma nii siin-seal läksin veits üle piiri ka, aga noh.. I regret nothing. :)
Tore oli neiusid jälle näha, nende segast peksta. Tiigi tänava istumised on alati võrratud (olgu, ma tean, see oligi alles teine istumine seal, aga seda enam!).
Elu on ilus!
P.S. Väga sisutihe postitus, aga noh... Kui ei meeldi, ära loe :D.
Thursday, January 10, 2013
Tell me I should stick around for you
Tell me I could have it all.
Wow. Blogil üle 10 000 vaatamise. Päris kena skoor.
Aga tegelikult on nii veider olla. Mul on kogu aeg selline tunne, et midagi juhtub kohe.. midagi halba.. Vb on see lihtsalt see, et mul on sessist siiber. Ohjah, aga nagu Ado mulle meenutas, siis on see mul alles esimene. Hurraa....
Did you really think I wouldn't see this through?
Nüüd on siis üks ebaõnnestumine ka kirjas. Jah, ma tean, ma ei kukkunud läbi, aga siiski, ma ei ole sellega rahul. Kui arvestada seda, kui palju ma selleks õppisin.. Aga noh, olgu. See selleks.
Mul paar päeva tagasi isegi oli mitu päris head mõtet, mida siia kirjutada, aga jah, nüüd on jälle paar asja juhtunud, mis on mul mõtted sassi ajanud.
Homme koju ja siis.. jah. Eks näis, mis siis saab.
2 eksamit veel ja siis saab see läbi. Hea seegi.
Lahe on süüdistada oma halvas tujus midagi nii ilmselget kui seda on sess... Kes võiks midagi muud üldse praegu eeldada? Hah...
Wow. Blogil üle 10 000 vaatamise. Päris kena skoor.
Aga tegelikult on nii veider olla. Mul on kogu aeg selline tunne, et midagi juhtub kohe.. midagi halba.. Vb on see lihtsalt see, et mul on sessist siiber. Ohjah, aga nagu Ado mulle meenutas, siis on see mul alles esimene. Hurraa....
Did you really think I wouldn't see this through?
Nüüd on siis üks ebaõnnestumine ka kirjas. Jah, ma tean, ma ei kukkunud läbi, aga siiski, ma ei ole sellega rahul. Kui arvestada seda, kui palju ma selleks õppisin.. Aga noh, olgu. See selleks.
Mul paar päeva tagasi isegi oli mitu päris head mõtet, mida siia kirjutada, aga jah, nüüd on jälle paar asja juhtunud, mis on mul mõtted sassi ajanud.
Homme koju ja siis.. jah. Eks näis, mis siis saab.
2 eksamit veel ja siis saab see läbi. Hea seegi.
Lahe on süüdistada oma halvas tujus midagi nii ilmselget kui seda on sess... Kes võiks midagi muud üldse praegu eeldada? Hah...
Tuesday, January 8, 2013
I need you...
...but I can't need you anymore.
Mu õnne(junni)mull, mis mul pühapäeva õhtu ja eilsega tekkis läks täna jälle millegipärast katki.
"Isegi mina olen eksami pärast närvis!" "Teid on nii hea näha!"
Jah, ja täna ei suuda ma kohe üldse end sundida homseks eksamiks õppima.
Ning muidugi oli numpsikuid tore näha, aga see laialiminek ja uuesti üksi jäämine käis kuidagi maru kähku. Olime kõik koos ja juba ma avastan end üksi üle Turu silla koju lonkimas. Tunnen juba uuesti neist puudust, kõige rohkem muidugi nodzu Jermoškinist. Loogiline, samas natuke naljaks..
Aga võib olla on mu mulli purunemises süüdi fakt, et ma olen suht väsinud, sest öösel väga magada ei saanud. Kõigepealt, kella üheni käis neljandal korrusel disko. Panin pea padjale ja kuulsin laulusõnad ka ära, niipalju, kui neid oli... Isa käis rääkimas mitu korda, lubati vaiksemaks panna, midagi. Lõpuks kutsus isa politsei, siis rahunes asi maha, aga idikad panid alt fono kutsuma. Ei tea, kas siis isa või härrad politseinikud ütlesid, kust korterist väljakutse tehti...
Aga nagu sellest veel vähe oleks, hakkas öösel mu fantoombeebi ka mind mõrvama. Ta pole tükk aega mu vastu nii vaenulik olnud..
Ma loodan selle peale, et asi on väsimuses.. Pea ka valutab. Viisin Heinrichi kooli ära, üritasin magada veel, aga ei tulnud sellest ka suurt midagi välja.. Mis siis ikka. Täna öösel saab vast magada..
Mu õnne(junni)mull, mis mul pühapäeva õhtu ja eilsega tekkis läks täna jälle millegipärast katki.
"Isegi mina olen eksami pärast närvis!" "Teid on nii hea näha!"
Jah, ja täna ei suuda ma kohe üldse end sundida homseks eksamiks õppima.
Ning muidugi oli numpsikuid tore näha, aga see laialiminek ja uuesti üksi jäämine käis kuidagi maru kähku. Olime kõik koos ja juba ma avastan end üksi üle Turu silla koju lonkimas. Tunnen juba uuesti neist puudust, kõige rohkem muidugi nodzu Jermoškinist. Loogiline, samas natuke naljaks..
Aga võib olla on mu mulli purunemises süüdi fakt, et ma olen suht väsinud, sest öösel väga magada ei saanud. Kõigepealt, kella üheni käis neljandal korrusel disko. Panin pea padjale ja kuulsin laulusõnad ka ära, niipalju, kui neid oli... Isa käis rääkimas mitu korda, lubati vaiksemaks panna, midagi. Lõpuks kutsus isa politsei, siis rahunes asi maha, aga idikad panid alt fono kutsuma. Ei tea, kas siis isa või härrad politseinikud ütlesid, kust korterist väljakutse tehti...
Aga nagu sellest veel vähe oleks, hakkas öösel mu fantoombeebi ka mind mõrvama. Ta pole tükk aega mu vastu nii vaenulik olnud..
Ma loodan selle peale, et asi on väsimuses.. Pea ka valutab. Viisin Heinrichi kooli ära, üritasin magada veel, aga ei tulnud sellest ka suurt midagi välja.. Mis siis ikka. Täna öösel saab vast magada..
Sunday, January 6, 2013
I'm still too tired to care and I got to go
That man!
Aga ega sellega ongi kõik suht öeldud. Endiselt olen omadega sees, kuigi üritan seda endale eitada, aga teatud hetkedel tuleb see kõik korraga tagasi.. Eriti siis, kui sinu tähelepanu on hajutatud sellega, et järjekordne Treffneri õpetaja on surnud. Seekord siis Urmas Kokassaar... Kahju, siiralt kahju. See uudis viis mu ikka korralikult rivist välja...
Aga jah, eitamine on üks tugev relv kui sul pole muid vahendeid käepärast.
Ja nüüd ma lähen teen nägu, et ma magan ka vahepeal.
Friday, January 4, 2013
Can anybody love someone but pretend that they don't exist?
Jõulud ja aastavahetus möödas, Rootsis ka nii muuseas ära käidud. Nüüd saab siis jälle kooli ja eelkõige tuleva 4 eksamiga tegelema hakata. Kuigi mul on meeletu motivatsiooni puudus, endiselt. Aga eks ma pean sellest üle saama.
Aastavahetus ja Rootsi kruiisikas olid lahedad. Muidugi kui aastavahetusest see välja jätta, et ma sain ilutulestikuraketiga pihta. Ja mingi hetk jäin kellegagi juttu ajama, nad läksid ära ja siis ma avastasin, et ma olen täiesti üksi, sest mu ülejäänud seltskond oli mind maha jätnud, aga siis lendas juba Jane mulle selga ja sealsamas oli ka Krissu, niiet kõik läks ikkagi hästi.
Ja ma jumaldan reisimist, seega oli ka Rootsi väga lahe. Istusime Stockholmis kogemata vale bussi peale, aga lõpuks jõudsime väga heasse kohta: seal olid olemas nii toidu- kui ka riidepoed. Ja pärast otsisime toidupoodi ja istusime tahtlikult suvalise metroorongi peale, aga siis me jõudsime meditsiinilinnakusse.. Tahtlikult tehtud asjad ikka ei õnnestu jah. Ja õhtul laevas käisime Heliga mööda laeva ringi ja hakkasime suvalistele kelbast ajama ning loomulikult laulsime ka karaooket.
Täna oli mul suht rahutu öö. Unenägude poolest. Ma näen tihtipeale ühte samasugust unenägu ja see lõpeb alati ühtemoodi.
See on paras timetravel. Ajastu on seal keskaja kandis. Ma lähen kas kooli või klassiga kohustuslikule jumalateenistusele. Kirik on hästi vana puukirik. Mingil põhjusel ma lähen kirikuõpetaja juurde, kes on kõhn küürus mees kongus nina ja üldse ebameeldiva näoga. Siis astuvad kaks munka kiriku ustest sisse. Aga seekord ma unenäos teadsin, mis juhtuma hakkab. Ma jooksin ruttu kirikust välja ning õnneks samal ajal ratsutab kirikust mööda umbes 5 politseinikut. Ma kutsun nad ruttu sisse, ühe munga saavad nad kätte, aga teine, meheks riietunud naine ikkagi suudab kirikuõpetaja ära tappa ja põgeneda. Niiet lõppes see ikkagi surmaga.
Ja edasi läks Van Helsingu stiilis vampiiriunenäoks.
Kui keegi oskab ära seletada, mis see kirikuunenägu tähendab ja miks ma seda alati ühtemoodi unes näen (kuigi seekord teadsin ette, mis toimuma hakkab), siis ma ootan huviga.
Aga jah, ma pean end kokku võtma ja õppima hakkama... Päris keeruline on. Tahaks hoopis hoopis midagi muud praegu...
Aastavahetus ja Rootsi kruiisikas olid lahedad. Muidugi kui aastavahetusest see välja jätta, et ma sain ilutulestikuraketiga pihta. Ja mingi hetk jäin kellegagi juttu ajama, nad läksid ära ja siis ma avastasin, et ma olen täiesti üksi, sest mu ülejäänud seltskond oli mind maha jätnud, aga siis lendas juba Jane mulle selga ja sealsamas oli ka Krissu, niiet kõik läks ikkagi hästi.
Ja ma jumaldan reisimist, seega oli ka Rootsi väga lahe. Istusime Stockholmis kogemata vale bussi peale, aga lõpuks jõudsime väga heasse kohta: seal olid olemas nii toidu- kui ka riidepoed. Ja pärast otsisime toidupoodi ja istusime tahtlikult suvalise metroorongi peale, aga siis me jõudsime meditsiinilinnakusse.. Tahtlikult tehtud asjad ikka ei õnnestu jah. Ja õhtul laevas käisime Heliga mööda laeva ringi ja hakkasime suvalistele kelbast ajama ning loomulikult laulsime ka karaooket.
Täna oli mul suht rahutu öö. Unenägude poolest. Ma näen tihtipeale ühte samasugust unenägu ja see lõpeb alati ühtemoodi.
See on paras timetravel. Ajastu on seal keskaja kandis. Ma lähen kas kooli või klassiga kohustuslikule jumalateenistusele. Kirik on hästi vana puukirik. Mingil põhjusel ma lähen kirikuõpetaja juurde, kes on kõhn küürus mees kongus nina ja üldse ebameeldiva näoga. Siis astuvad kaks munka kiriku ustest sisse. Aga seekord ma unenäos teadsin, mis juhtuma hakkab. Ma jooksin ruttu kirikust välja ning õnneks samal ajal ratsutab kirikust mööda umbes 5 politseinikut. Ma kutsun nad ruttu sisse, ühe munga saavad nad kätte, aga teine, meheks riietunud naine ikkagi suudab kirikuõpetaja ära tappa ja põgeneda. Niiet lõppes see ikkagi surmaga.
Ja edasi läks Van Helsingu stiilis vampiiriunenäoks.
Kui keegi oskab ära seletada, mis see kirikuunenägu tähendab ja miks ma seda alati ühtemoodi unes näen (kuigi seekord teadsin ette, mis toimuma hakkab), siis ma ootan huviga.
Aga jah, ma pean end kokku võtma ja õppima hakkama... Päris keeruline on. Tahaks hoopis hoopis midagi muud praegu...
Subscribe to:
Posts (Atom)