Jõudsin eile õhtul kuskil seitsme ajal
üle kahe nädala viimaks koju. Viimane öö oli olnud väga segane. Öösel tuli
poole viie ajal hollandlased bussile saata ja pärast veel kooli ka jõuda. Kõige
hullem ei olnudki. Magasin ainult ühes tunnis ja seda ka vaid 10 minutit. Koju
jõudsin olin omadega ikka väga läbi. Läksin suhteliselt vara magama kuid kokku
magasin ainult mingi 12 tundi. Vähe.. Oleks tahtnud veel, aga ilmselgelt mu
väike kullake ei anna selleks võimalust ja ega ma teda selles süüdistada ei
saa. Mina tundsin temast ka väga puudust.
Väga mõnus on kodus olla. Ma olen
hetkel rahul ja natuke isegi õnnelik. Ma tõesti tundsin kodust puudust. Esmaspäeva
õhtul ja teisipäeval tuleb veel Tartus olla ja siis saab pühapäevani
nautida oma voodit ja muid päris- koduseid mõnusid. Hommikul rääkisin emaga ka
sellel teemal ja ka oma stressi/tervise teemal. Mul on vaja lihtsalt end vabaks
lasta. Unustada oma probleemid korraks. Kõige parem viis selleks on lihtsalt
lebotada ja panna muusika mängima. Muusika... parim ravim.
Täna on omamoodi huvitav päev. Täis
nostalgiat. Mitte halvas mõttes, aga heas. Võib- olla on asi selles, et siin
Otepää kuplite vahel on suht palju lund maas juba. Tuleb jälle meelde kuidas me
õdedega talviti kelgutamas käisime hommikust kuni suure pimedani ja siis ka ei
tahtnud veel tuppa tagasi minna isa kutsumise peale kui tegelikult selleks juba
tagumine aeg oli.
Lisaks olen ma veel
hakanud viimasel ajal mõtlema (mis ei ole kõige targem tegu ja no fear, ma ei
hakka filoma; kui, siis natuke). Millest ma siis mõtlesin... Alguse sai see
ühest kirjanduse tunnist kui teemaks oli sentimentalism ja veel täpsemalt see,
kas tänapäeva inimene on sentimentalistlik või ei. Ehk minu jaoks tekkis
tegelikult küsimus, kas ma olen vahest liiga sentimentalistlik. Kuulates oma
klassikaaslaste arvamusi sain aru, et vist jah. Ma hakkasin oma vihikuservale
sodima huvitavaid üksikuid sõnu ja väikseid pilte. Üheks sõnaks oli
"sõber". Selle sõna ümber on mul viimasel ajal jälle palju mõtlemist
olnud. Ma ei saa enam hästi aru, kas üks inimene on veel minu sõber ja kas üks
ongi ainult sõber või äkki midagi enamat. Keeruline...
Stress ja kurvameelsus on taas vallanud
mu meeled. Noh, "taas" oleks natuke vale öelda. See on mu sees kogu
aeg. Neljapäeval oli aga murdumispunkt uuesti. Oli see Hollandi õpilasvahetus
programm ja see oli päris stressav. Juba kolmapäeval oli mul tunne, et kohe
kohe on minuga kõik. Neljapäeva õhtul lõpuõhtul koolimajas aga öeldi mulle
veel päris õelalt ka ja siis ma enam ei suutnud. Käisin geograafia klassi ukse
juures nutmas. Oma pool tundi jutti tuli ära. Tänu sellele suutsin muidugi oma
südame jälle rütmist välja viia ja terve õhtu oli halb olla. Lõpuks otsustasin
ikkagi natukenegi õhtut nautima hakata, aga ega see päris ei kadunud. See ei
kaogi päriselt kunagi. Ma võin tunduda, et olen heas tujus, lollitan ja naeran,
aga tegelikult... Ma vahel lihtsalt tunnen, et ma ei suuda enam teeselda. Ma ei
taha olla nii nõrk, ma ei taha olla selline, nagu ma olen, ma tahaks olla
keegi, kellega kõigil on alati lõbus, ma tahaks olla positiivne, aga ma ei
suuda lihtsalt. Üheksa aastat kannatusi põhikoolis ja praegused jamad ei anna selleks
mahti. Ma tean, ma ei ole ainuke, kes on kannatanud, aga see olen mina...
Kuradima kehv inimene.
Mine jah arvutist eemale korraks...
Siis ei saa enam aru, kuhu jäid -.-
Igatahes... Huvitav on olnud. Sellest
Hollandi värgist kirjutan mõni teine kord. See on pikk lugu ja ka see tekst on
piisavalt pikk, niiet... Aitab kah. Südames ka pistab jälle.
Viimased sõnad, mis
lausuda tahaks, on tänusõnad. Aitäh mu kallis Jane, et sa mulle selle nädala
viimased päevad mulle abiks ja toeks olid ja et sa neljapäeval mul sind märjaks
nutta lubasid :). Ja aitäh minu inglise keele õpetajale, et Te nii mõistev
olete olnud.
Ja kuigi ma tean, et Siim, sina ei loe mu blogi kunagi (ja seda enam julgen ma
seda siia kirjutada), sa oled mulle väga oluliseks saanud.