Austria 12.-18.-07.2010

Niih.... Ma olen siis tagasi. Oi... see oli lihtsalt vapustav! Kogu see loodus, inimesed... Seal oli midagi igale maitsele. Ajaloohuvilisele, looduslapsele, linnainimesele... Aga alustaks algusest.

Esimene päev (12.07):

Väljasõit oli isenesest Tallinnast, aga kuna Pärnus sai ka peale minna, siis sealt mina oma reisi pmst alustasingi. Tõusin siis hommikul kell pool kuus ja Pärnu poole teele. Autos tukkusin natuke... Pärnust oli väljasõit vist kell pool üheksa... No igatahes bussile me saime. :D Ja siis sõit läbi Läti ja Leedu ja ööseks hotelli Poolas. Sellel päeval midagi põnevat ei toimunud. Giid (edaspidi "giid", "ta" või Anu) rääkis meile korralduslikust poolest, riikidest ja linnadest kust me läbi sõitsime jne. Leedus sõime vahepeal lõunat kuskil teeäärses söögikohas. Süüa anti korralikult ja söögikoha ümber oli väike loomaaed. Sõid kõhu täis ja läksid loomi kaema. Ponid ja karud ja hirved ja jaanalinnud jne. Ilm oli kogu aeg muidugi väga soe. Ilmaga vedas... Peaasi, et ei saja.

Hotell asus Poolas väikeses linnakeses nimega Gižycko Poola suure järvistu keskel. Hotelli nimi oli Mazury.

Seal oli juba mõnus. Ilm oli soe, õhtul käisin ujumas ja jalutamas. Päev oli suht väsitav ja läksin vara magama. 

Sel päeval sai maha sõidetud umbes 800 km. 

Teine päev (13.07): 

Hommikusööki saime hotellis. Väike hirm oli sees, hommikusöögid mida poolakad hommikuti annavad on tavaliselt väga kasinad, aga seal sai isegi korralikult süüa. Äratus oli muidugi jälle väga vara.. kuskil seal 5- 6 kandis. 

Sel päeval kannatasime ära siis ülejäänud Poola. Mis tegi asja natuke põevamaks, oli see, et me pidime sõitma läbi Varssavi. Ilusa linnaga on jällegi tegu. 

Süüa saime jällegi teepeale jäävas söögikohas. Seekordne oli veelgi nunnum! See oli täis palkmaja, sisse olid ehitatud kosed ja vesiveskid.. Keset söögikohta kasvas isegi mingi veider puu..

Mis on poolakate juures häiriv, on see, et nad räägivad ainult oma poola keelt. Küsid neilt, kas inglise keelt räägid, ei räägi. Vene keelt nad juba põhimõtteliselt ei räägi. 

Igatahes... mingi hetk sai Poola läbi ja ilmselgelt oli selle üle enamikul hea meel. Poola on suht igav riik... Ta liiga suur xD. Poola lõpp läks iseenesest huvitavamaks. Siis tulid juba mäed. Siis kiiruga läbi Tšehhi ja umbes pool 11 jõudsime siis oma Austria hotelli. See asus 15 km Viinist, kohas nimega Orth an der Donau ehk siis Kohake Doonau ääres. Hotelli nimi oli Danubius, mis tähendab ladina keeles Doonaud. Seosest Doonauga, kohake asusu Doonau ääres ja sinna oli hotellist vb max 1 km.

Hotelli peremees oli väga tore mees. Mis keeli ta kõiki ei rääkinud... Eesti keelt oskas, inglise, saksa, vene, isegi soome ja ise oli ta hoopis Maroko mees. Lisaks temale oli tal hotellis veel abiks kaks inimest (!). Väga hubane ja mõnus hotell oli.. 

Ja ilmselgelt oli jälle väga palav! Jätsime ööseks akna lahti. Mina oli väga väsinud, jäin kohe magama ja ärkasin vahetult enne oma äratuskella kell 6, sest linna kirik lõi kell kuus täistundi ja kõiki ärkvele. Austrias on kombeks tõusta vara, sest ega õhtul minnakse ka varem magama. Kella seitsme ajal on enamik inimesi juba oma kodudes perede juures. Aga naastes siis hommiku juurde, ema ärkas juba umbes kolme ajal öösel, sest juhtus olema nii, et selle hotelli naabriteks osutusid olema kuked ja kanad ning see kukk leidis, et on tore hakata juba kolm kirema. :D

Selle päeva kilometraaž oli umbes 1000 km. 

Kolmas päev (14.07): 

Hommikusöögilauas hakati siis muljetama: kellel kui palju sääski toas oli, kui palav kellelgi oli. 

Mingi 7. ajal sõitsime Viini. Teel rääkis giid meile natuke austerlastest. Näiteks nende matmiskommetest. Austerlased suhtuvad surma nagu elu ossa. Kui inimene hakkas omale elatist teenima, siis hakkas ka pidev raha kõrvalepanemine matuste jaoks. Nii juhtuski, et matused oli tohutult kallid ja kogu aeg ja energia läks sinna (rääkimata rahast). Nii mõtles üks Austria valitseja välja korduvkasutatavad kirstud. Kui sind sellega hauda lasti, tehti kirstu tagaosas olev luuk lahti, laip kukkus hauda ja kirst tõmmati üles tagasi. Nii sai kirste mitu korda kasutada ja raha jäi alles.

Veel, et seal kardetakse väga varjusurma ja hauas ärkamist (no kõik ju teavad, et seda juhtnunud on). Üks tark valitseja mõtles selle tarbeks välja, et juhul kui inimene ärkab hauas üles, on tal kirstus selline väike nöörike kus teises otsas haua peal on kelluke, kui ta nöörist tõmbab, siis keegi ikka kuuleb ja aitab välja. Veel mõeldi välja, et pärast inimese surnuks kuulutamist lüüakse talle veel ka noaga südamesse, siis on ikka kindel. Ka praegu mõned inimesed kasutavad seda varianti, et tehakse eutanaasia süst (ehk mürgisüst). Siis on kindel, et surnud oled. See on kohe testamendis kirjas ning seda võib teha ainult siis, kui inimene on surnuks kuulutatud. Muidu on see keelatud.

Votnii.... kõigepealt käisime Viinis ära Schönbrunni lossis. See on peamiselt tuntud kui Habsburgide dünastia valitsejate suveresidents (eelkõige siis Franz Josephi ja tema naise Elisabethi ning siis kõige tuntuma Austria valitseja Maria Theresia "suvekoduna"). Jaa... see oli kaunis. Kahjuks pilte sees oli keelatud teha. Lossiaed oli tohutu suur ja sealt avanesid äärmiselt kaunid vaated, lausa panoraam Viinile. 

Edasi viidi meid Viini vanalinna, kus meile tehti ekskursioon, mis oli umbes 1- 1,5 tundi pikk. Vb isegi pikem, aga ega sellest ajast kahju ei olnud. Kõigepealt käisime ringi Hofburgi lossi juures, mis oli nende samade valitsejate talveresidents. Seal samas asus ka Kangelaste väljak, millelt pidas omal ajal ka sütitavaid kõnesid kurikuulus Hitler. Käisime ära Viini poistekoori "kodu" juures, Püha Stefani katedraali juures, Viini rahvusooperi, kunsti- ja loodusajaloomuuseumi juures jne jne...  Üks ilusamaid linnu, mida ma näinud olen.. Ah, mis ma valetan, kõige ilusam, mis ma näinud olen!

Siis anti meile vaba aega umbes nii... 2- 3 tundi. Selle aja sees käisime ise linnas ringi. Otsisime emaga Viini shoppingutänava üles ja tegime kohe oma sisseostud ära. :D 

Siis viidi meid Hundertwasseri maja vaatama. See oli siis selline huvitav mees, kes arvas, et kuna looduses pole mingi sümmeetriat ega ühtegi täisnurka, siis nii peab olema ka tema kunstis ja arhitektuuris.
Terve Viin oli täis igasugu kontserdipiletite pakkujaid (Mozart ja Strauss jne). Kui üks meie poole jälle tulema hakkas, näitasin ma välja ülimat tüdimust, sest ma ei viitsinud jälle seletama hakata, miks me piletit ei taha. Tuli välja, et ta tahtis hoopis mu abi oma lipsu kinnitamisel. Hakkasime niisama rääkima siis. Lõpuks jõudis ta selleni, et küsis mult, kas mul poissi on. Eitava vastuse peale oli ta väga õnnelik, sest tal polevat ka tüdrukut. Lõpuks küsis mu telefoninumbri ja kiitis emale kogu aeg kui ilus tütar tal on. Njah... Misiganes. Ma mõtlen, mitmelt ta seda küsinud on ja lubanud tasuta ööbimiskohta kui uuesti Viini satutakse. :D

Ja pärast seda saigi me päev läbi. Meid viidi tagasi hotelli, kus meile pakuti maitsvat õhtusööki ja vähemalt 5te erinevat Austria veini selle kõrvale. Lisaks sellele sai baarist küsida, mida aga hing ihkas. Ehk söö ja joo end lõhki ja seda ainult 9 euro eest.

Magama sai jälle hilja ning jälle oli see kukk meid häirimas (see öö kuulsin teda ka mina).

Juhtus ka selline huvitav kokkusattumus, et ma hakkasin suhtlema ühe... nojah.. ütleme siis et 26. aastase naisega ja hiljem tuli välja, et ta on endine treffnerist. :D 

Neljas päev (15.07):

Hommikusöögi lauas sai arutletud, et keegi võiks selle kuke supiks ära keeta....

See päev viis meid siis Alpidesse, Salzburgi. Sõit sinna oli umbes 300 km pikk. Kuna iga hommik oli tõustud umbes 6 ajal hommikul (ja ka see hommik polnud erand) ja magama alles kuskil südaöö paiku, olin ma väsinud ja kasutasin võimalust, et oma uneaega pikendada. Ma magasin sõidu ajal suht palju. Sellel päeval hakkas Anu ka juba omamoodi armsaks muutuma. Tore oli ärgata tema maheda hääle peale kui ta jälle mingit kohta tutvustas xD. 

Teepeal tegime peatuse väikses linnas nimega St. Wolfgang. Kõige ilusam koht mida mu silmad siiani näinud on! Väike mägiküla keset Alpi mäestikku. Millised vaated! Ta tegi meile kiirekskursiooni linnas, näitas, mida teha ja kuhu minna võiks ning siis andis meile vaba aja kätte. 

Mina kasutasin seda selleks, et käia Wolfgangsee's ujumas. See oli siis suur järv, mille kaldal see linn asus. Anu hoiatas, et vesi võib jahe olla (naljalt üle 21 kraadi ei pidavat tõusma), aga mina riskisin ja väga mõnus oli! Mõnus jahutus sellises keskmises 34 kraadises palavuses ja nii iga päev. 

Kahju oli edasi sõita, aga Salzburg ootas. Seal ta näitas meile jälle natuke linna ja andis meile vaba aja. Selle ajaga käisin ma koos ema ja oma treffneristist sõbranna Kairega Salzburgi kindluses, Mozarti sünnikodus ja ka Salzburgi turul ;). 

Algas tagasisõit ja hilisõhtuks jõudsime tagasi hotelli. 

Viies päev (16.07): 

See hommik kires kukk taaskord. Ja hommikusöögi lauas oli peateemaks jälle see, kuidas see kukk ära kägistada.

Põrutasime Viini. Seal anti meile jälle paar tundi vaba aega. Sai veel linnaga natuke tutvuda. Edasi sõitsime Wienerwald'i ehk ka siis Viini metsadesse. Kõigepealt viidi meid Hinterbrühli. Seal asub maailma kõige suurem maa- alune järv: Hinterbrühli järv. See oli siis endine kipsikivi kaevandus kuhu mingil hetkel hakkas tohutu hunnik vett voolama. Praegu nad ka pumpavad tohutul vett sealt koobastest välja, muidu ujutaks see kõik käigud üle. 

Keskmine temp. ei tõuse seal kunagi üle +9 kraadi. Päris mõnusalt jahe oli seal. 

Kuna kaevurid, kes tol ajal seal kaevandasid, veetsid suurema osa oma ajast maa- all, oli neil seal käikudes oma kabel ja isegi Viini poistekoor olevat seal käinud esinemas. Teise maailmasõja ajal kasutas Hitler neid käike oma sõjalennukite tootmiseks. Pärast tehti meile väike paadisõit järvel ja nagu ikka, paadimehele tuli anda raha. 

Kui me uuesti bussis olime, rääkis giid meile (põhjendus, miks mitte enne: "äkki pärast keegi poleks julgenud minna") õnnetusest mis seal järvel juhtus. Nimelt saksa pensionäride grupp olevat suutnud paadi ümber ajada ja neli neist uppus kuigi vesi oli ainult 1 m 20 sügav.

Hinterbrühlist viidi meid edas Baden- am- Wien'i. Seal käisid juba vanad roomlased termaalsaunarõõmusid nautimas, nii ka meie. Giid hoiatas, et see võib väga rammestust tekitada. Tal oli vägagi õigus. Meil oli ostetud pääse 2 tunniks ja ega kauem ei oleks suutnud seal olla. See väsitas väga... Ma pole kunagi varem kogenud, et mullivannis lebotamine võib niiviisi väsitada.

Natuke oli ka Badeni linnas aega ringi vaadata (mida mina koos Kaire ja emaga kasutasime söömiseks) ja uuesti bussis olles, küsis Anu, mis tunne meil on. Ma ei suutnud parata, aga vastata, et mõnusalt väsinud. See ajendas teda rääkima, et tavaliselt tagasisõidul 15 minuti jooksul magab terve buss. :D

See õhtu oli meil ka nö. lõpetamine. See oli meie viimane öö meie hotellis seal Orth an der Donaus. Saime jälle 9 euro eest süüa- juua nii palju kui jaksasime. 

See oli ka viimane võimalus mul seda kohakest tundma õppida ja seal ringi vaadata. Vedasin Kaire kaasa ja noh... suht võimatu oli. Sääski oli meeletult palju. Vastusõitva auto tuledekumas oli näha kui palju neid oli. Tuled ei paistnud peaaegu läbigi.

Kuues päev (17.07):

Hommikusöögil oli kuketeema endiselt üleval.

Algas tagasisõit koju. Hotelliperemees tuli meid ära saatma ja oli ainult õnnelik, et temaga pilti taheti teha. Ta tõmbas minu ka ühele pildile. Väga südamlik mees. Ta tegi mulle kingitusi kogu aeg. Viimasel õhtul kinkis näiteks pudeli veini. :D

Jällegi ma kasutasin võimalust bussis magada. Ja jälle oli tore Anu hääle peale ärgata, kui ta ütles, kuhu me jälle jõudnud olime. Taaskord oli ees Tšehhi, kus me tegime ka suure shopingupeatuse. Tšehhi rahvas on ka väga umbkeelne. Nad ei rääkinud isegi saksa keelt o.0. 

Õhtuks jõudsime Poola hotelli Kužnia Napoleonska kohakeses nimega Teresin. See oli Varssavi lähedal. Õhtul käisin veel natuke ringi seal kohakeses. 

Juhtus, et seal olid ka mingid pulmad. Pidu kestis pika ööni, aga mina olin liialt väsinud seda kuulmaks.

Seitsmes ja viimane päev (18.07): 

Hommikusööki ei saanud. See oli nõme. Jõin aind tassi kohvi. Saiast oli juba ammu villand ja ainult võid ja saia ma ka ei taha. 

Poola- Leedu- Läti.

Poola oli meeletult pikk jälle.. Tegime enne piiri ühe peatuse bensukas. Seal oli koer. Nii armas. Anu võlus kuskilt välja mingi vorsti, mille üle koeral oli ainult hea meel. Ja siis ta ootas, et ma teda kõhu alt sügaks (koer ikka, mitte Anu xD). 

Kui söögikohta Leedus jõudsime, saime parasjagu paduka kaela. Sadas kuni Pärnuni välja. Ja kuidagi ruttu jõudsime tagasi Eestisse. See päev oli omamoodi kuidagi tore. Kõik olid veelgi sõbralikumad... 

Koju jõudsin umbes pool 12 öösel. Kõik kokku tuli umbes 4500 km Anu jutu järgi. Võimas... pole midagi öelda.

Oeh... ma ei ole kunagi võimeline seda ehedat ja vahetut emotsiooni edasi andma. Seda peab ise tundma, ise nägema, ise kogema.

Terve see bussitäis rahvast oli väga tore, giid oli viimasepeal (nii oma töös kui lihtsalt inimesena) ja see oli võrratu...

Ma ilmselgelt jätsin osa, kui mitte terve oma südame Austriasse, Alpide vahele ja vb ka natuke ühe inimese kätte....

Siin on piltide link. See täieneb pidevalt... seni, kuni pildid otsas on.

http://fotoalbum.ee/photos/sakuLC/sets/1024673/