Under the ash and the lies

Jaa... Ei päris lahe. Vaheajale tulime, õpetajad ütlesid, et puhake hästi. Puhkaks kui saaks. Ma ei tea... Viimased ööd olen kogu aeg teatud vahedega üles ärganud. Nagu mingi unetu juba. Ema annab täna unerohtu mulle. Eks näis mitu ööd- päeva ma siis nüüd jutti magan. Muidu olen küll väga raske unega, käigu või sõda tagataustal, mina magan. Nohjah... Liis, Jaanus, kui ma kolmapäeval teie sünnipäevale ei saabu, siis magan ma kodus :D.

Aga muidu on suht null olla tegelt. Igalt poolt valutab ka.. Pea, süda, kõht. Kaunis. Kaunis.... Aga noh... pole viga. Elan üle. Pean ju elama.

Aga mis teha: kas tulla 30. koju, et 31. uuesti tagasi kobida? Kas ma viitsin sõita....? Koju tahaks tulla küll... Samas nagu ei viitsi... Arvutit ma kaasa ei saa, telefoniga saaks ka netti, aga mis arve siis tuleb... Aga netti tahaks. :D Jah, olen sõltlane.

Ei tea... homme saab mõelda veel.

Midagi oli veel, aga vot ei mäleta... Ju siis polnud oluline.

Counting the days: 3rd day in a row. Pretty nice. I even kinda like it.

A rose in the rain

Eelmises postituses mainitud puusa... augustamine (?) on vägagi aktuaalseks mõtteks saanud. :D Ma ei tea... Mulle kuidagi väga meeldib see mõte. Ja siis peaks realiseerima oma tatoveeringu idee...

Aga kõige enne saan omale veel ühe kõrvaaugu. :D Kõrgemale kui see, mis mul juba on.
Ema peab ainult kanüüli saama... Ehk siis tõenäoliselt kuskil vaheaja lõpus. Ta ajas nina vingu küll korraks, et jälle läbi krõmpsluu, aga elab üle :D. Miks ma peaks minema salongi ja maksma ilget raha kui mu oma ema saab teha selle mulle tasuta ja mitu korda paremini?

Igatahes.. Varsti siis uuesti Tartusse kolmeks-neljaks päevaks. Jaanuse ja Liisi sünnipäev tuleb ära pidada ja siis tuleb vana- aasta mööda saata ;). Seekord tuleb vist isegi lõbus aastavahetus. :D Võhikutele tuleb ju suurlinna mäng Baila selgeks õpetada :D.



Mõeldes Sulle... ei teagi, miks see laul mulle Sind meenutab.

Some things are just far beyond normal

Trükkisin google'i otsingusse sõna "piercing", et saada uusi ideid, kuhu auku teha omale. Sain näiteks sellise vaste:


Mõni asi on ikka liig mis liig. Samas sain teise vaste:



See on päris nunnu. Nabarõngast omale ei teeks, aga selle... miks ka mitte :).
Jõulud on päris "meeleolukad". Venna on perega siin. Seleta 6. aastastele lastele, kuidas monopoly mängida. Pea juba valutab.

Aga ma pean praegu sööma kobima...

~kolm tundi hiljem~

Tagasi siis... koos hõõgveini ja natuke vähem valutava peaga.
Päris palav on. Isa kütab üle, aga pole hullu.

Tegelt ma ei teagi, mida kirjutada.

Ma olen väsinud.. Enam ei jaksa. Nii palju kisa, nii palju kära. Üks tahab üht, teine teist. Moment enda jaoks puudub.

Aga uus telefon on see- eest kõva.

Ja ma ei suuda endiselt "Fausti" lugeda, kuigi peaks. Ohjah.....

Peaaegu.

Teises toas käib mingi porno. Vahet pole.

Praegu ei ole mittemiski oluline. Või vähemalt tundub, et ei ole. Ei tunne justkui midagi. Tahaks lähemale, aga kaugel on...

Mis on positiivne, on see, et ma saan neljapäeval issiga koju. Ta tuleb linna õnneks. Siis saan inimese kombel koju.

Ei viitsi enam linnas passida! Kopp on totaalselt ees. Mis mind siin kinni hoiab....? Ei miski. Mõttetu vegeteerimine.

Ohjah.... mis seal ikka.

Tänaseks olen siis juba 2 jõulukinki saanud. Henrykeselt ja Diana tõi täna. Mega nunnu kingitus Diana! Aitäh! Muide, see ei mahu mu koti peale ära :) Pean mõtlema, kuhu see panna.

Istun üksi elutoas. Mulle isegi sobib.

Mu igatsus kasvab iga päevaga. Ma olen arg.... Miks ma... Ah mida iganes.

Ma pean omale kirjutama veel ühe "Kirja iseendale". Täna kirjanduses kirjutasime. Õpetaja annab aasta pärast kätte ja siis sab lugeda, mis mõtted olid. Ma kirjutasin isegi päris positiivse kirja, aga sügavam mõte vist isegi nii positiivne polnud.

Oh, Saku! Ära tee nii! Ei mõtle kurbi mõtteid.

(Ja ma suutsin end jälle ära lõhkuda. -.-' No pekki kui koba ma olen! Klaviatuur saab veriseks juu)

Ohh.....

Promise me...

But you see the shelter as the storm

Tänane päev on olnud üks suur mõttepaus. Ei tahtnud maalt ära tulla... Samas oli see lahkumine kuidagi jahe.. Või noh.. Kui tavaliselt on nii, et ma kas "tahan" või ma "ei taha", siis täna oli täpselt nii, et mul oli nagu "suva". See oli nii vale tunne! Aga ma ei saanud sinna midagi parata.

Päeva kõige armsam osa oli see, kui Henry tuli minu juurde ja ütles: "Sandra ei lähe ära..." Jah kullake, ka mina ei tahtnud lahkuda sinust jälle, aga ma olen varsti tagasi. Juba neljapäeval näeme me üksteist taas ja siis juba peaaegu terve vaheaja. :) Mõned päevad olen vaid eemal.

Ohjah.... Veider on see olemine. Kuidagi imelik tunne on, et varsti juhtub midagi. Aga eks see näha ole siis.

Tahaks praegu lihtsalt ühte sooja ja sõbralikku kallistust.

Kuidas Vahtramäel keelt loodi

Täna mängisime alguses mina ja ema Scrabble'it, mille temake sai eile tööjuurest jõulukingiks. Väga vahva mäng on. Lisaks kõigele muule toredale lõime eesti keelde ka uusi sõnu (tegelt tulid need kogemata sõnade ja tähtede segunemisel):

1) grönkatkii- kõver piljardikepp (täpsemat seletust küsi setu käest)
2) laulunesoe- laulmine kerge alkoholi mõju all
3) kenahjalka- Türgi rahvatants

Hiljem mängisid ka isa ja Henry. :D Seal sai veelgi rohkem nalja. Ei hoolinud viimane sellest, et sõnu tuleb üksteise peale ja külge ehitada. Tema pani sinna kuhu juhtus ehk välja tuli täielik malelaud. Aga ka nende mängust tuli paar head kildu välja:

1) häelka- kohalik torm (suurem kui Padaoru oma)
2) uderk- lahja puder
3) aosišm- Otepää kohalik usk

Ärge küsige kust kõik need seletused välja tulid. Isal lihtsalt oli neid varnast võtta. :D

Tuleb välja, et Tartu Tervishoiu Kõrgkool hoolitseb lisaks tipptasemel meedikute koolitamise ka veel eesti keele rikastamise eest.

Tänane päev on olnud väga tore. Jõulupidu oli tegelikult lahe. Henry oli teiste laste kõrval väga vapper jõuluvana ees. Kui mõni mitu aastat vanem luges luuletust nii vaikse häälega, et midagi kuulda polnud, siis Henry läks ja laulis selge kõlava häälega "Tiliseb, tiliseb aisakell". Sai ta ka kõik atraktsioonid ära proovida: saanisõidu ja poni seljas ratsutamise. Teised lapsed, kes seal olid, olid ka väga toredad. Väga soe õhkkond oli. Ainult ruum oli külm xD.

Lugesin natuke aega tagasi Tsehhovi "Magada tahaks". Nii nagu õpetaja ka ütles, see on väga masendav novell. Alguses ei tea midagi aimata, aga lõpus saad teada, kuhu magamatus viia võib.

Aga ma ei kavatse lõpetada oma postitust nii masendava sõnumiga. :) Kõik on ju tegelikult hästi.

Ja varsti tuleb TV 6-e pealt "Mägedel on silmad 2" ;).

And I know that I'll be leaving soon

Oeh.... Olen maal.. Mõnus. Nii mõnus, et nutaks lausa.
(Aga ma igatsen Sind juba!)

Kuidagi.... tühi rahu on peal. Või mitte rahu.. aga midagi minus karjub endiselt. Karjub ja nõuab, et teda kuulda võetaks. Aga ei ole kedagi, kes teda kuuleks. Ka mina surun teda alla ja teen näo, et ma ei kuule teda.. Kuid ta kraabib mind seest poolt. Ta on kraapinud mind juba päris katki, aga sellest hoolimata, ma surun teda alla.. Aga miks, ma ei tea.. Ju siis on vaja.

Homme lähen Henryga (ja vanematega) Luunjasse. Seal on väikeste autistide jõulupidu. See on siis vist üle pika aja, kui saan oma kalli väikevennaga kvaliteetaega koos veeta. Saadan põrgu selle koduste tööde virna, mis mul juba nüüd perioodi alguses kuhjunud on. Maal olles tahan ma olla oma perega (kuigi päris masendav on õppida reede õhtul, nagu ma seda täna tegin). Hollandi projekti hummi praksi saadan ka seenele kuni uue aastani. Keegi pole niikuinii varem nõus lillegi liigutama. Mis ma ikka üksi tõmblen selle pärast.

Ja pea valutab endiselt. Täiesti jube.. kolmas päev järjest. Olen jah harjunud nende peavaludega, aga ikkagi. Kolm päeva on liig. Ma lähen hulluks. Oleks, et valutaks nii natuke, taluvuse piiril, aga see on selline peaaegu migreen. Ei taha seda valuvaigistit ka neelata enam. Eile sai juba neli tükki võetud tänu sellele hoobile (eile oli ju neljapäev?).

Niih... Ma nüüd üritan täna ülejäänud aja kuni magamaminekuni (mis juhtub varsti) mõelda ainult häid mõtteid, sest Eliisa keelas mul eile kõik kurvad ära. :)

Mis meenutab mulle kui awesome! klass mul ikkagi on. Peale balli korraldamist on kõik kuidagi palju lähedasemad ja see meeldib mulle. Plus kõik ülejäänud, kes te mulle palju tähendate. Te olete õpetanud mind nägema maailma palju ilusamates värvides. Aitäh! Kogu see jama, mis eelmine aasta oli... Teatud kaotustega küll, aga nüüd ma tean, kes mul tegelikult ka siis olemas olid. Ja noh perest ma ei räägigi...

Heldimuspisarad..
Ja kui ma vaid saaks ka Sulle natuke lähemale...



[Ilmselgelt on videote lisamine käpas ;)]

Leelo ei ole Liis ja Rael ei saanud aru

Üks naljakamaid söögivahetunde siiani üldse vist. :D

"Olge siis oma sissesöödava kapsahunnikuga ettevaatlik." Saarva soovitus meile vaheajaks. Ja peale kehalist läksime sööma ning söögiks oli KAPSAsupp. :D Sealt kogu nali alguse saigi. Aga jah.. lõpuks tuli sealt väga huvitav jutt välja, mida ma ainult ei mäleta enam :D. Mul on ajud, justjust.

Aga igatahes... Nädal saab kohe läbi.Uus periood on alanud ja päris huvitavalt koguni.
Aga kohe on vaheaeg. :) Ja jõulud. Nunnu. Mul on juba mingi novembri keskpaigast jõulud. :D Kilod mandariine ja piparkooke.

Ja mul ei ole õrna aimugi kuidas ma homme koju saan. Muhahahaaaaa. Ei, mulle sobib.
Ma olen väga tüdinenud ühest teatud asjast, aga sellest ma niisama siin blogis ei kirjuta. Ma kusjuures esimest korda üldse mõtlen läbi, mida ma siia kirjutan. Ma olen seda postitust juba mingi.... 15 minutit kirjutanud.

Aga jah... suht f*cked up.... See on ulme lihtsalt.... Ma olen rongist maha jäänud... Taaskord...

You.

Unustasin!

Lõpetasin eelmise postituse enne, kui ta tegelikult läbi oli.

Nägin täna Sind ka üle pika aja... Viimaks. Tore oli...

Nüüd on kõik :)

Vaba

Nii veider tunne on... Sain kunsti arvestusest ära, täna peale saksat ja terve homne on vaba. Ma ei oska midagi ette võtta selle ajaga. Täitsa lõpp.. Nii harjunud, et midagi on kogu aeg tuupida ja teha ja kui järsku enam ei ole... Too weird.
Vähemalt magada saab homme mõnusalt ;). Uneaega ongi maru vähe kogu aeg.

Arvestused selleks korraks jälle läbi. Isegi vist päris hästi läks. No paremini kindlasti kui esimene periood.

Õde suutis mul juhtme kokku ajada ja tekkis mingi paus... Kohutav milliseid romaane ta mulle msnis kirjutab -.- Vahel on täitsa rõõm, et kodus ei ela :D.

Ja nüüd jooksis arvuti kokku. Ja Krissu jooksutab mind oma masekate lauludega kokku. No pekki....
Homme saab üksi olla... Mõnus.

Must love Dark Sanctuary. Nende muusika paneb mõtlema... Ma tahan filoda, aga ma ei saa seda, kui mind segatakse.. Ja praegu on segajaid palju. Teen seda homme, siis kui üksi olen.

Ma tean, mu postitused on väga väga "mõtekad", aga no andke andeks. Mul ei ole isegi aega enda jaoks, mis siis veel rääkida blogimisest. Oehjah.... Tahaks rahu...

Soulless(the makers reflection)

Nonii....

On reede. Kell saab varsti kolm. Ma söön piparkooki ja mandariini (no way!). Kõht on täis, aga sööme edasi. Teatud asjad tuleb ära süüa, need, mis üle nädalavahetuse ei seisa.

Nii umbes 2 tunni pärast olen Aretmise pool. Seal teeme pizzad valmis ja edasi Kairi poole.
Ahsoo... sellest on tohutult palju aega möödas juba, aga see oli nii lahe lihtsalt(!); võtan Artemise telefoni vastu: "Tere, Diana ema. Mina olen Sandra." :D See oli lahe.

Igatahes... Monika möllab. Nüüd juba vähem. Mul on isegi lootust elusalt Diana poole jõuda.

Esmaspäeval on viimane arvestus. Sain kunstiajaloost ära! Jeee! :D

Homme saab koju ka. Näen oma kallist. :) Tunnen puudust temast kogu aeg. Väike päike...

Ja Sind ei ole ka ammu näha olnud. Mitu päeva juba. Kus oled?..



Väga hea laul!

Tsau

Peaks kirjutama midagi, aga ei viitsi väga...
Ilmselgelt mugin jälle tangerines'e.

Ok, mingi 5 minutit on edasi läinud viimase lause kirjutamisest. Kirjutaks edasi? Ei viitsi väga...

Sain just praegu Artemiselt teada (20.03), et kuskilt saab mandariine 4kr/kg. o.0 !!!

(Jälle on oma 5 minutit möödas). Mul on ka lootust saada. :) Ma loodan, et see kindel noormees viitsib sellega veel tegeleda :D.

Kaif... tahaks piparkooki ja glögi ka veel. See oleks suurepärane õhtu siis. Inka õpik põlvepeal laiali... Tilgutan tangerine'i mahla sinna peale. Mu kunstiajaloo õpik juba lõhnab nagu üks suur mandariin :D.
Facebook spammib jälle ja mandariini kott saab tühjaks. Energiajooki pean homseks hoidma...
Ja reedel saab pidu ^^. Ning laupäeval KOJU!
Armas.

Ahso.. mul tuli isegi midagi asjalikku meelde: üks päev valikaines tuli mul meelde, kuidas ma päris esimest korda HTG's käisin. See oli lahtiste uste päev 8. klassidele. Seisime II korrusel aatriumis seal saksakeele koridori ukse juures. Vaatasime kuidas koor proovi teeb ja ma mäletan kuidas ma vaatasin üle aatriumi teisele poole ja seal tehti mingit remonti parasjagu. Aatruim tundus kuidagi nagu väiksem... Veider.
Ja veel.... Enne arutasime Krissuga, kui ruttu aeg läheb. Alles see oli kui Henry sündis... See oli nii kaunis sügispäev: päike paistis, vihma sadas, oli soe, vikerkaar....! Ja alles see oli kui me õega ei tahtnud kooli minna, sest tahtsime oma alles sündinud vennaga koos olla. Ma olin siis 11! Ja nüüd.... Henry on juba 6 ja mina saan varsti 18.... Kohutav kui ruttu aeg läheb...

Ja nii ongi.

Väsimus

http://fotoalbum.ee/photos/sakuLC/sets/1088975

Siin on siis mõned pildid balli telgitagusest.

Sõnades ei ole võimalik kirjeldada seda, kui väsitav oli kogu see ettevõtmine ja kui hea tunne oli kuulda inimestelt, et kõik õnnestus. Muidugi Uvelt saime pahandada, aga nagu ta isegi ütles, lõpp hea, kõik hea.

Täna magasin nii umbes 3ni päeval. Selleks ajaks olin saanud posu sõnumeid ja vastamata kõnesid, aga no andke andeks, ma hoiatasin, et ma olen rivist väljas ja ei vasta. Telefon oli pandud nii kogemata teadlikult hääletu peale.

Päeva esimene söömine oli ka alles kell 5 õhtul.

Aga mida tegelikult tahaks..... tahaks vaadata aknast välja ja näha seal tähti või pilvi mitte vastasmaja akent... Ehk, ma tahan koju. Väga.... aga selle nädala peab vastu pidama...
Tahaks vaadata tähti, et ma saaks näha seal iseennast: nii kaugel kõigest, mis on tõeline. Iga täht, mis on taevas, võib olla juba miljonite aastate eest tegelikult kustunud. Nad ei ole tõelised. Niisama ei ole mina tõeline.
Mul on jälle tunne, et ma olen keegi, kes on sündinud sellest, et kellelgi on midagi üle jäänud. Ma võtan inimestelt üle omadusi ja teen need enda omaks. Mind, isiksust omaette, lihtsalt ei ole olemas.
Ma olen aheldatud iseenda külge. Jube.... Ühe tehisliku marionettnuku külge.
Marionett... just nimelt. See ma olen. Igaüks võib mind liigutada sinna, kuhu ta parasjagu tahab; igaüks võib teha minust selle, kelle ta tahab must teha. Ma ise ei suuda end liigutada..

Tahan ära....

Läbi.

Kell on täpselt 5.45 hommikul, kui ma seda postitust alustan.
Nüüd on see siis läbi. Jõudsin koju tegelt umbes mingi 5.10... Ja see on see aeg, mis kulub soengu lahti harutamiseks, meigi maha võtmiseks ja dušši all käimiseks (neid pisitoimetusi on muidugi veel).
Ma ei kujutaks kunagi ette, et kellegi juustes võib olla nii palju metalli, kui ma seda just enda omadest välja poleks tõmmanud. Kristiine toppis nalle (ja muud toredat) sinna ikka mõnuga.

Ball.. ma kirjutan kunagi (nt homme või noh... siis kui ma kunagi ärkan) pikemalt, sest ma suht laip. Pidin ära tulema... mul hakkas lihstalt väga paha. Oleks peaaegu kettinud... Nats süümekad on, aga noh... seal oli veel inimesi, kes tulid ära nii, et nemad ei olnud midagi koristanud.

Selle postituse tegelik mõte ongi see, et näidata, mis kell ma koju jõudsin (kuid siiski varem kui nii mõnigi).
Mis on naljakas, ma ei tunnegi end väga väsinuna... Aga ma olen kindel, et kui mu pea patja puudutaks, ma magaks...

Igatahes.. Jalad on valusad ja rakku joostud kui sellest hoolimata oli väga hästi õnnestunud ball ja mis kõige parem, omal oli ka lahe! Väljaarvatud see juht alguses, kui kogu see mass kohvikusse tuli ja siis lihtsalt kõik umbe jooksis...

Ei.. tegelt ma kirjutan siis, kui uuesti ärkan. Ma pean magama natuke vahelduseks ja ma panen pildid telgitagustest ka hiljem üles...Siis saab lingi ka juurde panna. :)

Olgu.. head ööd! :D

Mõtted

Jõudsin siis tänaseks koolist koju.... Pool on tehtud... Pool veel jäänud. Homme proovin kell 7 ärgata.. Eks näis, kas õnnestub.

Tulin jala koju läbi linna. Taas tulid huvitavad mõtted pähe.
Mingi veider pilt... Pime tuba, aknalaud, kus ma saan istuda... Ja möödasõitvate autode valgusvihud aeg- ajalt minu aknas.. Tegelt mul sellist "vaadet" toa aknast ei ole..

Ja siis tuli järsku kuskilt: kurat Sa pigistad ja küünistad mu südant niiviisi. Nii ei tohi! Anna tagasi see, mis kuulub mulle..

Ohjah.... inimesed on keerulised. Ma parem üldse ei hakka.

Peaks proovima magada. Suht laiba tunne on. Homme edasi... Või siis täna....

Ja noh... Kunagi saab see kõik viimaks ikkagi läbi.. See oleks rõõmustav..
Ahja... ja Ahju tulesid vaadates tuli lihtsalt soov lennata ära. Lennata.. kuhugi kaugele. Korraks... Ja siis tagasi tulla ja näha, kes minust puudust tundsid.

See soov, et ma tõesti näeks, et hoolitakse, on alati minu sees olnud. Ma lihtsalt.... Ma pean seda nägema.

Ja palun, ära enam ole õel minu vastu. Nii ei ole aus, et Sa ainult minu vastu õel oled.

And I wonder if I ever cross your mind. For me it happens all the time.

Ja nii ongi.

Talv 2

Täna oli väga kaunis ilm. Võtsin Henry kaasa ja
läksin õue. Henry riidesse aitamine on kogu asja juures kõige väsitavam. Ta ei püsi paigal ja on lihtsalt võimatu.

Igatahes, kohustuslik esimene suusa- ja kelgusõit sai tehtud. Kelguga askeldas muidugi Henry. Paras boss: mina lükaku teda mäest alla ja pärast vedagu üles ka ja veel nii, et tema istub kelgu peal. -_-

Suusatada oli mõnus, mis siis, et kinni võttis. Isegi nii palju, et kukkusin Henryle kelgu peale. Temal oli lõbu laialt, aga mina sain päris kõvasti seljaga vastu kelgu serva lennates haiget.

Tegin paar pilti ka... See on kohustuslik minu puhul ju.

On üli mõnus olla kodus üle kuu aja. Kuidas ma igatsesin siia metsade ja mägede vahele. Linn ei ole minu jaoks. Ma ei harju vist kunagi linnaliini bussiga sõitmisega ära. Kui vähegi võimalik, käin ikka jala. Harjunud seda ju kogu aeg tegema. Vanast koolist kõndisin iga päev 3 kilomeetrit koju ja polnud midagi häda. Miks ma siis linnas sellega hakkama ei peaks saama?. Saan ja kuidas veel.

Järgmine nädalavahetus koju ei saa. Ball on... Vähemalt saab see kaelast ära. Selle üle on hea meel.
Minge käige kõik kohvikutes. Võite mind seal askeldamas näha.

Eile käisin parima sõbranna sünnipäeval. Tore oli. Sai korraks end vabaks lasta.

Mis on veel rõõmustav on see, et mu nädalavahetus on seekord 3 päeva pikk tavalise 2 asemel. Ei käinud reedel koolis. Mind oli kodus vaja. Väga hea... Ma arvan, et kui arvestada seda, et ma tervelt kuu aega ei olnud siia sattunud, olin ma selle 3 päeva ära teeninud.

Aga mis seal ikka... Vanemaid ei ole kodus eilsest saadik. Homme tulevad... Ma peaks õppima, aga motivatsioon on totaalne null. Üritan olla asjalik ja tegeleda hummi praksiga. Ühega neist- nimelt Hollandi projekti omaga. Koht, kuhu koduleht tuleb, on olemas. Ainus mure on see, et ma ei saa kuidagi neid inimesi, kes selle oma hummi praksiks võtsid, kokku. Keegi ei vaata orkuti kommuuni enam... Tuleb hakata neil siis vist sabas jooksma....
Pean ka välja mõtlema, mis ülesandeid kellelegi jagada.... See on suht suur mõtlemine, sest see on niivõrd lihtne, et ma võiks selle kodulehe ise täies mahus ära teha. Oleks isegi kindlam. Mõni vb ei viitsi teha ja siis surgi tagant... Kui ma oleks üksi teinud, oleks mul juba pool valmis, aga praegu.. Ma pole veel linki saanud luua, kuna ma ei saa rahvast kokku.

Ah, mis ma siin ikka vingun....

Homme on 1. advent. Ma üritan maja enne korda teha ja ära kaunistada kui vanemad koju jõuavad.
Aga tegelikult ei ole mul veel mingit jõulutunnet, sest lihtsalt ei ole aega selle peale mõelda..

Olgu. Lähen loen oma inglise keele kodutööd: Stephen Kingi "Desperation". Algus on hea (Y). Soovitan. Lisaks on ta veel #1 New York Times'i bestseller ja Stephen King on üldse väga väga hea õudukakirjanik.

Jäin lobisema jälle... Aga mõni päev on nii, et võikski rääkima jääda. Teine päev lihtsalt ei suuda mitte midagi öelda.

Igatahes... Praegu on tohutu segaduste aeg... Ma jooksen omadega järjest enam kokku... Liiga keeruline, et seletada.

TALV

Viimaks! Viimaks on talv. Mul on selle üle kirjeldamatult hea meel. Ma olen seda juba kaua oodanud.
Olen eilesest saadik maal/kodus. Siin on mõnus. Natuke rohkem kui lund kui Tartus.
Mida veel tahaks, oleks see, et oleks natuke külmem. Tahaks, et kõik oleks jääs, tardunud.
Aga ei ole hullu :). Nii on ka hea.

Õhtul Võru kanti. Sõbranna sünnipäeva pidama. Seal on kõik koos...
Aga sinu peale mõtlen ma ikkagi....

Almost late

I am enjoying my time at the moment. I am listening the music I love, I feel warm and somehow protected, I am having my late night tea to cure my throat which is a bit sour and I didn't have much to study for tomorrow. Only art history and only about 10 pages but I am getting used to it.
Tomorrow will be a hell of a day... I hate it when things are at the same time and when stuff gathers and collapses above your head. But I am also getting used it too so it's okay :).
I am feel kinda comfortable at the moment.
I will finish my tea and then I am off to bed. We'll see how well I manage to sleep this time.

Interesting... you are interesting... I'd like to get to know you.

Myspace -.-

As myspace thought that it would be nice to change all settings and to update blogs so that I can't access it anymore, I was forced to come here. Not the worse option actually. I already had an account here since last year but I never wrote here. I had my myspace blog... -.- So much of that.

Anyway... What can I say.... busy times. Sorry for not writting anything much lately and I am damn sorry in front of my one friend who is waiting an e-mail from me for months already. I will fix it in the weekend when I finally have a chance to go home over three weeks! Yay!

I actually go and study a bit for my music test tomorrow. :)

Dreams

I have seen those weird dreams recently. Dreams about my old school. They are all almost the same just with the difference that the story goes on from the point it ended last time. I don't see them every night, there might be a pause for a week.

In the schoolhouse it seems like there is some odd power or some mad creature who kills everyone who enters, kills them by ripping them apart. 

Tonight I saw it again. I went there to look for my mother. I knew she had gone in there. When I got it there was one lady who told me to leave or I will become one of "them". I didn't listen to her. I went straight upstairs because I knew that my mother is somewhere up there. I met some more people there. I didn't know any of them and my mother was not among them either. 

Suddenly we heard some weird voice. We knew that what ever is in the house is on the move. I got into panic a bit. I hadn't found my mother.  The man who was there suddenly went into some room like he would know that my mother is in there. He came back bringing only one hand and the head of my mother. I remember I sreacmed and started running out of the building and then I woke up. 

I don't know.. It's so weird to see those dreams. They go on and on. Every dream is somehow connected to another but still they can be viewed as separate. And it's also the second time I see my mother dead.

.

Empty.

Tühi.

Deep within me

Another day is over.. Ahhh... If it would be possible to stop counting them.. I'd like to just... I don't know. I don't like it how it's going by me right now.

I listened some music today. Music which meant something to me like... a year ago. It meant a lot. And it made me wonder how things change. Nothing is the same anymore. That music didn't mean anything to me anymore. Just the memories.. And they are also forgotten one day.
I remember one song by Darren Hayes, the title is Words. Each time I listened that song I cried. Now... I just remind that I cried but no other emotions.
What's the point of it all when it's all passing?..
I'd like to feel some physical pain so I'd know that there is something more but mental pain which I have felt for so long again.

I miss something. I feel again that I miss something. I don't know what exactly it is... but it's eating me up inside. This eternal need for something...
I want to let go! Arghh...! I wanna go.

I can't take it anymore. I just can't.

"Life's falling away from me, away from me".

I thought that as I went the whole way down last year then I am over it. I am through it. No, it's all happening again. I am going the whole way down these stairs yet again. I don't like it but I myself am too weak to do anything... I can't overcome it alone. I try yes, maybe that's the reason I have preserved some sanity yet but for how long I manage... We'll see.

And if you die we'll die together

So.. another weird day is over. I feel very very tired. It has been one very long day.
Since the end of my PE lesson (which happened to be the first two ones, yay) I have been braindead. I don't know what they are thinking when they put PE lesson as the first one. Students only tire themselves there.
But I am not actually here to criticise my school. My need to write some deep sh*t is up again :D. 
I feel the need but I don't know actually what to write about..

Last few days... I have felt weird. I feel somehow empty. Like... It's not sadness, it's not joy and neither of them can fill me because this huge emptiness has taken all over my mind. It has lasted so like for... Three days already. I really start to feel like a silly teenager who lives through all the worlds pain -.- But I am not! I can't consider myself as a teenager and I can't consider myself as one who lives through all the worlds pain.
I just can't handle myself it seems.

It somehow good.. This emptiness, because I can laugh and smile and I don't feel like it's against my real feelings... at least I think so. And then again I can be sad because I don't feel like I am forcing this feeling on myself. I feel just so neutral about everything. And I mean everything. I just can't care... I can but it doesn't move me much. I don't even think about him that much now though I should because he will be released from army soon which means for me a chance to see him.. But I just don't feel like... being so glad about it. Of course I miss and want to see him but... Some other time I would be so damn happy. I just don't know how to be happy about it.

Some good news, the pains in my heart have become less. If on Saturday and Monday it hurt like hell and on Tuesday it hurt also badly but I could live with it then today... It hurted a bit some time but not so much. Only got a strong headache again -.- They have become pretty often last days. Should mark the days but I always forgot so there's no deeper meaning anymore anyway.

Yesterday I got to know my marks (I know, I wrote about it in my last post which was in Estonian but that's the point, it was in Estonian so some of you didn't understand). My first period came out quite bad..  But it's okay. Somehow it motivates me to study and work harder the four other but.. Today I didn't manage much. I was able to study for my latin test but art history... I have to hope for luck. I read that chapter we had to study like twice and usually it's enough but it seems that not today considering my brain power today...

I have written so much unimportant things here. I don't know why.. Maybe I just want to let it all out of me. Then again if it gets too long then noone bothers to read it.. That's not my main goal of this blog but still. As I sometimes open my kinda deep feelings here then I hope that it reaches the people I would like it reach but I can never be sure of that. I know that some have stoped reading my blog and they are the most important.

So my deeper subject.... I have rolled this question "who is a friend?" for a long time in my head. I've started thinking do I have a real friend. Like the one who is there right away when I should need him/her and to whom I can tell my all secrets (not that I'd do that but just I should know that I can do that if I want to; some things just have to be kept in secret, nothing big but sometimes the smallest details are the most important).
I have went through some serious changes even according to last year (wont even start to compare it with my earlier life). I have lost some friends who I actually miss very much. It's kinda hurting to see them in school every day. And with my one other best friend things have gone a bit... yeah. You know what I mean. So that is it, what has made me think.
If friends are so easily coming and going then who can I actually trust? It seems to me that I can communicate regulary with a lot of people (like I do) but to trust... I start to do that less and less each time. I just find that if I tell someone my secrets, describe my feelings then I give a piece of myself in him/her. And if he/she then leaves me then I lose also that part of myself. I have lost way too much parts because of just being naive. I didn't have any friends before and now here, when I got closer with someone, I was just... Letting it all out of myself because I started to trust too early and there was too much kept in me. And now I have lost these parts...
So the only one who I can really trust is me? No.. I can't even trust myself. I know myself. I am not trustable for myself. For others yes.

And another question which came to my mind while writting now was why do we start to like someone? Why do we sometimes get obsessed? Why am I keen on some certain things?
It's easy..? Yeah, perhaps. But I don't know the answer for myself. The things and persons I knew already last year weren't so interesting or obsessing to me than they are now. What caused that change? Why do I like them now?
As it came to my mind just now then I need to think about a bit.
Also it's kinda late (add about 30 minutes to the posting time it shows this post) and I should go to bed.

So I hope that I didn't make it too long and too boring for you to read. I just feel like I haven't been so talkative for long and I just need to let it out! Sorry. :)

Filo

Kuna mul aega ei ole, siis ma tegelt filoma ei hakka kuigi hullult tahaks. Pean hoopis kunstiajalugu õppima -.-

Täna oli huvitav päev...
1. Sain I perioodi hinded teada. Jamh.. ma ei kommenteeri parem.
2. Mul on filo tuju, mida ma kahjuks rahuldada ei saa
3. Mul tuli poole inka (3.) tunni ajal räme masendus peale. Ma avastasin, et ma ei oska isegi inglise keelt enam!
Ma olen väga alla käinud.

Lisaks on mul juba suht pikka aega tuju suht nullis kogu aeg. No ma hakkan sellega vaikselt harjuma ise, aga imelik on nagu kogu aeg mingi mega mase olla. Mis mulje teistele jääb...
Ja tegelt mul ei ole aimugi, miks mul mase tuju on. Lihtsalt maailmavalu on vist peale tulnud -.- (kasva suureks!).

Muusikas kuulasime muusikat.. (natuke loogiline, aga jah...). See pani mind mõtlema. Peaks midagi muutma, peaks ennast muutma, aga jah.. Olen proovinud. See ei ole nii kerge.

Ja lõpuks, väga hea, et sa minuga täna karm olid. See muudab asja lihtsamaks. Samas.... 

Time of confusion

As you read yeah, I am very confused. I was watching Tv some few time ago and I got nostalgic. Why, I have no idea. Today has been very very weird day.

It actually started at night already. I saw extremely weird dream. It's too weird even to describe it. And then I slept like 12 hours but I still didn't feel rested when I woke up.
Headache started already at the morning. I thought I'd take some ten painkillers but I reduced it to 2.. Head still aches. No use of eating them. Maybe I'll take some more later if it starts to bother me till death.

Death... yeah.... Interesting... This word is kinda active today.

I don't know.. I am way too confused today... And one person likes to swirl around in my head. Yeah... I kinda like it even but still...

I miss the winter. A world of fragile things

"Look for me in the white forrest hidding in a hollow tree"

It was so beautiful last night. I thought I'd go to bed but then saw the moon shining into my room. So I stood at the window like half an hour. Couldn't help but think...

I found my diary yesterday (in the hold of my little brother o.0). Diary which I wrote three years ago. It makes then... grade 8? I think. You ask what I read there...
"I hate my classmates. I am left so alone. I have no friends. I hate them!"...
And the next page: 

"I have new friends now. Miky, Erika, Ana, Aysha, Carlos and Huey."
Too bad that you excisted only through internet. Still I am thankful to you :).
There was more very personal stuff.. I wont write it here.
I am listening some music I listened when I was keeping that diary. It makes me feel... Sad.. but somehow good at the same time.

I need something different. I need to see some change. Or then I need it to be exaclty the same as before.
I miss my childhood. Like til age 10. Life was hard already then but I was a child and I didn't understand it all so it was easier to overcome it.
I need some happy memory. The only happy memory from my past life is the birth of my little brother. That's pretty much enough but still.. some more would be greatly apreciated.

See now how fast my moods can change? Yesterday evening I was okay. Wrote a positive entry to my blog.. But now?

I am sorry for not being the one you wished me to be. I know, I want to see someone else instead of myself too. I know, some of you start to say now that don't say this way. We like you the way you are. Thanks but... How long can a human be sad? I am max 5 days a month happy. The rest of the time I am depressed. I might seem happy, make jokes, make you laugh but deep inside... I just hide me from myself, from my feelings.

I really do miss the winter. To walk in the snowy forrests and fields. To see the moon shine above and the stars looking down at me. The whole world is frozen to remind me that I am frozen too and that I always have a way out of life... I love winter.. It's my favorite season of the year.

I just remind a place near my home which I need to find again. I don't remember where exactly it is.
Imagine: a forrest, totally frozen, no ppl around nearer than 1 km, frozen ground and one certain kind of wide area full of little forrestlakes but they are not forzen. You see the water move, you see your reflcetion in them.
I remember the night years ago when I stood at the biggest one. Totally beaten up by my sister I thought who needs me anyway if even she beats up into blue. I stood long there... But then I remind Henry. He was so small then. About 4 months (which reminds me that I was 11). And I stepped away.

Every time I stand at some edge, he is the one to make me step away from there. He is the only real reason keeping me still alive...
Too bad that you excisted only through internet. Still I am thankful to you :).
There was more very personal stuff.. I wont write it here.
I am listening some music I listened when I was keeping that diary. It makes me feel... Sad.. but somehow good at the same time.

I need something different. I need to see some change. Or then I need it to be exaclty the same as before.
I miss my childhood. Like til age 10. Life was hard already then but I was a child and I didn't understand it all so it was easier to overcome it.
I need some happy memory. The only happy memory from my past life is the birth of my little brother. That's pretty much enough but still.. some more would be greatly apreciated.

See now how fast my moods can change? Yesterday evening I was okay. Wrote a positive entry to my blog.. But now?

I am sorry for not being the one you wished me to be. I know, I want to see someone else instead of myself too. I know, some of you start to say now that don't say this way. We like you the way you are. Thanks but... How long can a human be sad? I am max 5 days a month happy. The rest of the time I am depressed. I might seem happy, make jokes, make you laugh but deep inside... I just hide me from myself, from my feelings.

I really do miss the winter. To walk in the snowy forrests and fields. To see the moon shine above and the stars looking down at me. The whole world is frozen to remind me that I am frozen too and that I always have a way out of life... I love winter.. It's my favorite season of the year.

I just remind a place near my home which I need to find again. I don't remember where exactly it is.
Imagine: a forrest, totally frozen, no ppl around nearer than 1 km, frozen ground and one certain kind of wide area full of little forrestlakes but they are not forzen. You see the water move, you see your reflcetion in them.
I remember the night years ago when I stood at the biggest one. Totally beaten up by my sister I thought who needs me anyway if even she beats up into blue. I stood long there... But then I remind Henry. He was so small then. About 4 months (which reminds me that I was 11). And I stepped away.

Every time I stand at some edge, he is the one to make me step away from there. He is the only real reason keeping me still alive...
Too bad that you excisted only through internet. Still I am thankful to you :).
There was more very personal stuff.. I wont write it here.
I am listening some music I listened when I was keeping that diary. It makes me feel... Sad.. but somehow good at the same time.

I need something different. I need to see some change. Or then I need it to be exaclty the same as before.
I miss my childhood. Like til age 10. Life was hard already then but I was a child and I didn't understand it all so it was easier to overcome it.
I need some happy memory. The only happy memory from my past life is the birth of my little brother. That's pretty much enough but still.. some more would be greatly apreciated.

See now how fast my moods can change? Yesterday evening I was okay. Wrote a positive entry to my blog.. But now?

I am sorry for not being the one you wished me to be. I know, I want to see someone else instead of myself too. I know, some of you start to say now that don't say this way. We like you the way you are. Thanks but... How long can a human be sad? I am max 5 days a month happy. The rest of the time I am depressed. I might seem happy, make jokes, make you laugh but deep inside... I just hide me from myself, from my feelings.

I really do miss the winter. To walk in the snowy forrests and fields. To see the moon shine above and the stars looking down at me. The whole world is frozen to remind me that I am frozen too and that I always have a way out of life... I love winter.. It's my favorite season of the year.

I just remind a place near my home which I need to find again. I don't remember where exactly it is.
Imagine: a forrest, totally frozen, no ppl around nearer than 1 km, frozen ground and one certain kind of wide area full of little forrestlakes but they are not forzen. You see the water move, you see your reflcetion in them.
I remember the night years ago when I stood at the biggest one. Totally beaten up by my sister I thought who needs me anyway if even she beats up into blue. I stood long there... But then I remind Henry. He was so small then. About 4 months (which reminds me that I was 11). And I stepped away.

Every time I stand at some edge, he is the one to make me step away from there. He is the only real reason keeping me still alive...

October

So... I went to Tartu yesterday. It was pretty fun. I met my friend in the bus and then I waited with her until her music school started. Then I went to the library... Got a huge book.
So I went home and got myself ready. From half 7 I think I went to Diana's place and from there we went to the theatre together. Thearte was nice. I have seen better plays but it was nice to go to the theatre over such a long time already :).

After theatre we went to another friend's Heli's place ;). There were actually only about 10 ppl but as my mood had gone up in the middle of the theatre play (and I don't know why) then yeah.. I thikn I made it an interesting night for all of us. xD Then at 3 in night we started walking towards the middletown from the edge of the town (Lõunakeskus). It took us only 45 minutes actually. :D So from 4 to bed... We thought that we will get up at ten in the morning.. Yea right. :D In the midday we got up, ate and then started to deal with the sponsors for the school ball. We had fun during doing that too. No wonder. :)

I left around half four to go home and pack my stuff... :D Mother gave me a shock. She called me, I didn't recognize her voice and when I finally saw her coming up the stairs I was like... "god damn mom!" :D

Anyway, we started to drive home. In middle of the way... before Maaritsa, I saw I think most beautiful nature I've seen in a long time. It was raining and the sun still shined. It sent it's golden rays everywhere. It made the autumn trees and fields shine in gold. It reflected from every raindrop making all this shine even more! It was so beautiful! I was so unhappy that I didn't have my camera with me. Though I think that it wouldn't stay so beautiful on a picture.
It was one of the most pretty autumn evenings I've seen in my short life.

So.. Now I am at home. Sitting on the coach in my livingroom and just chillax with some pancakes I just made and with ice cream my dad bought. :)
I feel tired, I'd like to sleep... But I wont let any other feeling to disturb my peace at the moment. :)

White Waters

Ahhh.. I don't know..

Everything has changed in the last few days. I don't even recognize myself.
Who am I? Why am I here? Why can't I just leave and be somewhere else? I want to leave...
I always do..

I know now that where ever I am, what ever I do, I am never happy withmyself. In my basic school I wanted to escape, to be someone else and it hasn't changed even now though I have a better life. Or then.. I have a life.
But still, I want to be somewhere, someone else.

I always miss something, linger for something and I don't know what it is.

I'd like to be happy with myself but I don't know how to get there...

I lost the idea of this writting.

Anyway... Why this all has changed so much is probably because of the Holland exchange student stuff.. I hear every day how others miss them and stuff.. I don't and that makes me wonder.. Am I heartless? Or... I just don't care.. Or... what the f*ck is wrong with me?!

If I only could understand myself... Or then.. If I'd only have someone else who could read me to tell it to me. I need someone wiser and stronger... But who?
My parents can't help me anymore. They've done what they can... But now.. I need someone else or then must find the strength in myself but at the moment.. I can't find it anywhere. I am way too weak for that.. Like I've always been.

I do have some great friends to suppourt me and stand by me when I need it... But that's not that. I'd need someone older and wiser than me to whom shoulder I could lean on...
But do I know any such person? Doubt... Or?

What more is there to say?...
I am afraid that I will always crawl in the shadow.. In the shadow of my own mind. I just can't put it behind me. I want to, but I am not able to... Not alone.
Ahh... I don't know..

"I need to be alone. Lost in this solitude"

Maybe then I can see what really matters to me and maybe, if I am gone for some time and something happens then I really see who care about me.

I feel... like everyone are going farer from me. All the ones I care for... I can't feel anyone around me anymore... I scream for help but no one hears it....

Longing again only to be myself

Jõudsin eile õhtul kuskil seitsme ajal üle kahe nädala viimaks koju. Viimane öö oli olnud väga segane. Öösel tuli poole viie ajal hollandlased bussile saata ja pärast veel kooli ka jõuda. Kõige hullem ei olnudki. Magasin ainult ühes tunnis ja seda ka vaid 10 minutit. Koju jõudsin olin omadega ikka väga läbi. Läksin suhteliselt vara magama kuid kokku magasin ainult mingi 12 tundi. Vähe.. Oleks tahtnud veel, aga ilmselgelt mu väike kullake ei anna selleks võimalust ja ega ma teda selles süüdistada ei saa. Mina tundsin temast ka väga puudust.

Väga mõnus on kodus olla. Ma olen hetkel rahul ja natuke isegi õnnelik. Ma tõesti tundsin kodust puudust. Esmaspäeva õhtul ja teisipäeval tuleb veel Tartus olla ja siis saab pühapäevani nautida oma voodit ja muid päris- koduseid mõnusid. Hommikul rääkisin emaga ka sellel teemal ja ka oma stressi/tervise teemal. Mul on vaja lihtsalt end vabaks lasta. Unustada oma probleemid korraks. Kõige parem viis selleks on lihtsalt lebotada ja panna muusika mängima. Muusika... parim ravim. 

Täna on omamoodi huvitav päev. Täis nostalgiat. Mitte halvas mõttes, aga heas. Võib- olla on asi selles, et siin Otepää kuplite vahel on suht palju lund maas juba. Tuleb jälle meelde kuidas me õdedega talviti kelgutamas käisime hommikust kuni suure pimedani ja siis ka ei tahtnud veel tuppa tagasi minna isa kutsumise peale kui tegelikult selleks juba tagumine aeg oli. 

Lisaks olen ma veel hakanud viimasel ajal mõtlema (mis ei ole kõige targem tegu ja no fear, ma ei hakka filoma; kui, siis natuke). Millest ma siis mõtlesin... Alguse sai see ühest kirjanduse tunnist kui teemaks oli sentimentalism ja veel täpsemalt see, kas tänapäeva inimene on sentimentalistlik või ei. Ehk minu jaoks tekkis tegelikult küsimus, kas ma olen vahest liiga sentimentalistlik. Kuulates oma klassikaaslaste arvamusi sain aru, et vist jah. Ma hakkasin oma vihikuservale sodima huvitavaid üksikuid sõnu ja väikseid pilte. Üheks sõnaks oli "sõber". Selle sõna ümber on mul viimasel ajal jälle palju mõtlemist olnud. Ma ei saa enam hästi aru, kas üks inimene on veel minu sõber ja kas üks ongi ainult sõber või äkki midagi enamat. Keeruline...
 

Stress ja kurvameelsus on taas vallanud mu meeled. Noh, "taas" oleks natuke vale öelda. See on mu sees kogu aeg. Neljapäeval oli aga murdumispunkt uuesti. Oli see Hollandi õpilasvahetus programm ja see oli päris stressav. Juba kolmapäeval oli mul tunne, et kohe kohe on minuga kõik. Neljapäeva õhtul lõpuõhtul koolimajas aga öeldi mulle veel päris õelalt ka ja siis ma enam ei suutnud. Käisin geograafia klassi ukse juures nutmas. Oma pool tundi jutti tuli ära. Tänu sellele suutsin muidugi oma südame jälle rütmist välja viia ja terve õhtu oli halb olla. Lõpuks otsustasin ikkagi natukenegi õhtut nautima hakata, aga ega see päris ei kadunud. See ei kaogi päriselt kunagi. Ma võin tunduda, et olen heas tujus, lollitan ja naeran, aga tegelikult... Ma vahel lihtsalt tunnen, et ma ei suuda enam teeselda. Ma ei taha olla nii nõrk, ma ei taha olla selline, nagu ma olen, ma tahaks olla keegi, kellega kõigil on alati lõbus, ma tahaks olla positiivne, aga ma ei suuda lihtsalt. Üheksa aastat kannatusi põhikoolis ja praegused jamad ei anna selleks mahti. Ma tean, ma ei ole ainuke, kes on kannatanud, aga see olen mina... Kuradima kehv inimene. 

Mine jah arvutist eemale korraks... Siis ei saa enam aru, kuhu jäid -.-

Igatahes... Huvitav on olnud. Sellest Hollandi värgist kirjutan mõni teine kord. See on pikk lugu ja ka see tekst on piisavalt pikk, niiet... Aitab kah. Südames ka pistab jälle.

Viimased sõnad, mis lausuda tahaks, on tänusõnad. Aitäh mu kallis Jane, et sa mulle selle nädala viimased päevad mulle abiks ja toeks olid ja et sa neljapäeval mul sind märjaks nutta lubasid :). Ja aitäh minu inglise keele õpetajale, et Te nii mõistev olete olnud.

Ja kuigi ma tean, et Siim, sina ei loe mu blogi kunagi (ja seda enam julgen ma seda siia kirjutada), sa oled mulle väga oluliseks saanud.

First day with my dutch exchange partner is over. I just can't describe this day.. I think I've not been so tired for a long long time.
This whole group ended up at my place suddenly but fortunatelly my classmates/groupmates were so nice and just took these dutch with them at a good time.

Damn... I have a headache... I need to go to bed.
I felt good this morning. I was like "yay! things are moving. i see them moving". So much had been on and I like it. Right now I am just way too tired to think about it... *snore*

Good night!

Obviously unwanted

So.. I am at home.. I don't know how long it is from my last post. Forgat to check it but it doesn't matter really.

About the title of my post... It is very much obvious. At home, my sister is mad at me just because I took camera with me to Tartu and because of that I am ignorant and selfish. Nice... I know that already! You've told that to me oh so many times. I wouldn't have took it with me if I wouldn't have needed it. You are not the only one.
And how she is now with me... Only yelling, so cold. I try to read, no, she wont let me. Music playing on the hardest level.
I think I wont be coming home next weekend just because of her. I can't stand it. I'd like to see Henry but... I can't be in the same room with her. She doesn't want to even see me. Why should I then...
And in Tartu.. I am not sure if I am even wanted there...

I know I promised to some of you to write letters of what's going on. Sorry. I just can't.. I don't have time for it plus.. I don't know... It just.. I will but when.. I don't really know to say.

And what bothers me also is that I speak something to one person and soon I hear everyone talking about it. Who the hell can I trust then if they all tell things to everybody?! Do I really have to say all the time that please don't tell anyone else?! No... It just seems that I can't trust anymore...
And no one actually reads my blog...to whom I write?.. Just to "entertain" myself...

Selfpity? Perhaps... But I just can't take it for long anymore...
Some "interesting" thoughts return... And I can't help it.

Only tears hit the ground...

So I'll take my time guiding the blade down the line

God damn it! Another dead end! I feel so stuck... Everything is going wrong... Sunday went wrong. He just left me hanging there.... And I can't handle my studying anymore. I am just not able to make them. I am not going to get me through Goethe for Thursday.

Ahhh..... I dunno.. All just collapsed again. I feel kinda hopeless. I should be doing stuff and acting but I just.. I can't. I am lost somewhere in myself.

"Oh, how I wish to go down with the sun"...

Blank.. yeah..! I feel so happy. I don't remember when I was so happy the last time!
And my sister is very "comforting" too..

I just wanna leave.. I can't handle it anymore...

My minds eye

Seems like years of the last time I wrote.

But.. I guess the reason is there that I don't have much to write about. I sure do have something but I don't know...

It all has somehow collapsed again. A new antidepressant cure is awating for me. So much to do in school and outside of it. I just wish I could take the time off, that I could step out of this swirling perhaps just for a day. Would be enough to rest a bit.

I fell ill last week. I still am. Seems a very long- durable illness. Hate it. I wanna be healthy. At least that could be alright. But seems that they don't even want to give me that.

And again I am at a point where I mostly fake. I might seem happy and stuff.... inside is something different.

Just let me step off this hell... I wanna rest for a day.

P.S: There is actually quite a long story behind this all. It's too long to write here so... sorry.

Second week

So my second week in Tartu.

I know I haven't written here for a way too long time. Sorry for that. I haven't been quite myself. I haven't felt so right and also been kinda busy already. Too much coming up which all needs arrangement. Shcool ball and exchange student stuff..
Have had some problems. Mostly with myself though. Now I think I am kinda fine. Just somewhat empty and very very tired.

I can go home the day after tomorrow! Yay! Will be only one night then but still. That's a thing.
I heard that my little Henry has fallen ill... That's too bad. Poor him.

Nothing meaningful here I know.. I just dunno really what to write about. Head is too empty.
I'll go to bed and try to get some sleep. : )
Byes!

So here we are

Leaving soon from home from my parents from the countryside... To my home in Tartu... It will be two weeks when I return here.. and then only for the weekend to go back on Sunday.. That all means that it's schooltime again. I am going to miss my little Henry. With this summer we got so close again that we can't be without another... He is my very dearest..

Anyway.. I thought I'd write here something because I don't know when I will get internet to my new apartment... But now, as I am here, I don't know what to write about.. I am somewhat empty, out of thoughts.

Anyway... I should be sleeping by now. I have to wake up at 6 am tomorrow to go to town.. so... See you around sometime.

Feeling the need to...

I am in a weird mood today. I feel the need to tell different things to people. I don't really know where it came from...

It started in the morning already. I was in so many difficulties waking up. I think I layed in my bed at least an hour. A record. Usually I am up in a minute or then spend 10 minutes on that. I was somehow stuck in my head... Thinking about something.. someone.

The whole day seemed somehow weird... And now I have reached that point... I feel like needing to tell everyone how sorry I am because of my mistakes (yet... I wouldn't be me if I wouldn't have them), that I might seems sad and depressed all the time (I just ain't happy here. I have one dream... and when I have it then I am finally satisfied and I am working on it. It just needs some time) and finally how much I care about some people who I won't name here. Everyone knows who they are. I really love you my dears. I can't thank you enough for making me the one I am now. 

I am pretty much out of thoughts. My head is totally empty. That's all I guess then...

Thank you! But the "feeling the need to" will remain in me... And I don't know for how long more.

*

Ma lugesin. Lugesin terve raamatu läbi. Kuid tegelikult jooksid mu silmad lihtsalt üle ridade. Ma ei näinud sõnu. Olid ainult tähed. Millest see raamat siis rääkis? Kas ma sain sealt midagi? Miks ma seda lugesin? Mis mõte sellel oli?

Ja kas mu praegune tegevuski on mingitki moodi mõtekam? Ma kirjutan, kuid kellele? Kes seda loeb? Keda see üldse huvitab? Kuhu ma oma küsimustega tahan jõuda?

Üks küsimus teise teise otsa. See ei ole hea. See muudab niigi keerulise elu veelgi keerulisemaks. Mu pea, olemine, eksistents tundub kuidagi tühi, mõttetu. Kuhu ma oma eluga olen siiani jõudnud? Kes ma olen? Miks ma olen? Kuidas edasi minna kui muud ei ole kui ainult üks suur pettumus?

Või märgib see suur tühjus ja mõistmatus ainult uue "mina" algust? Uue, tugevama, targema? Kellegi targema, kes ei lõhesta end, kes ei ole enam nii rumal, kes enam nii väga hooli? Kellegi, kes võtab elu lihtsamalt?
Elu- mis see "elu" on? Kas see märgibki ainult seda tilpnemist kuskil kolmandas reaalsuses, mille igaüks omale ise välja mõtlema peab?

Elu on üks surnud ring. Sa arvad, et sa oled ühe peatüki oma elus sulgenud kuid mingi hetk on ta tagasi. Küll natuke teistmoodi, teise kujuga, kuid kui peatuda ja mõelda, siis sa tead, et oled selles punktis juba olnud. Ja siis tekib küsimus, mis on selle kõige mõte? Miks me oleme siin, kus me oleme? See on ülim filosoofia, mina selle vastata ei oska. Ma ei leia oma elu põhjustki.

Kuid peatume ja mõtleme. Meil kõigil on ju omad soovid, ootused, unistused. Aga miks mitte elada nende unistuste täitumise nimel? Tagasilöögid on valusad. Võib tekkida soov lõpetada, aga mina leian, et hoolimata kõigest ei tasu loobuda oma unistustest. Olgu nad nii lapsikud kui tahes. Ega teised ei pea teadma. See on midagi minu enda jaoks ja võib- olla üks päev ma näitan, et nad ei ole nii mõttetud ja lapsikud ja ma teen nendega veel suurt tulevikku.

Kuid selleks tuleb näha roppu vaeva. Vaeva, mis vahel tekitab täiesti lootusetu ja tühja tunde. Aga mis on tühjus? Kas tühjust on olemas? Kas kellegi hinges saab olla vaakumit? Kas tühjus pole mitte lihtsalt üks järjekordne tunne? Jas kas mitte tunded ei ole need, mis näitavad, et me oleme elus ja on üks põhjus elamiseks?

Tunded vahelduvad. Pärast tühjust võib tulla rõõm. Kas see pole siis seda kannatust väärt? Kaua ta ikka kestab? Päeva, paar, halvemal juhul kuu?
Tühjusega leppimiseks läheb vaja tohutut empaatiavõimet. Kes meist tahab elada koos negatiivsete tunnetega? Väga lihtne- mitte keegi. Aga need on vältimatud. Kas alati õnnelik inimene on ikka tegelikult õnnelik? Kas ilma negatiivsete tunneteta me jagaks ära, et me oleme õnnelikud? Ei, sest meil ei oleks millegagi võrrelda.

Järeldus: elu täis kannatusi on ka midagi väärt, sest isegi see üürike rõõm, mis tuleb pärast pikka kannatusteaega, võib muuta elu. See võib anda jõudu uued kannatused üle elada, et olla kord kasvõi hetkeks jällegi õnnelik.

Kuid need on kõigest sõnad, mille on kirja pannud keegi täiesti tähtsusetu. Mingi aja pärast unustan ma ise ka need sõnad ja ei näe endiselt mingit põhjust eksisteerimiseks. Kuid ma jään lootma sellele, et kunagi on keegi, kes mulle neid jälle meelde tuletab... Olen see siis kasvõi mina ise.

Ja nüüd saan ma oma sõnade jõul olla mingi aeg rõõmus ja rahulik, kuni seis jälle muutub, kuid ma ei mõtle sellele, see on veel alles ees. Praegu tahan ma elada selles momendis, sest see on tunne, mis on tundmist väärt.

Book of blood

"The dead have highways. Highways which lead to intersections. And when you find yourself at one of these intersections you should stop and you should listen because the dead have stories to tell."

Must love the film and Clive Barker. I can't get over it.

There are things which are done only by night. Like my thoughts of existence (you can think out the other things if you like according to your level of brains and of how ruined you are).
I've been through a lot. Some of you might find that it's nothing and they've seen worse but from my eyes, one shouldn't go through even that much. I've thought of death a lot. Just death as a thing. How does it feel.. I know, I can't feel death but... Still. If I could be a day, an hour or just a minute dead.. That would be a thing to remember.
Life after death... I've been within it. There was something paranormal in my home.
"Paranormal- something scientifically unexplainable."
I wonder what would I be if I die. Where will I be. Will I also linger somewhere between two worlds or am I so keen in life that I stay here also after death and torture the living or I leave... I understand that my being here is over and I am better off from life.

That leads me to another point. A point that how many times have I thought that how much better it would be if I actually would be off... Or if I'd be somewhere else or someone else.

And then I stop and think about the people I love, who I care of and who I long to see again (I just can't get you out of my heart A! you son of a b*tch! I hate you because of that but then again... I love you! I just need to see you again! I'd die for it...). And I realize that I do have a reason to live for. There are some persons who care of me too. If not for me, then for them. I must hang on. If there isn't anything then there still is something. And I am pretty happy with that something.

All I have done is always for the others. I've given all of me on cost that they are fine and happy no matter that it breaks me inside. That it makes me just a plain mask. I am a mask. I always wear it. Someone who means a lot to me told me that there are three of me: one who is positive and happy, one who is always sad and one who seems happy but is sad inside.
I mostly am the third one. I can't be who I am with too many people. With some I am always the first one. With the ones I always feel happy with. The second one is seen rare and only for those who I really trust.
I know where I belong now. This summer has shown me a lot. And I also have learned that I am important too. If not to all of my friends then to some and the most important: I should be important for myself too. And I am becoming more and more important. I am starting to see me. I wont give my life just for everyone but for the ones who really deserve it.

And I really don't know where I wanted to get with this post. I just felt like needing to tell these things to myself. I feel better now but there will always be some marks which will stay reminding me what I have been before, what I am now. The future... who knows.

"Jesus Christ! You are the book of blood. Read it to me!" 

I'm metling into you

Good evening.

Since the 10th my feelings have changed. I am not that selfhating thing anymore but I am just somehow empty inside. Not even empty. Just... calm and I don't really care. I've been like this before too and I am still alive.

At some points I know that I am alive. I am pretty satisfied with my life right now (like I told someone who is becoming special today). I make my own decisions and if there is someone to blame in them then it's only and only me. I actually don't find that I have made so wrong decisions. Some of them have been pretty right ones. At some points of life I don't find them been so good but... I am where I am right now, and I am pretty happy with that.
I also should stop worrying of things which haven't happened yet. I have some bad leanings to always think on the worse script what may be. It's somehow good that I think on what it all might bring to me but I should also see the good sides. My life and decisions might be a bit more  objective.

What have I been up to besides thinking some more stuff for me which would make my life harder?... Hmmm... Last few days I have been working at home. It's a good so said "moment to self" I can say. Like yesterday I mowed the lawn. Even if someone would have liked to get my attention, I wouldn't have heard ;D. Today's work was nice. I am bloody from everywhere again. :D I have some unwanted ability to hurt myself in no matter what I do. :D Don't give a saw in my hand. But I am okay. Really. Only some few sratches.
And from 5th to 8th I was in Võuküla and digged out skeletons xD. I was at the archeological diggings. We didn't find much it was a lot of fun. I miss them all.

So.. It's school soon. About two weeks left.... If I think back at my summer now I am very happy with it. I think that it has been the most interesting and busy summer I have had in my life. :)

Oh... there is one thing more going on... coming up but I can't tell you about just yet ;). I am a bit superstitious xD.

!!!!!

I DON'T WANT TO BE WHAT I AM ANYMORE!

Everything seems to strange, so far away. Nothing is mine anymore. That life which I live is stolen from the others. I am just a plain shadow of what I have been and I reflect everything which one should not be.
Nothing is what it was anymore. I am the reflection of other's lives. I, as a person, as an individual, don't exist. I am taking pieces from other's lives and make them mine. I am a beast.... I shouldn't exist.
Everything seems just too far away.. The life I have wished... The dreams that I've dreamed.

"Nothing left for me that I can't fake".

But what is there left for me..? Nothing... Empty lingering in a more empty life.
My future seems colorful.

Austria 12.-18.-07.2010

Niih.... Ma olen siis tagasi. Oi... see oli lihtsalt vapustav! Kogu see loodus, inimesed... Seal oli midagi igale maitsele. Ajaloohuvilisele, looduslapsele, linnainimesele... Aga alustaks algusest.

Esimene päev (12.07):

Väljasõit oli isenesest Tallinnast, aga kuna Pärnus sai ka peale minna, siis sealt mina oma reisi pmst alustasingi. Tõusin siis hommikul kell pool kuus ja Pärnu poole teele. Autos tukkusin natuke... Pärnust oli väljasõit vist kell pool üheksa... No igatahes bussile me saime. :D Ja siis sõit läbi Läti ja Leedu ja ööseks hotelli Poolas. Sellel päeval midagi põnevat ei toimunud. Giid (edaspidi "giid", "ta" või Anu) rääkis meile korralduslikust poolest, riikidest ja linnadest kust me läbi sõitsime jne. Leedus sõime vahepeal lõunat kuskil teeäärses söögikohas. Süüa anti korralikult ja söögikoha ümber oli väike loomaaed. Sõid kõhu täis ja läksid loomi kaema. Ponid ja karud ja hirved ja jaanalinnud jne. Ilm oli kogu aeg muidugi väga soe. Ilmaga vedas... Peaasi, et ei saja.

Hotell asus Poolas väikeses linnakeses nimega Gižycko Poola suure järvistu keskel. Hotelli nimi oli Mazury.

Seal oli juba mõnus. Ilm oli soe, õhtul käisin ujumas ja jalutamas. Päev oli suht väsitav ja läksin vara magama. 

Sel päeval sai maha sõidetud umbes 800 km. 

Teine päev (13.07): 

Hommikusööki saime hotellis. Väike hirm oli sees, hommikusöögid mida poolakad hommikuti annavad on tavaliselt väga kasinad, aga seal sai isegi korralikult süüa. Äratus oli muidugi jälle väga vara.. kuskil seal 5- 6 kandis. 

Sel päeval kannatasime ära siis ülejäänud Poola. Mis tegi asja natuke põevamaks, oli see, et me pidime sõitma läbi Varssavi. Ilusa linnaga on jällegi tegu. 

Süüa saime jällegi teepeale jäävas söögikohas. Seekordne oli veelgi nunnum! See oli täis palkmaja, sisse olid ehitatud kosed ja vesiveskid.. Keset söögikohta kasvas isegi mingi veider puu..

Mis on poolakate juures häiriv, on see, et nad räägivad ainult oma poola keelt. Küsid neilt, kas inglise keelt räägid, ei räägi. Vene keelt nad juba põhimõtteliselt ei räägi. 

Igatahes... mingi hetk sai Poola läbi ja ilmselgelt oli selle üle enamikul hea meel. Poola on suht igav riik... Ta liiga suur xD. Poola lõpp läks iseenesest huvitavamaks. Siis tulid juba mäed. Siis kiiruga läbi Tšehhi ja umbes pool 11 jõudsime siis oma Austria hotelli. See asus 15 km Viinist, kohas nimega Orth an der Donau ehk siis Kohake Doonau ääres. Hotelli nimi oli Danubius, mis tähendab ladina keeles Doonaud. Seosest Doonauga, kohake asusu Doonau ääres ja sinna oli hotellist vb max 1 km.

Hotelli peremees oli väga tore mees. Mis keeli ta kõiki ei rääkinud... Eesti keelt oskas, inglise, saksa, vene, isegi soome ja ise oli ta hoopis Maroko mees. Lisaks temale oli tal hotellis veel abiks kaks inimest (!). Väga hubane ja mõnus hotell oli.. 

Ja ilmselgelt oli jälle väga palav! Jätsime ööseks akna lahti. Mina oli väga väsinud, jäin kohe magama ja ärkasin vahetult enne oma äratuskella kell 6, sest linna kirik lõi kell kuus täistundi ja kõiki ärkvele. Austrias on kombeks tõusta vara, sest ega õhtul minnakse ka varem magama. Kella seitsme ajal on enamik inimesi juba oma kodudes perede juures. Aga naastes siis hommiku juurde, ema ärkas juba umbes kolme ajal öösel, sest juhtus olema nii, et selle hotelli naabriteks osutusid olema kuked ja kanad ning see kukk leidis, et on tore hakata juba kolm kirema. :D

Selle päeva kilometraaž oli umbes 1000 km. 

Kolmas päev (14.07): 

Hommikusöögilauas hakati siis muljetama: kellel kui palju sääski toas oli, kui palav kellelgi oli. 

Mingi 7. ajal sõitsime Viini. Teel rääkis giid meile natuke austerlastest. Näiteks nende matmiskommetest. Austerlased suhtuvad surma nagu elu ossa. Kui inimene hakkas omale elatist teenima, siis hakkas ka pidev raha kõrvalepanemine matuste jaoks. Nii juhtuski, et matused oli tohutult kallid ja kogu aeg ja energia läks sinna (rääkimata rahast). Nii mõtles üks Austria valitseja välja korduvkasutatavad kirstud. Kui sind sellega hauda lasti, tehti kirstu tagaosas olev luuk lahti, laip kukkus hauda ja kirst tõmmati üles tagasi. Nii sai kirste mitu korda kasutada ja raha jäi alles.

Veel, et seal kardetakse väga varjusurma ja hauas ärkamist (no kõik ju teavad, et seda juhtnunud on). Üks tark valitseja mõtles selle tarbeks välja, et juhul kui inimene ärkab hauas üles, on tal kirstus selline väike nöörike kus teises otsas haua peal on kelluke, kui ta nöörist tõmbab, siis keegi ikka kuuleb ja aitab välja. Veel mõeldi välja, et pärast inimese surnuks kuulutamist lüüakse talle veel ka noaga südamesse, siis on ikka kindel. Ka praegu mõned inimesed kasutavad seda varianti, et tehakse eutanaasia süst (ehk mürgisüst). Siis on kindel, et surnud oled. See on kohe testamendis kirjas ning seda võib teha ainult siis, kui inimene on surnuks kuulutatud. Muidu on see keelatud.

Votnii.... kõigepealt käisime Viinis ära Schönbrunni lossis. See on peamiselt tuntud kui Habsburgide dünastia valitsejate suveresidents (eelkõige siis Franz Josephi ja tema naise Elisabethi ning siis kõige tuntuma Austria valitseja Maria Theresia "suvekoduna"). Jaa... see oli kaunis. Kahjuks pilte sees oli keelatud teha. Lossiaed oli tohutu suur ja sealt avanesid äärmiselt kaunid vaated, lausa panoraam Viinile. 

Edasi viidi meid Viini vanalinna, kus meile tehti ekskursioon, mis oli umbes 1- 1,5 tundi pikk. Vb isegi pikem, aga ega sellest ajast kahju ei olnud. Kõigepealt käisime ringi Hofburgi lossi juures, mis oli nende samade valitsejate talveresidents. Seal samas asus ka Kangelaste väljak, millelt pidas omal ajal ka sütitavaid kõnesid kurikuulus Hitler. Käisime ära Viini poistekoori "kodu" juures, Püha Stefani katedraali juures, Viini rahvusooperi, kunsti- ja loodusajaloomuuseumi juures jne jne...  Üks ilusamaid linnu, mida ma näinud olen.. Ah, mis ma valetan, kõige ilusam, mis ma näinud olen!

Siis anti meile vaba aega umbes nii... 2- 3 tundi. Selle aja sees käisime ise linnas ringi. Otsisime emaga Viini shoppingutänava üles ja tegime kohe oma sisseostud ära. :D 

Siis viidi meid Hundertwasseri maja vaatama. See oli siis selline huvitav mees, kes arvas, et kuna looduses pole mingi sümmeetriat ega ühtegi täisnurka, siis nii peab olema ka tema kunstis ja arhitektuuris.
Terve Viin oli täis igasugu kontserdipiletite pakkujaid (Mozart ja Strauss jne). Kui üks meie poole jälle tulema hakkas, näitasin ma välja ülimat tüdimust, sest ma ei viitsinud jälle seletama hakata, miks me piletit ei taha. Tuli välja, et ta tahtis hoopis mu abi oma lipsu kinnitamisel. Hakkasime niisama rääkima siis. Lõpuks jõudis ta selleni, et küsis mult, kas mul poissi on. Eitava vastuse peale oli ta väga õnnelik, sest tal polevat ka tüdrukut. Lõpuks küsis mu telefoninumbri ja kiitis emale kogu aeg kui ilus tütar tal on. Njah... Misiganes. Ma mõtlen, mitmelt ta seda küsinud on ja lubanud tasuta ööbimiskohta kui uuesti Viini satutakse. :D

Ja pärast seda saigi me päev läbi. Meid viidi tagasi hotelli, kus meile pakuti maitsvat õhtusööki ja vähemalt 5te erinevat Austria veini selle kõrvale. Lisaks sellele sai baarist küsida, mida aga hing ihkas. Ehk söö ja joo end lõhki ja seda ainult 9 euro eest.

Magama sai jälle hilja ning jälle oli see kukk meid häirimas (see öö kuulsin teda ka mina).

Juhtus ka selline huvitav kokkusattumus, et ma hakkasin suhtlema ühe... nojah.. ütleme siis et 26. aastase naisega ja hiljem tuli välja, et ta on endine treffnerist. :D 

Neljas päev (15.07):

Hommikusöögi lauas sai arutletud, et keegi võiks selle kuke supiks ära keeta....

See päev viis meid siis Alpidesse, Salzburgi. Sõit sinna oli umbes 300 km pikk. Kuna iga hommik oli tõustud umbes 6 ajal hommikul (ja ka see hommik polnud erand) ja magama alles kuskil südaöö paiku, olin ma väsinud ja kasutasin võimalust, et oma uneaega pikendada. Ma magasin sõidu ajal suht palju. Sellel päeval hakkas Anu ka juba omamoodi armsaks muutuma. Tore oli ärgata tema maheda hääle peale kui ta jälle mingit kohta tutvustas xD. 

Teepeal tegime peatuse väikses linnas nimega St. Wolfgang. Kõige ilusam koht mida mu silmad siiani näinud on! Väike mägiküla keset Alpi mäestikku. Millised vaated! Ta tegi meile kiirekskursiooni linnas, näitas, mida teha ja kuhu minna võiks ning siis andis meile vaba aja kätte. 

Mina kasutasin seda selleks, et käia Wolfgangsee's ujumas. See oli siis suur järv, mille kaldal see linn asus. Anu hoiatas, et vesi võib jahe olla (naljalt üle 21 kraadi ei pidavat tõusma), aga mina riskisin ja väga mõnus oli! Mõnus jahutus sellises keskmises 34 kraadises palavuses ja nii iga päev. 

Kahju oli edasi sõita, aga Salzburg ootas. Seal ta näitas meile jälle natuke linna ja andis meile vaba aja. Selle ajaga käisin ma koos ema ja oma treffneristist sõbranna Kairega Salzburgi kindluses, Mozarti sünnikodus ja ka Salzburgi turul ;). 

Algas tagasisõit ja hilisõhtuks jõudsime tagasi hotelli. 

Viies päev (16.07): 

See hommik kires kukk taaskord. Ja hommikusöögi lauas oli peateemaks jälle see, kuidas see kukk ära kägistada.

Põrutasime Viini. Seal anti meile jälle paar tundi vaba aega. Sai veel linnaga natuke tutvuda. Edasi sõitsime Wienerwald'i ehk ka siis Viini metsadesse. Kõigepealt viidi meid Hinterbrühli. Seal asub maailma kõige suurem maa- alune järv: Hinterbrühli järv. See oli siis endine kipsikivi kaevandus kuhu mingil hetkel hakkas tohutu hunnik vett voolama. Praegu nad ka pumpavad tohutul vett sealt koobastest välja, muidu ujutaks see kõik käigud üle. 

Keskmine temp. ei tõuse seal kunagi üle +9 kraadi. Päris mõnusalt jahe oli seal. 

Kuna kaevurid, kes tol ajal seal kaevandasid, veetsid suurema osa oma ajast maa- all, oli neil seal käikudes oma kabel ja isegi Viini poistekoor olevat seal käinud esinemas. Teise maailmasõja ajal kasutas Hitler neid käike oma sõjalennukite tootmiseks. Pärast tehti meile väike paadisõit järvel ja nagu ikka, paadimehele tuli anda raha. 

Kui me uuesti bussis olime, rääkis giid meile (põhjendus, miks mitte enne: "äkki pärast keegi poleks julgenud minna") õnnetusest mis seal järvel juhtus. Nimelt saksa pensionäride grupp olevat suutnud paadi ümber ajada ja neli neist uppus kuigi vesi oli ainult 1 m 20 sügav.

Hinterbrühlist viidi meid edas Baden- am- Wien'i. Seal käisid juba vanad roomlased termaalsaunarõõmusid nautimas, nii ka meie. Giid hoiatas, et see võib väga rammestust tekitada. Tal oli vägagi õigus. Meil oli ostetud pääse 2 tunniks ja ega kauem ei oleks suutnud seal olla. See väsitas väga... Ma pole kunagi varem kogenud, et mullivannis lebotamine võib niiviisi väsitada.

Natuke oli ka Badeni linnas aega ringi vaadata (mida mina koos Kaire ja emaga kasutasime söömiseks) ja uuesti bussis olles, küsis Anu, mis tunne meil on. Ma ei suutnud parata, aga vastata, et mõnusalt väsinud. See ajendas teda rääkima, et tavaliselt tagasisõidul 15 minuti jooksul magab terve buss. :D

See õhtu oli meil ka nö. lõpetamine. See oli meie viimane öö meie hotellis seal Orth an der Donaus. Saime jälle 9 euro eest süüa- juua nii palju kui jaksasime. 

See oli ka viimane võimalus mul seda kohakest tundma õppida ja seal ringi vaadata. Vedasin Kaire kaasa ja noh... suht võimatu oli. Sääski oli meeletult palju. Vastusõitva auto tuledekumas oli näha kui palju neid oli. Tuled ei paistnud peaaegu läbigi.

Kuues päev (17.07):

Hommikusöögil oli kuketeema endiselt üleval.

Algas tagasisõit koju. Hotelliperemees tuli meid ära saatma ja oli ainult õnnelik, et temaga pilti taheti teha. Ta tõmbas minu ka ühele pildile. Väga südamlik mees. Ta tegi mulle kingitusi kogu aeg. Viimasel õhtul kinkis näiteks pudeli veini. :D

Jällegi ma kasutasin võimalust bussis magada. Ja jälle oli tore Anu hääle peale ärgata, kui ta ütles, kuhu me jälle jõudnud olime. Taaskord oli ees Tšehhi, kus me tegime ka suure shopingupeatuse. Tšehhi rahvas on ka väga umbkeelne. Nad ei rääkinud isegi saksa keelt o.0. 

Õhtuks jõudsime Poola hotelli Kužnia Napoleonska kohakeses nimega Teresin. See oli Varssavi lähedal. Õhtul käisin veel natuke ringi seal kohakeses. 

Juhtus, et seal olid ka mingid pulmad. Pidu kestis pika ööni, aga mina olin liialt väsinud seda kuulmaks.

Seitsmes ja viimane päev (18.07): 

Hommikusööki ei saanud. See oli nõme. Jõin aind tassi kohvi. Saiast oli juba ammu villand ja ainult võid ja saia ma ka ei taha. 

Poola- Leedu- Läti.

Poola oli meeletult pikk jälle.. Tegime enne piiri ühe peatuse bensukas. Seal oli koer. Nii armas. Anu võlus kuskilt välja mingi vorsti, mille üle koeral oli ainult hea meel. Ja siis ta ootas, et ma teda kõhu alt sügaks (koer ikka, mitte Anu xD). 

Kui söögikohta Leedus jõudsime, saime parasjagu paduka kaela. Sadas kuni Pärnuni välja. Ja kuidagi ruttu jõudsime tagasi Eestisse. See päev oli omamoodi kuidagi tore. Kõik olid veelgi sõbralikumad... 

Koju jõudsin umbes pool 12 öösel. Kõik kokku tuli umbes 4500 km Anu jutu järgi. Võimas... pole midagi öelda.

Oeh... ma ei ole kunagi võimeline seda ehedat ja vahetut emotsiooni edasi andma. Seda peab ise tundma, ise nägema, ise kogema.

Terve see bussitäis rahvast oli väga tore, giid oli viimasepeal (nii oma töös kui lihtsalt inimesena) ja see oli võrratu...

Ma ilmselgelt jätsin osa, kui mitte terve oma südame Austriasse, Alpide vahele ja vb ka natuke ühe inimese kätte....

Siin on piltide link. See täieneb pidevalt... seni, kuni pildid otsas on.

http://fotoalbum.ee/photos/sakuLC/sets/1024673/