Untiteled

"Can't undo
Show us now
Confront us
We're the weakness
Can't evade
Show us how
We have our sense"

Epica

Viimased päevad on omamoodi huvitavad olnud. Kuigi ma viimaseaja mõtteid hetkel ei mäleta, siis eile Võrus oli omamoodi tore. Kõike ma siia ei kirjuta, aga äike oli kindlasti something to remember. Välk, nii kõva, et terve taevas on valge, kui päeval ja siis piitsalöögile sarnanev kõu kohe peakohalt.

Ja veidral kombel on mu vasaku jala kõik lihasgrupid valusad ja ma ei tea miks, sest ma ei teinud eile mitte midagi kontimurdvat. Eino järgmine põhjus, miks jooksma ei saa minna...

Aitab ka olukordade kirjeldamisest. Või noh.. Siiski mitte.
Mõtlesin, et kirjutan siia oma hingeelust ka... :D Mulle öeldi eile, et ma tundun esmamulje järgi kuri olevat. On tõesti nii? Võib- olla tõesti. Sellisel juhul on see kest, et mitte näidata oma pehmet sisu. Aga seda ei pea kõik teadma. :)

Homme tuleb tegus päev. Marjad tuleb ära korjata.. Ja suht uni on. Ei ole tore magada ühes toas sääse ja ühe teise veelgi häirivama faktoriga.

Igatahes, mul on kõik hästi. Ma olen mõtlik ja vb natuke kinnisem, aga see on selline hea :). Ja nii ongi!

Kakaopannkoogid

Minu esimene toidupostitus. :) Lihtsalt tahan näidata teile midagi, mis näeb hea välja.




Ma tean, taaskord kvaliteet ruulib, aga see on mu telefon. :)
Praegu on taevas: õunad, arbuus ja pannkoogid.

S

Jooksuaeg vol... ???

Aga ma alustan kaugemalt :).
Pasta bolongese tuli päris hea... Mis ma homme süüa teen?... Pole õrna aimu ka... Aga eks näis. Midagi lihtsat, ma arvan.

Nii.. Ja nüüd jooksuajast. Enne jooksma minekut jõin natuke emal Tšehhist toodud õlut ja sõin sinna kõrvale. Kell sai kümme.. Ei viitsi jooksma minna. Hüva, lähen ikka, mis siis, et kõht täis ja halb joosta. Läksin, kõik enam- vähem ilus, jalg oli nats tönts, ei tahtnud väga joosta. Poole tee peal hakkas halb... Hakkas iiveldama, olgu, ma keeran tagasi ja jooksen koju... Oma kõhulihased ja kätekõverdused tegin ikkagi ära... Jõudsin tuppa, ruttu külma dušši alla.. Aga siiani iiveldab. No küllap kunagi ikka üle läheb :).

Ja natuke statistikat ka... Ma olen käinud iga õhtu jooksmas pmst nädal aega nüüd ja selle ajaga olen ma kaotanud kilo (mitte et kaalualandamine minu tegelik eesmärk oli, lihtsalt tahtsin liigutada end). Siiski, päris kena. Algus ongi raske :). Niisiis.. Loodan sügiseks saada 60 peale. Loodan, et õnnestub. Hakkab pähe? Jah :D.

Igatahes.. Õues oli minu iiveldustest hoolimata väga ilus õhtu! Ma pidin seisatama ja pilti tegema....

Pilt tehtud minu mobiiliga, LG- T310i.

Ma tean, suht crapp kvaliteet :). Ja ei anna hetke nii hästi edasi kui võiks.... Kuid siiski. Mulle vähemalt meenutuseks.

S

Well.....

Tegelikult... Ma ei teagi täpselt, millest kirjutada, aga kuna ma ei olnud seda suht kaua teinud... Vist siis peaks?

Uudiseid... Pole väga. Ma käisin Võru folgil 15- 16.. Huvitav oli. Ma ei oska muud väga öelda. Mitte just folk niiväga, aga ülejäänud õhtu/öö pigem. Oodata kella 5 hommikul Madhouse'i ees, mil koju saab ja vaadata rohkem või vähem täis ööklubitajaid... Omamoodi kultuur, mis seal nägime.
Laupäeval tulid ka ema ja õde Tšehhist tagasi. Mu garderoob täienes ühe T- särgi ja ühe topi võrra, veel tõid nad mulle Luukambrist võtmehoidja, taskupeegli, kus on minu nimi sisse graveeritud (see näeb väga lahe välja!), ühe märkmiku... Ja igast muud pudi- padi. :) Saak oli hea, kui nii võib öelda.

Tuju? Tuju on viimasel ajal olnud hea, rahulik. Pigem isegi selline "ei viitsi". Ei viitsi just väga suhelda ja igal pool käia. Tahaks olla kodus ja siin askeldada niikaua, kui veel vähegi saab. Ega kaua ei saa. Augustis tuleb juba hakata uuesti kooli ja Tartu peale mõtlema, aga selle jätan ma sinna, sest on veel kaugelt liiga vara.

Ma olen muutunud peres söögitegijaks. Mulle see meeldib ja hakkab järjest enam meeldima. :) Olen hakanud isegi vaikselt eksperimenteerima. Ükspäev proovisin kodustes tingimustes soolaseid täidetud pannkooke, aga kuna ma ei saa väga õhukesi neid teha, ei tulnud nad nii head. Vähemalt on mul järgmiseks korraks tehnika olemas. ;) Samuti olen hakanud toormoosidega eksperimenteerima. Järgmine mõte on panna kokku tikker ja roheline sõstar. Võib päris huvitav olla.. Maitsed peaksid omavahel sobima küll.
Ja nüüd, kui ma selle postituse lõpetan, kavatasen ma otsida netist pasta bolongese retsepti ja homme teen seda (õele taimetoidu eri). Ja siis lähen jooksma. Juba päris mitu päeva on vahele jäänud. Muutun veel lodevaks muidu :).

Ja lõpuks on mul ka kaamera kodus. Mõtlesin hakata oma postitusi piltidega kaunistama. :)

Inimsushi?

Lahe on olla.
Olin reede- laupäev Türil vanavanemate juures. Reedel käisime õega ujumas, kõik korras.
Läksime laupäeval uuesti. Rannas lehvis roheline lipp, kõik oli korras. Oli väikevennaga vähemalt poolteist tundi vees. Juba vahepeal tundsin, et kuidagi veider on, sügeles natuke. Mõtlesin, et parmud on ära söönud. Neid seal lendas ringi piisavalt. Tulime kõik veest välja. Vahetasime riided ära ja järjest huvitavamaks läks: ihu sügeles niiet... No parmud tervet keha ju ära ei söönud. Õde ka sügeles ja väikevenna ka, aga tema vähem.
Jõudsime maja juurde, käisime kõik dušši all, paremaks ei läinud. Helistasin emale, soovitas ka dušši alla minna.. Aga kuna see ei aidanud, läksime kiirabisse.
No seal läks ikka omajagu aega. Nimed kirja, siis uksetaga ootamine... Seal oli veel üks noormees, kes oli ka Türil ujumas käinud, sügeles samamoodi. Uksetaga oodates kuulsime, et Paide järv oldi juba kinni pandud, sinivetikas.
Läks aega mis läks, kutsuti mind esimesena sisse. Justkui kompensatsiooniks oli arst väga ilus ja meeldiv noor meesterahvas. Tegi süstid ära (2), vaatas mulle otsa, küsis, kas on paha. Ma ütlesin et ei, lihtsalt ebamugav. Rääkisime sellest vetikast natuke, mainisin nii möödaminnes, et mul õde ja väikevend ka uksetaga (lootsin asju kiirendada). Pmst läkski teistega asi kiiremini. :) Kirjutati retseptid... Väikevennaga oleks pidanud lastearsti ootama, aga otsustasime käsimüügiravimit.
Kui mulle süst ära tehti ja ma oma retsepti ootasin võttis korraks pahaks küll: ajas iiveldama ja pea käis ringi.

Süst mõjus, hää oli olla. Kiheles jah, aga suutsin talitseda ennast. Öösel hakkas uus jama pihta, hakkas uuesti sügelema. Hommikul nägin, et terve keha on sügelevaid kuplasid täis. Kujutage ette, et terve teie keha on sääskede poolt ära söödud ja kogu aeg sügeleb.. Väga.. ebameeldiv. :D Aga no pole hullu, elab üle... :D
Pmst oli Türil tore nagu ikka. Lihtsalt osa päevast kuskil kiirabis veeta ei ole tore... :D

Beebipalavik

Hetkel on peres kerge beebimaania. Ema saatis mulle juba enne üheksat hommikul sõnumi, et on õe pool ja varsti kohe sünnitusmajja minek (kui hommikul ärkasin, tundus nagu see oleks unes olnud; lugesin seda täiesti unesegasena). Siiamaani pole veel laps sündinud :D. Iseenesest arusaadav, esimene laps, samas maru kaua läheb. Iga telefoni helisemise peale tõuseb kõigil ärevus, kas on ema, kas juba sündis?! Tegelt on see täitsa tore. Ootan juba, millal ma nüüd siis kolmandat korda tädiks saan. :) Jah, ma juba olen põhimõtteliselt, aga siiski, kui laps käes, siis asi kindel :D.

See pani mind ka natuke järele mõtlema Henry peale. Võtsin ka albumi kätte ja vaatasin tema titepõlve. Sain (nagu absoluutselt iga kord) kõhutäie naerda: tema krutskeid täis nägu, kuidas ta igale poole ja igas asendis magama jäi (pea diivanil, jalad põrandal või siis ajaleht üle näo). Lihtsalt geniaalne. Ohjah...

Kui Henryle läksin täna head ööd soovima, siis ütlesin talle, et kui sa hommikul ärkad, siis oled tõenäoliselt jälle onu. Tema vastas sellepeale, et toome beebi siia ka. :) Ja mega lahe on mõelda, et ema on vanaema. :D:D

Igatahes... Jah, lapsed on toredad.

And all I want to do is trade this life for something new

Nonii... Eksisin siia ära üle pika aja.
Nüüd on siis puhkus käes. Laulupeol sai käidud. Alguses ei viitsinud absoluutselt minna. Kohale jõudes tahtsin juba koju. Siis avastasin, et mu special for laulupidu ostetud jalanõud hõõruvad, niiet vähe ei ole. Kui pool 12 öösel kooli tagasi jõudsin, olin omadega läbi. Parema jala kand puruks, samal jalal veel lisaks vill ja ka vasak jalg katki, natuke vähem kui parem siiski. Teisel päeval ei pidanud õnneks neid jalga panema. Käisime Karolinega hommikul linnas. Mina läksin apteeki šoppama. Hiljem tulid ka Jane, Raul ja Liis. Käisime poes, 18. aastased ostsid omale väikse õlle, poe juures tuli ka Keit meile lisaks. Läksime proovi. Õhtul sain Keerbergi peale väga vihaseks, aga õnneks asjad siiski laabusid.
Viimane päev... Väsimus, viha, kiirustamine. Polsterdasin jalad kenasti plaastritega hommikul ära. Ikka oli valus. Rongkäik siiski sujus, valus küll, aga elasin üle. Aga kontsert oli ülim.. Seda oli hea vaadata, kuidas alguses oli rahvas suht ükskõikne (olin ise pealtvaataja), aga kui segakoorid peale tulid, siis läks pidu lahti. Rahvas hakkas laineid tegema, keegi ei kuulanud vahepalasid. Suutsime dirigendid ja presidendi rokkima panna. Ja lõpp... Me üldse ei nutnud Krissuga üksteise õlal. Ma ei taha seda koori pilti nähagi: päikeseprillid näkku päevitunud ja silmad ära nutetud. Ma ei saa pidama, kui ma korra nutma hakkan. Ernesaksa kuju juures oli teine emotsionaalne hetk: jätta head aega nendega, keda ma enam pikka aega ei näe, mõnda võib olla isegi kunagi.

Ohjah... Ma võtan oma sõnad tagasi. Ma ei ütle enam kunagi, et ma ei viitsi laulupeole minna. Kõik see piin oli asja väärt. Kannad on jah puruks ja valusad, aga mis sest ikka. Tohterdan natuke ja mõne aja pärast on terve. Saan paar armi juurde.. Mis sest ikka. Niigi armilised juba. Paar tükki siia sinna enam ei loe. Füüsilisi arme on palju kergem taluda, kui vaimseid.

Ei, ma ei ole nõrk ja tegelikult on kõik korras. Ma lihtsalt vajan puhkust ja rahu, et asju sirgeks mõelda. Või siis vajan ma melu, et ma ei jääks oma mõtetega üksi.
Tegelt ise eelistan esimest. Ma vb eraldun internetist mingi hetk. See nädal prolly. Ega keegi mind väga niikuinii igatsema ka ei hakka niiet... Mis vahet seal on.