Väsinud

Magasin täna kella 9ni hommikul... Meeletult mõnus oli (Jumal õnnistagu olümpiaade!.. selles mõttes). 10ne paiku seisin bussipeatuses ja ootasin bussi, mis mind kekslinna viiks. Ilm oli mõnus pehme.. Üle tee oleva maja korstnast tõusis suitsu. See maja on ehitusjärgus ja peaks vist tegelt tühi olema.. Aga asi ei olegi selles. Vaatasin seda, tundsin tossu lõhna ja mõtlesin, kui mõnus see oleks, kui õues oleks paras krõbe pakane, nii umbes -25, ma istuks oma (päris)kodus elutoas diivanil, vanaema (kallis vanaema...) kootud villased sokid jalas, jooks teed, loeks raamatut (reaalselt sellist, mida ma ise tahan, mitte mis on kohustuslik) ja ahjus praksuks tuli. Vahepeal tuleks Henry ja kutsuks mängima.. Ja.. Jah.. Kui ainult.

Esimene lumi

Ärkasin hommikul (ja right, kell 11), tõmbasin kardinad eest ja nägin, et sadas laia lund ja kõvasti. Nägu tõmbus kohe naerule. That made my day, you know :). Nüüd olen juba tükk aega jälginud, kuidas sajab. See meenutas mulle mu päris esimest lumesadu mida ma üldse mäletan.
Me elasime siis veel Tallinnas. Ma võisin olla mingi 2- või 3-aastane. Ma olin üksi kodus... Siis ma pidin olema 3-ne :D. Igatahes, olin üksi, isa oli tööl, õed koolis, ema oli läinud vist korra poodi.. Ma istusin köögi akna peal ja vaatasin õue. Ma mäletan, ma vaatasin üles taevasse. See oli pilves ja kuidagi nagu roosakas. Issand, ma mäletan veel nii hästi seda väikest musta-valge kirju põrandaga köögikest... Igatahes, mingi hetk hakkas taevast midagi alla pudenema. Mingeid suuri valgeid asju. Ma mäletan, ma mõtlesin pikalt, mis see olla võiks. Mõtlesin igasugu asju välja... Ma istusin seal niikaua, kuni ema uuesti koju tuli ja siis oli muidugi minu jaoks see lumesadu unustatud....

Vot, mida üks väike asi nagu lumesadu tagasi tuua võib :).

Interesting indeed...

Kuidas kõik algas, seda ma ei mäleta.. Aga me olime koolis. Mina, Diana ja keegi kolmas võõras noormees olime kuskil mingis ruumis (pärast tuli välja, et see oli direktori kabinet). See ruum koosnes tegelikult kahest toast. Mina ja Diana läksime tagumisse tuppa midagi kirjutama. Istusime seal tükk aega ära... Ma panin tähele, et laual oli kaks fotot ja üks peegel. Järsku kuulsin mina, et keegi sosistas mulle kõrva "vengeance" ja keegi Dianale "revenge". Miks just inglise keel, sellest ei ole mul aimugi. Diana haaras laualt need kaks fotot ja me läksime tagasi esimesse ruumi noormehele sellest rääkima. Seletasime seal hooga, kui Diana märkas, et tagumisest toast roomab keegi välja. Mina põgenesin hüpates üle põrandale välja sirutatud käe. Ma jooksin mööda võõraid koridore (aga ma teadsin, et see on mu kool). Ma kuulsin kuskilt karjatust, pikka ja venivat naisehäält.. See noormees jooksis minu juurde ja ütles, et Elena (whoever) on surnud, et ta sai ta kätte. Ma jooksin edasi, otsides väljapääsu. Välja ma peale pikka jooksu jõudsin ka. Ma vaatasin tagasi maja poole. Paljud olid jõudnud välja, aga paljud oli ka sees surma saanud. Maja ise oli suur, massiivne, gooti stiilis ja nägi välja nagu mingi kloostrikool. Ma nägin, et ka politsei oli kohale kutsutud. See ringiroomaja püüti kinni, kui ta majast välja roomas. Politsei tulistas teda, ta jäi korraks liikumatuks, niiet ma sain teda vaadata... Noor naine, blondide juustega, seljas lühike valge kleit. Siis ärkas ta uuesti üles ja hakkas minu poole roomama. Ma jooksin eemale kuigi juba raskustega.. Ma hakkasin väsima. Politsei püüdis ta uuesti kinni ja lasi teda pähe. Samamoodi, ta jäi mõneks ajaks liikumatuks ja hakkas uuesti minu poole roomama, aga enam ma ei jõudnud põgeneda... Ma sain aru, et asi oli neis fotodes.

Ma olin uuesti direktori kabinetis. Direktoriks oli minu praeguse kooli eelmine direktor. Seal olid lisaks veel minu õde ja keegi naisterahvas. Direktor võttis laualt peegli ja palus see ära lõhkuda. Naine täitis käsku, kuigi mina ütlesin, et parem oleks seda mitte teha. Peale peegli lõhkumist kuulsime pikka karjet. Mina ja see naine põgenesime seekord siis juba mulle tuttavaid koridore mööda (ehk minu praegune kool). Me jooksime õue ning kuulsime direktorit karjatamas. Siis ma avastasin, et mu õde oli ju ka seal kabinetis. Ma läksin koolimajja tagasi ja avastasin, et kõik on rahulik. Ma hakkasin oma õde otsima. Tõukasin ära kõik, kes minuga tahtsid rääkima hakata: Jenni, Jane, isegi Liisa. Küsisin neilt ainult, kas nad mu õde on näinud. Keegi ei olnud. Ma ei leidnud teda kuskilt. Lõpuks võtsin ma julguse kokku ja helistasin, ma lihtsalt ei tahtnud seda momenti, et ta ei võta oma telefoni vastu, aga ta võttis. Ma küsisin, kus ta on. Ta ei öelnud. Hääl oli tema oma, aga see ei olnud reaalne. See oli liiga rahulik ja automaatne. Ta ütles, et temaga on kõik korras ja ta tuleb varsti tagasi. Siis helises kell tundi.

Oma õest ei teadnud ma rohkem midagi. Ma käisin seal koolis edasi, teades, et seal on midagi. Keegi ei käinud koridore mööda üksinda. Me istusime Elise ja Liisaga kuskil rõdul ja vaatasime alla kontserdile. Ruum ise nägi välja nagu kiriku saal, aga see oli meie koolimajas.

Ning siis ärkasin ma lõplikult üles.. Kell oli siis 7.15. Vahepealt on mul mitu osa puudu. Ma mäletan neist ainult teatud fragmente. Ntks mingit bussisõitu ja kooli ees seismist ning kartmist sinna sisse astuda. Ma ärkasin üles oma 5-6 korda ning iga kord uuesti magama jäädes nägin ma seda unenägu sealt edasi, kus see pooleli jäi. Arvestades seda, et ma olin eelmisel ööl maganud ainult 4 tundi, eeldasin ma seekord unenägudeta rahulikku und.. Aga see oli ilmselgelt liiga hästi loodetud...