Aeon

"Jälle Sind ma unes nägin,
ei tea, kas see on õnn või häbi"

Üks hommik ärkasin üles, see mõtteis, sest jah, ma nägin jälle unes. Nagu viimasel ajal eriti tihti.
Esmaspäeval läks mulle kevad südamesse. Mitte selle armsas mõttes, aga lihtsalt nii ilus ilm oli viienda- kuuenda tunni ajal, et nutsin Kadile kõrva kogu aeg, et ma tahtsin õue. :) Anna andeks, Kadi. Ma tean, ma käisin võib- olla närvidele sulle. :D

Täna on olnud omamoodi huvitav päev. See rikuti juba hommikul vara ära ühe teatud frukti poolt. Suutis mu vihale ajada. Ja siis ma hakkasin mõtlema selle peale, et mul oli kõik tänaseks pmst õppimata, sest ma tegin poole 12ni öösel praktikat ja peale seda olin ma piisavalt väsinud, et mitte rohkem muud teha (ja täna olen ma ka ja "palju" õppinud homseks bio tööks).

Veider on olla kuidagi.. Justkui oleks motivatsiooni, samas ei ole teda üldse. Ma ootan järgmist nädalavahetust, kus ma tõesti plaanin terve nädalavahetuse niisama lebotada. Mind ei huvita, kas on õppida või ei. Mina kavatsen vegeteerida teleka ees diivanil, süüa midagi head ja juua tass teed (või mahla) ning teha MITTE MIDAGI. Vaheajal selleks ju mahti ei anta. Nii kahju on, et ma ei saa end välja puhata. Ole seal Hollandis ööd läbi jälle üleval... Kah mul puhkus. Ma muutun väga- väga pahuraks, kui ma magada ei saa ja see kindlasti juhtub. Ma hakkan teatud inimestega seal jälle tülli pöörama...
No ei ole hullu.
Oh põrgu!... Miks ma olen nii negatiivselt meelestatud juba... Mure on suur selle asja üle... Tuleb üle elada. Ega muud üle ei jää.

Ja Henry.

Ma tahaks aja seisma panna.. Ja seda mitmel põhjusel.

(Miks Sa ei märka mind?!)