Fallout

Sitting alone in the cold of the night.

I don't like people. I like dogs. Dogs are more reliable than people.

Jah, ma tean, et ma olen öelnud, et mulle meeldivad kõik inimesed niikaua, kui nad pole millegi ebameeldivaga hakkama saanud. Nüüd ma pigem mõtlen seda, et peaks asja ringi keerama: mulle ei meeldi keegi niikaua, kuni ta ei ole tõestanud, et ta on väärt seda, et ta mulle meeldiks ja ma temast hooliks. Samas, jõle lihtne on alguses jätta head muljet ja siis mingi hetk, kui usaldus on võidetud, igast jama hakata keerama.

Ei, tegelikult mul ei ole mingi halb tuju, ma ei ole kellegi peale kuri. Lihtsalt, viimase aja sündmuste põhjal on mul endal lihtsam niiviisi mõelda. Lihtsalt enda lohutamiseks. Kui palju ma nüüd suudan ise sellest .. ee... statement'ist kinni hoida, seda me veel näeme.

But no worries. I'm okay. I always am. What's the price of it is a different matter.

People are strange

Seisime lapsega kella 2 paiku Riiamäe bussipeatuses, ootasime bussi. Mingi hetk tuli üks vanem meesterahvas (ühelt poolt), istus sinna maha. Istus natuke, võttis suitsu. Kolm tikku hiljem sai selle ka põlema. Tõmbas rahumeeli suitsu lõpuni, tõusis püsti ja kõndis minema sinna samma ühele poole, kust ta enne tulnud oli.
Natuke hiljem tuli üks naisterahvas (ühelt poolt), jäi peatusesse seisma. Bussiaegu ega midagi ei vaadanud. Seisis natuke aega, seisis natuke veel, jalutas teisele poole minema.

Mina jäin lihtsalt suurte silmadega järele vahtima. Nagu.. Olgu, naisest saan aru, ta pmst kõndis edasi teisele poole, aga mees läks sinna samma, kuhu ta just tulnud oli! Mis mõte sellel veel oli?

Täna oli üldse kahtlane päev... Ja väga kiire päev. Jooksmist korralikult..
Eetika aluste põhiküsimus: kas peksta lehma või mitte? Suht põnev... Ja no teine oluline küsimus oli, kas kloonida neandertaallast või mitte... Põnev, põnev :D

Väsinud...

Wonderful life

Ja rohkem ei olegi vaja öelda...

Keda me petta üritame?

Tahaks nagu midagi öelda, sest nii palju on hingel, aga mida see mulle ikka annab. Kuhu ma sellega jõuaks? Kuhugi. Mõttetu. Sõnad on mõttetud. Keegi neid niikuinii ei kuula, ei pane tähele. Pannakse tähele ainult seda, mis enda heaolule ohtlikuks võib saada.
See häirib mind inimeste juures... Ükskõik kui palju keegi ütleb, et ta hoolib, ikkagi on seal isiklikud huvid mängus ja kui sa enam millegagi kasulik ei ole, sind unustatakse. Kõik on üks suur bullshit. Alguses tehakse suuri sõnu, aga siis... Milleks seda kõike vaja on?

Ma vihkan oma tervist. Alati, kui tundub, et kõik on juba korras, siis kuskilt läheb midagi ikka paigast ära. Masendav, et sellepärast jääb ühe parima sõbranna sünnipäevale minemata, sest sa lihtsalt tiksuks kuskil nurgas. Iroonilises võtmes saaks ju öelda, et näe, kui hea, jääb muidu pidutsemisele kuluv raha alles (sest mina juba niisama istuma ei läheks), aga nõme on ikkagi. Oleks siis kõik korras või sureks lõpuks millegi kätte ära, miks ma pean kogu aeg kuskilt valutama või end meeletult nõrgana tundma.

Üks ääretult "positiivne" laupäev.

Do me a favor

I don't mind my own dead story
and I don't want to lie to you.
I know my glory will never be the same as truth
By now my only enemy is you.
I won't go slowly.
I'll leave you behind.

(Ei jõua aprilli ära oodata. Need tüübid teevad mulle oma uue albumiga sõna otseses mõttes sünnipäevakingi :) )

Sitsin veel mõnda aega siin tugitoolis ja mingi hetk lähen praktikumi. Jep, täna algab kevadsemester. Vabadus läbi. Natuke kahju, harjusin selle lebotamisega ära. Samas on tore, nüüd näeb jälle rahvast regulaarselt, mitte ükskord kuus, nagu siin mõnega vahepeal oli. Kuigi, ma pole üldse kindel, kui paljutega mul üldse midagi koos on.
Jajaa... Täna tõotab tulla isegi täitsa päev. Algas küll täitsa toredalt. :)

Liberate my madness

Reede õhtu, ma olen kodus (nagu kodus-kodus), möödunud töönädal oli omamoodi huvitav (eriti kolmapäeva õhtu). Soovitan kõigile filmi "Mama". Õudukas, aga väga hea. Tõesti üle pika aja üks tõesti hea õudukas. Mulle meeldis.

Võtsin täna kätte ja tõstsin kõik iidvanad blogipostitused vanast blogist siia ringi ja viimase kustutasin üldse ära. Väga huvitav oli omal ka neid lugeda... Nagu wow, mis muutused ma läbi teinud olen... Suht uskumatu. Ja noh, nagu näha, siis nooremana meeldis mulle ikka väga inglise keeles kirjutada. Vigu täis, aga ma ei hakanud midagi parandama. Las olla, las maailm näeb, kui tainas ma olin kunagi :D.

Täna oli üldse väga "blogine" päev... Töötasin algusest lõpuni oma kõige kallima põssa blogi ka läbi. Olen stalker... Vähemalt olen pühendunud lugeja :D. Aga jah.. see blogi tekitas mus kohati ikka väga tugeva tahtmise seda nodzut hääästi kõvasti ja väga kaua kallistada... Luban, et kui sind esmaspäeval praktikumis näen, siis ma teen ka seda!

Nägin väga kahtlast unenägu... See oli nagu ülekuulamine, aga ülekuulajaks oli mingi veider olevus.. Muidu nagu inimene, aga hästi pikk ja kõhn, käed ning sõrmed olid kohutavalt pikad ning luised, jalad samamoodi. Pea oli kõhna kehaga ebaproportsionaalselt suur ja suu oli täis teravaid hambaid. Rõve elukas oli.. nahk rippus kontidelt. Meid oli ruumis neli.. Ta küsitles parasjagu üht naisterahvast... See ei teadnud vastuseid ja iga kord, kui naine nuttis, karjus, et ta ei tea, siis see olevus hammustas temast tüki... Me keegi teine talle appi ei läinud, sest me teadsime, et me oleme järgmised. Vahetult enne ärkamist ma nägin, kuidas see elukas surus naisterahva pikali, naine nuttis ja karjus (pooleldi ära järatud nagu ta oli), eluka üks käsi ta kaela ümber, teine üritas naist paigal hoida ning need kohutavad hambad järasid ta kõri läbi.
Ma ehmatasin end üles... ja võttis paras jupp aega, enne kui uuesti magama jäin.. Elukas hõljus silme ees. Vastik.. Vot see oli tõesti vastik unenägu. Nende põgenemiste ja muudega harjub ära, aga nii detailselt näha midagi nii vastikut... Ületab isegi minu piirid. Vast tänane öö tuleb parem. :)
Wish me luck!

Põleb tuluke, vilgub leegike

Sorry. Henry jookseb mööda elamist ringi ja laulab seda. Näe, kummitab!

Paar lahedat fakti minu kullakallist Uue tänava korterist:

• naabri koer haugub sellise häälega nagu vares kraaksub
• naabritüdrukule meeldib dušši all laulda (kuulsin teda ükskord läbi vannitoa seina, päris lol oli)
• meil on mingi hetk keldris kinniseotud ämmad olnud vist, sest ühistu keelas neid värskelt polsterdatud veetorude külge kinni siduda
• see crib on mulle isegi päris koduseks saanud

Ükspäev ma siin mõtlesin, et suureks saades on sõprus hoopis midagi muud, kui see on lapsena. Lapsena oli su sõber see, kes sinuga kuskil liivakastis vms kohas mängimas käis (või äkki vana Mosse tagaistmel väike kaardimäng?). Nüüd on sõber see, kes hoolimata totaalselt erinevast elukäigust sinu kõrvale on jäänud. Sõbral ja sõbral on vahe tekkinud. Neid on ikka kellega koos mängimas käia (kuigi mängud on muutunud), aga on tekkinud ka need õiged, kes on päriselt olemas ja jäävadki alles. See on ainult hea tunne...

Eile käisime Lindaga meie kohustuslikul Caffe Truffee tiirul ja majanduse kõrvale tuli ka filosoofilisemat juttu. Sain meie jutu vahepeale aru, kui kuradi väga mul vedanud on. Mul on nii palju nii häid inimesi ümber! Suur aitäh teile, kes te olete mu kõrval olnud, mind välja kannatanud! Aitäh, et olemas olete!

Eile oli mul mõnus pikk hommik. Kuna ma ei pidanud Henryle nii vara järele minema, sain peale tema kooli viimist uuesti magama minna, ärgates (kui ma seda lõpuks suutsin), tegin endale suure kruusi kohvi, praadisin kartuleid ja mõnulesin diivanil teleka ees. Mine tea, millal seda uuesti saab.

Ja kõige lõppu: :).