One destorys what other creates

Mul oli lapsena üks eriline koht kodu lähedal metsas. Väiksed tiigid, sammal, kuused. Tõsiselt ilus. Kui mul oli vaja elust eemale saada, siis ma käisin seal; kui ma tahtsin omaette mõelda, käisin ma seal. Viimastel aastatel polnud ma sinna sattunud. Aprilli algul ma nägin jah, et selle koha läheduses tehti metsa, aga ma ei pööranud väga tähelepanu. Reedel, kui ma jooksmas käisin, läksin ma sinna ka ja mulle avanes väga kurb pilt: kohast ei ole pea midagi alles. Metsa tehti täpselt selle koha juures, langid on siiani maas...

Tõesti kurb oli seda kohta näha, sest vanast ilust pole midagi alles ja see koht oli minu jaoks oluline hoolimata sellest, et ma polnud seal aastaid käinud. Aga noh, selline on elu.. Varem või hiljem tuleb teatud asjades niikuinii lahti lasta...