Jah, lase käia, väldi mind peale kõike seda. Ma teeks samamoodi.
Tegelt.. Hull uni on juba. Varsti lähen käin dušši all ära ja siis magama... Kusjuures.. Tõotab tulla huvitav nädal. Ja ma ei oska tegelt väga midagi kirjutada.
Aga jah.. Sina lase käia ja väldi mind ikka, ka siis, kui ma Sulle lausa sisse jooksen. Ära tee teist nägugi. Kes sellest ikka hoolib?
Tahate midagi kurba näha?
http://itnurk.com/urod/6144
Jamh...
Monday, February 28, 2011
Saturday, February 26, 2011
This is my dream...
Istun elutoas. Vanemate magamistoa uks on kergelt irvakil. Kuulen vanemate vaikset nohinat, kui nad näevad oma unenägusid... Jah, ka mina sisenen varsti sellesse maailma.. Aga praegu ma tunnen, et mul on vaja seda kirjutada.
Mida ma kirjutada tahan?
Ma meenutan praegu oma minevikku... Jälle. Põhikooli... Seda, kuidas ma sain oma esimese ja siiani üdini truu sõbra: Mariliis.. Seda, kuidas see piinu täis põhikool läbi sai, kuidas ma tulin Treffnerisse ja sain omale sõpru juurde. Päris paju. Väga palju. Mõned neist on sellised, keda ma saan alati kõiges usaldada, nagu Marrut.. Mõned neist on sellised, kellega lihtsalt lollitada... Mõnega neist saab filoda... Mõne käest saab alati nõu ja abi... Ükskõik mis nö funktsioon neil on, ma tean, et nad on alati olemas. See on kuradi võimas tunne. Mõned "sõbrad" on mu elus lihtsalt tulnud ja läinud.. aga (vähemalt osade) nende puhul ma tean, et nemad jäävad.
Ja mis ma veel meenutan... Kuidagi täiesti tahtmatult tuleb meelde mu eelmise aasta sünnipäev. Üks teatud härra kutsus mu sellel päeval välja. Ma mäletan, et koolipäeva lõpus oli veel kooriproov... Siis ma jooksin oma (tol hetkel veel Uue tänava) koju, viisin kingid ja lilled ära, et siis tema käest uued saada. Ta viis mu sööma... Ja kui ta ära läks (Tõrvasse) ja mina oma kodu poole kõndisin (ilm oli selles mõttes kole, et vihma sadas.. samas mulle meeldib vihm), siis ma mõtlesin, kui vale see kõik on. See, kuidas mina tean, et me ei saa kunagi koos olema, aga tema ikka lootis ja loodab siiani. Anna andeks, L, sellest ei saaks kunagi asja.... Ta võib mu sõber olla, aga midagi enamat...
Ja see paneb mind edasi mõtlema sellele lootusetule olukorrale, et alati on tunded alati ühepoolsed. Need, kes mind nö tahavad... Nendega ei tuleks midagi välja, sest mina suudan neid näha ainult sõbrana, ja need, kes mulle meeldivad, näevad jälle mind ainult sõbra pähe...
Nagu ka praegu... Sa ei kujuta ette ka... Kuidas ma praegu taaskord piinlen.. Samas ma olen õnnelik, sest kasvõi Sinu nägemine, Sinuga rääkimine, muudab midagi minu sees ja see on hea tunne...
Väljavõte msni vestlusest:
SakukaS† ütleb:
*must love Stephen King....
Diana (#) ütleb:
*-heh
*Why so?
SakukaS† ütleb:
*kahe pealt just lõppes film, mis oli tehtud tema raamatu põhjal.
sel mehel on oma ainulaadne stiil... alguses on jutt enam- vähem loogiline, aga mida rohkem ebareaalseks asi muutub, seda paremaks asi läheb. see naelutab sind selle loo juurde...
Diana (#) ütleb:
*Huvitav
SakukaS† ütleb:
*sa ei saa sellest lahti... sest see on hea. ma alustasin surmahotelliga... ja iga järgmise raamatuga langen ma tema kütkeisse
Ja seda juba päris sügavalt. Ma olen lugenud tema kirjutatud raamatuid veel tegelikult vähe, aga juba praegu olen ma kõrvuni armunud tema stiili. See on pannud mind mõtlema.. Ma niigi mõtlen liiga palju...
Ma olen täiesti reaalselt tapmas ühte osa endast... Aga millist? Ma ei tea seda ise ka veel. On kaks võimalust: kas seda, mis suudab tunda rõõmu, või seda, mis suudab tunda valu ja kurbust. Tappes ühte neist kaotan ma ühe väärtusliku osa... See oleks vale tappa ühte neist.. Aga ma millegipärast teen seda.. Ja ma ei tea miks..
Ilmselgelt on kell liiga palju. Sellest annab märku see, kui ebareaalsed ja absurdid on mu mõtted ja ma kipun neid veel siia ka üles kirjutama. Loll olen...
Anna andeks, Sina (kes iganes Sa ka oled, kes sa loed), ma olengi jutukas, aga vabandama ma ei hakka (sest ka kidakeelsus ei ole hea, nagu mulle täna, või siiski, eile, öeldi). Ma lihtsalt loodan, et ma liialt närvidele ei käi.
Mida ma kirjutada tahan?
Ma meenutan praegu oma minevikku... Jälle. Põhikooli... Seda, kuidas ma sain oma esimese ja siiani üdini truu sõbra: Mariliis.. Seda, kuidas see piinu täis põhikool läbi sai, kuidas ma tulin Treffnerisse ja sain omale sõpru juurde. Päris paju. Väga palju. Mõned neist on sellised, keda ma saan alati kõiges usaldada, nagu Marrut.. Mõned neist on sellised, kellega lihtsalt lollitada... Mõnega neist saab filoda... Mõne käest saab alati nõu ja abi... Ükskõik mis nö funktsioon neil on, ma tean, et nad on alati olemas. See on kuradi võimas tunne. Mõned "sõbrad" on mu elus lihtsalt tulnud ja läinud.. aga (vähemalt osade) nende puhul ma tean, et nemad jäävad.
Ja mis ma veel meenutan... Kuidagi täiesti tahtmatult tuleb meelde mu eelmise aasta sünnipäev. Üks teatud härra kutsus mu sellel päeval välja. Ma mäletan, et koolipäeva lõpus oli veel kooriproov... Siis ma jooksin oma (tol hetkel veel Uue tänava) koju, viisin kingid ja lilled ära, et siis tema käest uued saada. Ta viis mu sööma... Ja kui ta ära läks (Tõrvasse) ja mina oma kodu poole kõndisin (ilm oli selles mõttes kole, et vihma sadas.. samas mulle meeldib vihm), siis ma mõtlesin, kui vale see kõik on. See, kuidas mina tean, et me ei saa kunagi koos olema, aga tema ikka lootis ja loodab siiani. Anna andeks, L, sellest ei saaks kunagi asja.... Ta võib mu sõber olla, aga midagi enamat...
Ja see paneb mind edasi mõtlema sellele lootusetule olukorrale, et alati on tunded alati ühepoolsed. Need, kes mind nö tahavad... Nendega ei tuleks midagi välja, sest mina suudan neid näha ainult sõbrana, ja need, kes mulle meeldivad, näevad jälle mind ainult sõbra pähe...
Nagu ka praegu... Sa ei kujuta ette ka... Kuidas ma praegu taaskord piinlen.. Samas ma olen õnnelik, sest kasvõi Sinu nägemine, Sinuga rääkimine, muudab midagi minu sees ja see on hea tunne...
Väljavõte msni vestlusest:
SakukaS† ütleb:
*must love Stephen King....
Diana (#) ütleb:
*-heh
*Why so?
SakukaS† ütleb:
*kahe pealt just lõppes film, mis oli tehtud tema raamatu põhjal.
sel mehel on oma ainulaadne stiil... alguses on jutt enam- vähem loogiline, aga mida rohkem ebareaalseks asi muutub, seda paremaks asi läheb. see naelutab sind selle loo juurde...
Diana (#) ütleb:
*Huvitav
SakukaS† ütleb:
*sa ei saa sellest lahti... sest see on hea. ma alustasin surmahotelliga... ja iga järgmise raamatuga langen ma tema kütkeisse
Ja seda juba päris sügavalt. Ma olen lugenud tema kirjutatud raamatuid veel tegelikult vähe, aga juba praegu olen ma kõrvuni armunud tema stiili. See on pannud mind mõtlema.. Ma niigi mõtlen liiga palju...
Ma olen täiesti reaalselt tapmas ühte osa endast... Aga millist? Ma ei tea seda ise ka veel. On kaks võimalust: kas seda, mis suudab tunda rõõmu, või seda, mis suudab tunda valu ja kurbust. Tappes ühte neist kaotan ma ühe väärtusliku osa... See oleks vale tappa ühte neist.. Aga ma millegipärast teen seda.. Ja ma ei tea miks..
Ilmselgelt on kell liiga palju. Sellest annab märku see, kui ebareaalsed ja absurdid on mu mõtted ja ma kipun neid veel siia ka üles kirjutama. Loll olen...
Anna andeks, Sina (kes iganes Sa ka oled, kes sa loed), ma olengi jutukas, aga vabandama ma ei hakka (sest ka kidakeelsus ei ole hea, nagu mulle täna, või siiski, eile, öeldi). Ma lihtsalt loodan, et ma liialt närvidele ei käi.
Friday, February 25, 2011
You create
Hope sees the invisible
Achieves the impossible
If you look up, there are no limits.
[Lacuna Coil]
Tükike optimismi siia negatiivsesse maailma.
Achieves the impossible
If you look up, there are no limits.
[Lacuna Coil]
Tükike optimismi siia negatiivsesse maailma.
Thursday, February 24, 2011
Pingviinide paraad
Vaatame suusatamise MM'i sprindivõistlust.
Lembitu Kuuse: "Ja Björgen juhib endiselt! Aga mis see talle maksma läheb?!"
Isa: "Kaks eurot."
Tegelt ma tahtsin lihtsalt öelda, et mul ei ole alati halb tuju või halb olla või midagi sellist. Kõik need päevad, millal ma tavaliselt ei kirjuta, on mul hea. Siis kuidagi ei tule mõttesse, et kirjutaks. Halvad päevad ja emotsioonid tuleb lihtsalt välja elada.
Henry: "Riigikogu liige Sandra!" Nii armas temast :D
Ja muide täna on mul ka hea. Tervis on võrreldes eilsega oluliselt parem ja sellega seoses ka tuju :).
Ja seal taga on veel midagi... Aga selle jätan ma enda teada ;).
Lembitu Kuuse: "Ja Björgen juhib endiselt! Aga mis see talle maksma läheb?!"
Isa: "Kaks eurot."
Tegelt ma tahtsin lihtsalt öelda, et mul ei ole alati halb tuju või halb olla või midagi sellist. Kõik need päevad, millal ma tavaliselt ei kirjuta, on mul hea. Siis kuidagi ei tule mõttesse, et kirjutaks. Halvad päevad ja emotsioonid tuleb lihtsalt välja elada.
Henry: "Riigikogu liige Sandra!" Nii armas temast :D
Ja muide täna on mul ka hea. Tervis on võrreldes eilsega oluliselt parem ja sellega seoses ka tuju :).
Ja seal taga on veel midagi... Aga selle jätan ma enda teada ;).
Wednesday, February 23, 2011
It took the death of hope to let you go
Olen kodus. Mõnus (ahja... pidin ju uurima, kas reedel Valgjärvel kooli on).
Oeh.. Hull jõuetus on. Tervis on üle pika aja jälle väga halvaks pööranud.
Aktusel olid mu hirmud kokkukukkumise ees täiesti põhjendatud. Juba hommikul püsisin vaevu püsti, süüa ei tahtnud, oli tunne, et kui söön, siis sees see ei püsi, kooli tulles oli ainus eesmärk see, et ma sinna ikkagi tegelikult kohale ka jõuaks. Esinedes käis aula vahel ikka päris korralikult ringi ja lavalt ära minnes hoidsin kogu oma jõudu koos, et mitte sinna vahekäiku maha sadada (ja siis nad veel ei andnud mulle šokolaadi.. -.-). Praegu on parem. Olen saanud kodus niisama istuda ja ei pea seisma kuskil umbses ja palavas ruumis kõrgetel kontsadel. Ma kavatsen varsti magama minna. Pean natuke puhkama...
Ohjah... Miks peab olema Sinuga nii keeruline?
Tahtsin suusatama minna... Ei tea, kas veab välja. Või noh... päris lahe oleks suusatada niikaua, kuni lõpuks pildi lihtsalt tasku viskab.
Ema ütles täna, et ta vihkab ebaõnnestunud enesetapjaid (neil pidavat olema õigust veel ülegi). Ega nad mullegi ei meeldi, aga ma mingil veidral kombel mõistan neid. (Nohjah... läks nihu..) Ma usun, et need, kes on depressioonist läbi käinud, mõistavad. Kui mitte täielikult, siis natuke ikka. Ja ei, ma ei pea seda õigeks. Üldse mitte. Lihtsalt näitan natuke tolerantsust.
Aga jah...
Take me away from time and seasons...
Ma ülehindasin ennast (ja Sind).
Oeh.. Hull jõuetus on. Tervis on üle pika aja jälle väga halvaks pööranud.
Aktusel olid mu hirmud kokkukukkumise ees täiesti põhjendatud. Juba hommikul püsisin vaevu püsti, süüa ei tahtnud, oli tunne, et kui söön, siis sees see ei püsi, kooli tulles oli ainus eesmärk see, et ma sinna ikkagi tegelikult kohale ka jõuaks. Esinedes käis aula vahel ikka päris korralikult ringi ja lavalt ära minnes hoidsin kogu oma jõudu koos, et mitte sinna vahekäiku maha sadada (ja siis nad veel ei andnud mulle šokolaadi.. -.-). Praegu on parem. Olen saanud kodus niisama istuda ja ei pea seisma kuskil umbses ja palavas ruumis kõrgetel kontsadel. Ma kavatsen varsti magama minna. Pean natuke puhkama...
Ohjah... Miks peab olema Sinuga nii keeruline?
Tahtsin suusatama minna... Ei tea, kas veab välja. Või noh... päris lahe oleks suusatada niikaua, kuni lõpuks pildi lihtsalt tasku viskab.
Ema ütles täna, et ta vihkab ebaõnnestunud enesetapjaid (neil pidavat olema õigust veel ülegi). Ega nad mullegi ei meeldi, aga ma mingil veidral kombel mõistan neid. (Nohjah... läks nihu..) Ma usun, et need, kes on depressioonist läbi käinud, mõistavad. Kui mitte täielikult, siis natuke ikka. Ja ei, ma ei pea seda õigeks. Üldse mitte. Lihtsalt näitan natuke tolerantsust.
Aga jah...
Take me away from time and seasons...
Ma ülehindasin ennast (ja Sind).
Tuesday, February 22, 2011
I'm down to just one thing (and I'm starting to scare myself)
Oli eesti keele tund. Oli natuke igav, sest kõik asjad olid koju ununenud. Mõtlesin... Ja kirjutasin oma inka vihikusse:
"See on nii naljakas, kuidas üks väike asi võib su korraks väga õnnelikuks teha ja lollusi tegema panna, aga see tunne on liialt kiire kaduma. Vähemat minu puhul. Olin meeletult õnnelik... ja nüüd? Nagu poleks olnudki. Tuhat mõtet käib peast läbi, ma ei suuda neid absoluutselt korrastada. Ma kannan taaskord rõõmsameelsuse maski. See on raske, aga ma annan oma parima.
Ma ei tea, mida ma tahan. Ma tahan maale, aga ma ei taha ka. Ma tahan olla üksi, aga ma ei taha ka. Ma tahan saada märgatud, aga samas ma ei taha ka, sest mulle meeldib (mingit viisi) niimoodi vaikselt ja salaja.
Ta on hea, sõbralik, ilus, andekas... Kõik, mida ühelt inimeselt soovida võib. Mis saakski olla parem?
Hunnik küsimusi, mis kõik otsivad vastuseid, aga neid on raske leida."
Ja siis hakkas õpetaja segama.. Ei, seis on natuke keeruline... Aga ei ole hullu. Elan üle.
You are that something I can never have.
Ja ma kardan, et homme aktusel kooriga esinedes, kukun ma lihtsalt kokku. Ma ei ole end ammu nii nõrgana ja halvasti tundnud, aga eks näis. Kui kukun, siis kukun...
Ja mulle meeldivadki sulud!
"See on nii naljakas, kuidas üks väike asi võib su korraks väga õnnelikuks teha ja lollusi tegema panna, aga see tunne on liialt kiire kaduma. Vähemat minu puhul. Olin meeletult õnnelik... ja nüüd? Nagu poleks olnudki. Tuhat mõtet käib peast läbi, ma ei suuda neid absoluutselt korrastada. Ma kannan taaskord rõõmsameelsuse maski. See on raske, aga ma annan oma parima.
Ma ei tea, mida ma tahan. Ma tahan maale, aga ma ei taha ka. Ma tahan olla üksi, aga ma ei taha ka. Ma tahan saada märgatud, aga samas ma ei taha ka, sest mulle meeldib (mingit viisi) niimoodi vaikselt ja salaja.
Ta on hea, sõbralik, ilus, andekas... Kõik, mida ühelt inimeselt soovida võib. Mis saakski olla parem?
Hunnik küsimusi, mis kõik otsivad vastuseid, aga neid on raske leida."
Ja siis hakkas õpetaja segama.. Ei, seis on natuke keeruline... Aga ei ole hullu. Elan üle.
You are that something I can never have.
Ja ma kardan, et homme aktusel kooriga esinedes, kukun ma lihtsalt kokku. Ma ei ole end ammu nii nõrgana ja halvasti tundnud, aga eks näis. Kui kukun, siis kukun...
Ja mulle meeldivadki sulud!
Sunday, February 20, 2011
Just a fading reminder of who I used to be..
"Kord elas üks tüdruk, kes otsis vaid tõtt
Soovis teada saada, kus on kõige algus või lõpp.
Elu algusest peale muud ta ei näin'd
Elu vaid läbi sünguse käin'd
Lapsena sõpru tal polnud, ainult ta pere
Vesi ei olnud siiski paksem verest
Koolis ta üksinda ringi käis
Teiste arvates oli ta ennast täis
Vastupidi, ta oli täiesti üksik
Kõike taluma pidi ta üksi
Keegi koolis ei austanud teda
Haiget tal vaid oskasid teha
Kooli ta lõpetas, uus elu ootas ees
Uusi tutvusi kohtas ta oma teel
Kuid ei toonud see rõõmu, kergendust
Tema suurele hingevalule leevendust
Iga päev ta palus, et sügavamale
iseendast ja teistest veelgi kaugemale
ta ei kukus, kukkumine oleks valus
hävitust teiste poolt ta ei taluks
Hetkel ta istub ja kirjutab
Oma lähiminevikku meenutab
Ning iga päev aina loodab ning loodab,
et järgnevad tal ainult paremat toovad"
Üks kiirelt vorbitud luuletus. Autobiograafiline koguni. Kes veel ei teadnud, siis nüüd teab rohkem minu mineviku, oleviku ja tuleviku (lootuste) kohta.
Ma ei tea, miks ma selle praegu kirjutasin. Võib- olla sellepärast, et mul on praegu kogu aeg silmas ja kõrvas üks asi, mis mind tohutult häirib ja natuke kurvaks teeb. Võib- olla sellepärast, et ma tahtsin selle endast välja kirjutada. Mul võtab kindlasti veel päris mõni luuletus veel, et see endast täiesti välja kirjutada, lisaks veel sellele, et seda jama kuhjub iga päevaga veelgi juurde. Ja ma ei tea üldsegi, kas ma saangi seda endast välja. Väga ei imestaks, kui ei saaks...
Aga tegelikult on kõik korras.
Soovis teada saada, kus on kõige algus või lõpp.
Elu algusest peale muud ta ei näin'd
Elu vaid läbi sünguse käin'd
Lapsena sõpru tal polnud, ainult ta pere
Vesi ei olnud siiski paksem verest
Koolis ta üksinda ringi käis
Teiste arvates oli ta ennast täis
Vastupidi, ta oli täiesti üksik
Kõike taluma pidi ta üksi
Keegi koolis ei austanud teda
Haiget tal vaid oskasid teha
Kooli ta lõpetas, uus elu ootas ees
Uusi tutvusi kohtas ta oma teel
Kuid ei toonud see rõõmu, kergendust
Tema suurele hingevalule leevendust
Iga päev ta palus, et sügavamale
iseendast ja teistest veelgi kaugemale
ta ei kukus, kukkumine oleks valus
hävitust teiste poolt ta ei taluks
Hetkel ta istub ja kirjutab
Oma lähiminevikku meenutab
Ning iga päev aina loodab ning loodab,
et järgnevad tal ainult paremat toovad"
Üks kiirelt vorbitud luuletus. Autobiograafiline koguni. Kes veel ei teadnud, siis nüüd teab rohkem minu mineviku, oleviku ja tuleviku (lootuste) kohta.
Ma ei tea, miks ma selle praegu kirjutasin. Võib- olla sellepärast, et mul on praegu kogu aeg silmas ja kõrvas üks asi, mis mind tohutult häirib ja natuke kurvaks teeb. Võib- olla sellepärast, et ma tahtsin selle endast välja kirjutada. Mul võtab kindlasti veel päris mõni luuletus veel, et see endast täiesti välja kirjutada, lisaks veel sellele, et seda jama kuhjub iga päevaga veelgi juurde. Ja ma ei tea üldsegi, kas ma saangi seda endast välja. Väga ei imestaks, kui ei saaks...
Aga tegelikult on kõik korras.
Saturday, February 19, 2011
Mõttetus?
[...]"Ma ei mäleta, millal ma viimati suudlesin. Ma ei suuda mõttetustega tegeleda. Ma tegelen ainult valike asjadega, liigutan ainult vajalikke kehaosi, pingutan ainult vajalikke lihaseid, mõtlen ainult vajalikke mõtteid. Õigel ajal, õiges kohas, õiges koguses. Alati. Aga üksi asi häirib mind. Ma ei mõista oma tundeid. Mõnikord leian end ärritumas, nördimas, vihastamas, ahastamas. Kui see oleks minu võimuses, siis eemaldaksin endast need geenid, mis seda kõike lubavad. Emotsioonid on ju ajaraisk. Ja ma ei räägi ainult negatiivsetest emotsioonidest. Mis mõte on näiteks võidurõõmul? Juhhei! Mis juhhei? Milleks? Mida see annab? Mis asi on võit, mille üle nii väga rõõmustada? On tulemus, on resultaat, on skoor, on vahekokkuvõtted. Normaalsed protsessi osad. Mis siin rõõmustada on?"[...]
Armin Kõomägi; "Amatöör" 2006; lk 11; lõik 2.
(Õpin korrektset viitamist)
Jah, nii ongi. Emotstioonid.... Kas on mõttetus? Ei oska öelda, aga mis on kindel, ka mind häirib see, et ma ei mõista oma tundeid. Need vahetuvad liiga tihti ja vahetuvad nii, et ma ei saa neist aru. Ühest teise ja täiesti ebaloogiliselt. Oleks siis mingi loogika. Ei, ma olen ääretult rõõmus üks hetk, siis kohe avastan, et ma tunnen end täiesti overwhelmed tänu oma mõtetest. Ja siis järsku jätab mu süda löögi vahele, sest keegi lihtsalt ainult vaatas mulle korraks silma, siis olen rõõmus ja siis jälle taoks pead vastu seina. Täitsa kena... Aga mis on veelgi imelikum, ma hakkan sellega vaikselt harjuma.
Ja kaua ma olen seda postitust kirjutanud? Oi... Kaua. Mõte jookseb, aga samas ei jookse. Ma ei suuda seda lihtsalt lahti harutada. Võimas. Ma olen retsilt rahul endaga. Jahahhh... :D. Ja ma olen terve tänase päeva tuhninu ema mini- raamatukogus, et leida omale midagi, millest Piirimäele arvustus kirjutada. Leidsin ühe, tuli välja, et kirjutatud ameerika kirjaniku poolt. Ei sobi... Johhaidii.! Eks ma tuhnin edasi.
Armin Kõomägi; "Amatöör" 2006; lk 11; lõik 2.
(Õpin korrektset viitamist)
Jah, nii ongi. Emotstioonid.... Kas on mõttetus? Ei oska öelda, aga mis on kindel, ka mind häirib see, et ma ei mõista oma tundeid. Need vahetuvad liiga tihti ja vahetuvad nii, et ma ei saa neist aru. Ühest teise ja täiesti ebaloogiliselt. Oleks siis mingi loogika. Ei, ma olen ääretult rõõmus üks hetk, siis kohe avastan, et ma tunnen end täiesti overwhelmed tänu oma mõtetest. Ja siis järsku jätab mu süda löögi vahele, sest keegi lihtsalt ainult vaatas mulle korraks silma, siis olen rõõmus ja siis jälle taoks pead vastu seina. Täitsa kena... Aga mis on veelgi imelikum, ma hakkan sellega vaikselt harjuma.
Ja kaua ma olen seda postitust kirjutanud? Oi... Kaua. Mõte jookseb, aga samas ei jookse. Ma ei suuda seda lihtsalt lahti harutada. Võimas. Ma olen retsilt rahul endaga. Jahahhh... :D. Ja ma olen terve tänase päeva tuhninu ema mini- raamatukogus, et leida omale midagi, millest Piirimäele arvustus kirjutada. Leidsin ühe, tuli välja, et kirjutatud ameerika kirjaniku poolt. Ei sobi... Johhaidii.! Eks ma tuhnin edasi.
Friday, February 18, 2011
I just need you absolutely
Nii... Olen olnud liialt hõivatud, et rääkida, mis sai meie kisklevatest naabritest.
Hakkasime juba magama minema. Krissu juba ajas, et hoia telefon ligi. Mingi hetk jäi "vanaema" kisa vait ja kuulsime hoopis kahte meest vaidlemas. Siis hüüdis noorem naine vahele: "Sul ei ole õigust tulla siia vägivallatsema!" Ja keegi mees hüüdis: "Mine siit minema!" Arvasime, et keegi naaber läks ütlema, et oldaks tasem. Mingi hetk vaatas Krissu kardina vahelt välja: "Kuule... politsei buss on maja ees." Keegi oli minust ette jõudnud. Passisime natuke aega kuni nägime, kuidas üks ära viidi. Loodan, et see oli neile piisavaks šokiks, et nüüd oskavad õigel ajal vait jääda.
Enivei.... Eile oli üks väga tore õhtu! :D Täna oli natuke uni koolis... aga pole hullu. Ja arsti juures ei saanud ka väga palju targemaks. Nii palju sain, et pilt oli korras. Seegi hea. Nüüd tuleb ainult 11. märtsi oodata, et analüüside vastused teavad saada ja siis... Eks näis, mis ravile mind pannakse.
Ja ma ei saa enam (juba ammu) koolitoidust kõhtu täis. Ootan juba uut kuud, mil hakkan poisteportsu sööma. Jah, seal on liha, aga ma ei saa kõhtu täis. Ma aind sööks kogu aeg.
Igatahes... olen maal. Mõnus. Minu kallis Henry on nii armas :D.
Ja ma ei saa aru miks mul nii külm kogu aeg. Kodus ka... Toas on mingi 25 kraadi sooja, ma istun fliisiga. Ulme.. Energiapuudus on kuskilt.
Ilus oled, ilus oled sa. Ilus oled, isamaa
Okei. Mida iganes...
Mõtlen....
Hakkasime juba magama minema. Krissu juba ajas, et hoia telefon ligi. Mingi hetk jäi "vanaema" kisa vait ja kuulsime hoopis kahte meest vaidlemas. Siis hüüdis noorem naine vahele: "Sul ei ole õigust tulla siia vägivallatsema!" Ja keegi mees hüüdis: "Mine siit minema!" Arvasime, et keegi naaber läks ütlema, et oldaks tasem. Mingi hetk vaatas Krissu kardina vahelt välja: "Kuule... politsei buss on maja ees." Keegi oli minust ette jõudnud. Passisime natuke aega kuni nägime, kuidas üks ära viidi. Loodan, et see oli neile piisavaks šokiks, et nüüd oskavad õigel ajal vait jääda.
Enivei.... Eile oli üks väga tore õhtu! :D Täna oli natuke uni koolis... aga pole hullu. Ja arsti juures ei saanud ka väga palju targemaks. Nii palju sain, et pilt oli korras. Seegi hea. Nüüd tuleb ainult 11. märtsi oodata, et analüüside vastused teavad saada ja siis... Eks näis, mis ravile mind pannakse.
Ja ma ei saa enam (juba ammu) koolitoidust kõhtu täis. Ootan juba uut kuud, mil hakkan poisteportsu sööma. Jah, seal on liha, aga ma ei saa kõhtu täis. Ma aind sööks kogu aeg.
Igatahes... olen maal. Mõnus. Minu kallis Henry on nii armas :D.
Ja ma ei saa aru miks mul nii külm kogu aeg. Kodus ka... Toas on mingi 25 kraadi sooja, ma istun fliisiga. Ulme.. Energiapuudus on kuskilt.
Ilus oled, ilus oled sa. Ilus oled, isamaa
Okei. Mida iganes...
Mõtlen....
Wednesday, February 16, 2011
Where is the edge of your darkest emotions?
Blogspot ilmselgelt armastab mind. Ei lase mul postitada. Ja mu ülemised naabrid lõugavad JÄLLE! Kui nad kavatsevad öö läbi lasta jälle... Ma kutsun politsei välja. Mul juba miski keeb üle vaikselt.
Igatahes.. Homsest uus perioodike. Algab kekaga. Muidu hea, et keka on, aga see, et esimesed kaks tundi, see on natuke halb. Kekal hommikul on kaks efekti:
1) ta tõmbab käima
2) ta västiab terveks päevaks.
Ma loodan homseks esimest.
Täna oli suht mõttetu päev. Kooli ainult 10- ks minutiks. Einoh... Sellesmõttes ei olnud mõttetu, et ma sain 5- :D, aga see, et ma lõmpisin niisama 4 km maha 10 minuti jaoks.. See oli mõttetu. :D
Peale seda... tulin koju ja magasin tunni diivanil. Siis tuli energy overload. Peksin segast. Käisin Elisega Eedenis homseks sööke ostmas..
Ja praegu talun JÄLLE oma kuradima ülemisi naabreid. Saaks kell juba rutem 11. Siis saaks politsei kutsuda. -.-' Ja mööbel lendab. Juhuuu!
Täna on tujud kuidagi ruttu jälle vaheldunud.. Armas.
Arvestused? Normaalselt.. Matet ei tea. Äkki saab 3 kätte (jah, matat ma ei oska), ajalugu 5, kirjandus 5, saksa 4- :D, inka 5-. Päris hea skoor tegelt..
Eile käisin arstil. Mul ei ole keegi nii halvasti veel verd võtnud. Hoidsin hullult kaua sõrme peal, et siniseks ei läheks. Võtsin ära, veen ikka veritses. Sõna otseses mõttes. Käsi oli valus. Reedel uuesti arstile. Vähemalt asjad liiguvad (vist).
Mis siis veel...
Tahaks kirjutada (ma mõtlen midagi tarka, mitte mingit päevade kirjeldust), aga ma hetkel ei saa... Ma ei saa keskenduda. Häirijaid on liiga palju.
No vana kurat! Ei saa lõpuks vait jääda v?!!
Ja palju õnne Elisele veelkord!!! :)
Igatahes.. Homsest uus perioodike. Algab kekaga. Muidu hea, et keka on, aga see, et esimesed kaks tundi, see on natuke halb. Kekal hommikul on kaks efekti:
1) ta tõmbab käima
2) ta västiab terveks päevaks.
Ma loodan homseks esimest.
Täna oli suht mõttetu päev. Kooli ainult 10- ks minutiks. Einoh... Sellesmõttes ei olnud mõttetu, et ma sain 5- :D, aga see, et ma lõmpisin niisama 4 km maha 10 minuti jaoks.. See oli mõttetu. :D
Peale seda... tulin koju ja magasin tunni diivanil. Siis tuli energy overload. Peksin segast. Käisin Elisega Eedenis homseks sööke ostmas..
Ja praegu talun JÄLLE oma kuradima ülemisi naabreid. Saaks kell juba rutem 11. Siis saaks politsei kutsuda. -.-' Ja mööbel lendab. Juhuuu!
Täna on tujud kuidagi ruttu jälle vaheldunud.. Armas.
Arvestused? Normaalselt.. Matet ei tea. Äkki saab 3 kätte (jah, matat ma ei oska), ajalugu 5, kirjandus 5, saksa 4- :D, inka 5-. Päris hea skoor tegelt..
Eile käisin arstil. Mul ei ole keegi nii halvasti veel verd võtnud. Hoidsin hullult kaua sõrme peal, et siniseks ei läheks. Võtsin ära, veen ikka veritses. Sõna otseses mõttes. Käsi oli valus. Reedel uuesti arstile. Vähemalt asjad liiguvad (vist).
Mis siis veel...
Tahaks kirjutada (ma mõtlen midagi tarka, mitte mingit päevade kirjeldust), aga ma hetkel ei saa... Ma ei saa keskenduda. Häirijaid on liiga palju.
No vana kurat! Ei saa lõpuks vait jääda v?!!
Ja palju õnne Elisele veelkord!!! :)
Monday, February 14, 2011
Daylight Dancer
Rahva tungival nõudmisel (ehk siis ühe tohmaka nõudmisel :D Jah, D, sina) ma siis kirjutan. Tegelt üritasin eile juba, aga blogspot ei lasknud millegipärast.
Kõigepealt siis kena valetinipäeva. :) Minul on täitsa kena. Ma olen juba praegu vist paar kilo kaalus juurde võtnud ja võtan kindlasti veel :D. Kõik kipuvad toitma siin... Kommiga!
Mulle hakkab vist juba harjumuseks saama alles esmaspäeva hommikul linna tulla. Eile oli kodus mega mõnus. Mul oli üle pika aja üks väga naljakas (loe: ülinaljakas) lõunasööma pere keskel. Milles nali oli, ei mäleta, aga mul olid lõpuks naerust pisarad silmas. Kui isa rebima hakkab.... See oli nagu tookord, kui me Krissuga poes käisime ja ma pärast seda mööda elutoa põrandat ringi roomasin ja nutsin, sest nii nali oli. :D
Täna... Ema tõi siis mu ülikooli juurde. Mina läksin tipa- tapa sealt kooli, ema tööle. Tegin kirjanduse arvestuse ära (5, obviously) ja siis töllasin veel ringi natuke aega... Siis koju. Ilm on ülim! Nats külm (kas ikkagi on?), aga muidu ülim! Ei taha kohe kodus passida, aga õppima peab (kuigi mul tekkis mõte.. või siis ka mitte).
Ma mõtlesin ükskord siin.... Kui kuradi palju sõpru mul on :D. Ja aitäh teile kõigile! Ka neile, kellega vb kogu aeg ei räägi ja ka neile, kellega vb üldse ei räägi, aga ikkagi olemas on. :D Ma tajun maailma ühtsust! :D Ei tegelt lihtsalt... Kui ma tean, et te olete olemas, siis vb kunagi tekib hetk, mil ma saan teile toetuda and that would be nice. Ja veel tahaks tegelt öelda ühe suure "aitähi" kõigile neile, kes mind how ever aidanud ja toetanud on. :) Sõbrad on üks tore väärtus.
Aaaaga... Krissu tuli. :D Aind ta ei tule minuga poodi vist... Pean nälgima veel :D.
OK, bye!
Kõigepealt siis kena valetinipäeva. :) Minul on täitsa kena. Ma olen juba praegu vist paar kilo kaalus juurde võtnud ja võtan kindlasti veel :D. Kõik kipuvad toitma siin... Kommiga!
Mulle hakkab vist juba harjumuseks saama alles esmaspäeva hommikul linna tulla. Eile oli kodus mega mõnus. Mul oli üle pika aja üks väga naljakas (loe: ülinaljakas) lõunasööma pere keskel. Milles nali oli, ei mäleta, aga mul olid lõpuks naerust pisarad silmas. Kui isa rebima hakkab.... See oli nagu tookord, kui me Krissuga poes käisime ja ma pärast seda mööda elutoa põrandat ringi roomasin ja nutsin, sest nii nali oli. :D
Täna... Ema tõi siis mu ülikooli juurde. Mina läksin tipa- tapa sealt kooli, ema tööle. Tegin kirjanduse arvestuse ära (5, obviously) ja siis töllasin veel ringi natuke aega... Siis koju. Ilm on ülim! Nats külm (kas ikkagi on?), aga muidu ülim! Ei taha kohe kodus passida, aga õppima peab (kuigi mul tekkis mõte.. või siis ka mitte).
Ma mõtlesin ükskord siin.... Kui kuradi palju sõpru mul on :D. Ja aitäh teile kõigile! Ka neile, kellega vb kogu aeg ei räägi ja ka neile, kellega vb üldse ei räägi, aga ikkagi olemas on. :D Ma tajun maailma ühtsust! :D Ei tegelt lihtsalt... Kui ma tean, et te olete olemas, siis vb kunagi tekib hetk, mil ma saan teile toetuda and that would be nice. Ja veel tahaks tegelt öelda ühe suure "aitähi" kõigile neile, kes mind how ever aidanud ja toetanud on. :) Sõbrad on üks tore väärtus.
Aaaaga... Krissu tuli. :D Aind ta ei tule minuga poodi vist... Pean nälgima veel :D.
OK, bye!
Friday, February 11, 2011
Free my mind, heal my scars, erase the past.
Reede. Kodu. Oleks võinud ka linna jääda.. Aga ei kahetse väga. Ma kardan, et ma siis poleks lõpuks enam vastutanud.
Ajaloo arvestuse sain 5-. Hästi, aga oleks võinud paremini. Koondhinne tuleb midagi 4 kanti ikkagi.
Kuidagi.. mase on olla. Ma olen väsinud, mul on haigelt villand, mul on segadus ja ma igatsen.. Ohjah.. Peaks kunagi puhkama.
Ja see on järjekordne ülimõtekas postitus.
Bye.
Ajaloo arvestuse sain 5-. Hästi, aga oleks võinud paremini. Koondhinne tuleb midagi 4 kanti ikkagi.
Kuidagi.. mase on olla. Ma olen väsinud, mul on haigelt villand, mul on segadus ja ma igatsen.. Ohjah.. Peaks kunagi puhkama.
Ja see on järjekordne ülimõtekas postitus.
Bye.
Wednesday, February 9, 2011
And I can't love you anymore than I do.
Mõtlesin, et eksiks ka siia ära üle natukese aja jälle.
Mis siis toimub... Arvestuste nädal on käes. Täna oli füüsika, homme on mata (millest ma kukun läbi), reedel on ajalugu, mida ma pole veel õppimagi hakanud (ja uurimsustöö mustandi peaks ka valmis tegema...), esmaspäeval on kirjandus, see on lebo, teisipäeval saksa suuline (damn it...; ja arst) ning kolmapäeval on inka tund. Pean veel inka raamatu ka kunagi läbi lugema.. Uisutama? Proovime. Ei luba.
Täna tegin ajaloo tunnis margi maha kind of Ristikivit imiteerides. Hullu ei olnud, ta naeris ise ka, aga minul oli ikkagi häbi. Vähemalt teistel oli lõbus. Ja rebased on ikka krdi ebaviisakad ja ülbed. Üldse ei austa vanemate eesõigust. Meie lend küll nii ülbe ei olnud.
Ma lihtsalt ei suuda sundida end matemaatikat õppima. Mul on aju nii lühises... Mitte midagi ei jää meelde niikuinii.. KOHUTAV. Ma annan vist varsti alla.
Ja kurat, see tunne muutub vaikselt juba talumatuks!! Ma olen omadega sees...
Mis siis toimub... Arvestuste nädal on käes. Täna oli füüsika, homme on mata (millest ma kukun läbi), reedel on ajalugu, mida ma pole veel õppimagi hakanud (ja uurimsustöö mustandi peaks ka valmis tegema...), esmaspäeval on kirjandus, see on lebo, teisipäeval saksa suuline (damn it...; ja arst) ning kolmapäeval on inka tund. Pean veel inka raamatu ka kunagi läbi lugema.. Uisutama? Proovime. Ei luba.
Täna tegin ajaloo tunnis margi maha kind of Ristikivit imiteerides. Hullu ei olnud, ta naeris ise ka, aga minul oli ikkagi häbi. Vähemalt teistel oli lõbus. Ja rebased on ikka krdi ebaviisakad ja ülbed. Üldse ei austa vanemate eesõigust. Meie lend küll nii ülbe ei olnud.
Ma lihtsalt ei suuda sundida end matemaatikat õppima. Mul on aju nii lühises... Mitte midagi ei jää meelde niikuinii.. KOHUTAV. Ma annan vist varsti alla.
Ja kurat, see tunne muutub vaikselt juba talumatuks!! Ma olen omadega sees...
Sunday, February 6, 2011
Giving myself to you without fear.
Jah, ma kohe lähen magama. Jah, ma tean, et kell on palju. Jah, ma tean, et ma tõusen homme kell pool seitse, et kooliks linna jõuda. Jah, ma tean, et mul on homme religioonis kontrolltöö ja ma pole õppinud, sest mul lihtsalt ei ole vahendeid. Jah, ma tean, et ma ei ole oma uurimustööga eriti edenenud, aga vähemalt natukenegi. Jah, ma tean, et homme on koor, kus ma jälle niisama istuda saan. Jah, ma tean, et mu arvuti ei pea neile kahele arvutimängule vastu. Jah, ma tean, et mu arvuti mälu on tegelikult täis. Jah, ma tean, et ma olen Liisile, Getterile ja Krissule võlgu. Jah, ma tean, et mul pole kunagi niikuinii raha. Jah, ma tean, et arvestused on tulekul. Jah, ma tean, et siia otsa tuleb kirjutada "jne".
Ma tean seda kõike, aga siiski ma ei suuda sellega tegeleda. Seda on natuke palju. Ei tea jah...
Tegelikult, mis on ammu mu meelel mõlkunud... On see, et ma kadestan Sind. Sul on kõik, mida mina ühes isiksuses hindan: Sa oled suurepärane laulja, Sa oskad tantsida, Sa oled hea sportlane ja Sa oled meeletult ilus. Kui ma vaid saaks natukenegi olla Sinu moodi, ma oleks väga rahul.
No need for anything but music. Music's the reason why.
Ohjah... Sa oled ilmselgelt midagi hoomamatut ja see muudabki selle kõik nii... imeliseks (mitte parim sõna, aga ei leia paremat).
One mess on top of the other. May I shut myself down? I feel the need for it... once again.
Ma tean seda kõike, aga siiski ma ei suuda sellega tegeleda. Seda on natuke palju. Ei tea jah...
Tegelikult, mis on ammu mu meelel mõlkunud... On see, et ma kadestan Sind. Sul on kõik, mida mina ühes isiksuses hindan: Sa oled suurepärane laulja, Sa oskad tantsida, Sa oled hea sportlane ja Sa oled meeletult ilus. Kui ma vaid saaks natukenegi olla Sinu moodi, ma oleks väga rahul.
No need for anything but music. Music's the reason why.
Ohjah... Sa oled ilmselgelt midagi hoomamatut ja see muudabki selle kõik nii... imeliseks (mitte parim sõna, aga ei leia paremat).
One mess on top of the other. May I shut myself down? I feel the need for it... once again.
Saturday, February 5, 2011
Anton Tšehhov "Rothschildi viiul"
Ole lahke Leltsik, trükkisin mitu head tundi.
"Linnake oli väike, külastki väiksem, ja seal elasid peaaegu ainult raugad, kes surid nii harva, et otse tuska tekitas. Haiglasse ja vanglasse nõuti aga surnukirste väga vähe. Ühesõnaga, äriasjad läksid halvasti. Kui Jakov Ivanov oleks olnud kirstumeistriks kubermangulinnas, siis oleks tal tõenäoliselt olnud oma maja ja teda oleks kutsutud Jakov Matveitšiks; selles linnaräbalas kutsuti teda aga lihtsalt Jakoviks, kuid uulitsanimeks oli tal millegipärast Pronks. Ja ta elas vaeselt nagu lihtne töömees väikeses vanas onnis, milles oli ainult üks tuba, ja sellesse tuppa pidid mahtuma ta ise, Marfa, ahi, kaheinimesevoodi, surnukirstud, höövelpink ning kõik muu majakraam.
Jakov tegi häid, tugevaid kirste. Talumeestele ja lihtlinlastele tegi ta omaenese mõõdu järgi ega eksinud kordagi, sest temast pikemaid ja tugevamaid inimesi polnud kuskil, isegi mitte türmis, kuigi ta oli juba seitsmekümneaastane. Peenemale rahvale ja naistele tegi ta eri mõõdu järgi ja tarvitas selleks rauast arssinapuud. Lastekirstude tellimisi võttis ta väga vastumeelselt vastu ja tegi need ilma mõõduta, halvakspanuga, ning töö eest tasu saades ütles iga kord:
„Pean tunnistama, et ma ei armasta kribu- krabuga jahtida.“
Kirstumeisterdamise kõrval tõi talle väikest tulu ka viiulimäng. Linnas mängis pulmades harilikult juudi orkester, mida juhatas Moissei Iljitš Šahkes, kes võttis üle poole tulust enesele. Kuna Jakov väga hästi viiulit mängis, eriti vene laule, siis kutsus Šahkes teda vahel oma orkestrisse, viiekümnekopikalise päevapalgaga, arvestamata kingitusi külalistelt. Kui Pronks orkestris istus, siis higistas ja punetas kõigepealt ta nägu; oli kuum, küüslaugu hais tahis hinge kinni panna, viiul vingus, parema kõrva juures norskas kontrabass, vasaku kõrva juures nuttis flööt, mida mängis kõhn punapäine juut, kelle nägu kattis tihe punaste ja siniste soonekeste võrk ja kes kandis tuntud rahamehe Rothschildi nime. See neetud juut oskas isegi kõige lõbusamat lugu haledalt mängida. Ilma mingi nähtava põhjuseta täitis Jakovi hinge ajapikku viha ja põlgus juutide, eriti aga Rothschildi vastu; ta hakkas tüli norima, teda santide sõnadega sõimama ja tahtis talle kord isegi naha pale anda; ja Rothschild solvus ja lausus, vaadates talle otsa metsikul pilgul:
„Kui ma teie annet ei austaks, siis oleksite mul juba ammugi aknast velja lennanud.“
Siis hakkas ta ise nutma. Sellepärast kutsuti Pronksi orkestrisse harva, ainult äärmise häda puhul, kui mõni juutidest puudus.
Jakov polnud kunagi hea meeleolus, sest ta pidi alati suuri kahjusid kandma. Näiteks pühapäevil ja muil pühadel oli patt tööd teha, esmaspäev oli raske päev, ja nii korjus aasta kohta paarsada päeva, millal tuli tahtmatagi istuda, käed süles. Aga milline kahju see oli! Kui keegi linnas pulmi ilma muusikata pidas või Šahkes Jakovit ei kutsunud, siis oli see samuti kahju. Politsei- ülevaataja põdes ja kidus kaks aastat, ning Jakov ootas kannatamatult, millal ta sureb, kui ülevaataja sõitis kubermangulinna ennast arstima ja võttis kätte ning suri seal. Ja ongi sul jälle kahju vähemalt kümme rubla, sest kirst oleks tulnud teha kallis, hõberiidega. Mõtted kahjudest vaevasid Jakovit eriti öösiti; ta pani viiuli enese kõrvale voodisse, ja kui igasugune rämps pähe tükkis, puudutas keeli; viiul tõi pimedas kuuldavale hääli, ja tal hakkas kergem.
Möödunud aasta kuuendal mail jäi Marfa äkki haigeks. Hingas raskelt, jõi palju vett ja taarus jalul, kuid küttis hommikul ometi veel ahju ning käis isegi vett toomas. Õhtu eel heitis aga pikali. Jakov mängis kogu päeva viiulit; kui aga täitsa pimedaks läks, võttis ta raamatu, millesse iga päev märkis oma kahjud, ja hakkas igavuse pärast aastakokkuvõtet tegema. Seda tuli enam kui tuhat rubla. See vapustas teda nõnda, et ta arvelaua põrandale virutas ja seda jalgadega trampis. Siis tõstis ta arvelaua jälle üles ja klõpsutas kaua ning õhkas sügavalt, pingutatult. Ta nägu oli punane ja higist märg. Ta mõtles sellele, et kui selle kadunud tuhande oleks panka pannud, siis oleks kõige vähem nelikümmend rubla aastas protsente korjunud. Tähendab, et see nelikümmend rubla on ka kahju. Ühesõnaga, kuhu aga vaatad, kõikjal on ainult kahju ega midagi muud.
„Jakov!“ kutsus Marfa teda ootamatult. „Ma suren!“
Ta heitis pilgu naisele. Selle nägu oli palavusest roosa, haruldaselt helge ja rõõmus. Pronks, kes oli harjunud ta nägu nägema alati kahvatuna, arana ja õnnetuna, kohmetus nüüd. Paistis sedaviisi, et eit tõepoolest oli suremas ja oli rõõmus, et lahkub viimaks igaveseks sellest onnist, kirstudest, Jakovist… Marfa vahtis lakke ja liigutas huuli ning ta ilme oli õnnelik, nagu oleks ta näinud surma, oma vabastajat, ja temaga sosistanud.
Läks juba valgeks, läbi akna oli näha, kuidas koit süttis. Oma eite vaadates meenus Jakovile millegipärast, et ta vist kogu elu jooksul teda kordagi polnud hellitanud, polnud haletsenud, kordagi polnud taibanud talle rätikut osta või pulmadest midagi suupärast tuua, vaid oli temaga ainult kärkinud, kahjude pärast riielnud, talle rusikatega kallale tormanud; tõsi, ta ei peksnud teda küll kunagi, kuid hirmutas siiski, ja iga kord kivines naine hirmust. Jah, ta oli tal teejoomise ära keelanud, sest ilma selletagi olid kulud suured, ja naine jõi ainult kuuma vett. Ja ta mõistis, miks naisel oli nüüd niisugune imelik, rõõmus nägu, ning tal hakkas jube.
Oodanud hommikuni laenas ta naabrilt hobuse ja viis Marfa haiglasse. Siin oli tõbiseid vähe ja sellepärast ei tulnud kaua oodata, ainult tundi kolm. Tema suureks heameeleks ei võtnud haigeid seekord vastu tohter, kes oli haige, vaid vana velsker Maksim Nikolaitš, kellest kõik linnas rääkisid, et kuigi ta joob ja kakleb, taipab ta rohkem kui tohter ise.
„Tere jumalime,“ ütles Jakov, juhtides eite vastuvõtutuppa. „Vabandage, Maksim Nikolaitš, et teid oma tühiasjadega tülitame. Olge lahked, näe, siin on mu küljeluu haigeks jäänud. Nii- öelda elukaaslane, vabandage väljendust…“
Halle kulme kortsutades ja põskhabet siludes hakkas velsker vanaeite läbi vaatama, see aga kössitas kõhetuna taburetil, nina terav ja suu lahti, profiilis väga sarnane linnuga, kes tahab juua.
„Mnjah… Nii…“ lausu velsker aeglaselt ja õhkas. „Influentsa, aga vahest ka palavik. Nüüd mässab linnas kõhutõbi. Mis teha? Eks ole eit juba elanudki, tänu jumalale… Kui vana ta sul on?“
„Aasta pärast seitsekümmend, Maksim Nikolaitš.“
„Nojah. Eks ole elatudki. Aeg teistele ruumi teha.“
„Muidugi, üsna õigesti suvatsesite tähendada, Maksim Nikolaitš,“ ütles Jakov, viisakuse pärast naerdes, „ja täname väga sügavalt teie lahkuse eest, kuid lubage teile öelda, iga putukas tahab elada.“
„Paljugi mis!“ ütles velsker niisuguse tooniga, nagu oleks temast olenenud, kas eit elab või sureb. „Noh, kulla mees, pane talle pähe külmi kompresse ja anna neid pulbreid kaks tükki päevas. Aga nüüd hüva päeva, bonžuur.“
Jakov nägi ta näost, et lugu on paha ega aita siin enam mingid pulbrid; talle oli nüüd selge, et Marfa sureb üsna varsti, kui mitte täna, siis homme. Ta müksas velskrit kergelt küünarpeaga, pilgutas silma ja ütles tasa:
„Talle võiks kuppu panna, Maksim Nikolaitš.“
„Pole mahti, pole mahti, kulla mees. Võta oma eit ja mine jumala nimel. Hüva päeva.“
„Olge nii lahke,“ palus Jakov. „Suvatsege ise teada, et kui temal, ütleme, kõht valutaks või seal sisikonnas midagi, noh, siis pulbrid ja tilgad, aga nüüd istub ju külmetus ta sees“ Külmetuse korral on esimene asi- verd lasta, Maksim Nikolaitš.“
Kui velsker kutsus juba järgmise haige ette, ja vastuvõtutuppa astus vanaeit poisikesega.
„Mine, mine…“ ütles velsker Jakovile pahaselt. „Ära siin midagi vigurda.“
„Säärasel juhul pange talle vähemalt kaanid! Olen eluotsani tänulik!“
Velsker vihastas ja käratas:
„Mis sa seletad! T- tolvan…“
Jakov vihastas samuti ja läks üleni punaseks, kuid ei öelnud sõnagi, võttis Marfal käe alt kinni ja talutas ta vastuvõtutoast välja. Kui vankrisse istuti, alles siis vaatas Jakov karmilt ka pilkavalt haigla poole ning lausus:
„Oh teid, pukki seatud artiste! Küllap oleksite rikkale kuppu pannud, aga vaesele inimesele on ühest kaanistki kahju. Juudad!“
Koju jõudnud ja onni astunud, seisis Marfa kümmekond minutit, hoides ahjust kinni. Talle paistis, et kui ta kohe pikali heidab, siis hakkab Jakov kahjudest kõnelema ja temaga selle pärast riidlema, et ta lamab ega taha tööd teha. Aga Jakov vahtis tusaselt ja meenutas, et homme on Johannes Ilmutaja, ülehomme Nikolai Imetegija päev, siis aga pühapäev, selle järel esmaspäev- raske päev. Neli päeva ei saa töötada, aga Marfa sureb kindlasti ühel neist päevist; tähendab, kirst tuleb teha täna. Ta otsis oma raudarssina, läks eide juurde ja võttis temast mõõdu. Siis heitis naine pikali, Jakov lõi risti ette ja hakkas kirstu tegema.
Kui töö valmis, pani Pronks prillid ninale ja kirjutas oma taskuraamatusse:
„Kirst Marfa Ivanovale- 2 r. 40. k.“
Ja ohkas. Eit lamas kogu aeg vaikides, silmad kinni. Aga õhtul, kui pimedaks läks, kutsus äkki vanameest.
„Kas sa mäletad, Jakov?“ küsis ta, vaadates teda rõõmsalt. „Kas mäletad, viiskümmend aastat tagasi andis jumal meile heledate juustega lapsukese? Siis istusime ikka jõe ääres ja laulsime laule… paju all.“ Ja kibedalt naeratades lisas ta: „Tütreke suri.“
Jakov pingutas mälu, kuid ei suutnud kuidagi ei last ega paju meenutada.
„See ainult viirastud sulle,“ ütles ta.
Saabus papp, andis jumalaarmu ja toimetas võidmise. Siis hakkas Marfa midagi arusaamatut pomisema ning heitis hommiku eel hinge.
Naabrieided pesid ta, rõivastasid ja panid kirstu. Et salmilauljale mitte ilmaaegu maksta, luges Jakov ise Taaveti lauluraamatut, aga haua eest ei võetud talt midagi, sest kalmistuvaht oli vana vader. Neli meest viisid kirstu matuseaeda, kui mitte raha, vaid lugupidamise pärast. Kirstu taga käisid eided, kerjused, kaks lollikest, vastutulev rahvas tegi vagusalt ristimärke… Ja Jakov oli väga rahul, et kõik läks nii auväärselt, viisakalt ja odavalt ega haavanud kedagi. Jättes Marfaga viimast korda jumalaga, puudutas ta kirstu käega ja mõtles: „Hea töö!“
Aga kui ta kalmistult tagasi tuli, valdas teda suur meeleraskus. Ta polnud nagu terve: hingamine oli kuum ja raske, jalad nõrgad ja vaevas kange janu. Liiatigi kippusid kõiksugused mõtted pähe. Talle meenus jälle, et ta kohu oma elu jooksul Marfat kordagi polnud haletsenud ega hellitanud. Viiskümmend kaks aastat, mis nad üheskoos onnis olid elanud, kestsid kaua- kaua, kuid ometi juhtus nõnda, et ta selle aja jooksul kordagi Marfale ei mõelnud, ei pööranud talle tähelepanu, nagu oleks ta kass või koer olnud. Aga ta küttis ju iga päev ahju, keetis ja küpsetas, kandis vett, lõhkus piud, ta magas temaga ühes sängis; aga kui ta purjuspäi pulmadest tuli, siis riputas naine iga kord ta viiuli aukartusega seinale ja pani ta enese magama, ning seda kõike vaikides, aral, hoolitseval ilmel.
Rothschild tuli Jakovile naeratades ja kummardades vastu.
„Aga teid ma just, papakene, otsin!“ ütles ta. „Moissei Iljitš keskis teid tervitada ja otsekohe ihes tulla.“
Nüüd ei läinud see Jakovile korda. Ta tahtis nutta.
„Jäta rahu!“ ütles ta ja läks edasi.
„Aga kuidas on see veimalik?“ hädaldas Rothschild ta kõrval joostes. „Moissei Iljitš saab pahaseks. Nad kesksid otsekohe!“
Jakovile oli vastumeelne, et juut lõõtsutab, silmi pilgutab ja et tal on nii palju ruskeid tedretähti. Ja oli vastik vaadata tema rohelist, tumedate paikadega saterkuube ja kogu tema habrast, delikaatset kuju.
„Mis sa tükid, küüslauk?“ kisendas Jakov. „Jäta rahu!“
Juut vihastas ja kisendas samuti:
„Olge tasemini, vei muidu lendama mul ile aia!“
„Käi mu silmist!“ möirgas Jakov ja tormas rusikatega ta kallale. „Pole enam elamist nende kärnikute pärast!“
Rothschild kivines hirmust, kükitas maha ja vehkis kätega pea kohal, nagu kaitstes end hoopide eest, hüppas siis üles ja pistis jooksma, niipalju kui jalad võtsid. Jooksu peal ta hüples, lõi käsi kokku, ja oli näha, kuidas ta pikk kõhn selg võbises. Poisikesed rõõmustasid juhtumi üle ja punusid ta järel, karjudes: „Itski! Itski!“ Koerad kihutasid samuti haukudes taga. Keegi pistis kõvasti naerma, vilistas, koerad haukusid kõvemini ja üksmeelsemalt… Siis pures vist koer Rothschildi, sest kostis meeleheitlik valukarjatus.
Jakov jalutas karjamaal, läks siis mööda linna äärt, kuhu jalad kandsid, ja poisikesed karjusid: „Pronks läheb! Pronks läheb!“ Ja juba ta oligi jõe ääres. Siin lendlesid piiksudes nepid, prääksusid pardid. Päike praadis palavalt, ja veest tõusis selline välge, et valus oli vaadata. Jakov läks mööda kaldaäärset jalgrada ja nägi, kuidas supelmajast väljus paks punapõskne daam, ning mõtles temast: „Tskae koletist!“ Supelmaja lähedal püüdsid poisikesed lihaga vähke; teda silmates pistsid nad tigedalt kisama: „Pronks! Pronks!“ Ning siis on vana lai tohutu õõnega paju, ja selle otsas varesepesad… Ning äkki kerkis Jakovi mällu nagu elavalt heledate juustega lapsukene ja paju, millest Marfa oli kõnelnud. Jah, seesama paju see ongi – roheline, vaikne, nukker… Kui vanaks ta vaesekene on jäänud!
Ta istus paju alla ja hakkas meenutama. Teisel pool kaldal, kus nüüd on luht, seisis siis kõrge kasesalu, aga seal paljal künkal, mis paistab taevarannal, sinas siis põlisvana männimets. Jõge mööda käisid lodjad. Kuid nüüd on kõik tasane ja sile, ning ülejõe seisab ainult üks noor ja sale kasekene nagu tütarlaps, ning jõel on ainult pardid ja haned ega ole seda moodigi, nagu oleksid siin kunagi lodjad liikunud. Näib, nagu oleks endisega võrreldes isegi hanesid vähemaks jäänud. Jakov sulges silmad ja ta mõttekujutuses lendasid üksteisega vastamisi tohutud valgete hanede parved.
Ta imestas, et kuidas see on juhtunud, et ta oma elu viimase neljakümne- viiekümne aasta jooksul pole kordagi jõe ääres olnud, või kui vahest ongi, siis temale tähelepanu pole pööranud? Sest on ju korralik, mitte tühipaljus; siin oleks võinud kalu püüda, kalad aga kaupmeestele, ametnikele ja vaksali puhvetipidajatele müüa ühest mõisast teiseni sõuda ja viiulit mängida, ning igast seisusest rahvas oleks raha maksnud; samuti oleks võinud katsuda lotje vedada- see oleks parem olnud kui kirstudetegemine; lõpuks oleks võinud hanesid kasvatada, neid tappa ja talvel Moskvasse saata; küllap oleks aastas ainult udusulgi kümnekonna rubla eest korjunud. Kuid ta laskis ninast mööda, jättis kõik selle tegemata. Millised kahjud! Ah, millised kahjud! Aga kui kõike oleks korraga teinud- kalu püüdnud ja viiulit mänginud ja lotje vedanud ja hanesid tapnud, - millise kapitali oleks siis kogunud! Kuid midagi niisugust polnud juhtunud isegi unes, elu oli möödunud kasuta, ilma igasuguse mõnuta, kadunud tühja, ei maksnud näputäit nuusktubakatki; ees polnud enam midagi oodata, aga vaatad taha- sealgi mitte midagi peale kahjude, ja veel nii kohutavate, et otse külmajudinad ihule tulevad. Ja miks ei või inimene nii elada, et poleks neid kaotusi ning kahjusid? Küsime, miks raiuti maha see kasesalu ja männimets? Miks karjamaa tühjalt puhkab? Miks inimesed ei tee kunagi just seda, mis vaja? Miks Jakov kohu oma elu riidles, urises, rusikatega ründas, oma naisele liiga tegi, ja tekib küsimus, mispärast ta äsjagi juuti hirmutas ning solvas? Miks inimesed üldse üksteisel elamist takistavad? Sest sellest tulevad ju hirmsad kahjud! Kui kohutavad kahjud! Kui poleks vihkamist ja kurjust, oleks inimestel üksteisest tohutut kasu.
Õhtul ja öösel viirastusid talle aina lapsukene, paju, kalad, tapetud haned ja Marfa, profiilis nagu lind, kes tahab juua, ja Rothschildi kahvatu, hale nägu ja mingid lõustad lähenesid igalt poolt ning pomisesid kahjudest. Ta pööras end ühelt küljelt teisele ja tõusis korda viis voodist, et viiulit mängida.
Hommikul ajas ta enese hädavaevalt jalule ja läks haiglasse. Seesama Maksim Nikolaitš käskis tal külma kompressi pähe panna, andis pulbreid, ning tema näoilmest ja toonist mõistis Jakov, et asi on halb ja et enam mingi pulber ei aita. Pärast koju minnes mõtles ta, et surmast on ainult kasu: pole vaja enam süüa ja juua, maksta maksusid ega solvata inimesi; ja kuna inimene lamab hauas sadu ja tuhandeid aastaid, siis toob see kokku rehkendades tohutult kasu. Inimese elu toob kahju, surm aga kasu. See arvestus on muidugi õige, kuid on siiski kurb ja kibe: miks valitseb maailmas säärane veider kord, et elu, mis antakse inimesele üheksainsaks korraks, möödub ilma kasuta?
Tal polnud kahju surra, kui niipea kui ta kodus viiulit nägi, tõmbus ta süda kokku ja tal hakkas hale. Viiulit ei saa enesega hauda kaasa võtta, ja nüüd jääb ta orvuks ja temaga juhtub samuti, nagu juhtus kasesalu ning männimetsaga. Kõik on ses maailmas otsa saanud ja saab ka edaspidi! Jakov väljus onnist, istus künnisele ja surus viiuli vastu rinda. Mõeldes oma otsasaanud kahjurohkele elule, hakkas ta mängima, ise teadmata, mida, kui tuli välja haledalt ja liigutavalt, ning pisarad jooksid ta põski mööda. Ja mida enam ta mõtles, seda haledamalt laulis viiul.
Värava taba kriuksus korra ja teise ning väravasse ilmus Rothschild. Läbi poole õue tuli ta julgesti, kuid Jakovit nähes peatus ta äkki, tõmbus kössi ja hakkas vist hirmu pärast kätega märku andma, nagu oleks tahtnud sõrmedel näidata, mis kell on.
„Tule siia, pole midagi,“ ütles Jakov sõbralikult ja viipas ta enesele lähemale. „Tule!“
Umbusklikult ja hirmuga vaadates hakkas Rothschild lähenema ja peatus temast viimaks sülla kaugusel.
„Aga teie erge leege mind, olge nii lahke!“ ütles ta kniksutades. „Mind saatis jelle Mossei Iljitš. Era karda, itleb ta, mine jelle Jakovi juurde ja itle, kesib ta, et ilma temata pole kuidagi veimalik. Kesknedalal on pulmad… Jaa! Herr Šapovalov annab oma titrekese ihele heale mehele… Ja pulm tuleb rikas, oh- oo!“ lisas juut ja pilutas ühte silma.
„Ma ei saa…“ lausus Jakov raskelt hingates. „Olen haige, vennas.“
Ja ta mängis jällegi, ning pisarad purskusid ta silmist viiulile. Rothschild kuulas tähelepanelikult, seistes küljetsi tema poole, käed risti rinnal. Nõutu hirmuilme ta näol vahetus aegamööda kurva ja kannatavaga, ta pööras silmad pahupidi, nagu tunneks piinavat vaimustust, ning lausus: „Oohh!“ Ja pisarad jooksid aeglaselt ta põskedel ning tilkusid ta rohelisele satterkuuele
Ja pärast lamas Jakov kogu päeva ning tundis tuska. Kui papp õhtul teda pihile võttis ja küsis, kas ta ei mäleta enesel mingit erilist pattu olevat, siis meenutas ta oma nõrkevat mälu pingutades jällegi Marfa õnnetut nägu ja juudi meeleheitlikku karjatust, kui koer teda hammustas, ning ütles vaevu kuuldavalt:
„Viiul andke Rothschildile.“
„Hea küll,“ vastas papp.
Ja nüüd küsivad linnas kõik: kust on Rothschild seesuguse hea viiuli saanud? Kas ostis ta selle või varastas või sai juhuslikult pandiks? Ta on juba ammu flöödi jätnud ja mängib nüüd ainult viiulit. Tema poogna alt voolavad niisama haledad hääled nagu endisel ajal flöödist, aga kui ta püüab korrata seda, mida oli Jakov künnisel istudes mänginud, siis tuleb tal välja midagi nii nukrat ja leinalist, et kuulajad nutavad, ning ta ise pöörab lõpuks silmad pahupidi ja ütleb „Oohh!“ Ja see uus laul on linnas nõnda meeldima hakanud, et kaupmehed ja ametnikud kutsuvad Rothschildi võistu enese poole ning lasevad tal seda kümme korda mängida."
"Linnake oli väike, külastki väiksem, ja seal elasid peaaegu ainult raugad, kes surid nii harva, et otse tuska tekitas. Haiglasse ja vanglasse nõuti aga surnukirste väga vähe. Ühesõnaga, äriasjad läksid halvasti. Kui Jakov Ivanov oleks olnud kirstumeistriks kubermangulinnas, siis oleks tal tõenäoliselt olnud oma maja ja teda oleks kutsutud Jakov Matveitšiks; selles linnaräbalas kutsuti teda aga lihtsalt Jakoviks, kuid uulitsanimeks oli tal millegipärast Pronks. Ja ta elas vaeselt nagu lihtne töömees väikeses vanas onnis, milles oli ainult üks tuba, ja sellesse tuppa pidid mahtuma ta ise, Marfa, ahi, kaheinimesevoodi, surnukirstud, höövelpink ning kõik muu majakraam.
Jakov tegi häid, tugevaid kirste. Talumeestele ja lihtlinlastele tegi ta omaenese mõõdu järgi ega eksinud kordagi, sest temast pikemaid ja tugevamaid inimesi polnud kuskil, isegi mitte türmis, kuigi ta oli juba seitsmekümneaastane. Peenemale rahvale ja naistele tegi ta eri mõõdu järgi ja tarvitas selleks rauast arssinapuud. Lastekirstude tellimisi võttis ta väga vastumeelselt vastu ja tegi need ilma mõõduta, halvakspanuga, ning töö eest tasu saades ütles iga kord:
„Pean tunnistama, et ma ei armasta kribu- krabuga jahtida.“
Kirstumeisterdamise kõrval tõi talle väikest tulu ka viiulimäng. Linnas mängis pulmades harilikult juudi orkester, mida juhatas Moissei Iljitš Šahkes, kes võttis üle poole tulust enesele. Kuna Jakov väga hästi viiulit mängis, eriti vene laule, siis kutsus Šahkes teda vahel oma orkestrisse, viiekümnekopikalise päevapalgaga, arvestamata kingitusi külalistelt. Kui Pronks orkestris istus, siis higistas ja punetas kõigepealt ta nägu; oli kuum, küüslaugu hais tahis hinge kinni panna, viiul vingus, parema kõrva juures norskas kontrabass, vasaku kõrva juures nuttis flööt, mida mängis kõhn punapäine juut, kelle nägu kattis tihe punaste ja siniste soonekeste võrk ja kes kandis tuntud rahamehe Rothschildi nime. See neetud juut oskas isegi kõige lõbusamat lugu haledalt mängida. Ilma mingi nähtava põhjuseta täitis Jakovi hinge ajapikku viha ja põlgus juutide, eriti aga Rothschildi vastu; ta hakkas tüli norima, teda santide sõnadega sõimama ja tahtis talle kord isegi naha pale anda; ja Rothschild solvus ja lausus, vaadates talle otsa metsikul pilgul:
„Kui ma teie annet ei austaks, siis oleksite mul juba ammugi aknast velja lennanud.“
Siis hakkas ta ise nutma. Sellepärast kutsuti Pronksi orkestrisse harva, ainult äärmise häda puhul, kui mõni juutidest puudus.
Jakov polnud kunagi hea meeleolus, sest ta pidi alati suuri kahjusid kandma. Näiteks pühapäevil ja muil pühadel oli patt tööd teha, esmaspäev oli raske päev, ja nii korjus aasta kohta paarsada päeva, millal tuli tahtmatagi istuda, käed süles. Aga milline kahju see oli! Kui keegi linnas pulmi ilma muusikata pidas või Šahkes Jakovit ei kutsunud, siis oli see samuti kahju. Politsei- ülevaataja põdes ja kidus kaks aastat, ning Jakov ootas kannatamatult, millal ta sureb, kui ülevaataja sõitis kubermangulinna ennast arstima ja võttis kätte ning suri seal. Ja ongi sul jälle kahju vähemalt kümme rubla, sest kirst oleks tulnud teha kallis, hõberiidega. Mõtted kahjudest vaevasid Jakovit eriti öösiti; ta pani viiuli enese kõrvale voodisse, ja kui igasugune rämps pähe tükkis, puudutas keeli; viiul tõi pimedas kuuldavale hääli, ja tal hakkas kergem.
Möödunud aasta kuuendal mail jäi Marfa äkki haigeks. Hingas raskelt, jõi palju vett ja taarus jalul, kuid küttis hommikul ometi veel ahju ning käis isegi vett toomas. Õhtu eel heitis aga pikali. Jakov mängis kogu päeva viiulit; kui aga täitsa pimedaks läks, võttis ta raamatu, millesse iga päev märkis oma kahjud, ja hakkas igavuse pärast aastakokkuvõtet tegema. Seda tuli enam kui tuhat rubla. See vapustas teda nõnda, et ta arvelaua põrandale virutas ja seda jalgadega trampis. Siis tõstis ta arvelaua jälle üles ja klõpsutas kaua ning õhkas sügavalt, pingutatult. Ta nägu oli punane ja higist märg. Ta mõtles sellele, et kui selle kadunud tuhande oleks panka pannud, siis oleks kõige vähem nelikümmend rubla aastas protsente korjunud. Tähendab, et see nelikümmend rubla on ka kahju. Ühesõnaga, kuhu aga vaatad, kõikjal on ainult kahju ega midagi muud.
„Jakov!“ kutsus Marfa teda ootamatult. „Ma suren!“
Ta heitis pilgu naisele. Selle nägu oli palavusest roosa, haruldaselt helge ja rõõmus. Pronks, kes oli harjunud ta nägu nägema alati kahvatuna, arana ja õnnetuna, kohmetus nüüd. Paistis sedaviisi, et eit tõepoolest oli suremas ja oli rõõmus, et lahkub viimaks igaveseks sellest onnist, kirstudest, Jakovist… Marfa vahtis lakke ja liigutas huuli ning ta ilme oli õnnelik, nagu oleks ta näinud surma, oma vabastajat, ja temaga sosistanud.
Läks juba valgeks, läbi akna oli näha, kuidas koit süttis. Oma eite vaadates meenus Jakovile millegipärast, et ta vist kogu elu jooksul teda kordagi polnud hellitanud, polnud haletsenud, kordagi polnud taibanud talle rätikut osta või pulmadest midagi suupärast tuua, vaid oli temaga ainult kärkinud, kahjude pärast riielnud, talle rusikatega kallale tormanud; tõsi, ta ei peksnud teda küll kunagi, kuid hirmutas siiski, ja iga kord kivines naine hirmust. Jah, ta oli tal teejoomise ära keelanud, sest ilma selletagi olid kulud suured, ja naine jõi ainult kuuma vett. Ja ta mõistis, miks naisel oli nüüd niisugune imelik, rõõmus nägu, ning tal hakkas jube.
Oodanud hommikuni laenas ta naabrilt hobuse ja viis Marfa haiglasse. Siin oli tõbiseid vähe ja sellepärast ei tulnud kaua oodata, ainult tundi kolm. Tema suureks heameeleks ei võtnud haigeid seekord vastu tohter, kes oli haige, vaid vana velsker Maksim Nikolaitš, kellest kõik linnas rääkisid, et kuigi ta joob ja kakleb, taipab ta rohkem kui tohter ise.
„Tere jumalime,“ ütles Jakov, juhtides eite vastuvõtutuppa. „Vabandage, Maksim Nikolaitš, et teid oma tühiasjadega tülitame. Olge lahked, näe, siin on mu küljeluu haigeks jäänud. Nii- öelda elukaaslane, vabandage väljendust…“
Halle kulme kortsutades ja põskhabet siludes hakkas velsker vanaeite läbi vaatama, see aga kössitas kõhetuna taburetil, nina terav ja suu lahti, profiilis väga sarnane linnuga, kes tahab juua.
„Mnjah… Nii…“ lausu velsker aeglaselt ja õhkas. „Influentsa, aga vahest ka palavik. Nüüd mässab linnas kõhutõbi. Mis teha? Eks ole eit juba elanudki, tänu jumalale… Kui vana ta sul on?“
„Aasta pärast seitsekümmend, Maksim Nikolaitš.“
„Nojah. Eks ole elatudki. Aeg teistele ruumi teha.“
„Muidugi, üsna õigesti suvatsesite tähendada, Maksim Nikolaitš,“ ütles Jakov, viisakuse pärast naerdes, „ja täname väga sügavalt teie lahkuse eest, kuid lubage teile öelda, iga putukas tahab elada.“
„Paljugi mis!“ ütles velsker niisuguse tooniga, nagu oleks temast olenenud, kas eit elab või sureb. „Noh, kulla mees, pane talle pähe külmi kompresse ja anna neid pulbreid kaks tükki päevas. Aga nüüd hüva päeva, bonžuur.“
Jakov nägi ta näost, et lugu on paha ega aita siin enam mingid pulbrid; talle oli nüüd selge, et Marfa sureb üsna varsti, kui mitte täna, siis homme. Ta müksas velskrit kergelt küünarpeaga, pilgutas silma ja ütles tasa:
„Talle võiks kuppu panna, Maksim Nikolaitš.“
„Pole mahti, pole mahti, kulla mees. Võta oma eit ja mine jumala nimel. Hüva päeva.“
„Olge nii lahke,“ palus Jakov. „Suvatsege ise teada, et kui temal, ütleme, kõht valutaks või seal sisikonnas midagi, noh, siis pulbrid ja tilgad, aga nüüd istub ju külmetus ta sees“ Külmetuse korral on esimene asi- verd lasta, Maksim Nikolaitš.“
Kui velsker kutsus juba järgmise haige ette, ja vastuvõtutuppa astus vanaeit poisikesega.
„Mine, mine…“ ütles velsker Jakovile pahaselt. „Ära siin midagi vigurda.“
„Säärasel juhul pange talle vähemalt kaanid! Olen eluotsani tänulik!“
Velsker vihastas ja käratas:
„Mis sa seletad! T- tolvan…“
Jakov vihastas samuti ja läks üleni punaseks, kuid ei öelnud sõnagi, võttis Marfal käe alt kinni ja talutas ta vastuvõtutoast välja. Kui vankrisse istuti, alles siis vaatas Jakov karmilt ka pilkavalt haigla poole ning lausus:
„Oh teid, pukki seatud artiste! Küllap oleksite rikkale kuppu pannud, aga vaesele inimesele on ühest kaanistki kahju. Juudad!“
Koju jõudnud ja onni astunud, seisis Marfa kümmekond minutit, hoides ahjust kinni. Talle paistis, et kui ta kohe pikali heidab, siis hakkab Jakov kahjudest kõnelema ja temaga selle pärast riidlema, et ta lamab ega taha tööd teha. Aga Jakov vahtis tusaselt ja meenutas, et homme on Johannes Ilmutaja, ülehomme Nikolai Imetegija päev, siis aga pühapäev, selle järel esmaspäev- raske päev. Neli päeva ei saa töötada, aga Marfa sureb kindlasti ühel neist päevist; tähendab, kirst tuleb teha täna. Ta otsis oma raudarssina, läks eide juurde ja võttis temast mõõdu. Siis heitis naine pikali, Jakov lõi risti ette ja hakkas kirstu tegema.
Kui töö valmis, pani Pronks prillid ninale ja kirjutas oma taskuraamatusse:
„Kirst Marfa Ivanovale- 2 r. 40. k.“
Ja ohkas. Eit lamas kogu aeg vaikides, silmad kinni. Aga õhtul, kui pimedaks läks, kutsus äkki vanameest.
„Kas sa mäletad, Jakov?“ küsis ta, vaadates teda rõõmsalt. „Kas mäletad, viiskümmend aastat tagasi andis jumal meile heledate juustega lapsukese? Siis istusime ikka jõe ääres ja laulsime laule… paju all.“ Ja kibedalt naeratades lisas ta: „Tütreke suri.“
Jakov pingutas mälu, kuid ei suutnud kuidagi ei last ega paju meenutada.
„See ainult viirastud sulle,“ ütles ta.
Saabus papp, andis jumalaarmu ja toimetas võidmise. Siis hakkas Marfa midagi arusaamatut pomisema ning heitis hommiku eel hinge.
Naabrieided pesid ta, rõivastasid ja panid kirstu. Et salmilauljale mitte ilmaaegu maksta, luges Jakov ise Taaveti lauluraamatut, aga haua eest ei võetud talt midagi, sest kalmistuvaht oli vana vader. Neli meest viisid kirstu matuseaeda, kui mitte raha, vaid lugupidamise pärast. Kirstu taga käisid eided, kerjused, kaks lollikest, vastutulev rahvas tegi vagusalt ristimärke… Ja Jakov oli väga rahul, et kõik läks nii auväärselt, viisakalt ja odavalt ega haavanud kedagi. Jättes Marfaga viimast korda jumalaga, puudutas ta kirstu käega ja mõtles: „Hea töö!“
Aga kui ta kalmistult tagasi tuli, valdas teda suur meeleraskus. Ta polnud nagu terve: hingamine oli kuum ja raske, jalad nõrgad ja vaevas kange janu. Liiatigi kippusid kõiksugused mõtted pähe. Talle meenus jälle, et ta kohu oma elu jooksul Marfat kordagi polnud haletsenud ega hellitanud. Viiskümmend kaks aastat, mis nad üheskoos onnis olid elanud, kestsid kaua- kaua, kuid ometi juhtus nõnda, et ta selle aja jooksul kordagi Marfale ei mõelnud, ei pööranud talle tähelepanu, nagu oleks ta kass või koer olnud. Aga ta küttis ju iga päev ahju, keetis ja küpsetas, kandis vett, lõhkus piud, ta magas temaga ühes sängis; aga kui ta purjuspäi pulmadest tuli, siis riputas naine iga kord ta viiuli aukartusega seinale ja pani ta enese magama, ning seda kõike vaikides, aral, hoolitseval ilmel.
Rothschild tuli Jakovile naeratades ja kummardades vastu.
„Aga teid ma just, papakene, otsin!“ ütles ta. „Moissei Iljitš keskis teid tervitada ja otsekohe ihes tulla.“
Nüüd ei läinud see Jakovile korda. Ta tahtis nutta.
„Jäta rahu!“ ütles ta ja läks edasi.
„Aga kuidas on see veimalik?“ hädaldas Rothschild ta kõrval joostes. „Moissei Iljitš saab pahaseks. Nad kesksid otsekohe!“
Jakovile oli vastumeelne, et juut lõõtsutab, silmi pilgutab ja et tal on nii palju ruskeid tedretähti. Ja oli vastik vaadata tema rohelist, tumedate paikadega saterkuube ja kogu tema habrast, delikaatset kuju.
„Mis sa tükid, küüslauk?“ kisendas Jakov. „Jäta rahu!“
Juut vihastas ja kisendas samuti:
„Olge tasemini, vei muidu lendama mul ile aia!“
„Käi mu silmist!“ möirgas Jakov ja tormas rusikatega ta kallale. „Pole enam elamist nende kärnikute pärast!“
Rothschild kivines hirmust, kükitas maha ja vehkis kätega pea kohal, nagu kaitstes end hoopide eest, hüppas siis üles ja pistis jooksma, niipalju kui jalad võtsid. Jooksu peal ta hüples, lõi käsi kokku, ja oli näha, kuidas ta pikk kõhn selg võbises. Poisikesed rõõmustasid juhtumi üle ja punusid ta järel, karjudes: „Itski! Itski!“ Koerad kihutasid samuti haukudes taga. Keegi pistis kõvasti naerma, vilistas, koerad haukusid kõvemini ja üksmeelsemalt… Siis pures vist koer Rothschildi, sest kostis meeleheitlik valukarjatus.
Jakov jalutas karjamaal, läks siis mööda linna äärt, kuhu jalad kandsid, ja poisikesed karjusid: „Pronks läheb! Pronks läheb!“ Ja juba ta oligi jõe ääres. Siin lendlesid piiksudes nepid, prääksusid pardid. Päike praadis palavalt, ja veest tõusis selline välge, et valus oli vaadata. Jakov läks mööda kaldaäärset jalgrada ja nägi, kuidas supelmajast väljus paks punapõskne daam, ning mõtles temast: „Tskae koletist!“ Supelmaja lähedal püüdsid poisikesed lihaga vähke; teda silmates pistsid nad tigedalt kisama: „Pronks! Pronks!“ Ning siis on vana lai tohutu õõnega paju, ja selle otsas varesepesad… Ning äkki kerkis Jakovi mällu nagu elavalt heledate juustega lapsukene ja paju, millest Marfa oli kõnelnud. Jah, seesama paju see ongi – roheline, vaikne, nukker… Kui vanaks ta vaesekene on jäänud!
Ta istus paju alla ja hakkas meenutama. Teisel pool kaldal, kus nüüd on luht, seisis siis kõrge kasesalu, aga seal paljal künkal, mis paistab taevarannal, sinas siis põlisvana männimets. Jõge mööda käisid lodjad. Kuid nüüd on kõik tasane ja sile, ning ülejõe seisab ainult üks noor ja sale kasekene nagu tütarlaps, ning jõel on ainult pardid ja haned ega ole seda moodigi, nagu oleksid siin kunagi lodjad liikunud. Näib, nagu oleks endisega võrreldes isegi hanesid vähemaks jäänud. Jakov sulges silmad ja ta mõttekujutuses lendasid üksteisega vastamisi tohutud valgete hanede parved.
Ta imestas, et kuidas see on juhtunud, et ta oma elu viimase neljakümne- viiekümne aasta jooksul pole kordagi jõe ääres olnud, või kui vahest ongi, siis temale tähelepanu pole pööranud? Sest on ju korralik, mitte tühipaljus; siin oleks võinud kalu püüda, kalad aga kaupmeestele, ametnikele ja vaksali puhvetipidajatele müüa ühest mõisast teiseni sõuda ja viiulit mängida, ning igast seisusest rahvas oleks raha maksnud; samuti oleks võinud katsuda lotje vedada- see oleks parem olnud kui kirstudetegemine; lõpuks oleks võinud hanesid kasvatada, neid tappa ja talvel Moskvasse saata; küllap oleks aastas ainult udusulgi kümnekonna rubla eest korjunud. Kuid ta laskis ninast mööda, jättis kõik selle tegemata. Millised kahjud! Ah, millised kahjud! Aga kui kõike oleks korraga teinud- kalu püüdnud ja viiulit mänginud ja lotje vedanud ja hanesid tapnud, - millise kapitali oleks siis kogunud! Kuid midagi niisugust polnud juhtunud isegi unes, elu oli möödunud kasuta, ilma igasuguse mõnuta, kadunud tühja, ei maksnud näputäit nuusktubakatki; ees polnud enam midagi oodata, aga vaatad taha- sealgi mitte midagi peale kahjude, ja veel nii kohutavate, et otse külmajudinad ihule tulevad. Ja miks ei või inimene nii elada, et poleks neid kaotusi ning kahjusid? Küsime, miks raiuti maha see kasesalu ja männimets? Miks karjamaa tühjalt puhkab? Miks inimesed ei tee kunagi just seda, mis vaja? Miks Jakov kohu oma elu riidles, urises, rusikatega ründas, oma naisele liiga tegi, ja tekib küsimus, mispärast ta äsjagi juuti hirmutas ning solvas? Miks inimesed üldse üksteisel elamist takistavad? Sest sellest tulevad ju hirmsad kahjud! Kui kohutavad kahjud! Kui poleks vihkamist ja kurjust, oleks inimestel üksteisest tohutut kasu.
Õhtul ja öösel viirastusid talle aina lapsukene, paju, kalad, tapetud haned ja Marfa, profiilis nagu lind, kes tahab juua, ja Rothschildi kahvatu, hale nägu ja mingid lõustad lähenesid igalt poolt ning pomisesid kahjudest. Ta pööras end ühelt küljelt teisele ja tõusis korda viis voodist, et viiulit mängida.
Hommikul ajas ta enese hädavaevalt jalule ja läks haiglasse. Seesama Maksim Nikolaitš käskis tal külma kompressi pähe panna, andis pulbreid, ning tema näoilmest ja toonist mõistis Jakov, et asi on halb ja et enam mingi pulber ei aita. Pärast koju minnes mõtles ta, et surmast on ainult kasu: pole vaja enam süüa ja juua, maksta maksusid ega solvata inimesi; ja kuna inimene lamab hauas sadu ja tuhandeid aastaid, siis toob see kokku rehkendades tohutult kasu. Inimese elu toob kahju, surm aga kasu. See arvestus on muidugi õige, kuid on siiski kurb ja kibe: miks valitseb maailmas säärane veider kord, et elu, mis antakse inimesele üheksainsaks korraks, möödub ilma kasuta?
Tal polnud kahju surra, kui niipea kui ta kodus viiulit nägi, tõmbus ta süda kokku ja tal hakkas hale. Viiulit ei saa enesega hauda kaasa võtta, ja nüüd jääb ta orvuks ja temaga juhtub samuti, nagu juhtus kasesalu ning männimetsaga. Kõik on ses maailmas otsa saanud ja saab ka edaspidi! Jakov väljus onnist, istus künnisele ja surus viiuli vastu rinda. Mõeldes oma otsasaanud kahjurohkele elule, hakkas ta mängima, ise teadmata, mida, kui tuli välja haledalt ja liigutavalt, ning pisarad jooksid ta põski mööda. Ja mida enam ta mõtles, seda haledamalt laulis viiul.
Värava taba kriuksus korra ja teise ning väravasse ilmus Rothschild. Läbi poole õue tuli ta julgesti, kuid Jakovit nähes peatus ta äkki, tõmbus kössi ja hakkas vist hirmu pärast kätega märku andma, nagu oleks tahtnud sõrmedel näidata, mis kell on.
„Tule siia, pole midagi,“ ütles Jakov sõbralikult ja viipas ta enesele lähemale. „Tule!“
Umbusklikult ja hirmuga vaadates hakkas Rothschild lähenema ja peatus temast viimaks sülla kaugusel.
„Aga teie erge leege mind, olge nii lahke!“ ütles ta kniksutades. „Mind saatis jelle Mossei Iljitš. Era karda, itleb ta, mine jelle Jakovi juurde ja itle, kesib ta, et ilma temata pole kuidagi veimalik. Kesknedalal on pulmad… Jaa! Herr Šapovalov annab oma titrekese ihele heale mehele… Ja pulm tuleb rikas, oh- oo!“ lisas juut ja pilutas ühte silma.
„Ma ei saa…“ lausus Jakov raskelt hingates. „Olen haige, vennas.“
Ja ta mängis jällegi, ning pisarad purskusid ta silmist viiulile. Rothschild kuulas tähelepanelikult, seistes küljetsi tema poole, käed risti rinnal. Nõutu hirmuilme ta näol vahetus aegamööda kurva ja kannatavaga, ta pööras silmad pahupidi, nagu tunneks piinavat vaimustust, ning lausus: „Oohh!“ Ja pisarad jooksid aeglaselt ta põskedel ning tilkusid ta rohelisele satterkuuele
Ja pärast lamas Jakov kogu päeva ning tundis tuska. Kui papp õhtul teda pihile võttis ja küsis, kas ta ei mäleta enesel mingit erilist pattu olevat, siis meenutas ta oma nõrkevat mälu pingutades jällegi Marfa õnnetut nägu ja juudi meeleheitlikku karjatust, kui koer teda hammustas, ning ütles vaevu kuuldavalt:
„Viiul andke Rothschildile.“
„Hea küll,“ vastas papp.
Ja nüüd küsivad linnas kõik: kust on Rothschild seesuguse hea viiuli saanud? Kas ostis ta selle või varastas või sai juhuslikult pandiks? Ta on juba ammu flöödi jätnud ja mängib nüüd ainult viiulit. Tema poogna alt voolavad niisama haledad hääled nagu endisel ajal flöödist, aga kui ta püüab korrata seda, mida oli Jakov künnisel istudes mänginud, siis tuleb tal välja midagi nii nukrat ja leinalist, et kuulajad nutavad, ning ta ise pöörab lõpuks silmad pahupidi ja ütleb „Oohh!“ Ja see uus laul on linnas nõnda meeldima hakanud, et kaupmehed ja ametnikud kutsuvad Rothschildi võistu enese poole ning lasevad tal seda kümme korda mängida."
Wednesday, February 2, 2011
Kui ma ta südames siia toon...
Sooh... Natuke on möödas jälle. Kergelt jube päev oli täna. Kool oli suht ok. Peale seda munesin oma kaks tundi Ülikooli aulas niisama. Oli kooride ülevaatus. Pidin minema. Laulsin ühisproovid ära, kõik oli hästi. Siis valiti kooride etteastumise järjekorrad ära. Läksin, küsisin Keerbergilt, kas ma lavale saan. Ei saanud... Ohjumal.. Milleks muuks ma seal käin kui mitte selleks, et laulda ja esineda.? Väsinud olen.. tohutult. Pea valutab... Süüa sain ka alles kell kaheksa õhtul viimaks (enne olin söönud 12 ajal). Mõnna... Nüüd kodus olin isegi päris produktiivne... Tegin religiooni arutluse ära (korraks loen homme üle veel kui nii väsinud ei ole), täitsin oma kohust kirjanduse tunni ees, tegin koolitööd ära. Vot Schneideriga ei jõudnud veel tegelda ja homsed asjad peaks ka kokku panema. Homme on viimaks keka ka (mis meenutab: saunalina võta kaasa!).. Saab liigutada end. Tahaks midagi head mängida seal... Teist osa ma tean, mis ma pean tegema: kolmik, topispall ja klotsijooks. Kätekõverdusi peaks ka uueks perioodiks juba harjutama hakkama.
Varsti peab Hollandisse ka minema... Ohjah.. Teisipäeval saab 1 hummi praksiga mäele..
Ja ma tean, tohutult mõttekas postitus. Ainult jahun siin, mis tehtud ja mis veel vaja teha, aga andestage mulle. Ma olen juba poolunes... Lähekski tegelt magama ära...
Ma lõpetan jah (aind magamamineku peale ärge te siiski minu puhul nii väga panustage).
Varsti peab Hollandisse ka minema... Ohjah.. Teisipäeval saab 1 hummi praksiga mäele..
Ja ma tean, tohutult mõttekas postitus. Ainult jahun siin, mis tehtud ja mis veel vaja teha, aga andestage mulle. Ma olen juba poolunes... Lähekski tegelt magama ära...
Ma lõpetan jah (aind magamamineku peale ärge te siiski minu puhul nii väga panustage).
Subscribe to:
Posts (Atom)