Keep me in your memory

Vahepeal lihtsalt tahaks hüüda kõva häälega, kuidas ma kõik armastan! :) Ma tunnen end hetkel suurepäraselt. Mul on mõnus nostalgia peal... Ma pole nii ammu rääkinud oma sõbrannaga Itaaliast nii pikalt..
I don't know if you read this (but I know that sometimes you do):
Mikki, ti voglio tanto tanto bene! :)
Kõik tundub olevat korras. See on hea tunne. :) Muidugi ma ei hakka teesklema, et päris kõik on korras, sest mõni asi ei saa lihtsalt nii järsku laabuda, aga tõesti, ma olen hetkel rõõmus. Mul on ümber väga palju häid inimesi, kellega mul on alati lõbus. :) Jah, tervis võiks tiba parem olla, aga elame üle :D.

Igatahes, ma tahtsingi öelda pmst ainult seda, et ma olen super tänulik kõigile neile, kes mulle alati toeks on olnud. Aitäh teile! :)

Everything burns

"Watching it all fade away"

Ma olen ilmselgelt väsinud. Mul on peas igasugu kahjulikke mõtteid... Ma mõtlen, et... Alles suri mul keegi lähedane (ma tean, ma toon seda kogu aeg jälle mingiks vabanduseks ja põhjenduseks, aga no tõesti, ma ei ole sellest üle saanud), ma tunnen et on vale naerda ja isegi naeratada, samas ma tean, et ta ei ootaks mult seda, et ma ühe koha peale passima jääks... Ma olen sassis... Ma tean, ma pean kasvõi juba tema pärast edasi minema, teiste oma pereliikmete pärast...Aga ntks hetkel ma tunnen ennast selleks liiga nõrgana. Ma tahaks kerida end nurka ja lihtsalt olla seal. Ma käisin dušši all... Mõtlesin kogu aeg, kas nutta või ei.. Lihtsalt oleks tahtnud end sinna ära uputada.. Lihtsalt... Ära kaduda, ära minna.. Ma ei oska...
Mul on tekkinud igasugused huvitavad hirmud. Mu isapoolsed vanavanamed on ka juba vägagi eakad, vanaema ka haige... Mis saab siis, kui ka nemad... Mis siis, kui mu ema või isa või õdede või vendadega midagi juthub? Ma ei taha nii mõelda, aga see on paratamatu. Ma kardan surma... Mitte seda, et ma kardaks oma surma, aga seda, kui keegi, keda ma armast, sureb. See valu on meeletu. Ma kardan seda, ma ei taha seda! Ma ei taha seda tunda.
Tõesti, sa ei märka inimese olulisust täielikult enne, kui sa oled tast ilma jäänud. Alles siis, kui ma sain teada, et vanaemal on vähk, sain ma aru, kui kuradi OLULINE ta mulle oli. Kui väga ma teda armastasin. Ma oleks võinud olla talle palju parem lapselaps, kui ma ainult oleks seda enne taibanud, kui ma oleks sellest aru saanud algusest peale.
Mul on temast kahju, et ta pidi surma just sellesse haigusesse. Poleks tal seda olnud, oleks ta elanud, oi ta oleks elanud. Kümme aastat raud kindlalt. Ta oli.... Sellist naist nagu tema, andis otsida. Veel kõrges vanuses pidas ta loomi, kõndis ligi  20 kmi nädalas korra poodi.. Ta oli super sooja südamega. Lahke, ei tahtnud kunagi, et keegi tema pärast muretsema peaks, alati sai mures tema poole minna, ta aitas, kui ta vähegi suutis... Ta oli super vanaema.. Oleks ma seda ainult varem mõistnud...Ma tunnen temast meeletult puudust. Mis siis, et ma teda viimastel aastatel tihti ei näinud.. Aga ta oli olemas! Seal väikses kollases majas, kudus sokki ja ootas meid kõiki külla... Ma ei kujuta enam jõule ja lihavõtteid ette... Kuidas me... Kuidas ei ole meil enam seda vanaema, kelle juurde minna... Keda kallistada ja kes...
Ma ei suuda hetkel enam rohkem....

1 kuu

Täna sai vanaema surmast täpselt kuu. Mul on endiselt veider mõelda, et teda ei ole, aga selle mõttega leppimine võtab mul veel oluliselt kauem aega. Ma ise mõtlen, et ma saan sellega päris hästi hakkama, samas alati, kui ma inglise keele tundi minnes koolipsüholoogi kabineti uksest mööda lähen, mõtlen ma võimalusele, et läheks hoopis sealt uksest sisse. Pole seda veel siiani teinud.. Eks näis.

Sain eile kirja tudengilt, keda ma varjutan. Viimaks! Ma ootasin seda kirja liiga kaua! Mis eriala õppivat tudengit ma varjutan? Arstiteaduskonda ilmselgelt ja tõenäoliselt pediaatrilist kirurgi. Miks mina tahan pediaatriat õppima minna? Sest mul on kodus raske puudega laps, olgu, vend ja ma armastan teda üle kõige. Ma tahan tema eest hoolitseda, ma tahan tagada talle heaolu nii palju, kui ma vähegi olen võimeline seda pakkuma. Aga ma tunnen, et mul on veel seda armastust, et hoolida ka võõrastest lastest, et neid aidata. Ja meditsiin on mulle juba ammusest ajast meeldinud. Alguses tahtsin ema jälgedes ämmaemandaks minna, ema ütles, et ärgu ma parem seda tehku. Siis mõtlesin laboriarsti. Kah mõeldav variant.. Vahepeal need mõtted meditsiini õppima minna kaudusid, ja sellest aastast alates on nad jälle tagasi ja vaata et tugevamalt kui nad üldse olnud on. Mulle meeldib teisi aidata ja mulle meeldib alati inimestest hästi mõelda (kui nad ei ole mind suutnud vastupidises veenda).

Väga ilus jutt... Eks näis. Jällegi. Maailm ongi täis ebakindlust ja enamus sellest on lihtsalt üks suur mindf*ck (vabandan vulgaarsuse pärast).

Vahepeal on palju juhtunud, ma olen kasvanud jällegi ja ma olen teinud otsuseid. Kui head tulemused on.. Eks näis (kergelt juba koomiline).

Vanaemale (tean, jube kvaliteet)