Open up the sun and burn my eyes

Olen maal. The best place to be.
Avastasin täna taaskord, kui väga mulle meeldib siin olla ja et see on vist ainuke koht, kus ma end koduselt tunnen... Noselge ju, see on mu KODU.

Ma tõsiselt tahan siia kirjutada, aga ma ei suuda. Ma tahaks osata panna oma praegust olukorda sõnadesse. Ma võin naerda, lollitada, aga kuskil sees ma tunnen nagu mingit tühjust... Peale igat naerukorda tuleb see jälle tagasi ja annab endast tugevamalt tunda. Samas ma tean, et ma olen õnnelik.
Ma olen õnnelik juba kasvõi selle pärast, et Henry jooksis mulle vastu, kui ma koju jõudsin, kasvõi selle, et täna oli soe ilm ja päike paistis. Ma olen tõesti õnnelik. Ma väärtustan igat väikest hetke maailmas, seda enam, et ma tegelikult täna hommikul napilt pääsesin (ask me if you wanna know).Huvitav situatsioon oli...
Igatahes, jah, ma olen õnnelik. Ometi on kuskil nagu mingi auk, mis imeb kõike seda endasse. Võib- olla on see isegi hea, sest nii ei täitu ma kunagi vaid iga pisiasi suudab mind uuesti rõõmustada, aga siiski.. Kohati imeb ta natuke liiga kõvasti ja annab endast liialt tugevalt märku.
Ainus, mida ma oskan süüdistada on see minu "salajane" mure ja vaev, mis minu energiavarusid kurnab, sest ma pidevalt mõtlen selle peale..

Sain täna Sigridilt uue sõrmuse. SUPERILUS! Aitäh, Sigrid! Mul on hullult hea meel, et sa ikkagi said selle mulle teha :).

Aga mis siis ikka.. Ma hakkan end Krossi "Keisri hullust" siis läbi närima.
S-

I won't be okay and I won't pretend I am

Ärge pealkirja sõnasõnaliselt võtke. See on lihtsalt ühest laulust ja iseloomustab mind võib- olla mõne aja pärast. Loodan, et väga kauge aja pärast.

Igatahes, käisime eile oma ja e klassiga Viljandis. Ma armastan sõitmist... Teatud juhtudel. Mitte liinibussis, kus on mu ümber hunnik võõraid inimesi, kes sulle kuklasse hingavad. Mulle meeldib sõita siis, kui ma olen kas üksi või siis seltskonnaga keda ma usaldan. Mulle ei meeldi kohale jõudmine. Ma tahan iga kord, et sõit kestaks kaua... Väga kaua. Viljandisse sõiduga oli samamoodi. Ja tagasisõiduga. Ma lihtsalt ei tahtnud kohale jõuda... Ma oleks tahtnud sõitma jäädagi.

Ja siis teater. Etendus oli hea. Lausa väga hea. Mulle meeldis, kuigi ma alguses olin võib- olla isegi natuke negatiivselt meelestatud. Aga see oli hea. Minu jaoks oli kõrghetk see, kui Mozart oma laual hinge vaakus ja taustal mängis tema reekviem. Mul jäi hing kinni. Ma JUMALDAN Mozarti reekviemi.

Mul oli alguses üks mõte veel, mida ma edasi tahtsin anda, aga nüüd on see juba meelest läinud. No mis siis ikka.

Ma tahaksin kirjutada siia midagi suuremat, midagi tähenduslikumat, aga ma ei oska hetkel. Mul on sobiv tuju olemas, 150 mõtet ka, aga ma ei oska neid praegu lahti kirjutada. Andke andeks...

'Cause I'm looking at you through the glass

"Don't know how much time has passed
All I know is that it feels like forever"
 -Stone Sour

Nonii... Tänu mõnedele väga headele inimestele on mu meeleolu oluliselt paranenud. :) Suured tänud teile kahele! Te ei kujuta ettegi kui tänulik ma tegelikult olen. Ma olin juba vägagi alla andmas, aga mul oli ühe õlg, kus nutta ja teise seltskond minu mõtteid eemale peletada. SUUR- SUUR AITÄH!

Täna oli super ilus päev. Kogu aja tiirutasid sünged sinised pilved ümber maja. Kujutage ette: päike paistab ja suure tumesinise taeva tasutal on kollaseks minevad puud. Ma oleks teinud pildi, sest sõnutsi ma seda edasi anda ei suuda, aga ma kahtlen, kas mu kaamera oleks nii hea HDR'iga pildi teinud, et see oleks ka reaalselt samamoodi pildile jäänud :D. Igatahes, see oli superilus!

Ning praegu on mul kuidagi nostalgiline hetk. Isa tegi ahju tule alla ja kogu tuba on kerget vingu- ja märja telliskivi lõhna täis. :D Vb mitte just kõige meeldivam kooslus jah, aga tekitab vägagi nostalgilise tunde. Kõik need talved siin... Õues -30, toas +30 :D. Mõnes mõttes ma ootan talve, mõnes mõttes mitte...

Aeg on liiga suhteline mõiste, see läheb liiga kiiresti käest.. Ma ei taha seda. Ma tahaks teatud momente kinni hoida ja kogu aeg uuesti ja uuesti läbi mängida. Aga see on midagi, mida kahjuks ei saa. Kuidagi veidral kombel olen ma hakanud hindama neid väikseid momente elus, mis loevad. Igas päevas on midagi, mis meid muudab, mis on väärt meenutamist. See võib olla kasvõi juhtum, mis kestab ainult sekundi murdosa, aga see omab suurt tähtsust. Ja tegelikult nii ongi õige. Elust ei tohiks tegelikult niisama läbi tormata, ometi paljud teevad seda. Peab jätma meelde neid hetki, mis tunduvad head ja elu on kuidagi väärtuslikum. Mina näiteks ei vahetaks praegu midagi ära.. Okei, vb ühe asja, aga samas ma usun, et see õpetab mulle nii mõndagi. Valus õppetund küll, but that's life.

Igatahes... Hetkel on mul hea.. Lösutan elutoas diivanil ja mõtlen oma precious moments'ite peale... Ning teate mis, mulle isegi meeldib nii. :)

Elades taaskord kõike enda sisse

Sest vahepeal lihtsalt tahad, et keegi küsiks, mis viga... Aga ei ole kedagi küsimas.

Ma ka ei jõua olla lõputult rõõmsameelne. Ma olen seda juba pikalt teinud, nüüd tahaks olla ka masenduses ja vb olengi mingi tujukas... ma ei leia sobivat sõna siia. Ja vahepeal tahad, et keegi küsiks, kuidas tegelikult läheb.

Who the hell am I to judge?

Ma hakkasin ükspäev (olgu, tegelikult täna) mõtlema vabameelsuse ja tolerantsuse peale. Kui paljudel meist on tegelikult suva, kas meie naaber on mustanahaline võib elab seal näiteks gei-paar? Kui paljud tunnevad, et see ei muuda tegelikult midagi? Võrldemisi vähesed ma arvan. Kas see tähendab, et me ei ole tolerantsed ja ei suuda kannatada rahvavähemusi?

Võib- olla olen mina jällegi liialt vabameelne. Muidugi on veider mõelda samasooliste armastuse peale, kõige hullem just meeste puhul, sest nemad peaksid olema maskuliinsed ja tugevad (gei olemine seda muidugi ei välista ja minu pärast las nad olla, kuni ma mõnda avalikult amelemas näen, sest see on küll rõve ja isegi heterode puhul), aga ma hakkan järjest enam mõtlema, et võib- olla ei olegi see niivõrd ebanormaalne.
Võib- olla on just omasooliste armastus palju ehedam kui seda on heterode oma. Võtame näiteks Grey anatoomiast Torrese ja Robbinsi. Minule isiklikult tundub, et nende kahe armastus on selles sarjas võrreldes teistega palju tõelisem, nende probleemid olulisemad ja mingil veidral põhjusel elan ma nende loole palju rohkem kaasa kui näiteks Meredith'i ja Derek'i omale. Ning ka päriselus. Ma muidugi ei tea ühtegi gei- paari, aga olge nüüd, armastus on ju armastus.

Ja tõesti, kes kurat olen mina seda hukka mõistmaks?

Erinevate rahvustega on asi õnneks natuke lihtsam.Ometi lugesin ma just vahest tund aega tagasi lehest, et Eesti on arenenud majandusega maadest kõige enam võõravaenulik. Mina ei näe põhjust vihata kedagi, tema rassi pärast, kui ta on samasugune inimene nagu mina: teeb tööd ja näeb vaeva ning ei vingu, kui halb elu Eestis on (olgu, ma siiski vahepeal vingun, aga ma ei tee seda niivõrd avalikult nagu näiteks kuskil mässul kaasa laamendades).

Ja selle jutuga ei tahtnud ma sugugi jätta muljet, nagu ma oleks omasoohuviline. Ei. Ma lihtsalt mõistan neid ja arvan, et keegi meist ei peaks võtma endale õigust otsustama, kas üht sorti armastus on õigem kui teine.

Why so serious?

Lihtsalt mõtlesin mainida, et uus jutu idee mu peas võtab enam ja enam kuju. Sellel on olemas isegi juba žanr :D. Idee on reaalne. Mitu mõtet... Loodan, et kunagi saan seda ka reaalselt alustada :).

Aga kui välja jätta mõned haigestumised ja mõned mõtted, siis siiani on mul kõik hästi. Isegi kooliga suudan leppida, sest seal on nüüd oluliselt lõbusam tänu meie uuele klassiõele :D.
Ja need mõtted... Need ma hoiaks hetkel veel enese teada :D.

Ja nii pikk ning mõttekas see postitus ongi.
Tsauka!

I am your safeguard!

Mõtlesin, et oleks vist tagumine aeg siia ära eksida :D.
Hmmm... Aga tegelt, mis mul ikka kirjutada on? Midagi väga. Sain just Tõe ja õiguse neljanda osa läbi.. Põhimõtte poolest :D . Tegin kiirlugemist ja mul oli paar kokkuvõtet. Tasuvad end ära, ma usun.

Mul on mõni päev nostalgiline sügis. Eriti maal. Mõnus on ärgata hommikuti (ehk siis eelkõige pühapäeval) vara ja näha päikest läbi udu tõusmas. Siis lähed sa õue ja astud kastemärjale murule, hingad sisse karget hommikut ja vaatad, kuidas puud päev- päevalt aina kollasemaks muutuvad. Ometi ma ei mõista, miks tundub see nostalgiline mitte lihtsalt ntks... Romantiline? :D Sest nii palju on muutunud, iga päevaga muutub niivõrd palju.
See on juba kergelt nagu Herakleitose väited, et miski ei ole enam sama, mis ta oli mingi hetk tagasi.
"Pole võimalik astuda kaks korda samasse jõkke."  Mulle see väide täitsa meeldib. Ma olen enda elu pealt näinud, kuidas midagi muutub iga tund, isegi minut. Kui vaadata seda, kui grandioosselt ma olen muutunud paari aastaga. Kui õp. Jürgenstein küsis minu käest, kuidas ma sellesse väitesse suhtun, siis ilmselgelt ma ei tahtnud päris seda õiget öelda. Ma ütlesin lihtsalt, et mina ei kujutaks ette seda, et me tegelikult passime kõik paigal ja meid juhib maatriks. Aga noh.. See selleks.

Igatahes... kool on siiani möödunud võrdlemisi edukalt. Ma saan veel praegu isegi füüsikast aru.. Enam- vähem :D. Lugemist on palju.. Ja see, et kunst on ka praegu kirjandusega samal ajal, ei ole väga meelitav, aga noh.. Tuleb üle elada.

Kooris hakkasime jälle Hemminkiga mõtlema, kui kahju on tegelikult lõpetada. Siis ei pruugi enam trehvata kui korra 5 aasta takka ja siis ei jõua ära imestada, kui palju keegi muutunud on. Hemmi tegi isegi täitsa tõepäraselt asja järgi: "Isssssand, Sandra? Oled see tõesti sina?!" :) Samas on nii hea teada, et siit olen ma saanud oma elu sõbrad ja kui mul on kunagi mure, saan ma nende poole pöörduda ning osade inimestega hoian ma kohe kindlasti kontakti.

Ja rääkides "Tõest ja õigusest", ma tahtsin enne tuliselt Karinile lausa peksa anda, sest normaalne täiskasvanu ei käitu nii, et kõigepealt sõimab oma meest, siis petab, siis langeb kaela ja palub andestust ning hetke pärast sõimab ta teda uuesti idioodiks, sest mees julgeb välja tuua tema vead. Mida rohkem ma lugesin, seda enam ma aru sain, et see oli kõigest soov anda Indrekule märku, et mees peaks temale rohkem tähelepanu pöörama, samas ta valis selleks võrdlemisi vale viisi, sest see näitas Indrekule hoopis seda, et Karin ei armasta teda enam ning tahab, et teda jäetaks rahule. Ometi tekitas Karini surm raamatu lõpus minus mingi veidra tunde, millest ma ise praegu päris täpselt aru ei saa. :D Kõlab hästi...

Igatahes, ma kaon magama.
Tsau!
S-

Show me how it feels to be alive

Thought I'd write. Enne, kui kõik sündmused meelest lähevad :D.
Rabelen ja võitlen haigusega. Ega väga midagi rohkem sellest ei olegi... Ja muffineid tegin eile, kokku 36.

Kvaliteet omab jälle jah.. Telefon ju.

Homme kooli ei lähe. Vaatab, äkki saan natuke tervemaks. Päevaga vaevalt, aga noh... Vast enesetunne läheb paremaks. 

Mõtlesin hooga, et täna on hea kirjutada, jutt kindlasti jookseb, tüng! Ei jookse, ma ei oska midagi kirjutada.

Aga noh... Mis siis ikka.

Nohu on killer, ma ei saa hingata normaalselt.... 

Tauniku ja töllaka seiklused. :D Ohjah... Priceless momente ikkagi on. 

Mul oli mega hea neiu K käest kuulda, et minu suvised ärkvel oldud ööd ei olnud asjata ning minu ponnistustest sai tegelikult ka asja: minu odav ja õhuke brošüürike olevat olnud huvitav ja hea lugeda. Kes ka tahab, andku teada. Kuidagi ma ikka seda teieni toimetada saan. :)

It always put me on the edge to think of all the spoiled lives

Esimese septemrbi õhtu kell 21.49. Jõudsin mõni aeg tagasi Leelo poolt koju. Mõtlesin, et äkki on Krissu selle aja peale ilmunud... Ei ole. Mul tegelt pea valutab ja siis ma ei viitsiks teda kuulata ka... See oli heas mõttes. Krissu on tore :). Oleks olnud veider elada see aasta temast lahus.
Anyways... Homme täispikk koolipäev (ehk kuus tundi). Esimene matemaatika.. Ma ei suuda veel mingit hullu ajutegevust oma peas tekitada. Siis filosoofia, ka filoda ma ei viitsi... Ja siis inka. See on suva.

See aasta on palju teisiti. Ma ei oskagi seletada, ma ei viitsigi. Ma olen juba väsinud.

Igatahes mainin, et see on mu 100 postitus siin blogis. Juhhuuuu....! Pidu.