Kui endal sõnad otsa saavad...

Lõpp Ma ootasin Sind sellel külmal päeval. Ma tean, et Sa ei teadnud. Nüüd siis tea: Ma ootasin Sind sellel külmal päeval. Ei, vabandama tõesti Sa ei pea. Kõik otsustati väljaspool meid endid. Ma ootasin, sest mina tahtsin nii. Kõik otsustati väljaspool meid endid. Ma teadsin, Sa ei tule nagunii. Ei, ära ütle, et Sa oleks tulnud, kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid. Ei, ära ütle, et Sa oleks tulnud. Ma vihkan valesid. Ka ilusaid. Doris Kareva

Üleminek talveajale

Öeldakse, et iga inimese saatus on tema enda kätes. Kas on? Meil on valikud, kuid kas see ei või olla lihtsalt pettekujutelm. Mul justkui on valik, mul justkui on võimalus ise midagi muuta, ise midagi ära teha, kuid lõpuks läheb asi ikka nii nagu ta minema peab. Mul ei ole kontrolli oma tuleviku üle. Iga kord kui ma arvan, et mul on selge, kuidas miski minema hakkab, juhtub midagi ja ükskõik kui väga ma tahan oma asja juurde jääda, suudab elu teha ikkagi omad "korrektuurid". Elu paneb mulle piduri peale. Ma hakkan korraks juba arvama, et ma olen õnnelik ja siis tuuakse mind kogu täiega maa peale tagasi. Ma arvan, et mul läheb midagi hästi ja siis saab see läbi. Milleks üldse üritada, kui iga mu üritus lõpuks ikkagi luhta läheb? Las siis elu läheb nii nagu ta ise tahab minna. Milleks pean ma ohjad haarama? Milleks pean mina oma elu üle valitsema kui mul niikuinii puudub kontroll?

Sometimes it's hard to let go

As I stand in the rain of this cold day

Tears are the words when I cannot confess the pain

Time will heal 

But I don't want to feel

Never has this song been more accurate.....

Aga tegelikult tulin koju käima. Mul on jälle vaba kuni kolmapäevani. Saab rahus kodus olla ja filme/seriaale vaadata, kui hästi läheb, siis puhata ja kui veel paremini läheb, siis mitte liiga palju mõelda...

I'd like to shut myself down... For a while.

Cry in the rain

Release the pain

Simple life

Ma oleksin pidanud aimama, et kui ma selle tee valin, siis ei ole mul kellegi peale loota ega toetuda... Ükskõik kui mõistvad, armsad ja hoolivad inimesed võivad olla, ei saa nad ikkagi selle sügavusest aru. See tee on üksi käimiseks. Jah, ma ei oska seda veel... Tuleb õppida nägema, kuulma ja õigel hetkel suud kinni pidama... Anna andeks... Õppetund kirjas...

Nautige suve viimaseid hetki...

Deliirium

Kell on 7.10, ma jõudsin umbes tund aega tagasi töölt koju ja magama minna pole mõtet, sest kohe lähen autismiühinguga Vembu-Tembumaale. Omamoodi traditsioon. Pean tunnistama, läheb vist raskeks... Päris suur uni on ja kell ka ei liigu, et saaks bussi tukkuma minna. Päev pidi kuum ka tulema.. Tagasituleku ajaks ma vist enam ei ela... Niikuinii oled peale seda käiku alati mega väsinud, nüüd on suht topelt.. ei... kolm korda rohkem väsimust.

Kes veel ei tea, siis töötan ööklubis Maasikas ja teen täpselt seda, mida vaja. Siiani meeldib, tänan küsimast. Okei, täna jõudis kätte ka see hetk, kui ma vihaseks sain.. Üks ülipurjus naine, kes konkreetselt kakerdas oma tikk-kontsadel ringi ega püsinud püsti, valas kogu oma rummikoksi mulle jalgade peale. Kleepusin kogu ülejäänud õhtu. Talle naeratasin, aga ise kujutasin ette, kuidas ma talle paremhaagi panen.
Kõige jõledam pilt ongi see, kui on sellises vanuses naine, kellel peaks nagu mõistus kodus olema, nii purjus, et ta ei saa mitte millestki enam aru ega püsi püsti.
Täna nägin veel, kuidas üks naine ühele mehele kallale läks, sest mees olevat naisel tantsimist seganud... mine võta kinni... :D Aga ei, kollektiiv on lahe, juhtkond on mega chill, olen rahul siiani :)

Kui nüüd oleks kell juba 8 ja saaks silma looja lasta. Väike uinak kuluks ära küll...