Under the ash and the lies

Jaa... Ei päris lahe. Vaheajale tulime, õpetajad ütlesid, et puhake hästi. Puhkaks kui saaks. Ma ei tea... Viimased ööd olen kogu aeg teatud vahedega üles ärganud. Nagu mingi unetu juba. Ema annab täna unerohtu mulle. Eks näis mitu ööd- päeva ma siis nüüd jutti magan. Muidu olen küll väga raske unega, käigu või sõda tagataustal, mina magan. Nohjah... Liis, Jaanus, kui ma kolmapäeval teie sünnipäevale ei saabu, siis magan ma kodus :D.

Aga muidu on suht null olla tegelt. Igalt poolt valutab ka.. Pea, süda, kõht. Kaunis. Kaunis.... Aga noh... pole viga. Elan üle. Pean ju elama.

Aga mis teha: kas tulla 30. koju, et 31. uuesti tagasi kobida? Kas ma viitsin sõita....? Koju tahaks tulla küll... Samas nagu ei viitsi... Arvutit ma kaasa ei saa, telefoniga saaks ka netti, aga mis arve siis tuleb... Aga netti tahaks. :D Jah, olen sõltlane.

Ei tea... homme saab mõelda veel.

Midagi oli veel, aga vot ei mäleta... Ju siis polnud oluline.

Counting the days: 3rd day in a row. Pretty nice. I even kinda like it.

A rose in the rain

Eelmises postituses mainitud puusa... augustamine (?) on vägagi aktuaalseks mõtteks saanud. :D Ma ei tea... Mulle kuidagi väga meeldib see mõte. Ja siis peaks realiseerima oma tatoveeringu idee...

Aga kõige enne saan omale veel ühe kõrvaaugu. :D Kõrgemale kui see, mis mul juba on.
Ema peab ainult kanüüli saama... Ehk siis tõenäoliselt kuskil vaheaja lõpus. Ta ajas nina vingu küll korraks, et jälle läbi krõmpsluu, aga elab üle :D. Miks ma peaks minema salongi ja maksma ilget raha kui mu oma ema saab teha selle mulle tasuta ja mitu korda paremini?

Igatahes.. Varsti siis uuesti Tartusse kolmeks-neljaks päevaks. Jaanuse ja Liisi sünnipäev tuleb ära pidada ja siis tuleb vana- aasta mööda saata ;). Seekord tuleb vist isegi lõbus aastavahetus. :D Võhikutele tuleb ju suurlinna mäng Baila selgeks õpetada :D.



Mõeldes Sulle... ei teagi, miks see laul mulle Sind meenutab.

Some things are just far beyond normal

Trükkisin google'i otsingusse sõna "piercing", et saada uusi ideid, kuhu auku teha omale. Sain näiteks sellise vaste:


Mõni asi on ikka liig mis liig. Samas sain teise vaste:



See on päris nunnu. Nabarõngast omale ei teeks, aga selle... miks ka mitte :).
Jõulud on päris "meeleolukad". Venna on perega siin. Seleta 6. aastastele lastele, kuidas monopoly mängida. Pea juba valutab.

Aga ma pean praegu sööma kobima...

~kolm tundi hiljem~

Tagasi siis... koos hõõgveini ja natuke vähem valutava peaga.
Päris palav on. Isa kütab üle, aga pole hullu.

Tegelt ma ei teagi, mida kirjutada.

Ma olen väsinud.. Enam ei jaksa. Nii palju kisa, nii palju kära. Üks tahab üht, teine teist. Moment enda jaoks puudub.

Aga uus telefon on see- eest kõva.

Ja ma ei suuda endiselt "Fausti" lugeda, kuigi peaks. Ohjah.....

Peaaegu.

Teises toas käib mingi porno. Vahet pole.

Praegu ei ole mittemiski oluline. Või vähemalt tundub, et ei ole. Ei tunne justkui midagi. Tahaks lähemale, aga kaugel on...

Mis on positiivne, on see, et ma saan neljapäeval issiga koju. Ta tuleb linna õnneks. Siis saan inimese kombel koju.

Ei viitsi enam linnas passida! Kopp on totaalselt ees. Mis mind siin kinni hoiab....? Ei miski. Mõttetu vegeteerimine.

Ohjah.... mis seal ikka.

Tänaseks olen siis juba 2 jõulukinki saanud. Henrykeselt ja Diana tõi täna. Mega nunnu kingitus Diana! Aitäh! Muide, see ei mahu mu koti peale ära :) Pean mõtlema, kuhu see panna.

Istun üksi elutoas. Mulle isegi sobib.

Mu igatsus kasvab iga päevaga. Ma olen arg.... Miks ma... Ah mida iganes.

Ma pean omale kirjutama veel ühe "Kirja iseendale". Täna kirjanduses kirjutasime. Õpetaja annab aasta pärast kätte ja siis sab lugeda, mis mõtted olid. Ma kirjutasin isegi päris positiivse kirja, aga sügavam mõte vist isegi nii positiivne polnud.

Oh, Saku! Ära tee nii! Ei mõtle kurbi mõtteid.

(Ja ma suutsin end jälle ära lõhkuda. -.-' No pekki kui koba ma olen! Klaviatuur saab veriseks juu)

Ohh.....

Promise me...

But you see the shelter as the storm

Tänane päev on olnud üks suur mõttepaus. Ei tahtnud maalt ära tulla... Samas oli see lahkumine kuidagi jahe.. Või noh.. Kui tavaliselt on nii, et ma kas "tahan" või ma "ei taha", siis täna oli täpselt nii, et mul oli nagu "suva". See oli nii vale tunne! Aga ma ei saanud sinna midagi parata.

Päeva kõige armsam osa oli see, kui Henry tuli minu juurde ja ütles: "Sandra ei lähe ära..." Jah kullake, ka mina ei tahtnud lahkuda sinust jälle, aga ma olen varsti tagasi. Juba neljapäeval näeme me üksteist taas ja siis juba peaaegu terve vaheaja. :) Mõned päevad olen vaid eemal.

Ohjah.... Veider on see olemine. Kuidagi imelik tunne on, et varsti juhtub midagi. Aga eks see näha ole siis.

Tahaks praegu lihtsalt ühte sooja ja sõbralikku kallistust.

Kuidas Vahtramäel keelt loodi

Täna mängisime alguses mina ja ema Scrabble'it, mille temake sai eile tööjuurest jõulukingiks. Väga vahva mäng on. Lisaks kõigele muule toredale lõime eesti keelde ka uusi sõnu (tegelt tulid need kogemata sõnade ja tähtede segunemisel):

1) grönkatkii- kõver piljardikepp (täpsemat seletust küsi setu käest)
2) laulunesoe- laulmine kerge alkoholi mõju all
3) kenahjalka- Türgi rahvatants

Hiljem mängisid ka isa ja Henry. :D Seal sai veelgi rohkem nalja. Ei hoolinud viimane sellest, et sõnu tuleb üksteise peale ja külge ehitada. Tema pani sinna kuhu juhtus ehk välja tuli täielik malelaud. Aga ka nende mängust tuli paar head kildu välja:

1) häelka- kohalik torm (suurem kui Padaoru oma)
2) uderk- lahja puder
3) aosišm- Otepää kohalik usk

Ärge küsige kust kõik need seletused välja tulid. Isal lihtsalt oli neid varnast võtta. :D

Tuleb välja, et Tartu Tervishoiu Kõrgkool hoolitseb lisaks tipptasemel meedikute koolitamise ka veel eesti keele rikastamise eest.

Tänane päev on olnud väga tore. Jõulupidu oli tegelikult lahe. Henry oli teiste laste kõrval väga vapper jõuluvana ees. Kui mõni mitu aastat vanem luges luuletust nii vaikse häälega, et midagi kuulda polnud, siis Henry läks ja laulis selge kõlava häälega "Tiliseb, tiliseb aisakell". Sai ta ka kõik atraktsioonid ära proovida: saanisõidu ja poni seljas ratsutamise. Teised lapsed, kes seal olid, olid ka väga toredad. Väga soe õhkkond oli. Ainult ruum oli külm xD.

Lugesin natuke aega tagasi Tsehhovi "Magada tahaks". Nii nagu õpetaja ka ütles, see on väga masendav novell. Alguses ei tea midagi aimata, aga lõpus saad teada, kuhu magamatus viia võib.

Aga ma ei kavatse lõpetada oma postitust nii masendava sõnumiga. :) Kõik on ju tegelikult hästi.

Ja varsti tuleb TV 6-e pealt "Mägedel on silmad 2" ;).

And I know that I'll be leaving soon

Oeh.... Olen maal.. Mõnus. Nii mõnus, et nutaks lausa.
(Aga ma igatsen Sind juba!)

Kuidagi.... tühi rahu on peal. Või mitte rahu.. aga midagi minus karjub endiselt. Karjub ja nõuab, et teda kuulda võetaks. Aga ei ole kedagi, kes teda kuuleks. Ka mina surun teda alla ja teen näo, et ma ei kuule teda.. Kuid ta kraabib mind seest poolt. Ta on kraapinud mind juba päris katki, aga sellest hoolimata, ma surun teda alla.. Aga miks, ma ei tea.. Ju siis on vaja.

Homme lähen Henryga (ja vanematega) Luunjasse. Seal on väikeste autistide jõulupidu. See on siis vist üle pika aja, kui saan oma kalli väikevennaga kvaliteetaega koos veeta. Saadan põrgu selle koduste tööde virna, mis mul juba nüüd perioodi alguses kuhjunud on. Maal olles tahan ma olla oma perega (kuigi päris masendav on õppida reede õhtul, nagu ma seda täna tegin). Hollandi projekti hummi praksi saadan ka seenele kuni uue aastani. Keegi pole niikuinii varem nõus lillegi liigutama. Mis ma ikka üksi tõmblen selle pärast.

Ja pea valutab endiselt. Täiesti jube.. kolmas päev järjest. Olen jah harjunud nende peavaludega, aga ikkagi. Kolm päeva on liig. Ma lähen hulluks. Oleks, et valutaks nii natuke, taluvuse piiril, aga see on selline peaaegu migreen. Ei taha seda valuvaigistit ka neelata enam. Eile sai juba neli tükki võetud tänu sellele hoobile (eile oli ju neljapäev?).

Niih... Ma nüüd üritan täna ülejäänud aja kuni magamaminekuni (mis juhtub varsti) mõelda ainult häid mõtteid, sest Eliisa keelas mul eile kõik kurvad ära. :)

Mis meenutab mulle kui awesome! klass mul ikkagi on. Peale balli korraldamist on kõik kuidagi palju lähedasemad ja see meeldib mulle. Plus kõik ülejäänud, kes te mulle palju tähendate. Te olete õpetanud mind nägema maailma palju ilusamates värvides. Aitäh! Kogu see jama, mis eelmine aasta oli... Teatud kaotustega küll, aga nüüd ma tean, kes mul tegelikult ka siis olemas olid. Ja noh perest ma ei räägigi...

Heldimuspisarad..
Ja kui ma vaid saaks ka Sulle natuke lähemale...



[Ilmselgelt on videote lisamine käpas ;)]

Leelo ei ole Liis ja Rael ei saanud aru

Üks naljakamaid söögivahetunde siiani üldse vist. :D

"Olge siis oma sissesöödava kapsahunnikuga ettevaatlik." Saarva soovitus meile vaheajaks. Ja peale kehalist läksime sööma ning söögiks oli KAPSAsupp. :D Sealt kogu nali alguse saigi. Aga jah.. lõpuks tuli sealt väga huvitav jutt välja, mida ma ainult ei mäleta enam :D. Mul on ajud, justjust.

Aga igatahes... Nädal saab kohe läbi.Uus periood on alanud ja päris huvitavalt koguni.
Aga kohe on vaheaeg. :) Ja jõulud. Nunnu. Mul on juba mingi novembri keskpaigast jõulud. :D Kilod mandariine ja piparkooke.

Ja mul ei ole õrna aimugi kuidas ma homme koju saan. Muhahahaaaaa. Ei, mulle sobib.
Ma olen väga tüdinenud ühest teatud asjast, aga sellest ma niisama siin blogis ei kirjuta. Ma kusjuures esimest korda üldse mõtlen läbi, mida ma siia kirjutan. Ma olen seda postitust juba mingi.... 15 minutit kirjutanud.

Aga jah... suht f*cked up.... See on ulme lihtsalt.... Ma olen rongist maha jäänud... Taaskord...

You.

Unustasin!

Lõpetasin eelmise postituse enne, kui ta tegelikult läbi oli.

Nägin täna Sind ka üle pika aja... Viimaks. Tore oli...

Nüüd on kõik :)

Vaba

Nii veider tunne on... Sain kunsti arvestusest ära, täna peale saksat ja terve homne on vaba. Ma ei oska midagi ette võtta selle ajaga. Täitsa lõpp.. Nii harjunud, et midagi on kogu aeg tuupida ja teha ja kui järsku enam ei ole... Too weird.
Vähemalt magada saab homme mõnusalt ;). Uneaega ongi maru vähe kogu aeg.

Arvestused selleks korraks jälle läbi. Isegi vist päris hästi läks. No paremini kindlasti kui esimene periood.

Õde suutis mul juhtme kokku ajada ja tekkis mingi paus... Kohutav milliseid romaane ta mulle msnis kirjutab -.- Vahel on täitsa rõõm, et kodus ei ela :D.

Ja nüüd jooksis arvuti kokku. Ja Krissu jooksutab mind oma masekate lauludega kokku. No pekki....
Homme saab üksi olla... Mõnus.

Must love Dark Sanctuary. Nende muusika paneb mõtlema... Ma tahan filoda, aga ma ei saa seda, kui mind segatakse.. Ja praegu on segajaid palju. Teen seda homme, siis kui üksi olen.

Ma tean, mu postitused on väga väga "mõtekad", aga no andke andeks. Mul ei ole isegi aega enda jaoks, mis siis veel rääkida blogimisest. Oehjah.... Tahaks rahu...

Soulless(the makers reflection)

Nonii....

On reede. Kell saab varsti kolm. Ma söön piparkooki ja mandariini (no way!). Kõht on täis, aga sööme edasi. Teatud asjad tuleb ära süüa, need, mis üle nädalavahetuse ei seisa.

Nii umbes 2 tunni pärast olen Aretmise pool. Seal teeme pizzad valmis ja edasi Kairi poole.
Ahsoo... sellest on tohutult palju aega möödas juba, aga see oli nii lahe lihtsalt(!); võtan Artemise telefoni vastu: "Tere, Diana ema. Mina olen Sandra." :D See oli lahe.

Igatahes... Monika möllab. Nüüd juba vähem. Mul on isegi lootust elusalt Diana poole jõuda.

Esmaspäeval on viimane arvestus. Sain kunstiajaloost ära! Jeee! :D

Homme saab koju ka. Näen oma kallist. :) Tunnen puudust temast kogu aeg. Väike päike...

Ja Sind ei ole ka ammu näha olnud. Mitu päeva juba. Kus oled?..



Väga hea laul!

Tsau

Peaks kirjutama midagi, aga ei viitsi väga...
Ilmselgelt mugin jälle tangerines'e.

Ok, mingi 5 minutit on edasi läinud viimase lause kirjutamisest. Kirjutaks edasi? Ei viitsi väga...

Sain just praegu Artemiselt teada (20.03), et kuskilt saab mandariine 4kr/kg. o.0 !!!

(Jälle on oma 5 minutit möödas). Mul on ka lootust saada. :) Ma loodan, et see kindel noormees viitsib sellega veel tegeleda :D.

Kaif... tahaks piparkooki ja glögi ka veel. See oleks suurepärane õhtu siis. Inka õpik põlvepeal laiali... Tilgutan tangerine'i mahla sinna peale. Mu kunstiajaloo õpik juba lõhnab nagu üks suur mandariin :D.
Facebook spammib jälle ja mandariini kott saab tühjaks. Energiajooki pean homseks hoidma...
Ja reedel saab pidu ^^. Ning laupäeval KOJU!
Armas.

Ahso.. mul tuli isegi midagi asjalikku meelde: üks päev valikaines tuli mul meelde, kuidas ma päris esimest korda HTG's käisin. See oli lahtiste uste päev 8. klassidele. Seisime II korrusel aatriumis seal saksakeele koridori ukse juures. Vaatasime kuidas koor proovi teeb ja ma mäletan kuidas ma vaatasin üle aatriumi teisele poole ja seal tehti mingit remonti parasjagu. Aatruim tundus kuidagi nagu väiksem... Veider.
Ja veel.... Enne arutasime Krissuga, kui ruttu aeg läheb. Alles see oli kui Henry sündis... See oli nii kaunis sügispäev: päike paistis, vihma sadas, oli soe, vikerkaar....! Ja alles see oli kui me õega ei tahtnud kooli minna, sest tahtsime oma alles sündinud vennaga koos olla. Ma olin siis 11! Ja nüüd.... Henry on juba 6 ja mina saan varsti 18.... Kohutav kui ruttu aeg läheb...

Ja nii ongi.

Väsimus

http://fotoalbum.ee/photos/sakuLC/sets/1088975

Siin on siis mõned pildid balli telgitagusest.

Sõnades ei ole võimalik kirjeldada seda, kui väsitav oli kogu see ettevõtmine ja kui hea tunne oli kuulda inimestelt, et kõik õnnestus. Muidugi Uvelt saime pahandada, aga nagu ta isegi ütles, lõpp hea, kõik hea.

Täna magasin nii umbes 3ni päeval. Selleks ajaks olin saanud posu sõnumeid ja vastamata kõnesid, aga no andke andeks, ma hoiatasin, et ma olen rivist väljas ja ei vasta. Telefon oli pandud nii kogemata teadlikult hääletu peale.

Päeva esimene söömine oli ka alles kell 5 õhtul.

Aga mida tegelikult tahaks..... tahaks vaadata aknast välja ja näha seal tähti või pilvi mitte vastasmaja akent... Ehk, ma tahan koju. Väga.... aga selle nädala peab vastu pidama...
Tahaks vaadata tähti, et ma saaks näha seal iseennast: nii kaugel kõigest, mis on tõeline. Iga täht, mis on taevas, võib olla juba miljonite aastate eest tegelikult kustunud. Nad ei ole tõelised. Niisama ei ole mina tõeline.
Mul on jälle tunne, et ma olen keegi, kes on sündinud sellest, et kellelgi on midagi üle jäänud. Ma võtan inimestelt üle omadusi ja teen need enda omaks. Mind, isiksust omaette, lihtsalt ei ole olemas.
Ma olen aheldatud iseenda külge. Jube.... Ühe tehisliku marionettnuku külge.
Marionett... just nimelt. See ma olen. Igaüks võib mind liigutada sinna, kuhu ta parasjagu tahab; igaüks võib teha minust selle, kelle ta tahab must teha. Ma ise ei suuda end liigutada..

Tahan ära....

Läbi.

Kell on täpselt 5.45 hommikul, kui ma seda postitust alustan.
Nüüd on see siis läbi. Jõudsin koju tegelt umbes mingi 5.10... Ja see on see aeg, mis kulub soengu lahti harutamiseks, meigi maha võtmiseks ja dušši all käimiseks (neid pisitoimetusi on muidugi veel).
Ma ei kujutaks kunagi ette, et kellegi juustes võib olla nii palju metalli, kui ma seda just enda omadest välja poleks tõmmanud. Kristiine toppis nalle (ja muud toredat) sinna ikka mõnuga.

Ball.. ma kirjutan kunagi (nt homme või noh... siis kui ma kunagi ärkan) pikemalt, sest ma suht laip. Pidin ära tulema... mul hakkas lihstalt väga paha. Oleks peaaegu kettinud... Nats süümekad on, aga noh... seal oli veel inimesi, kes tulid ära nii, et nemad ei olnud midagi koristanud.

Selle postituse tegelik mõte ongi see, et näidata, mis kell ma koju jõudsin (kuid siiski varem kui nii mõnigi).
Mis on naljakas, ma ei tunnegi end väga väsinuna... Aga ma olen kindel, et kui mu pea patja puudutaks, ma magaks...

Igatahes.. Jalad on valusad ja rakku joostud kui sellest hoolimata oli väga hästi õnnestunud ball ja mis kõige parem, omal oli ka lahe! Väljaarvatud see juht alguses, kui kogu see mass kohvikusse tuli ja siis lihtsalt kõik umbe jooksis...

Ei.. tegelt ma kirjutan siis, kui uuesti ärkan. Ma pean magama natuke vahelduseks ja ma panen pildid telgitagustest ka hiljem üles...Siis saab lingi ka juurde panna. :)

Olgu.. head ööd! :D

Mõtted

Jõudsin siis tänaseks koolist koju.... Pool on tehtud... Pool veel jäänud. Homme proovin kell 7 ärgata.. Eks näis, kas õnnestub.

Tulin jala koju läbi linna. Taas tulid huvitavad mõtted pähe.
Mingi veider pilt... Pime tuba, aknalaud, kus ma saan istuda... Ja möödasõitvate autode valgusvihud aeg- ajalt minu aknas.. Tegelt mul sellist "vaadet" toa aknast ei ole..

Ja siis tuli järsku kuskilt: kurat Sa pigistad ja küünistad mu südant niiviisi. Nii ei tohi! Anna tagasi see, mis kuulub mulle..

Ohjah.... inimesed on keerulised. Ma parem üldse ei hakka.

Peaks proovima magada. Suht laiba tunne on. Homme edasi... Või siis täna....

Ja noh... Kunagi saab see kõik viimaks ikkagi läbi.. See oleks rõõmustav..
Ahja... ja Ahju tulesid vaadates tuli lihtsalt soov lennata ära. Lennata.. kuhugi kaugele. Korraks... Ja siis tagasi tulla ja näha, kes minust puudust tundsid.

See soov, et ma tõesti näeks, et hoolitakse, on alati minu sees olnud. Ma lihtsalt.... Ma pean seda nägema.

Ja palun, ära enam ole õel minu vastu. Nii ei ole aus, et Sa ainult minu vastu õel oled.

And I wonder if I ever cross your mind. For me it happens all the time.

Ja nii ongi.