See, kes ma kunagi ei olnud

"Ma olen alati hirmu tundnud. Hirmu, et ma olen inetu ja hirmu, et ma olen liiga ilus. Hirmu teise inimesega liiga lähedaseks saada ja samasugust hirmu mahajätmise ees. Hirmu mõnitamise ees. Hirmu süüdistamise ees ning et mul pole õigus, ning sama hirmu süüdimõistmise ees liigse enesekindluse pärast, kui mul on õigus olnud. On väga väsitav niimoodi elada. Lõpuks ei ole sul enam mingit jõudu alles, kõik allikad on ammendatud ja sa tahad ainult oma nahast välja pugeda. Muunduda. Kellekski teiseks saada."

Let me give up now..

Igasugune motivatsioon ja tahtmine on kadunud.
Ma ei taha hommikul tõusta, ma ei näe sellel mõtet. Ma lihtsalt olen terve päeva ja õhtul lähen uuesti magama. Milleks üldse vahepeal tõusta.
Ma ei taha süüa, ma ei taha olla. Ja kõige hullem, ma käitun teistega halvasti, elan oma tahtmatust nende peal välja.
Võrratuinimene123.
Istun ja ootan.. Ei teagi mida, aga midagi nagu ootaks. On vist aeg alla anda ja mitte midagi oodata ega loota..


My body’s broken
No words are spoken
Am I finally at the end?
This Conflagration is my contagion
Pulls me down yet again

Maybe life is nothing more than a curse inside the blessed
I will fight this bloody war with every strangled breath
I’m on my own… I’m on my own

I don’t need a conscience
I don’t need to feel
I don’t need these weary eyes to tell me what I know is real
I don’t need anybody to tell me who I am
Blame it on a broken heart- I’ve fallen apart again

Across the sea to you

No tere!

Mu viimase postituse kuri tuju on mul üle läinud, ometi ei tähenda see seda, et ma päriselt oleks seda ära unustanud. Raske on, meeletult raske, aga ma ei tohi sellele alla anda. Ma pean seda muutma. Kui ma ei suuda seda, mis ma siis edaspidi tegema hakkan.

Jõulud saavad tänasega siis vist läbi. Minu omad olid rahulikud, veetsin pere seltsis. Küpsetasin piparkooke ja sõin mandariine, usual stuff. Ei midagi ekstravagantset.
Täna lähen linna küll. Näen majandusteadlast, tallinlast ja sõdurit. Kahte viimast pole ammu näinud, eriti veel tallinlast. Viimati lõpetamisel. Tõotab tulla tore õhtu :). Homme koju tagasi ja 31. uuesti linna 2012 ära saatma. Nalja hakkab saama... See on kindel.
Ja 1. jaanuaril Rootsi. See tõotab ka huvitav tulla. Loodan, et Heli-Helike mind oma nakkava naeruga ära ei tapa seal. :D Eks ma annan teada.

Lõpp

Kõik. I'm done with this.

You can't stop me to love the world with all its lies

You can't stop me, I'm close enough to kiss the sky.

Ma ei imestaks, kui mul siin kuskil juba on sellise pealkirjaga postitus, sest aeg-ajalt tulevad mul sellised helged mõtted pähe :D.
Ja terve nädalavahetuse on mu vastus küsimusele "mis teed?" olnud "koon". Jap, praktiliselt terve nv olen kudunud ja hullult mõnus on. :) Eile kudusin poole üheni öösel. Success. :D
Mida ma tegelikult jagada tahtsin, on see, et üle pika aja on mul üdini positiivne nädalavahetus olnud ja seda just minu tuju mõttes. Nv-d on muidu ka positiivsed, aga seekord on mul omal olnud hea tuju ja see on mu enda jaoks ainult rõõmustav. Motiveerib edasi püüdlema, samas on väike hirm, et äkki ma väsin nüüd nädala sees ära... Aga ei! Ma ei tohi lasta sellel juhtuda. Luban omale bitchslap'i anda, kui keegi näeb, et ma hakkan ära vajuma :D.

Eelmise nädalaga said osad loengud läbi ehk homme lähen kooli alles kella kaheks. Tundub natuke mõnitamisena, et tõusma pean ma ikkagi kell 7... Ouwell. Ega mul suurt valikut ei ole (muidugi peale selle, et ma hakkan jonnima ja ütlen ei, aga seda ma ei teeks niikuinii).
Aga rõõmustav on see, et järgmisel nädalal lubab lund sadama hakata :). Viimaks. Oli ka aeg, ausalt. Ei, mul ei oleks praeguse ilma vastu midagi, aga vihm hakkab tõesti üle viskama. Suvel ju ka sadas palju... Tahaks vaheldust lihtsalt, muud midagi.

Aga tänase postituse lõppu ma mingit väga sügavat pärlit ei oskagi nagu panna... Ehk siis mis on puudu sinu täiuslikust õnnest? Kas on üldse vaja seda taga ajada või on targem tunda rõõmu sellest (vähesest), mis sul juba praegu käes on?

I'm used to talking to myself

Laupäeva õhtu kell 7.

Olen harjumatult rahulik, samas tean, et kui ma oleks praegu kuskil seltskonnas, siis ma oleks kõigiga äärmiselt jahe. Ning jah, seda kõigiga, seekord eranditeta. Ja mind ei huvitaks ka kui keegi seda isiklikult võtaks. Las võtab.

I let you live your life, let me live mine. It's easier for all of us.

Jahe rahulikkus. Nii on minul lihtsam. Lihtsam on mitte hoolida.

Ja mida sa teeks, kui sa teaks, et kohe saab maailm otsa või saab sinu maailm otsa? Võitleks viimse verepiisani või jääks rahulikult oma lõppu ootama viibides nendega, kes sulle korda lähevad, kes sulle kõike tähendavad? Või äkki võitleks just nende eest, mitte enda elu eest?

I'm used to talking to myself yet I hoped you would listen.

Well, oh well..

Kaunist isadepäeva kõigile (kellel isadusega midagi pistmist).

Täna sain taaskord veenduda selles, et just puuetega inimesed on need kõige rõõmsameelsemad ja siiramad.
Nimelt, käisime Siki ja meego noortega Ahhaas. Lahe oli. Mina ei olnud seal varem käinud. Ei kahetse. Väga lahe oli. Söök oli ka hea, aind oleks võinud suurem ports olla. Näljarott nagu ma olen.
Aga jah, need noored... Naeratus näol, lausa kiirgasid positiivset energiat, tundsid rõõmu kõige pisemast detailist. Müts maha nende ees... Meil on neilt palju õppida tegelikult.

Ja neljapäevast reedeni olin Eesti-Hollandi sümpoosiumil Apsergeri sündroomi teemal. Ka see oli väga huvitav. Sain tunnistuse ka, et olen selle teemalise koolituse läbinud. Positiivne.
Ning(!) saatsin täna ära ka taotluse saada täieõiguslikuks Eesti Autismiühingu liikmeks. See asi on ka nüüd tehtud. Loodame, et mind ikka võetakse vastu :D.

Aaaga jah.. uus nädal tulemas. Let's hope it turns out fine.

I'm loosing it.

Catch me, heal me, lift me back up to the sun. I choose to live.

They don't give a f*ck about you like I do

See peaks mind ju end hästi tundma panema, aga ei, see tirib hoopis mu hingest kilde välja.. Ükshaaval, tuntavalt...
Põrgusse...

(Mul on aind kahju, et mõned inimesed mind sellises olukorras tundma saavad... Ma pole just mina ise..)

So glad to see you well

Pime tuba, muusika. Vaatan, kuidas metsaäärest tõuseb udu. Süütan kaks küünalt ja peaaegu kõrvetan näpud ära.

Olen just ärganud, või noh... Seda nüüd väga magamiseks nimetada ei saa. Siin on võimatu isegi kõrvatroppidega päeval magada. Hõljusin niisama kuskil kahe maailma piiril. Kui koju jõudsin, mõtlesin, et õpin, aga sain päris ruttu aru, et sellest ei tule niikuinii midagi välja. Keskendumisvõime oli null lihtsalt. Mängisin selle asemel meritähte. Omamoodi mõnus oli... Panustan homse peale.. Küll jõuab. Küll kõik kuidagi ikka ära laheneb. Lülitan end välja... 

Eile käis Diana linnas. Käisime kambaga väljas, pidasime ta sünnipäeva. Väga tore õhtu oli. Hea oli näha kõiki üle pika aja jälle.

Lie to get in what I came for

Lie to get in what I need now

Lie to get in what I grave

Lie and smile to get what's mine.

Vanish

Jaa...
Kell pool kaks öösel jalutan läbi linna koju. Kella kahe paiku seisatan pikalt sillal ja vahin vette. Kahjuks katkestas tänavapuhastusmasin mu mõteluse. Ma olen ikka korralikult omadega jamas.. Kukkus jälle valesti välja, nagu alati... Ise selle omale keerasin, ise kannatan.

Täna sleepwalkisin loengusse ja seal arvasin, et jään kohe talveunne. Vähemalt polnud piisavalt ajusid, et end mõtetega koormata. At least that much.

Käisin täna oma kulla Kriipsuga Werneris kakaod-lattet joomas. Ajasime pikalt juttu. Ta on mul selline hea, temaga saab nii lollitada kui ka tõsist juttu ajada. Kahjuks käis ainult kell meie vastu.. aeg lendas. Aga teda oli väga hea näha jälle üle nii pika aja.
Ja homme näen Diantšikut! Jeee! Ja ülejäänud "meie" seltskonda. :) Mõnus!!

The outsider

Eile öösel seisin pikalt pimedas toas akna ees täiesti unetuna. Õues oli valge, kuu paistis ja telemast plinkis mulle rõõmsasti silma. Sisemus karjus, võitlesin pisarate ja tungiva sooviga saata üks sõnum. Õnneks oli mõistus seekord oma ülesannete kõrgusel.
Peast jooksis läbi tuhat mõtet, üks hullem kui teine.
Ja mina avastasin, kui sees ma omadega ikka olen. Kurat, kuidas ma üritasin seda ära hoida, võitlesin sellega.  Ja alguses ei olnud ju midagi hullu. Kõik oli normaalne. Mitte üht sellist mõtet ei tulnud ka pähe.
Aga nüüd... Mu tahtejõud ja võime "ei" öelda kaob täielikult.
Täiesti lootusetu juhtum olen.... Ma ei taha seda ära rikkuda...
Ma pean endast üle olema, aga see muutub järjest raskemaks.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa...

Jap, mul siin Otepää mägedes päris kenake lumi maas juba. Ega ma ei eeldagi, et ta maha jääb, aga igatahes natuke parem, kui vihm. Vot sellest sai mul küll ikka villand. Selle lörtsiga ei ligune vähemalt nii kähku läbi (kuigi natuke siiski).

Tegelikult, ma hakkasin mõtlema, et ma tegin selle blogi siis, kui ma gümnaasiumisse läksin. Kui nüüd võrrelda seda, kes ma olin siis ja kes ma olen praegu... Eks midagi minus on endiselt samasugune, aga päris palju on ka muutunud.
Peamiselt tänu inimestele, keda ma kohanud olen. Minu kullakallis d9, eriti see nö "meie punt". Tunnen teist puudust. Suht nõme, et enamik meist on Tartus, aga ikka näeme super harva. Sellest hoolimata ma tean, et te olete mul olemas. :)
Oi, need istumised Diana Riia maantee korteris. Haha... Omaette klassika. Tõsiselt kahju oli, et sa pidid sealt ära kolima. :D See oli nagu teine kodu juba.
Teie kasvatasite mus iseloomu, andsite mulle jõudu.
Depressioonis omadega sassis pubekast sai lõpuks inimene. Ma võlgnen selle teile, mu kallis Treffneri kollektiiv (ning muidugi oma kallile väikevennale, aga see on juba pikem jutt).
Ja nüüd ma olen käinud Ülikoolis pea kaks nädalat ja ma olen selle ajaga jälle muutunud! Siin on eriti suur roll neil, kellega ma pidevalt koos olen (eks nad ise tea, kes nad on). Minusse on süstitud veelgi positiivsust. Elu on ilus.

Ma olen avastanud, et suurema osa oma probleeme oleme ise endale välja mõelnud. Vähemalt minu puhul see kehtib. Tihti peale, mingi lendu lastud sõna või mingisugune käitumine paneb hiljem ennast väga halvasti tundma, kuigi tegelikult ei pruugi sellel üldse alust olla. Teine ei võtnud seda üldse nii hinge, kui seda tegid sina.
Ülemõtlemine on endiselt üks minu suurtest probleemidest... Asi paraneb, ma avastan end juba vahepeal mõttelt, et ah, eks näis mis saab, küll asi laheneb. Mulle see meeldib.
Eks mul on veel pikk maa minna, aga ma olen rahul sellega, kuhu ma olen siiani välja jõudnud.
Aitäh kõigile, kellel on selles oma roll! (kes tundsid end puudutatuna....)

You don't see me

Ja nii ongi...

"Remember me but let me go" ehk 1 aasta

Ma nüüd ei teagi kust alustada. Nii hullumeelsed päevad on olnud. Eriti viimased kaks. Ma olen viimase 48 tunni jooksul maganud kokku kuskil 7-8 tundi. :D Fun.
Mõtlesin oma väsinud peaga raamatukokku referaati minna tegema, äge jutt oleks kokku tulnud, aga tuli välja, et neid raamatuid, mida mul vaja oli, seal parasjagu ei olnudki -_-
Aga alustaks otsast pihta. Kolmapäev:
Lacuna Coil'i kontsert! Ahh! Mul ei ole veel nii..  Ma ei tea.. See on lihtsalt kirjeldamatu.
Aga kõigepealt räägiks sellest, mis enne seda veel juhtus.
Võtsime emaga Eedeni juurest sõbra peale. Hakkame siis parklast ära sõitma, ema tagurdab, järsku käib kolakas. Kaks autot said kokku. Teine auto tagurdas ka ja panime kokku. Astusime emaga autost välja, teisest autost astub välja selline 60ndates vanem mees.
"No vaata, mis sa nüüd tegid? Mis sul arus on?" Vaatame emaga mõlemad talle pikalt otsa. Duud, sina ju tagurdasid ka! Ja ei saanudki aru, et mõlemad on süüdi, hakkas nõudma, et ema maksaks tema mõlgi kinni. Tema auto sai kahjustada tagumise rattakoopa juurest, mõlk sees, ja ema autol stange puruks ja värv maas. Ja vanamehe auto oli rikutud...
Kutsusime politsei kohale. Ega midagi targemaks ei saanud. Politseinik, hästi muhe mees, üritas vanamehele selgitada, et parklas on mõlemad süüdi, et see on juba liiklusseaduses nii kirjas. Eih, tema ei ole süüdi. Kus sa nüüd! Asi lõppes tookord nii, et vanamees pidi mõtlema, kas annab asja menetleda või mitte. Seda ta muidugi ei taibanud, et igal juhul jäävad mõlemad süüdi, aga kui menetlusse antakse, siis tulevad mõlemale trahvid juurde, mis võivad ulatuda kuni 1200 euroni. Kui ma eile emaga viimane kord rääkisin, siis ei olnud vanamees talle helistanud ega öelnud, mis ta siis teeb. Ema helistas politseinikule ära, et tema ei ole menetlusest üldse huvitatud. Eks näis siis, mis edasi saab.

Nii, olime tunniga siis graafikust maas. Läks Tallinnasse sõiduks lahti, mina lugesin oma psühholoogia õpikut.. Järgmine hommik oli seminaris töö. Mida lähemale me Tallinnale jõudsime, seda rohkem ma elevile läksin ja seda rahutumaks ma muutusin. Jõudsime õnneks enne 8t kohale, saime ilma järjekorrata sisse. Peale 8t olevat mega järjekord olnud.
LÕPUKS sai kell 9. Trummar oli neil teine, sest õige trummari naine sünnitas hiljuti ja talle anti puhkust.
Kui vahetustrummar lavale tuli, siis mul hakkas juba veri vemmeldama, et hakkab pihta. Siis tulid kitarristid, ma vaatasin neid mõlemaid nagu "is this really true!?" Ja kui lõpuks tulid Andrea ja Cristina... Mul hakkasid lihtsalt pisarad jooksma. 7 aastast fänlust ja ma lõpuks näen neid! Ma ei suutnud seda uskuda. Ja veel esireast!
Igatahes, terve aja ma lihtsalt õgisin Cristinat. Uskumatu naine... Igatahes, seisis parasjagu minu ees, ma vaatasin talle otsa ja olin oma näpud (horn's up!) õhku unustanud. Vaatan siis, et toetab ühe jala sinna ette nende kõllide peale, sirutab oma näpud mulle vastu, vaatab sügavalt silma ja naeratab. Ma ei olnud päris kindel, kas see oli mulle mõeldud, seega noogutasin ja ta noogutas vastu!! Ma oleks too hetk ma ei tea mida ära teinud.
Natuke hiljem tuli Andrea (kes oli juba varem mulle korduvalt otsa vaadanud) minu ette. Ma sirutasin oma käe talle vastu ja ta sai kohe aru, mida ma tahtsin. Tuli võimalikult lava serva ja sirutas oma käe mulle vastu. Küünitasime paar sekundit ja lõpuks saime käed kokku. Päris tugev haare oli ka veel :D. Ma naeratasin talle laialt ja sain sama laia naeratuse vastu ka. USKUMATU!
Kontserdi lõpus hakkasid kitarristid oma medikaid loopima. Ma oleks ühe peaaegu õhust kätte saanud, aga mingi tüüp teisest reast lihtsalt sirutas käe välja ja napsas selle mult pmst peost ära. Siis aga märkasin, et maas on veel medikaid ja päris palju isegi. Viipasin turva lähemale. Too võttis ühe omale ja hakkas teistele jagama. Mul oli nagu "mulle ka! mulle ka! pliiis! mulle ka üks!" Hakkas mulle ulatama, keegi teine mu kõrvalt tahtis seda ära haarata, turva tõmbas käe tagasi ja surus medika mulle pihku. See oli niii nunnu!
Ma oleks peaaegu trummipulga ka saanud. Ma tundsin seda juba oma peopesas, aga lipsas ära. Ei jõudnud piisavalt kiiresti haarata. Damn :D.
Kokkuvõtteks selle kohta ütleks nii palju, et mul pole siiani sõnu seda kõike kirjeldamaks. See oli superx1000000000(000). Seda ei ole võimalik sõnadesse panna. See oli üks dream come true!!! Ainus asi millest kahju oli, oli see, et originaaltrummarit ei olnud kohal ja ka bassimeest. See bassimees on minu ideaalse mehe etalon. Ausalt. Ja teda ei olnud :(. Käsi on haige. Vast järgmine kord on olemas. Jah, ma läheks uuesti ja uuesti ja uuesti nende kontserdile. Pole küsimustki.
Praegu elan ka seda kõike oma peas läbi. Lõputu video mängib kuskil alateadvuse nurgas. Vahepeal ei pane nagu tähelegi, mängib niisama taustaks, aga siis vahepeal jääd jälle hoolega vaatama ja kuulama...
VÕRRATU elamus!.
Ja supersuured tänud emale, et ta viitsis sõita. Viia ja tuua tagasi Tartu.. Ta on mul nii hea ikka. Teel tagasi rääkisime veel kõikvõimalikel teemadel. Ja tõesti kõikvõimalikel. Niisama hämasime, laulsime (tüüpiline) ja rääkisime ka nt suhetest ja meestest. :D

Eile oli siis rets.. Või noh, tahtis olla. Tegelt oli suht mõttetu. Selles mõttes, et me lihtsalt käisime kogu kursusega ühest olulisest kohast teise ja siis pidime võistkondlikult küsimustele vastama.. Oleks siis veel aja peale olnud ja kõik võistkonnad ikka eraldi, siis oleks huvitavam olnud.
No pärast andsime vande ja afterparty oli Zaalis. Sealt läksime ka suht ruttu ära ja lõpetasime CTs. Vähemalt minule lõppes õhtu seal. Tulin peale seda otse koju. Omamoodi huvitav õhtu oli jälle :D.
Mina suht magasin, sest jah, eelmine öö pmst  magamata. Aga täna kusjuures ei olegi väga hull olla. Natu unine olen, aga suht okei. Keha hakkab vist väheste unetundidega ära harjuma :D.

Viimased päevad on olnud väga rajud ja lihtsalt suurepärased, aga täna saab koju! Puhkama! :D Kulub ära.

Ja täna on vanaema surma-aastapäev. Aasta. Uskumatu, et sellest juba nii palju aega möödas on, samas tundub, nagu see oleks toimunud kõvasti rohkem aega tagasi.. Confused feelings.
See meenutab mulle, et kontserdil, viimane laul, mida nad esitasid, oli "My Spirit". Nad kirjutasid selle Peeter Steel'i auks (Type O Negative), kes suri kas aasta või paar tagasi. Enne laulma hakkamist palus Cristina pühendada meil see laul kellelegi kallile, kes on surnud. Loomulikult tuli minul kohe vanaema meelde.

"Remember me but let me go."

Genius

Eile käisin Kairi ja Elisega HTGs rebaste tantse vaatamas. Päris huvitav ja nostalgiline oli. Tuli meelde aeg, mil ise rebane olin. Meil oli ikka epic tants, kahju, et keegi teine sellest aru ei saanud. Ning ma veendusin taaskord, et meie oma Aare (Ristikivi) on ikka mega lahe inimene.. E-klassil vedas, et nad ta endale klassijuhatajaks said.
Peale seda ühinesin oma kursakaaslastega.. Super õhtu oli. Nendega on alati. Mul on mega lahe kursus ikka. :) Ja ma ei saa sellest vist veel niipea üle.
Mingi hetk hakkasin koju minema, jõudsin Kaarsillani ja siis hakkas sadama. Mõnus äike!! Müristas ja välgutas. Ma alguses ei saanud aru, mis värk on. Kõrvaklapid oli ju peas ilmselgelt. Aga jõudsin koju, jope tilkus, aga õnneks on mul nii awesome jope, et see ei lase tilkagi vett läbi. Riided selle all olid täiesti kuivad.

Täna on tipsu sünnipäev. Sai 8 aastaseks. Ta on mul nii armas... :)
Ning ma tahes tahtmata mõtlesin täna, et inimesed on ikka nii nunnud. Viisin Henryt kooli, olime ülekäigurajast veel kaugel (Bussijaama juures), aga bussijuht oli nii armas, ja ootas ära, millal me üle olime läinud. Midagi oli veel, aga ma ei mäleta hetkel.

Läksin Henryle järgi. Tal oli siis veel tund, ootasin natuke, ajasin tema klassijuhatajaga juttu. Iga kord, kui ta midagi Henry kiituseks ütleb (ja ta teeb seda iga päev), tekib mul selline "oh, stop it you" tunne ja mu süda tahab uhkusest lõhki minna. Ma ei oska kunagi midagi vastata. Jah, Henry on mul super armas.
Kui nägin, et ma talle järgi olin läinud, tuli kohe oma suure kaardihunnikuga, mis klassi- ja koolikaaslased talle teinud olid, ja näitas neid mulle. Ise nii õnnelik. :)
Ohjah..
Homme maale. Ema tuleb hommikul järgi. Ja siis Kristiine poole Vississe :) Tuleb järgmine lõbus õhtu.

Random stuff

Mina ei saa härra Ringo Ringvee fenomenist aru. Võib-olla ei ole ma siis piisavalt naine või midagi, aga no mina küll ei hakka itsitama, kui ta minu suunas (heal juhul suunas) vaatab, ei räägi temast kui millestki jumalikust. Jah, ta on muhe tüüp, hea huumor, lahe krunn, aga muud ma väga ei näe seal. Ma tõesti ei saa aru ning võib-olla on jah asi minus. Väga vabalt. Ma olen aru saanud, et tihtipeale ongi asi minus, niiet ma ei põe..

Imelik on ka see, et viimasel ajal, kui ma ära väsin, siis mul läheb tuju täiesti nulli. Varem tekkis selline hullumeelne üleväsimus ja ma hakkasin täiega lollitama ja segast peksma... Aga seda enam väga ei ole.
Või siiski.. Äkki ma olen kogu aeg väsinud, päeval lihtsalt üleväsinud, siis kipun lollitama ja jobutama, ning kui õhtul koju jõuan, siis olen juba üleväsimusest ka järgmisele tasandile jõudnud ja tekib mingi teine reaktsioon, kus ma langen masendusse.
Ausalt, praegu on suht masekas peal..
Ma jõuan vaevu veel elada, vaevu kätt tõsta, sõrmed on ka trükkimisest väsinud.
Samas, ma tahaks minna välja, midagi teha.. Tunda, et ma ei passi siin üksi, et on ka teisi.. Ahmisiganes...

Unfurl

Niih, teine nädal ülikoolis. Ega midagi väga sellest rääkida olegi. Endiselt vastab kõik ootustele, lallaa, elu on ilus.
Aga tegelikult ei tea midagi. Ma ei jõua vist kunagi ära imestada, kui keerulised võivad inimesed olla. Kaasaarvatud muidugi mina ise, aga endast ma hakkan juba vaikselt aru saama. Teistest mitte.
Miks on nii, et see, mis paistis nii ilusti algavat, järsku lihtsalt ära lõpeb ja pealtnäha nagu mingit suurt põhjust polegi. Siis sa avastad, et hakkad seda jama läbi ja lõhki oma mõttes lahkama, leiad, et oled ise süüdi, kuigi see ei pruugi üldse nii ollagi, ja siis sa ei saa endast enam üle. Sul on kahju alla anda, kuigi see oleks võib olla just see ainuvõimalik otsus. Sa proovid, sa piinad ennast, vahepeal mõtled, et miks üldse pingutada, miks pean mina olema see ainuke loll, aga siis sul meenub, et sa olid selles ennast süüdistanud ja hakkad uuesti otsast peale pingutama, kuigi asi üldse vilja ei kanna. Ja õhtul, enne magamajäämist, sa elad seda kõike jälle oma peas läbi, mõtled, miks ma oleks pidanud seda kõike tema pärast läbi tegema, kui ma tegelikult ei hooli. Hoolin, muidugi hoolin, aga ükski minu pingutus ei kanna vilja. Tee, mis tahad...

Aga ma ei lase sellel oma tuju väga rikkuda. Loodan siiralt, et kõik paraneb, aga noh, kui ei, ega siis midagi teha ka pole. Ma ei saa sundida kedagi endast hoolima..

Tegelikult, ma olen praegu enam-vähem jälle rahul sellega, kus ma olen. Ega ma ju väga kurta ei saa. :)

Leidsin reedel ühe võrratu laulu. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, et ma seda varem ei teadnud. Aga praegu on see mu lemmik... Ma kaon seda kuulates enda sisse ära ja see on ainult hea. Niiviisi olen ma juba nii mõnestki asjast aru saanud...

Home

Ma lihtsalt tahtsin näidata, miks mulle nii väga meeldib kodus olla :). Täna oli tegelikult super ilm. Vihm vaheldus päikesega ja just selle viimase ajal tuli välja kogu ilu: tumedad pilved ümberringi, nii kaugele, kui silm ulatus, vihmapiisad sädelesid igalt poolt vastu. Maa lirtsus muidugi korralikult, aga oh well.. :D

Tartus oli vist ilus ilm :D

Igatahes jah... Super lihtsalt!

Tegelikult on see päris õudne, kuidas ma pean jõudma kõigel silma peal hoida... Ja sooritama tegusid, mis on puhtfüüsiliselt võimatud, sest ma ei oska ajas rännata.. Oskaks, poleks probleemi...
Ja tõlkida kuuga 15000 põllumajandusega seotud masina- ja tehnikanimetust.. Ja saada selle eest 300 eurot. Ma ei tea, kas hakata punnima, aga küsida pole ka kelleltki..

New beginnings

Esimene ülikooli nädal on läbi ja on aeg kokkuvõtteks.
Niih, esimese kahe päevaga läks mul ÕISist süda pahaks. Nüüd oleme juba natuke sõbralikemais suheteis :). Tolereerime üksteist, aga tunniplaan on ikkagi üleni punane.
Loenguid on olnud kaks ja üks jäi lihtsalt ära. Need kaks loengut.. Mis ma ikka oskan öelda. :D
Kursus on super. Vot seda julgen ma küll öelda. :) Vedas. Sõbralikud, üks hullem killuvend kui teine.

Tegelikult, kui ma nüüd aus olen, siis ma autos mõtlesin pika jutu välja, mis ma siia kirja panen :D, aga vot, enam ei mäleta. See on see üleväsimus, eksole.

Ma võtan asja ruttu kokku ära ja lähen magama....
Mina olen hetkel veel rahul. Loengud on peaaegu sellised, nagu ma neid isegi ette kujutasin, inimesed on ilusad ja head.. Ilmad on aind väheke koledad.. :D
Ääküll.....

Last few things

Nii. Paar asja tuleb selgeks rääkida enne kui suvi läbi saab.
Kõigepealt, ma aitan ühel toredal Hiina mehel, kes töötab TÜs, korraldada Balti-Hiina iga-aastast ärikonverentsi koos veel mõne vabatahtlikuga. Mu kallid ärist ja majandusest huvitatud lugejad (eriti veel need, kes on tudengid, aga see polegi nii oluline), teile on see täiesti tasuta(!), muidu on osavõtt 150 eurtsi(!). Asja võlu on aga selles, et kes sees, see mees. Mahub ainult 150 niiet kiiresti regama!!!

See konverents on üks Euroopa suurimaid ja olulisimaid omalaadseid üritusi üldse, niiet oleks kindlasti huvitav sellest osa võtta. Kõik on muidugi inglise keeles, aga noh, see ei tohiks ju takistus olla või mis? :)
Niiet, kaaluge seda asja ja regage ruttu ära! Ainult 150 mahub.

Teine asi on see, et homme lähen ma juuksurisse (või siis mõne jaoks, kes loeb, juba täna) ja tuleb suht suur muutus. Mis täpselt, seda ma veel ei ütle, eks ma homme panen pildi ka kuhugi üles :). KUI ma julgen :D.
Aga ongi viimane aeg nende sorakatega midagi ette võtta, eks ole? ;) Nad ei kasva mul ka enam kuhugi suunas... Siis ju võib eksperimenteeirda. Ma ei usu, et see väga hull pärast on.. Eks näis ;)

Rohkem vist väga ei olegi.. Muidugi, kes näeb mind nüüd järgnevatel päevadel linnas midagi seletamas ja jagamas, siis võib ligi astuda. Suvaline kaubapakkumine see ei ole. Teemaks on see sama konverents. Ja kui ma teile ntks FBs kirja saadan samal teemal, siis ärge ka väga kurjad mu peale olge... Ma ju ei tea, kes siin seda näinud on :).

Isegi vist omamoodi asjalik postitus :).

Ciao amici!

Midagi võib olla kasulikku

Tahan jagada oma õnnestumist.
Tegin süüa. Midagi uut, päris hea tuli. Aluseks võtsin tegelikult selle:

aga kuna me ei ole suured suvikõrvitsa fännid, siis otsustasin asendada selle mingi muu köögiviljaga ning otsustasin porgandi kasuks. Muutsin ka üht-teist muud, aga ma olen kindel, et videos nähtav on suurepärane! Kindlasti parem, kui minu oma.

Minu versioon, kogus umbes 3 inimese jagu.

600g kanafileed
2 sibulat
porgandit (vastavalt maitsele)
paprika (mille ma unustasin ise sisse panna -_-)
hiina kaste
riivjuust
riis (nii palju kui soovi on)
pipar
sool
muu maitseaine vastavalt soovile

Iseenesest läheb sellega kähku, kui kõik koostisosad on enne ette valmistatud.
Pann sooja, pott veega sooja.
Kõigepealt pannile kana, natukese pärast sibul, sool, pipar ja meeldivad maitseained. Mina ei laseks kanal ja sibulal päris pruuniks minna, sest muidu kaotab sibul suurema osa oma maitseomadustest ja kana ei jää ka nii pehme.
Juurde porgand, varsti peale hiina kaste ja juust. Porgand jäta kergelt krõmpsuvaks, nii jäävad vitamiinid alles ja maitse on ka parem. Segada kõik segi.

Eeldan, et samal ajal oled suutnud ka riisi ära keeta :D. Mis siis muud üle jääb, riis ja kaste taldrikule ja nomnom.
Ma ei saanud mahti enda omast pilti teha, aga noh.. Suudate vast ise ka ette kujutada.

Mina olin tulemusega rahul, isa oli tulemusega rahul..
Ahjaaa.. Ma loodan, et teil püsib meeles, et riis täidab kiiresti kõhtu. Minul ei püsinud ja nüüd veeren mööda ilma ringi. :D

Loomaaed

Nonii. Laupäev. Alates kolmapäevast olin täiskohaga lapsehoidja-koristaja :D. Neljapäev oli keeruline, ma olin väsinud ja tuju polnud kiita, aga eile oli kõik kena. Möllasin lastega ringi. Täna hommikul läks venna perega ära ja meie käisime Lüübnitsas kala- ja sibulalaadal.
Mulle meeldivad laadad. Mõnus melu, muusika, palju vaatamist... Ning kõige rohkem meeldivad mulle sellised laadamüüjad, kes tõesti kauplevad ja äritsevad, kutsuvad omapärase reklaamiga inimesi oma kaupa ostma. Sellise müüja leidsime alles kahjuks laadalt lahkudes ja laadamelust väljaspool, kohe värava taga. Müüs hapukurke. Kaugelt oli tema häält kuulda, et tulgu aga kõik proovigu, punase sõstra ja suhkruga värske hapukurk. Ema mekkis siis, uuris, palju maksab.
"Pool kilo 5 eurot, kilo.. Saate 7 euroga." Ema jäi mõtlema ja kordama "Võtame siis... Võtame siis.."
Naine hüüdis ise vahele: "Võtame kaks kilo!" Võtsime lõpuks ikka kilo.
"No siin on nüüd 9 euro eest.. Ja paneme kaks kurki lisaks ka." Ema otsis raha ja ütles, et tal vist päris üheksat eurot ei ole. Panin tähele, et kaheksa tuli sealt kokku. Pistsin siis vahele, et teeme sama kauba, aga 8 euroga. Naine kohe nõus: "Jah! Teeme 8 euroga."
Saime 9 euro eest kurki ja  kaks lisa kaheksa euro eest.
Veel ostsime emaga pea kilose kamaka sinki. Puhas tai liha, supermõnusa suitsuga ja ei ole kuiv ega sitke, vaid mõnus pehme ja mahlane. Nomnom.
Tagasiteel sõitsime korraks Pihkva järve äärest läbi. See oli nii kui nii seal samas... Henry läks ilmselgelt õhinasse.

Niiet, tänase päeva võib lugeda õnnestunuks. :)

Ja miks pealkiri on loomaaed? Sest meil on õuepeal igasugu loomi ja linde viimasel ajal... Jänes elab, toone- ja sookured... Praegu just 2 toone- ja 1 sookurg kõnnivad lauda(st alles jäänud vundamendi) taga.

Mixed emotions

Kas teate, mis on nõme? See, et ma ei saa minna Henry päris esimesele õppeaasta avaaktusele, sest see on täpselt samal päeval ja isegi samal kellaajal, kui minu oma ülikoolis. F*ck. Mul ikka ei vea. Ma ei saa osa tema siiani kõige olulisemast päevast.

Ma tahan midagi enda juures muuta. Mõtlesin alustada soengust. Pakkumisi? Mida ma võiks oma juustega ette võtta?

Ning ma sain täna taaskord aru, et ma ei oska laulda, aga ma kipun seda unustama ja siis ma järsku jälle avastan selle pisitillukese fakti.

Tänane päev on lahedalt pikk olnud. Ma olen juba kella 6.30-st üleval. Muide, seitsme ajal Tartus bussijaama poole kõndida oli omaette elamus, seda heas mõttes.
Mõnus karge hommikuõhk, jõest tõusev udu, päike.....
Ma alguses vaatasin üldse, et Tigutorn on mingi veidra kujuga pilv, aga siis sain aru, et see hoone ise peaks ka kuskil olema... Ma pole just kõige teravam pliiats jah, nagu mulle ka öeldud on...

Hey, just get over yourself

Kas teie olete näinud saltot tegevat konna? Mina üleeile nägin. Niitsin tiigi äärest ja järsku hüppas konn üle oma pea masina eest välja. Päris lahe oli.

Ööl vastu eilset nägin unes, et mul oli lisaks Henryle veel üks laps hoida. Kelle laps see oli või mis tema nimi oli, seda ma tõesti ei tea. Aga fakt oli see, et majas oli rohkem lapsi kui muidu. Päeval helistas isale venna ja ütles, et nad tulevad kolmapäeval külla. Vennal on 2 last.
Unenäod siiski ütlevad nii mõndagi... Mina vähemalt usun sellesse.

Varsti on elamisse kõvasti järelkasvu oodata. Eile õhtul, kui ma õues veel askeldasin, istus kolm kurge katusel. Vanarahva uskumuse järgi pidi see lapsi tähendama. No kui meil kolm tükki oli, siis on lapsi lausa hulgim oodata.

***
Ja suht mõttetu postitus eks? Aga ega mul ei olegi midagi targemat siia kirjutada ka.
Saltosid tegevad konnad, kured, töö... See on minu elu praegu.

Mul on lifetime goal olemas: ma pean endast üle saama.

That is actually pretty funny, especially the ending.

The end of time

Mul on väike probleem. Mul on tuhat ideed uue raamatu.. või noh, loo jaoks, aga ma ei oska seda kuidagi alustada. Juba kuu aega vähemalt olen selle peale mõelnud, aga kuidagi ei tule seda algust.. Masendav.

Mulle kurdeti hiljuti, et ma ei ole ammu bloginud. Tõsi, olen süüdi, aga kuidagi.. Ei ole nagu mida kirjutada. Päevade kirjeldus? Pole väga huvitav ju. Ja selliseid geniaalseid mõtteid, mida siia kirja panna, neid on vähe või siis ma hoian neid oma lookese jaoks. Vot...
Aga täna siiski...
Läksin võrdlemisi vara täna õue marju korjama. Väljas oli jahe, muru ja põõsad olid märjad ning käed hakkasid ruttu külmetama. Kuulsin mäe alt naabrilaste kilkeid ja koera haukumist. Millegipärast tuletas see mulle meelde seda, kui me lastena Aiastes vanaema pool olime õdedega. Siis me möllasime juba 7-8 hommikul õues, taamal haukusid naabri koerad, hommikud suvel karged, aga siiski soojad. Good memories.
Nüüd olen mina suureks saanud, õed samamoodi, vanaema ei ole enam... Sellistel hetkedel saan väga tugevalt aru, kui üürike kõik on. Muidu ei panegi väga nagu tähele, olen ju noor, elu alles ees, aga seegi on tegelikult lühike.
Ning moosikeetmine, mis peale viimaste marjade korjamist tuli, oli ka kuidagi nostalgiline.

Mis veel... Käisin kolmapäeval-neljapäeval linnas. Juba päeval, kui ma kodus alles marju korjasin, lõi nagu kuidagi nuiaga pähe, et kõik on jälle muutunud. Ma hakkasin end nägema justkui kõrvalt. Õhtul L ja S'i pool... Ma vaatasin neid inimesi, kes seal kohal olid ja ma kuidagi tundsin, et meie vahel on mingi nähtamatu sein, mis ei luba mul nendega nii lähedane olla nagu ma varem olen olnud.. Ning järgmine päev, arsti juures ja muidu linnas käies, ma nägin kogu selle aja ennast nagu kuskilt kaugemalt. See nagu ei oleks olnud mina, kes seal Raekoja platsis korraks maha istus, kes üle Kaarsilla jalutas.
Ma olen enda kas täielikult kaotanud või siis just leidnud, aga hetkel ma ei tea, kumb see on.

Aga homme Janele ja Triinule Kuperjanovisse külla. Tegin kooki ka neile, las söövad. :)

I don't wanna see straight

Nii. Nüüd olen kodus ja Vembu-Tembumaal sai ka käidud. Nüüd on kindel tegevusetus 9. augustini. Või noh.. Ma ei liigu siit kuhugi. Tegutsen mingil määral ikka.
Tegelikult tahtsin ma näidata millisest lahedast loodusest ma laupäeval Tallinn-Tartu maanteel osa sain. Kujutage ette väga väga sinist vihmapilve ja siis samas kõrval paistab läbi pilve päike, mis suurendab kontrasti veelgi. Super!

 Sorry, isa auto aknad on mustad jah....

Ja.. Võimas.
Pühapäeval käisime Vembu-Tembumaal autismiühinguga. Kell kuus tõusin, kell 11-17 möllasime, kella 9 paiku jõudsin koju. See oli super vahva nagu alati. Õhtul oli aind väga laiba tunne, aga ma olen rahul. Henry sai isegi Tembuga pildi :)

Ning isuts autorooli. 

Niiet.. Oli tore pikk nädal vanavanemate juures ning siis vahva pühapäev Kurtnas. Mina olen rahul.

Nostaliga vol. n+1

Olen Türil nagu tähelepanelikumad teist võivad juba isegi arvata. Võru folgil ja Vembu-Tembumaal jäi käimata mõlema puhul halva ilma tõttu. Võru folki küll edasi ei lükatud, Vembu-Tembumaad küll. No hää seegi.
Vanemad peaksid varsti Bremenis maanduma...
Kell on alles pool 12. Nojah, veider, sest ma olen harjunud tõusma kell 10 ja nüüd oleks kell juba pool 2, aga kuna ma tõusin kell 7... Ärkasin selle peale, et kuulsin Henryt all kilkamas. Piinas juba vanaema tünnilotoga.
Nüüd ma saan aru, mida vanemad kogu aeg rääkisid, et seal üleval punases voodis magades jääb selg ja kael nii kangeks. Mul väiksena ei olnud mingit probleemi, aga nüüd.. Kael pole ammu nii valus olnud.
Ja hetkel sajab vihma..
Hommikusöök oli kergelt nostalgiline: raadio mängis, seltskond sama, keda ma alati mäletanud olen, väike köögilauake samuti. Ainult õde oli puudu.
Väiksena sai iga suvi siin vähemalt kuu aega oldud. Nüüd pean nädalaga leppima. No pole hullu.

Lambakari

Ma lihtsalt pean.. :D
Vaatasime rahus telekat ja järsku kuuleme mürinat. Järgmine hetk juba ema karjatab "vaata!" Vaatasime siis aknast välja: õu oli lambaid täis, närisid arooniapõõsaid. Hüppasime kolmekesi (isa, ema, mina) püsti, Henry jäi meist maha, sest tema ei saanud aru, mis toimub. Suutsime nad ära ajada, aga arooniad said kahjustada. Täna öösel peab vist vahetustega üleval passima, muidu teevad aiast puhta töö ning järgmine nädal, kui kõik ära läheme, selle pärast on ka väike mure. :D Aga vast ei juhtu ikkagi midagi..
Aga kui ma juba kirjutan, siis..
Üleeile käis Lindake külas. Ajasime juttu, tegime mõlemad esimese ujumise ära. Oli tore jälle kedagi näha. :) Ning Lindat on alati tore näha.
Aga ega rohkemat midagi ei olegi. Puhkan vaimsest tööst füüsilise tööga, ainult viimased kaks päeva olen nii laisk olnud, et pole viitsinud väga midagi teha... Ning homme Võrru folgile, pühapäeval Vembu-Tembumaale autismiühinguga ning esmaspäevast laupäevani olen siis Kesk-Eestis. Natuke tegevust. :)
Nõme, suvi on peaaegu juba läbi...

Lost in paradise

Ma ei oska ennast enam niisama kergesti väljendada, kui ma seda varem suutsin. Sõnad jäävad kuhugi kinni. Ma justkui ei julgeks välja öelda, mida ma tegelikult mõtlen ja tunnen. Samas ma ei karda. Ma lihtsalt ei oska. Viimasel ajal on mulle osaks saanud päris palju pettumusi ja kohati on lihtsam neist mitte rääkida.

Ma kardan. Mul ei ole väga midagi kindlat jäänud, aga ma tahaks, et midagi oleks. Einoh, midagi muidugi on, aga teatud asjad, mis tegelikult väga palju loevad, on ainult sellise toreda väljendi "eks näis" all. Olen väheke pettunud jah.

Täna öösel nägin taaskord unes, et ma olin kirurg. Või noh, resident. Üldkiruriga peal (jah, ma olen ka selle peale mõelnud). Jama oli selles, et mul suri patsient laual ära. Suurt lootust teda päästa polnud algusest peale, aga kui ma üritasin perele seda seletada, siis nad ei kuulanud mind, ainult süüdistasid.
Aga eks ma olengi ise süüdi. Ma oleks võinud ju rohkem üritada, potensiaal on olemas.

Kui ma tunnen end kurva ja lootusetuna, siis ma lähen oma tuppa, otsin kuskilt padja tagant üles L'i Londonist toodud väikse ahvi ja vaatan tema suurtesse tühjadesse arulagedatesse silmadesse. Mõnikord ma kadestan teda. Tal ei ole neid probleeme, ta ei pea kogu aeg pabistama, mis edasi saab, kas üldse saab. Samas, need probleemid näitavad mulle, et ma olen ikkagi elus. Mingi lootus mul on. Ma ju ei jää kuskile ühe koha peale istuma, kuni keegi tuleb ja mu sealt üles korjab. Ma ikkagi liigun ka ise mingil määral edasi.
Ning see ahvike meenutab mulle L'i ennast, tema lõputut energiat, säravat naeratust, mõnusat sarkasmi. Mul on hea meel, et mul selline sõbranna olemas on. Ning see ahv, ta on lihtsalt mega nunnu!

It's the month of July

Nonii. Mõtlesin, et tasun oma võlga.
Mis vahepeal oli? Lõpetasin kooli.. Jaanipäev oli. Ja ülikooli sisseastumisest ma intentionally rääkima ei hakka. Ma lihtsalt ei taha.
Olen kodus tööd rabanud. Niitsin, vedasin puid, rohisin. Eile avastasin natuke liiga hilja, et põlvitasin rohides punaste sipelgate pesas. Sain aru alles siis, kui juba väga valus hakkas. Nüüd jalg kuumab ja on kohati paistes. Pluss, eile virutasin samas jala vastu trepiastet nii kõvasti, et õhtul võttis veidike lonkama. Aga iseenesest on kõik hästi.
Ei, ma ei hakka valetama, tegelikult ei ole. Mul lõhkes selle juuni viimase lõpuga päris mitu õnnemulli. Vahepeal paneb lausa mõtlema, miks see kõik nii keeruline peab olema.. ja nagu alati, tuleb kõik ikka korraga sulle kaela.
Ma ei lihtsalt ei taha mõelda, mis edasi saab. Ma tahaks olla siin oma künka otsas, päeval päikese käes (ahja... nüüd peab mõnda aega päiksega jälle ettevaatlik olema, põletasin täna selja ära), öösel oma voodis ja lasta oma und Leelo kingitud mõmmil valvata. See võiks kesta nii umbes.. Kaua. Juba on juuli, vaheaeg pole nagu veel alanudki, aga juba hakkab see läbi saama. Seda enam, et mu tulevik on tume, aga sellest ma ju lubasin mitte rääkida.

Neljapäeval ja reedel olin linnas. Neljapäeval saatsime Püssis Jane ja Triinu kaitseväesse, reedel Mannu Portugali. Natuke kahju oli. Kolm väga toredat ja head inimest lähevad ultamatusse kaugusse. Jah, Jane ja Triin lähevad kõigest Võrru, aga ma ei näe neid iga hetk, kui mul tekib tahtmine. Ning kui mõlemalt peolt lahkumine oli, jätsid ka teised sinuga hüvasti, umbes nagu kohtuks viimast korda. No kindlasti nii tihti jah ei kohtu, aga loodetavasti siiski.

Ohjah, mis ma ikka halan. Lähen toon omale jäätise ja hakkan jalgpalli vaatama.

Go Italia!

I want it

Ma olen olnud väga kohusetundetu. Pole siia ammu midagi kirjutanud. Vahepeal on palju juhtunud, aga sellegipoolest, muutunud ei ole suurt midagi.

Mul on eksamid läbi, olen kodus, siin on mõnus. Täna lendas muruniitja õhku, eks näis, mis homme saama hakkab..

Ma ei oskagi millestki nagu kirjutada. Pea on tühi, samas ühte teatud asja täis, millest ma lihtsalt jagu ei saa.. See on mu mõtteis nagu mingi.. Ma lihtsalt loodan, et kõik läheb lõpuks hästi ja 14. juuni kujuneb minu jaoks väga õnnestunuks.

Ootan hoolega eksamitulemusi, aga kas ikka ootan? Ei, ma kardan neid. Ma kardan, et need ei ole üldse head tulemused ja ma ei saa arstiteaduskonda sisse ja.. Ma ei tea, mis ma siis peale hakkan.. Proovin aasta inglise keelt ja teen mingi eksami uuesti ja proovin aasta pärast jälle? Perhaps.. Aga ma tahan saada... Ma pean saama! Ma näen juba unes ka, kuidas ma olen pediaatriline kirurg ja mul on keegi laua peal ja ma opereerin.. See on mõnus! Ma tahan seda teha. Üks päev ma mõtlesin küll, et.. Pikad valved, magamatus, meeletu õppimine, operatsioonid, mis kestavad vahel terve päeva, kellegi sisemus minu ees, kellegi elu minu kätes ja kui veel patsient peaks surema.... Aga ma olen siiski valmis sellega riskima. Jah, ma pean selleks meeletut tööd tegema, aga kui see on asi, mida tehes ma olen lõpuks õnnelik, millega ma olen rahul... Ma tahan seda teha.. Ma pean sisse saama!

Jah.. Aeg on ka vist magama minna selleks korraks..

One destorys what other creates

Mul oli lapsena üks eriline koht kodu lähedal metsas. Väiksed tiigid, sammal, kuused. Tõsiselt ilus. Kui mul oli vaja elust eemale saada, siis ma käisin seal; kui ma tahtsin omaette mõelda, käisin ma seal. Viimastel aastatel polnud ma sinna sattunud. Aprilli algul ma nägin jah, et selle koha läheduses tehti metsa, aga ma ei pööranud väga tähelepanu. Reedel, kui ma jooksmas käisin, läksin ma sinna ka ja mulle avanes väga kurb pilt: kohast ei ole pea midagi alles. Metsa tehti täpselt selle koha juures, langid on siiani maas...

Tõesti kurb oli seda kohta näha, sest vanast ilust pole midagi alles ja see koht oli minu jaoks oluline hoolimata sellest, et ma polnud seal aastaid käinud. Aga noh, selline on elu.. Varem või hiljem tuleb teatud asjades niikuinii lahti lasta...

Reborn

Täna oli ilus ilm. Jälle.
Ja kui aus olla, siis ma ei teagi, mida siia kirjutada. Lihtsalt midagi...

Käisin täna jälle ronimas selle paju otsas, kus lapsena pidevalt õdedega ronitud sai. Väga mõnus nostalgiline tunne tuli peale. Sirutasin end oksale laiali ja lamasin seal pikalt.
"Ja linnud laulsivad puude oksades"

Vahepeal tahaks tõesti uuesti laps olla. Kõik oli palju lihtsam. Mitte, et ma praegu väga vana oleks, aga vahe on siiski suht märgatav.

Ning mul on ühe minuti pärast sünnipäev. Kas tunne on? Ei ole. Mida vanemaks sa saad, seda vähem need sünnipäevad korda lähevad.

Ning nüüd mul juba ongi sünnipäev. Palju õnne mulle.

 

Ning esmaspäeval on eksam. Ohjah.. Ei ole sedagi tunnet tulnud veel. Kuidagi maru tundetu on see elu :D. Ning kolmapäeval on lavaka katsed. Eks näis. Võiks nagu edasi saada, aga no kui ei saa, siis ei saa.

Peaks elu vb natuke tõsisemalt võtma hakkama...

Oh jeerum

Lugesin paar päeva tagasi sellist lugu:
http://www.ohtuleht.ee/blogid/londonilustiblogi/3284

Lühidalt asi kokku võttes, juttu on siis Tartu noortest vandaalidest, kes sodisid uue bussi istmeid ja kui artikli kirjutaja neid keelas, sõimati noort naist "lolliks vanamutiks". Õnneks jõudis asi ka politseini ja tuli välja, et alaealised olid keset päeva joobes.
Tundus võrdlemisi uskumatu lugu. Meie oma väikses Tartus selline asi? Soovitan selle tegelikult läbi lugeda. Ma jätsin palju ütlemata.
Tundus uskumatu.. Kuni tänaseni. Võin Katrin Lusti loo toetuseks oma loo rääkida.

Läksin number 6 bussi peale, et kesklinna ühingu istumisele minna. Olin seekord ostustanud kõrvaklappe mitte pähe panna. Astusin bussi ja kuulsin telefonist tulevat muusikat. Vaatasin ringi ja nägin kampa noori tüdrukuid. Okei, mis siis ikka. Aga siis hakkasin nende juttu kuulama. Sõnavara oli kirju, kirjum kui voorimehel. No tõesõna.
Bussil oli ka üks naine oma kolme väikse lapsega. Mingi hetk, üks.. Ei saa kasutada ühtegi sõna.. tüdruk, ei, neiu, no issand ei, tatikas. Üks tatikas hüüab teisele: "Jou, tee aken lahti. Buss on sitta täis."
Salemi peatuses läks see naine oma lastega maha. Uus kommentaar: "Oh! Sitahais läks maha!" Ja hääletoon parajalt kõva, et terve buss seda kuuleks. See reegel kehtis iga sõna kohta, mis nende suust tuli. Läbi bussi akna näitasid nad naisele keskmist sõrme. Mul vajus suu imestusest lahti ja hakkas kopsu üle maksa viskama. Mõtlesin, et midagi veel kuulen kellegi kohta, astun vahele. Kas õnneks või kahjuks seda vajadust ei tekkinud. Aura veekeskuse peatuses läksid nad maha. Enne suutsid nad muidugi veel ühe kommentaari teha. Uste juures seisis üks punase vestiga rangelt alaealine tüdruk. Tema kohta oli neil ka oma silt valmis mõeldud: lesbi. Käis läbi repliik: "Hei! Ära lükka mind lesbile selga!" Siis läksid nad maha. Ma ei hakanud ainult neile läbi linna järgi jooksma... Kuigi oleks ju võinud, siis oleks ainult Atlantise konverentsikeskusesse hiljaks jäänud...

Teine juhtum veel, mille rääkis mulle muidugi ema. See on tiba teisest valdkonnast. Tema astus ka Atlantise poole ja üle silla minnes nägi kahte väikest sibiripsikut. Üks vb 3-4, teine veel noorem. Vana Walkingu vastas on jõe äärsel piirdel ainult päris üleval toru. See pisem sibiripsik, ulatus vaevu poolde maani selle toruni, kõndis päris jõe ääres ja libistas käega mööda toru. Oleks ta komistanud, oleks ta jões olnud. Küsisin emalt, kas tõesti ei olnud seal ühtegi täiskasvanut, kes oleks paistnud vastutavat. Ei olnud. Ka tema ise oli liiga kaugel, silla peal, kui õnnetus oleks juhtunud.
Kes laseb oma kahte nii väikest last üksi linna? Ma ei jäta oma 3.-aastast last üksi kojugi! Ma ei kujuta ette, mis nendest edasi sai ja ma ei taha selle peale isegi mõelda. Ma loodan, et nad jõudsid tervetena kuhugi... Kuhu iganes nad siis läksid.. Issand jumal... Ma ei suuda ära imestada.

Täna õhtul on mul mõtlemisainet palju.. Edu mulle matemaatika proovieksamil!

Another time where days of late are far away

Tänane koolist koju minek pani mind mõtlema. Oli kaks vahejuhtumit. Kiirabi Kaubahalli ees ning üks kõndimispuudega neiu, keda mitte väga noored lapsed matkisid. See kiirabi vahejuhtum (ilmselgelt jäid kõik kaelad õieli vahtima, mis toimub) tõi mulle selguse, et inimestele lähevad enam korda teiste õnnetused. Ma olen täiesti kindel, et kui seal oleks keegi juubeldanud, siis oleks sellest ükskõikse näoga mööda kõnnitud.
See füüsilise puudega neiu lugu... Inimesed on ikka nii pimedad veel. Puudega inimene on keegi.. Ma ei tea. Keegi, keda ühiskond veel päriselt ei aksepteeri. See on nii kurb, ma mõtlen mõlemat vahejuhtumit.

Ning mul just tuli meelde üks vahejuhtum oma lapsepõlvest. Ma võisin olla 3-4, vb 5 tol ajal. Me käisime vanavanematega Tallinnas. Ma ei mäleta miks.. Vb olid vanavanaema matused, aga ma ei ole kindel. Me käisime kuskilt sugulaste juurest läbi. Seal oli üks neiu, punaste juuste ning tedretähnidega. Ta võis olla kuskil 12-15. Me mängisime põrandal ja taustal käis telekas. Sealt tuli üks laul, mis mul kohe peas käima hakkas, kui see meelde tuli. Mingi hetk tahtis ta kanalit vahetada, aga pult ei töötanud. Ta läks endast täiesti välja ja hakkas oma ema kutsuma. Edasi ma ei mäleta...
Nüüd järele mõeldes ma mõistan, et ka see neiu võis olla autist, kuigi ma pole selles täiesti kindel. Sellest on ikkagi nii palju aega möödas. Aga mis selle jutu point on, on see, et inimese mälu on ikka võimas. Ma mäletan selle neiu nägu, kuidas ta läks endast välja, ma leidsin selle laulu üles, ma mäletan isegi teleka pulti, seda va tüliõuna. See on minu jaoks oluline mälestus. Mul on juba kunagi väga noorena olnud lähedane kokkupuude puudega inimesega.. Pole ime, et nad mul nii hinges on, eelkõige muidugi venna pärast jah, aga see mälestus... Vb saan ainult mina selle olulisusest aru ja see ongi kõige tähtsam. Kujutan ette, et kui ma olen lõpuks vana ja oman mingisugust võimu, siis ma olen vist päris tuline puuetega inimeste õiguste eest seisja. Praegu meie riik nende eest küll väga hoolt ei kanna. Raevu ajab.. Aga ma ei hakka praegu...

Täna on igas mõttes eriline päev: algasid arvestused ehk sai läbi minu normaalne koolis käimine, täna on Leelo sünnipäev, käisime Deiviga kinos, tegin kevadtrenniga algust (käisin jooksmas ja tegin jõudu; küljelihased on juba tiba kanged... mõnus) ning mis kõige tähtsam, täna sai pool aastat mu kalli vanaema surmast. Ma tunnen temast puudust... Ma tunnen puudust isegi ainuüksi mõttest, et ta on olemas. Aga ma ei hakka ka seda teemat enam lahkama.

Lõppu panen selle punapäise neiu auks laulu, mis jääb nüüd, kus ta mulle meelde tuli, teda alati meenutama. Ma loodan, et temaga on kõik hästi..

Ürgnaine

Käisin täna all orus võsas ragistamas. Tegelikult läksin sealt pajuoksi otsima, et neid tuppa tuua ja kevadet luua. Lõikasin seal oksi parasjagu, kui kuulsin oru põhjas olevat ojakest vulisemas. Oi, lapsepõlv tuli meelde.. Kuidas me õdedega seal lapsepõlves mängisime. Kuidas me H-ga mööda põldu ja metsi kondamas käisime. Läksin alla oja äärde siis. See oli juba omaette võitlemine. Võsa oli mahalangenud risu täis ja päris igale poole ei julenud astuda, sest seal palju allikaid ja lumi veel paks. Jala sain ikkagi märjaks jah. Tegin paar klõpsu oma kõrgtehnoloogilise telefoniga :D. Siis tuli meelde, et oja alguspunkt oli vanasti hästi ilus võimas ja liivane. Läksin siis sinnapoole teele. Läbi kohati paksu lume, salajaste allikate ja oksarisu võitlesin oma teed. Jõudsin pärale, nägin, et kahjuks pole vanast ilust palju järgi jäänud. Allikas on laialvalgunud ja lehti ning oksi täis. Liivast ja kiirest voolust polnud enam midagi alles. Kahju. Hakkasin siis mööda mäge uuesti mäest üles rühkima. Maja juurde jõudsin, olin päris võhmal sellest võsas võitlusest. Juuksed olid ka igasugu sodi täis :D.
Homme, kui ilma annab (pidi vihmale ja lörtsile minema), lähen tagasi, puhastan allika ära ja lähen teise metsa ühte teist ilusat kohta otsima. Seal on väikesed metsajärved. Mõte kaamera kaasa võtta, pilti teha ja kooli fotograafiakonkursile esitada. Loodan, et annab ilma ja et ma selle koha veel üles leian. Pole seal ammu käinud... Lapsepõlve on tore meenutada :). Kohati tahaks neid momente tagasi.

Ürgoja :D.

Almost like "The Silence of The Lambs"

Tahaksin teile rääkida oma unenäost, mida ma nägin tegelikult juba jupp aega tagasi ehk ööl vastu neljapäeva. See on päris põnev lugu :D. Omamoodi.

Ma olin politseiuurija ja seotud ühe kohutava juhtumiga. Nimelt oli tegemist ühe maniakkiga, kes mõrvas oma ohvrid brutaalselt ja vist isegi sõi neid... Igatahes, ma pidin kätte saama, aga kahjuks oli asi kontrolli alt väljunud. Minu ja selle mehe suhe oli umbes nagu Glarice Starling'i ja Hannibal Lecteri oma (kes on raamatut lugenud või filmi näinud...). Ma teadsin, et ta tahab mind surnuna.
Ma olin parasjagu mingis kõrghoones. Oli inception'i moment: ma nägin vaimusilmas, kuidas see mees minu verise surnukehaga tantsib. Ma hakkasin (elusana siiski jah) põgenema, sest ma teadsin, et ta on kuskil seal. Jooksin lifti ja sõitsin sellega mingile korrusele. Kui liftiuksed avanesid, seisis seal tavaline politseinik. Ta ütles, et nad otsisid terve maja läbi, aga meest nad ei leidnud. Ma hakkasin temaga vaidlema, et see ei ole võimalik. Maniakk pidi seal majas olema. Vaidlesime seal trepikojas ja meist natuke allpool treppidel seisis teine politseinik, kui teda järsku rünnati. Mul sai sekundiga asi selgeks ja põgenesin uuesti lifti. Minuga vestelnud politseinik, kes oli tegelikult maniakkiga mestis, hakkas mind jälitama.
Ma sõitsin üles katusele. Ma nägin, et kõrvalmaja põleb. Natuke hiljem jõudis ka politseinik järele. Ta muigas kavalalt, kui ma järsku põleva maja suunas jooksma hakkasin. Ma kuulsin mehe hüüet "Ei! Sa ei tee seda!", siis ma hüppasin, maandusin naabermaja katusel ja siis käis plahvatus. Ma tundsin soojust mööda oma jalgu tõusmas ja siis ma ärkasin.

Ma tean, et ma hommikul jutustasin seda tiba teistmoodi, aga eks teatud fragmendid tulevadki alles hiljem meelde.

Promises.

Nii. Sattusin just jälle Mannu blogi peale. Vaatasin, et ta on nii tubli olnud, et kõik oma püstitatud eesmärgid täitnud :D. Kiidan. Mõtlesin siis väikese hilinemisega enda nimekirja ka siia panna.

-Inimese õpetuse esitlus TEHTUD
-lavaka katseteks asjade otsimine TEHTUD. Laulu suhtes ma ei ole veel ainult päris kindel
-Sunscreen TEHTUD. Vaatasin üle vähemalt :D
-mata n+1 ülesannet TEHTUD. Teen siiani :D
-alustan eksamivihikute ülevaatamist TEHTUD.
-füüsika ettekanne TEHTUD. Materjal on koos, ainult slaididesse ära panna.
-raamat TEHTUD

Ning tegin ka paar asja lisaks.

-Tegin täna pannkooke
-Leidsin paar uut laulu, mida fännata
-Sain pmst terveks. Ainult haigutada on veel valus.

Niiet Mannu, millal tähistame? :D

Little angel go away

Come again some other day. The devil has my ear today, I can't hear a word you say.

Ma paranen jõudsasti, tänan küsimast. Viimase valuvaigisti võtsin ligi 24 tundi tagasi ja kui vähegi saan, siis enam ei võtagi. Süüa on veits (loe: suht palju) valus ja järgmised 5 minutit ka, aga pole hullu :). Söön pmst kõike juba. Leiba-saia ei julge veel võtta.
Tegime Mannuga diili, et teeme nimekirjad, mis me vaheajal teha ja kui poole ära teeme, oleme kõvad mutid. Mannu nimekirja leidsin just ta blogist ja all oli kirjas, et ta ootab minu oma :D.
Siin see on!

:D Tahtsid minu nimekirja

-Inimese õpetuse esitlus (tehtud!)
-lavaka katseteks asjade otsimine
-Sunscreen
-mata n+1 ülesannet
-alustan eksamivihikute ülevaatamist
-füüsika ettekanne
-raamat (tehtud!)

Vot.. Kaks on tehtud ja jumal tänatud, et mul füüsika praegu meelde tuli. Pidin ju homseks valmis saama, et Lindaga asi kokku panna :D Well.. Mis siis ikka. Hakkame peale!

P.S: Vb jõuan peale vaheaega kooli! Eks näis.. Oleneb, kuis linna saan xD Asju palju.

Päevad ei ole vennad

Like a hurt, lost and blinded fool...

Eile oli super päev. Kõigepealt, aitäh kulla õde selle suurepärase tasuta lõuna eest! Ma ei tundnudki koju jõudes kohe vajadust süüa, niiet läks ikka korralikult asja ette :D.
Ehk neile, kes aru ei saa, siis mina olen kindlasti leidnud endale kesklinnas uue lemmik söögikoha. Kohvik Armastus. Suurepärane pasta Bolongese!
Õhtu läks edasi sama ilusa tähe all. Aitäh teile mu kallid neiud, kes te minuga eile väljas käisite! Mul oli väga tore teie seltsis! Hoolimata sellest, et tervis lõpus natuke alt vedas... Nagu alati, olen mina valmis selle väikse asja kohe unustama :).
Aga vot öösel algas jant peale. Jõudsin koju kuskil 12 ajal (aitäh kallis D, et mu autoga koju viisid!) ja ma tundsin end meeletult väsinuna. Aga magama sellegipoolest ei jäänud. Kuskil kuueni hommikul hõljusin kahe maailma vahel. Pooleldi unes, pooleldi ärkvel. Ma ei saanud aru, mis oli reaalsus, mis mitte. Alates siis kuuest hakkasin magama jääma, aga no unenägu oli nagu alati paras umbluu... Ja tõusin ju pool 11, et minna kella 12 bussi peale. Jah.. Tavaliselt tulevad bussid kuskil 10 minutit varem ette... Kell oli 10 minutit 12 läbi.. Bussi ikka ei olnud. Tuli 12.15 ette alles ja me polnud Tartust väljagi jõudnud, kui buss välja suri ja bussijuht seda 10 minutit uuesti käima pani. Kui kell 12.40 oleks ma juba kodus pidanud olema, siis täna selleks ajaks polnud ma isegi poolel teel.
Ning tänu põhimõtteliselt magamata ööle, olen ma täna terve päev ka kuskil kahe maailma vahel hõljunud.
Ärkasin hommikul peavaluga ja olin sunnitud ibumentini võtma, kuigi ma ei tohiks kaks nädalat enne oppi verd vedeldavaid valuvaigisteid võtta.. No ei olnud muud. Ema lubas teise toimeainega rohtu kaasa anda... Aga ahjaa... Ta läheb ju homme tööle ja ma ei näe teda enne oppi... Ohwell... Suva.

Homme läheb matamaratoniks... Juba ootan...

"Before you tell yourself it's a different scene...

... remember, it's just different from what you've seen."

Tead, ma vihkan unenägusid ja nende nägemist. Okei, ei vihkaks, kui nad ei oleks selline ajuvabadus ja jura nagu nad viimasel ajal on. Ah, mis viimasel ajal.. Suvest saadik muud ei näe, kui ainult häirivaid unenägusid. Tahaks ühe öö magada unenägudeta, aga ma kardan, et see on liiga palju palutud.

Ning siis veel.. ma ei tea, kas asi on minus.. (Tõenäoliselt siiski on küll jah)..., aga ma oleks nagu osadest inimestest kaugemaks jäänud. Oleks ju lihtne süüdistada seda, et enamuse ajast tunnen ma end kehvasti, ma ei ole juba kuid normaalselt magada saanud, tervis on nagu on... Samas, keda ma petta üritan. Asi on ju lõppkokkuvõttes minu kätes, ise pean end kokku võtma. Sorry teie kõigi ees. Pean end parandama kuigi jah, jõudu on vähevõitu.

Neli vaba päeva. Mul olid kõik ilusad plaanid tehtud... Teen süüa, kokkan midagi, teen mata ülesandeid, teen filo arutluse ära... Jah, ja palju ma siis teinud olen? Mõned üksikud mata ülesanded ainult ja ülejäänud aja olen niisama mõttetult logelenud. Einoh, puhkama peab ka jah, aga siiski... Ma pean end kokku võtma.. Ikka tõsiselt.

Ma hakkasin mõtlema... Kas mu viimased postitused ongi tõesti nii sisutühjad? Ma tõesti ei ole enam muuks võimeline? Kui nii... Mis siis üldse enam vaeva näha.. Aega jääks ju rohkem muu jaoks, mis siis, et ma satun siia no ikka superharva viimasel ajal...

Istun tihti niisama ja mõtlen

Ma avastasin, et ma pole ammu siia midagi kirjutanud, veel vähem siis midagi tõeliselt mõtekat. Eks ta vist nii ongi... Lõpuks ei olegi enam midagi öelda.

Olen maal ja tõenäoliselt haige. Viimased kaks päeva on kurk olnud nii valus, et saan vaevu rääkida. Kirjutamine tundub igatahes vähem valutu, kuigi on aeganõudvam. Täna otsustasin kooli mitte minna, tulin emaga hommikul koju. Samas, oli üks põhjus, miks ma oleks olnud valmis kannatama, aga kuna ma pean sellest varem või hiljem niikuinii üle olema.. Võtsin siis vaba päeva, tulin koju magama. Ja tore on oma pisikest ka näha üle kahe nädala. Kuid ikkagi... Olgu, see selleks.

Üks periood saab kohe jälle läbi. Järgmine nädal on arvestused.. Kui irooniline. Just mõni aeg tagasi rääkisin ühe neiuga, kui nõme oleks arvestuste nädalaks haigeks jääda, minul see vist siiski õnnestus. Ja kolmapäeval on veel inka proovikas.. Jee! Õnneks kirjandusest saan ära. Neljapäev on vaba.

Vaikselt hakkab jälle tekkima tunne, et enam ei jõua. Tahaks lihtsalt eralduda, olla üksi.. Samas, kui oled üksi, siis mõtled, et kurat, tahaks kedagi endaga koos üksi olema. Tahaksin puhkust.. Vot, just seda mul vaja olekski. Natuke aega, et asju läbi mõelda.

"And if I sleep just to dream of you, I wake without you there" - Evanescence "Missing"

Mu kallis käis kolmapäeval koolis ja ütles, et ta igatseb seda kooli melu. See pani mind mõltema, ma usun, et ka mina hakkan seda igatsema... Ja tõenäoliselt mitte vähe.

Wish someone would say that everything's going to be okay

And really mean it.

Hakkasin just natuke aega tagasi jälle asju üle mõtlema... Või mitte üle, aga lihtsalt liiga palju.
Ma tahaks aega tagasi keerata, mõne asja tegemata jätta ja tegelikult hoopis enam tahaks paar tegu juurde lisada. Ma tahan, et ma oleks suvel tihemini ratta võtnud ja vanaema juurde vändanud..
Jap, tema peale ma mõtlengi. Sellest on varsti neli kuud, aga ma tunnen temast puudust ja seda ei saa mult keegi ära võtta. Võta või telefon kätte ja saada teistele vanavanematele sõnum, kui kallid nad on (sest helistada ei ole enam mõtet, nad magavad).
Saaks see kuradima laululaager ka läbi juba. Mul on sellest juba villand. Pole alanudki... Mina ei korralda enam midagi (samas ma tean, et ma murran seda sõna järgmise üritusega, mida organiseerida on vaja).
Bio referaat on tehtud, kirjandus... Mina ei jõua ega taha täna enam. Pean homseks asjad kokku panema... Ja lähen parem magama.

Asjad on tiba üle pea kasvanud. Aga nendega tegeleda ei ole ka aega.

Väsinud

Magasin täna kella 9ni hommikul... Meeletult mõnus oli (Jumal õnnistagu olümpiaade!.. selles mõttes). 10ne paiku seisin bussipeatuses ja ootasin bussi, mis mind kekslinna viiks. Ilm oli mõnus pehme.. Üle tee oleva maja korstnast tõusis suitsu. See maja on ehitusjärgus ja peaks vist tegelt tühi olema.. Aga asi ei olegi selles. Vaatasin seda, tundsin tossu lõhna ja mõtlesin, kui mõnus see oleks, kui õues oleks paras krõbe pakane, nii umbes -25, ma istuks oma (päris)kodus elutoas diivanil, vanaema (kallis vanaema...) kootud villased sokid jalas, jooks teed, loeks raamatut (reaalselt sellist, mida ma ise tahan, mitte mis on kohustuslik) ja ahjus praksuks tuli. Vahepeal tuleks Henry ja kutsuks mängima.. Ja.. Jah.. Kui ainult.

Esimene lumi

Ärkasin hommikul (ja right, kell 11), tõmbasin kardinad eest ja nägin, et sadas laia lund ja kõvasti. Nägu tõmbus kohe naerule. That made my day, you know :). Nüüd olen juba tükk aega jälginud, kuidas sajab. See meenutas mulle mu päris esimest lumesadu mida ma üldse mäletan.
Me elasime siis veel Tallinnas. Ma võisin olla mingi 2- või 3-aastane. Ma olin üksi kodus... Siis ma pidin olema 3-ne :D. Igatahes, olin üksi, isa oli tööl, õed koolis, ema oli läinud vist korra poodi.. Ma istusin köögi akna peal ja vaatasin õue. Ma mäletan, ma vaatasin üles taevasse. See oli pilves ja kuidagi nagu roosakas. Issand, ma mäletan veel nii hästi seda väikest musta-valge kirju põrandaga köögikest... Igatahes, mingi hetk hakkas taevast midagi alla pudenema. Mingeid suuri valgeid asju. Ma mäletan, ma mõtlesin pikalt, mis see olla võiks. Mõtlesin igasugu asju välja... Ma istusin seal niikaua, kuni ema uuesti koju tuli ja siis oli muidugi minu jaoks see lumesadu unustatud....

Vot, mida üks väike asi nagu lumesadu tagasi tuua võib :).

Interesting indeed...

Kuidas kõik algas, seda ma ei mäleta.. Aga me olime koolis. Mina, Diana ja keegi kolmas võõras noormees olime kuskil mingis ruumis (pärast tuli välja, et see oli direktori kabinet). See ruum koosnes tegelikult kahest toast. Mina ja Diana läksime tagumisse tuppa midagi kirjutama. Istusime seal tükk aega ära... Ma panin tähele, et laual oli kaks fotot ja üks peegel. Järsku kuulsin mina, et keegi sosistas mulle kõrva "vengeance" ja keegi Dianale "revenge". Miks just inglise keel, sellest ei ole mul aimugi. Diana haaras laualt need kaks fotot ja me läksime tagasi esimesse ruumi noormehele sellest rääkima. Seletasime seal hooga, kui Diana märkas, et tagumisest toast roomab keegi välja. Mina põgenesin hüpates üle põrandale välja sirutatud käe. Ma jooksin mööda võõraid koridore (aga ma teadsin, et see on mu kool). Ma kuulsin kuskilt karjatust, pikka ja venivat naisehäält.. See noormees jooksis minu juurde ja ütles, et Elena (whoever) on surnud, et ta sai ta kätte. Ma jooksin edasi, otsides väljapääsu. Välja ma peale pikka jooksu jõudsin ka. Ma vaatasin tagasi maja poole. Paljud olid jõudnud välja, aga paljud oli ka sees surma saanud. Maja ise oli suur, massiivne, gooti stiilis ja nägi välja nagu mingi kloostrikool. Ma nägin, et ka politsei oli kohale kutsutud. See ringiroomaja püüti kinni, kui ta majast välja roomas. Politsei tulistas teda, ta jäi korraks liikumatuks, niiet ma sain teda vaadata... Noor naine, blondide juustega, seljas lühike valge kleit. Siis ärkas ta uuesti üles ja hakkas minu poole roomama. Ma jooksin eemale kuigi juba raskustega.. Ma hakkasin väsima. Politsei püüdis ta uuesti kinni ja lasi teda pähe. Samamoodi, ta jäi mõneks ajaks liikumatuks ja hakkas uuesti minu poole roomama, aga enam ma ei jõudnud põgeneda... Ma sain aru, et asi oli neis fotodes.

Ma olin uuesti direktori kabinetis. Direktoriks oli minu praeguse kooli eelmine direktor. Seal olid lisaks veel minu õde ja keegi naisterahvas. Direktor võttis laualt peegli ja palus see ära lõhkuda. Naine täitis käsku, kuigi mina ütlesin, et parem oleks seda mitte teha. Peale peegli lõhkumist kuulsime pikka karjet. Mina ja see naine põgenesime seekord siis juba mulle tuttavaid koridore mööda (ehk minu praegune kool). Me jooksime õue ning kuulsime direktorit karjatamas. Siis ma avastasin, et mu õde oli ju ka seal kabinetis. Ma läksin koolimajja tagasi ja avastasin, et kõik on rahulik. Ma hakkasin oma õde otsima. Tõukasin ära kõik, kes minuga tahtsid rääkima hakata: Jenni, Jane, isegi Liisa. Küsisin neilt ainult, kas nad mu õde on näinud. Keegi ei olnud. Ma ei leidnud teda kuskilt. Lõpuks võtsin ma julguse kokku ja helistasin, ma lihtsalt ei tahtnud seda momenti, et ta ei võta oma telefoni vastu, aga ta võttis. Ma küsisin, kus ta on. Ta ei öelnud. Hääl oli tema oma, aga see ei olnud reaalne. See oli liiga rahulik ja automaatne. Ta ütles, et temaga on kõik korras ja ta tuleb varsti tagasi. Siis helises kell tundi.

Oma õest ei teadnud ma rohkem midagi. Ma käisin seal koolis edasi, teades, et seal on midagi. Keegi ei käinud koridore mööda üksinda. Me istusime Elise ja Liisaga kuskil rõdul ja vaatasime alla kontserdile. Ruum ise nägi välja nagu kiriku saal, aga see oli meie koolimajas.

Ning siis ärkasin ma lõplikult üles.. Kell oli siis 7.15. Vahepealt on mul mitu osa puudu. Ma mäletan neist ainult teatud fragmente. Ntks mingit bussisõitu ja kooli ees seismist ning kartmist sinna sisse astuda. Ma ärkasin üles oma 5-6 korda ning iga kord uuesti magama jäädes nägin ma seda unenägu sealt edasi, kus see pooleli jäi. Arvestades seda, et ma olin eelmisel ööl maganud ainult 4 tundi, eeldasin ma seekord unenägudeta rahulikku und.. Aga see oli ilmselgelt liiga hästi loodetud...