Ilmutus

Kas te usute ilmutusi? Ei? Ja? Mina hakkan või vägisi uskuma. Nimelt....

Me käisime täna ema ja tädiga vanaema pool.. Lihtsalt paari asja ära toomas ja natuke maja tuulutamas... Ja ma nägin öösel vastu tänast samas laadis unenägu.
Ma nägin unes, kui ma viimaks kahe ajal magama jäin, et ma jõudsin vanaema poole mingil moel enne ema ja tädi. Mu õde Helena oli aga juba seal (kuigi ma ei tea, miks). Ma teadsin, et urn vanaema tuhaga on kuskil seal majas sees. Läksin seda otsima. Leidsin selle vanaema magamistoast voodi kõrval oleva laua pealt. Ma ütlesin "Tere vanaema!" Samal hetkel tuli mul meelde, et Helena peaks ka kuskil seal olema. Niisiis, ma palusin vanaemal (ehk tema urnil, millega ma hetkel rääkisin) viivu oodata. Ma leidsin Helena toast, kus ta tavaliselt magas, kui ta vanaema juures käis. Helena aga raputas voodist minu suunas pead, et ärgu ma tulgu. Hüva... Läksin tagasi vanaema tuppa ja päris urni ligi. Seda tehes hakkasin ma aga tundma väga ängistavat tunnet, ka füüsiliselt, nagu keegi oleks kägistanud ja muljunud mind. Ma põgenesin sealt toast elutuppa jättes vanaema toa ukse lahti. Ma ootasin viivu ning ema ja tädi tulidki. Ema läks miskipärast kööki ning hakkas seal askeldama. Ma tahtsin tema juurde minna, aga selleks pidin ma mööda minema vanaema toa uksest. Toas aga asetseb üks peegel just täpselt nii, et on näha, kes istub voodil. Ma vaatasin sinna peeglisse ning nägin seal istumas vanaema ema. Ma karjatasin ning jooksin veranda pääle (pidin nii ütlema). Ema jooksis mulle järgi ja küsis, mis juhtus. Ma hakkasin talle seletama kui korraga nägin ma üle ema õla vanaema seismas. Tal oli seljas must kleit, mille peal oli must poolero. Ta naeratas mulle ning oli täis elujõus nagu ta enne haigestumist oli. Ma karjatasin kõvasti "Vanaema!" Selle peale tuli ta minu juurde ning embas mind. Tal tulid omal pisarad silma nagu tal oleks olnud kahju, et ta pidi surema. Ma ütlesin talle, et ärgu olgu kurb ning lisasin, et ta ema juba ootab teda. Mainisin ka, et tema sõlg on minu käes. Selle peale ütles tema, veider, et kirjakeeles, sest tema rääkis ainult murdes, et jah, temal ei ole sellega ju enam midagi teha. Las olla pealegi minu käes. Siis ta naeratas mulle viimast korda ning läks tuppa. Siis ma ärkasin üles (kell oli vaevu kaheksa). Ma istusin tükk aega üleval ning mõtlesin selle unenäo peale. Teine veider asi selle kõige juures on see, et ma ei olnud enne tänast vanaema urni veel näinud, aga unenäos oli urn TÄPSELT samasugune. Well.. I scared one with that fact already :D.

Vanaema oli siiani mul iga öö külas käinud. Ma nägin alati unes, et ta on surnud, aga ma keeldusin talle head aega ütlemast. Päriselt oli ka nii. Kui ma teda viimati elusana nägin, siis ma loomulikult ei jätnud temaga head aega selles vaimus, et see on viimane kord. Ma teadsin, et ta saab kohe haiglast välja, siis ta tuleb meie poole ja ma näen teda oi kui palju kordi veel. Ja matustel ma lihtsalt ei suutnud talle head aega öelda. Ma ei tahtnud teda ära lasta. Ma armastasin teda liiga palju. Selle unenäoga oleks nagu viimaks meie hüvasti jätud öeldud...
See pilt üleni mustas, naeratavast elujõulisest vanaemast on graveeritud vist minu kolba siseküljele. Ma ei saa seda peast välja.

Loomulikult oli mul veider täna sinna majja astuda. Ma peaaegu et nägin vanaema seismas verandal, just nagu minu unenäoski. Ma peaaegu et nägingi tema istumas seal voodi serval ja teda ootamas.
Kui ma olin emale ja tädile oma unenäo ära rääkinud, siis nad hakkasidki mõtlema, et äkki peaks vanaema matma tema ema kõrvale, et nad saaks koos minna, "just nagu minu unenäos."

Väike nali

Selline õpilaste stiilis nali, mille õigsust mina eile VÄGA tugevalt tundsin :D

"Isa, ma tahaksin olla jõgi."
"Miks nii, mu poiss?"
"Siis ma võiksin oma teed minna, ilma et tarvitseks sängist välja tulla."

Eile tundus see väga õige. :D Nimelt oli ju kunstiajaloo arvestus ja sellele eelnev öö jäi seega ÜLIlühikeseks. Kui ma lõpuks maale jõudsin, oli ma suht zombie. Aga noh... :D Täna olen maganud 12 tundi ja olemine on võrdlemisi värkse.
Ma tean, ma pole siia ammu sattunud, aga ega midagi väga põnevat ei olegi toimunud. Arvestuste nädal oli, vanaema ärasaatmine oli... Ega muud rohkemat mitte. Pole kõige põnevam olnud... Aga mul on praegu hea :). Juba kolmandat päeva on mul hea tuju ja mul on selle üle ainult hea meel. Ja lisaks, teinekord võivad väikesed momendid ja sõnad väga pikaks ajaks su päevi valgustada ;).

10.00

Tänane hommik oli kuidagi maru nostalgiline. Krissu praadis hommikul muna, see tõi kohe meelde mu vanavanemad Türil. Vanaema praadis ka hommikul alati muna :). Kuidagi mõnus oli täna ärgata. Veidral kombel.
Hetkel olen ma rahulik... Trimpan kohvi ja mõtlen, et peaks oma asjad kokku pakkima. Aga aega on veel tibake.
(Tegelt on see kohv suht rõve.. Aga ma pean ta ära jooma.. :D Teda on mul topsis veel pääääris palju, ma mõtlen puru.)
Öö oli huvitav, nagu viimasel ajal ikka. Nägin väga veidrat unenägu. Mind täiega häirib see, kui ma olen unenäos oma tuttavas linnas (seekord siis Tartus), aga unenäo linnas on mingid sellised tänavad, mida tegelikult ei eksisteeri ja siis ma lihtsalt eksin ära, sest ma ei tea, kuhu minna.
Nojah... See selleks. Ma hakkan tegutsema.


(10.05)

Dreamland

Nägin täna öösel kahte huvitavat unenägu..

Esimene:
Oli õhtu, me olime voodis juba Elsega ja järsku helistab mulle Sigrid. Hakkasin temaga rääkima, okei. Aga me toas oli veel mingi veider vanem naisterahvas. Reaalselt ainult luu ja nahk ja terve keha maksaplekke täis. Ta käitus ka hullult veidralt. Ma hakkasin ta käest uurima, et miks ta minu ja Else toas on ja hakkasin teda ära ajama, sest ta käitus reaalselt väga veidralt. Ma võtsin talt õlust kinni ja hakkasin toast välja juhtima, aga ta haaras minust väga kõvasti kinni ja ei lasknud enam lahti. Ja kogu aeg käis taustal mu kõrvus nutt ja hala. Kui ma selle unenäo peale üles ärkasin, kostis see nutt ja hala ikka veel mu kõrvus. Ma panin tule toas põlema ja istusin nii kaua üleval, kuni see ära kadus.

Teine:
Läksime emaga lennuki peale, pidime kuhugi reisile minema jälle. Siis sõitsime lennukiga pmst mööda Tartu linna.. Siis ma lõpuks ei teagi, kas lennuk tõusis õhku, aga ma olin järsku mingi haigla raami peal pikali ja üleni kipsis ja katki. Ma nägin end alguses kõrvalt.. Nagu mingi mehe silme läbi. Ta hoidis mu kätt ja suudles mind. Siis ma olin mina ise... Ja mind hakati opereerima. Ma olin täiesti ärkvel.
Mind lõigati alakõhust kuni kaelani lahti. Ma ütlesin, et mul on valus. Arst väitis, et ta tegi mulle kohaliku tuimestuse küll. Ma ütlesin, et ikka on valus. Siis võttis mingi räme jämeda ja pika nõela ja surus selle mulle kõhtu, tuimestus. 
Siis ta ütles teisele arstile, et jah, alakõhtu ja üles rinna piirkond ta tegi tuimestuse, aga vahepeale unustas. Ma kuulsin seda.. Siis ma vaatasin oma keha... Kuidas see oli lahti lõigatud. Siis ma ärkasin üles jälle ja kuulsin, kuidas isa tööle läks.

Votnii... :)

Vanaemale

Hea vanaema, sa lahkusid me juurest nii järsku. Alles hommikul käis ema sind vaatamas ja samal õhtul sa läksid. Kui ema mulle järgmisel hommikul helistas ja seda teatas, siis ma olin ausalt öeldes šokis. Alles täna hakkan ma sellest üle saama ja täna olen ma hakanud ka meenutama sind.

Just see sama päev, kui sa surid, ütlesin ma oma väga heale sõbrannale, et ma hakkan taga igatsema sinu tehtud kõrvitsate ja seenekastme maitset (mis siis, et lapsena mulle see üldse ei meeldinud). Ma poleks osanud oodata, et see nii järsku tuleb. Ma ausalt juba igatsengi seda. Ma tunnen puudust ka sellest, kuidas ma teadsin, et sinu käest saab jõuluks uue paari villaseid sokke või kindaid. Ja oi, sinu kuklid! Sinu firmamärk. Need olid mu lemmikud!
Ma tunnen juba puudust neist perekondlikest pühades sinu väikeses tares. Seda mõnusat seltskonda ja lahedat istumist.. Viimastel aastatel jäid need küll väheseks, aga sellegipoolest on need lapsepõlvest sügavale minu mällu jäänud.
Ma tunnen isegi puudust sellest, kuidas sa minuga pahandasid, kui ma ükskord Helenale halvasti ütlesin. :) Heh...
Ma tunnen puudust sellest, kuidas sa alati pannkooke tegid ja šokolaadivõid ostsid ja meil niisama ära süüa lasid...
Sinu mälestuseks ei ole mul midagi vaja, sest ma ei unusta sind niikuinii kunagi. Ainus, mida ma tahan, on sinu sõlg, mida ma igal laulupeol kandnud olen. Ma tahan seda kanda veel väga paljudel laulupidudel, sinu auks samamoodi nagu ma kannan täpselt kuu aega sinu auks ainult musta.

Ma võin ainult ette kujutada, kui üksi võisid sa end tunda... Anna andeks, et ma ei saanud su juurde tihemini kui korra nädalas. Ma oleks tulnud, kui ma oleks saanud, võinud vaid... Ja loll on ju see, kes vabandust ei leia.

Teisipäeval saadame me su ära. Sellega saab läbi üks etapp ka minu elus. Ma olen jäänud ilma mõlemast oma emapoolsest vanavanemast.. Sellest on kahju.. Ja varem või hiljem peame me minema ja su kodunt need asjad ära tooma, mis külma ja niiskust ei kannata..

Hea vanaema. Tea, et ma tunnen sinust väga puudust, me kõik tunneme. Me teadsime, et sa sured varsti, aga siiski tuli see liiga ootamatult. Sa tähendasid meile palju ja me ei unusta sind kunagi.
Head teed!

Sinu Sandra

Masenduses või lihtsalt väsinud?

Õppimine? Sellest ei tulnud eriti midagi välja. Kirjutasin kõigest ühe loo kooli almanahhi, kirjutasin mingi jura kirjandusse kokku ja lugesin kunsti kaks korda tekstist mitte midagi mõigates läbi. Nii ta on minuga viimasel ajal juba kogu aeg. Eks sealt tule nende kahe relatiivsus välja: ma olen väsinud, ma ei suuda õppida, see viib mu hinded alla ja sealt tuleb masendus. Peaks leidma mingit rohtu väsimuse jaoks. Uni? Njaaa.... Peaks leidma aega.. Hah.. Aega ei ole just.

Aga noh...Ootan Sloveenia- Serbia mängu tulemusi. See on vist Eesti koondise jaoks üks olulisemaid mänge kas üldse või siis üle väga pika aja. Ukraina käest sai Eesti lüüa... 0:2, aga noh.. Pole väga üllatav ka. Siiski, C- alagrupis II... Super tulemus!

Tegelikult ei tahtnud ma vist isegi sellest rääkida. Ma ei teagi millest ma rääkida tahtsin. Pea valutab, peaks vist magama minema...

:)

Nii... Oma eelmise postituse kohta, kõik on hästi. Põhjus oli hea ja natuke ka minu süü. Niiet, kõik on korras. Eks teine põhjus on ka see, et ma lihtsalt ei suuda ta peale vihane olla. :)

Nii.. Ma olen maal. Siin on mõnus nagu alati. Ma ei jõua muidugi ära oodata, millal ma magama saan, aga enne seda tuleb Eesti- Põhja- Iirimaa mäng ära vaadata :P

Aga jah...

Lihtsalt... masenduses

Ma tahan teada, mis su seekordne vabandus on... Ja parem olgu hea. Nüüd olen ma küll su peale kuri.

Not thinking sober

Ma hakkasin praegu mõtlema kui kuradi harva ma ikkagi oma peret näen. Nädalas pmst 2,5 päeva. Seda on vähe. Olgu, vb saab öelda, et mul on Tartus teine pere. Mingil määral on ka jah, aga see päris pere, kellega on mul ühine veregrupp, see on ikka natuke midagi muud. Ma ei tea, vb on mul tõesti see aasta raske jälle selle faktiga kohaneda, et mina olen siin ja nemad seal ja vahemaa on piisavalt pikk, et iga päev koju just ei sõida.
Aga kas teie süda ei heldiks, kui teie väike vend jookseb teile iga kord kõrvuni naeratusega vastu ja kallistab teid, kui te koju lähete? Mina ei suuda sellele vastu panna. Ta on lihtsalt liiga armas selleks. Ja kasvõi näiteks fakt, et istuda elutoas koos teistega, juua väike tee ja lihtsalt ajada juttu ja taustaks mängib telekas mingi huvitava filmiga? Kui te saate oma perega vähe aega koos olla, küll te siis neid väärtusi ka mõistaks. Jah, minu jaoks on pere midagi väga väärtuslikku... Seda on ka loomulikult sõbrad, aga pere on minu jaoks alati esimene. Ma tunnen neist vahepeal puudust, ja kes on piisavalt julge mulle seda ette heitmaks?

Everything

Mulle meeldib dušši all käia. Lõõgastab hästi. Kuigi mõnikord mõtled, et tahaks end lihtsalt sinna ära uputada... Kahjuks on see kaunis keeruline.Või õnneks...

Ma ei teagi... Homme on kunsti KT ja mina olen selleks õppinud ainult niipalju, et ma kirjutasin konspekti.. Ja lugesin klassiõe tehtud sellesamuse läbi ja siis korra enda oma. Mul on kuidagi väga suva. Homme on inglise keeles ka report'i kirjutamine.. I couldn't care less.

Üleüldine tahtmatus üldse midagi teha on minus võimu võtnud. Ma olen tegelikult natuke mures, sest noh.. Hinded lähevad alla ja selline käega löömine on märk millestki, mille ma olen juba läbi teinud ja ausalt enam uuesti sellest läbi minna ma ei taha. Aga ma ei taha olla ennatlik, ehk kõik on korras.

Mu horoskoop, mida ma kuskilt igavuse pärast lugesin, ütles päris õigesti: "Sa oled praegu rahutu, aga tegelikult on sul kõik olemas." Ma olen rahutu, täiesti õige ja ma ei tea õieti miks. Midagi häirib mind kogu aeg... Ja ma ei tea, mis see on.. Okei, vb isegi tean...

Ma nägin öösel vastu tänast veidrat und. Ma armastasin naist. Justnimelt.. Või see polnudki otseselt armastus, pigem sügav kiindumus... Aga ma pidin ta jätma, sest ma pidin aitama ühte mustanahalist last leidmaks mingi mehe, kes suudaks päästa ta ema. See oli väga veider... Ausalt, väga veider.. Aga mu unenäod kipuvadki sellised olema...

Igatahes, kui mina suureks saan (lolz) ehk oman oma elamist, ostan ma omale suure kaheinimese voodi.. Isegi, kui mul kedagi sinna kõrvale panna ei ole. Ma tahangi üksi laiutada...