Ma lugesin. Lugesin terve raamatu läbi. Kuid tegelikult
jooksid mu silmad lihtsalt üle ridade. Ma ei näinud sõnu. Olid ainult tähed.
Millest see raamat siis rääkis? Kas ma sain sealt midagi? Miks ma seda lugesin?
Mis mõte sellel oli?
Ja kas mu praegune tegevuski on mingitki moodi mõtekam? Ma kirjutan, kuid
kellele? Kes seda loeb? Keda see üldse huvitab? Kuhu ma oma küsimustega tahan
jõuda?
Üks küsimus teise teise otsa. See ei ole hea. See muudab niigi keerulise elu
veelgi keerulisemaks. Mu pea, olemine, eksistents tundub kuidagi tühi, mõttetu.
Kuhu ma oma eluga olen siiani jõudnud? Kes ma olen? Miks ma olen? Kuidas edasi
minna kui muud ei ole kui ainult üks suur pettumus?
Või märgib see suur tühjus ja mõistmatus ainult uue "mina" algust?
Uue, tugevama, targema? Kellegi targema, kes ei lõhesta end, kes ei ole enam
nii rumal, kes enam nii väga hooli? Kellegi, kes võtab elu lihtsamalt?
Elu- mis see "elu" on? Kas see märgibki ainult seda tilpnemist kuskil
kolmandas reaalsuses, mille igaüks omale ise välja mõtlema peab?
Elu on üks surnud ring. Sa arvad, et sa oled ühe peatüki oma elus sulgenud kuid
mingi hetk on ta tagasi. Küll natuke teistmoodi, teise kujuga, kuid kui peatuda
ja mõelda, siis sa tead, et oled selles punktis juba olnud. Ja siis tekib
küsimus, mis on selle kõige mõte? Miks me oleme siin, kus me oleme? See on ülim
filosoofia, mina selle vastata ei oska. Ma ei leia oma elu põhjustki.
Kuid peatume ja mõtleme. Meil kõigil on ju omad soovid, ootused, unistused. Aga
miks mitte elada nende unistuste täitumise nimel? Tagasilöögid on valusad. Võib
tekkida soov lõpetada, aga mina leian, et hoolimata kõigest ei tasu loobuda oma
unistustest. Olgu nad nii lapsikud kui tahes. Ega teised ei pea teadma. See on
midagi minu enda jaoks ja võib- olla üks päev ma näitan, et nad ei ole nii
mõttetud ja lapsikud ja ma teen nendega veel suurt tulevikku.
Kuid selleks tuleb näha roppu vaeva. Vaeva, mis vahel tekitab täiesti lootusetu
ja tühja tunde. Aga mis on tühjus? Kas tühjust on olemas? Kas kellegi hinges
saab olla vaakumit? Kas tühjus pole mitte lihtsalt üks järjekordne tunne? Jas
kas mitte tunded ei ole need, mis näitavad, et me oleme elus ja on üks põhjus
elamiseks?
Tunded vahelduvad. Pärast tühjust võib tulla rõõm. Kas see pole siis seda
kannatust väärt? Kaua ta ikka kestab? Päeva, paar, halvemal juhul kuu?
Tühjusega leppimiseks läheb vaja tohutut empaatiavõimet. Kes meist tahab elada
koos negatiivsete tunnetega? Väga lihtne- mitte keegi. Aga need on vältimatud.
Kas alati õnnelik inimene on ikka tegelikult õnnelik? Kas ilma negatiivsete
tunneteta me jagaks ära, et me oleme õnnelikud? Ei, sest meil ei oleks
millegagi võrrelda.
Järeldus: elu täis kannatusi on ka midagi väärt, sest isegi see üürike rõõm,
mis tuleb pärast pikka kannatusteaega, võib muuta elu. See võib anda jõudu uued
kannatused üle elada, et olla kord kasvõi hetkeks jällegi õnnelik.
Kuid need on kõigest sõnad, mille on kirja pannud keegi täiesti tähtsusetu.
Mingi aja pärast unustan ma ise ka need sõnad ja ei näe endiselt mingit põhjust
eksisteerimiseks. Kuid ma jään lootma sellele, et kunagi on keegi, kes mulle
neid jälle meelde tuletab... Olen see siis kasvõi mina ise.
Ja nüüd saan ma oma sõnade jõul olla mingi aeg rõõmus ja rahulik, kuni seis
jälle muutub, kuid ma ei mõtle sellele, see on veel alles ees. Praegu tahan ma
elada selles momendis, sest see on tunne, mis on tundmist väärt.