Kulla kallid,
Ma ei oska enam väljendada sõnades mind valdavaid tundeid. Mingi meeletu torm on taaskord. Mul oli jube hea tuju, aga siis tuli õhtu ja koos sellega ühe teatud asja pärast kurbus. Miks ei võiks inimesed õppida oma vigadest ja jätta maha pahed, mis neid peaaegu, et hauda on viinud??
Käisin täna jooksmas. Jah, ma tegin seda hoolimata sellest, et mul võhma väga palju ei ole. Ärge mõistke mind valesti, ma armastan sporti ja mängud nagu võrk-, korv- ja jalgpall ning saalihoki on mu vaieldamatud lemmikud, neid aind mängikski, aga võhma mul sellest hoolimata ei ole. Ma võin joosta lühikest maad, aga mitte pikka.
Olgu, käisin jooksmas. Kokku tuli kuskil ~3 km. Pole paha, mis, arvestades mu võhma ja seda, et kaua ei ole väga midagi sellist vastupidavust nõudvat teinud. Mõnus on olla, hoolimata oma pea- ja südamevalust (füüsilisest).
Ja mul sai mõte otsa ning ma ei kujuta ettegi, kuhu ma selle jutuga plaanisin alguses jõuda. No teeme siis nii, et ei jõua kuhugi.
Ometi on tunne kuidagi tühi... Mulle öeldi, et kui ei jõua enam, siis oled nõrk ja peab hakkama iseloomu kasvatama. Kas mu iseloom on tõesti nii nõrk? Küllap vist.
Tahaks lebada murul, kuulata õhtuseid lindude hääli, lasta kastel endale peale vajuda, oodata, millal tõuseb uus päev, võib- olla parem kui eelmine, aga ei saa, sääski on liiga palju. Rikkusin iseenda ilusa jutu ära, ma tean. Tegelikult ei häirigi need sääsed nii palju. Lihtsalt... Miski hoiab tagasi. Miski ootus, mis hoiab mind toas.
Avastasin täna ühe neiuga vesteldes, et mul on tõesti omamoodi huumorimeel, selline õel. Nüüd ma saan aru, miks mulle näiteks Ülle Hüva sarkastiline nali meeldib (va. juhtudel, kui ta süüdistab mind asjus, mida ma teinud ei ole ja seda paistis selle 11nda klassi jooksul palju olevat).
Tahaks ka mere äärde. Tahaks istuda rannal ja vaadata kaugusse, merele. Tahaks tunda lained oma jalge vastas. Meri.. See on nagu võimalus põgenemiseks. Ta nagu annaks ühe tee, kust kaudu saaks jätta maha kõik selle.. Jura. Meri on minus alati tekitanud mingit teatud igatsust. Minna merele... See tekitab tunde, et keegi kuskil ootab. Ja sealt tagasi tulla..... Aga ei oota tegelt keegi. Ikka ja alati oled üksi. Pole viga, olen harjunud.
Mu vaateväli muutus uduseks (kahjuks ei saa silma tekkinud pisaraid realiseerida, sest ma ei ole üksi. sellepärast ma kodus kunagi ei nutagi, sest siin pole ühtegi ruumi, kus sa oleks üksi. ikka on keegi kuskil ees). Kui nii, siis äkki ma polegi nii harjunud? Nagu iga teine tahan ka mina, et mind keegi ootaks.
Loodan, et teil on kõik hästi!
Teie Sandra
Wednesday, June 22, 2011
Friday, June 17, 2011
T2
Nonii.. Haige mängimine sai eile siis mööda. Üks lahedamaid ja huvitavamaid kogemusi mu elus. Nüüd tean veel paremini, kuidas õnnetuses inimesi aidata. Jah, ma jätsin nii mõndagi kõrvataha.
Kes siis mina olin... Ma olin kõrvust ajutiselt kurdiks jäänud isik (sellest andsid aimu mu veritsevad kõrvad, ma olin ainus, kes ära määriti), kes oli emotsionaalses šokis, sest toimunud bussiõnnetuses hukkus tema õde, kelle kõrval ta siis sitsis. Seal oli veel inimene, kellel oli labajala amputatsioon, isik lahtise luumurruga, kohe minemas koriseja ja siis turvavööga pool kopsu ja põrna rebestanud isik. Tudengikesed siis näitasid, kuidas meiega toimida. Minuga oli kõige suurem häda... Surnu ja koomas olnu obviously, et ei räägi, mina olin ju teadvusel, aga kuna ma ei kuulnud, mida nad minult küsisid.... :) Üks oli väga hädas: "Täitsa võimatu!"
Kõige lahedam seik oli see, kui "surnule" helistati, ta pani alguses ära, helistas tagasi ja ütles: "Ma olen surnud praegu. Ma helistan tagasi, ma ei saa rääkida." Ja nii oligi.
Igatahes, möödus asi väga edukalt, sain uusi tutvusi praegu õppivate õdede hulgas ja veetsin iseenesest laheda hommikupooliku.
Täna käisin oma vana kooli päris viimasel lõpuaktusel. Päris nostalgiline oli... Rahvast oli huvitavalt palju. Nojah... Vilistlasi oli päris kõvasti. Ühe kõne ajal sai keegi mees asjadest valesti aru ja hakkas kõva häälega protestima ja lõugama. Läks päris kenasti endast välja. Väitis, et sellepärast läheb Valgjärve kool kinni, et õpetajad muud ei taha, kui ainult palka juurde. Tegelt tuli õpilastest puudus. Kui terve põhikooli peale oli õpilasi vähem kui minu praeguses klassis...
Peale aktust oleks tegelikult järelemõeldes tahtnud mõne õpetajaga paar sõna vahetada.. Sest prolly ma neid enam ei näe, sest aktuseid koolis ju enam ei toimu :).
Aga jah.. Homme on emme sünnipäev. Mina ütlesin issile asja, mida emme tahtis, tema muretses selle ja homme saab emme vb rõõmsaks :). Ma loodan, et talle kollane värv meeldib :D. Ma tean kedagi teist, kellele meeldib... ;; Aga see selleks.
Jah... See oli omajagu naljakas.. Nagu mainisin, tuli lõpuaktusel kuidagi nostalgia peale ja kui ma kodus meenutasin seda, et mu vana saksakeele õpetaja küsis, kuidas mul läinud on ja mina vastasin, et täitsa kenasti, siis kodus leidsin, et oleks võinud vastata, et olen hakanud avastama elu võlusid. See, et vahepeal tundub minevat äärmiselt sitasti, siis tegelikult on kõik hästi. Mis saakski mind veel paremini õpetada elu tundma, kui kõik need probleemid, mured, rõõmud ja peod, mis vahepeal mõnesmõttes ülekäte lähevad. Ja mu sõbrad. What I'd do without you? Te olete mulle palju õpetanud. Aitäh. :)
Tegelt te ei tea, kui hästi ma end tunnen. Ah sinna kõik need mehed, kes lihtsalt leiavad suuremate rindadega naise (ja pole just vaja väga luubiga otsida xD) ja need, kes lihtsalt nagu... On ja ei ole ka. Kui ma eile Tartus ringi käisin, oli mul näol tobe naeratus. Ise naersin, et nagu armunul. Armunul? Kellesse siis? Ja täna sain aru: elusse. Mul on nii palju, millest kõvasti kinni hoida ja mida armastada. Ma peaksin seda rohkem märkama. Ja seda ma avastasin ka, et kui on halb olla, siis lihtsalt enesele sisimasse naeratamine muudab ka asja tihti paremaks.
Mul on praegu hea ja palun, ärge tulge seda rikkuma! Mul ei ole seda vaja :D (õpin vahepeal olema egoistlik. Andke andeks).
Kes siis mina olin... Ma olin kõrvust ajutiselt kurdiks jäänud isik (sellest andsid aimu mu veritsevad kõrvad, ma olin ainus, kes ära määriti), kes oli emotsionaalses šokis, sest toimunud bussiõnnetuses hukkus tema õde, kelle kõrval ta siis sitsis. Seal oli veel inimene, kellel oli labajala amputatsioon, isik lahtise luumurruga, kohe minemas koriseja ja siis turvavööga pool kopsu ja põrna rebestanud isik. Tudengikesed siis näitasid, kuidas meiega toimida. Minuga oli kõige suurem häda... Surnu ja koomas olnu obviously, et ei räägi, mina olin ju teadvusel, aga kuna ma ei kuulnud, mida nad minult küsisid.... :) Üks oli väga hädas: "Täitsa võimatu!"
Kõige lahedam seik oli see, kui "surnule" helistati, ta pani alguses ära, helistas tagasi ja ütles: "Ma olen surnud praegu. Ma helistan tagasi, ma ei saa rääkida." Ja nii oligi.
Igatahes, möödus asi väga edukalt, sain uusi tutvusi praegu õppivate õdede hulgas ja veetsin iseenesest laheda hommikupooliku.
Täna käisin oma vana kooli päris viimasel lõpuaktusel. Päris nostalgiline oli... Rahvast oli huvitavalt palju. Nojah... Vilistlasi oli päris kõvasti. Ühe kõne ajal sai keegi mees asjadest valesti aru ja hakkas kõva häälega protestima ja lõugama. Läks päris kenasti endast välja. Väitis, et sellepärast läheb Valgjärve kool kinni, et õpetajad muud ei taha, kui ainult palka juurde. Tegelt tuli õpilastest puudus. Kui terve põhikooli peale oli õpilasi vähem kui minu praeguses klassis...
Peale aktust oleks tegelikult järelemõeldes tahtnud mõne õpetajaga paar sõna vahetada.. Sest prolly ma neid enam ei näe, sest aktuseid koolis ju enam ei toimu :).
Aga jah.. Homme on emme sünnipäev. Mina ütlesin issile asja, mida emme tahtis, tema muretses selle ja homme saab emme vb rõõmsaks :). Ma loodan, et talle kollane värv meeldib :D. Ma tean kedagi teist, kellele meeldib... ;; Aga see selleks.
Jah... See oli omajagu naljakas.. Nagu mainisin, tuli lõpuaktusel kuidagi nostalgia peale ja kui ma kodus meenutasin seda, et mu vana saksakeele õpetaja küsis, kuidas mul läinud on ja mina vastasin, et täitsa kenasti, siis kodus leidsin, et oleks võinud vastata, et olen hakanud avastama elu võlusid. See, et vahepeal tundub minevat äärmiselt sitasti, siis tegelikult on kõik hästi. Mis saakski mind veel paremini õpetada elu tundma, kui kõik need probleemid, mured, rõõmud ja peod, mis vahepeal mõnesmõttes ülekäte lähevad. Ja mu sõbrad. What I'd do without you? Te olete mulle palju õpetanud. Aitäh. :)
Tegelt te ei tea, kui hästi ma end tunnen. Ah sinna kõik need mehed, kes lihtsalt leiavad suuremate rindadega naise (ja pole just vaja väga luubiga otsida xD) ja need, kes lihtsalt nagu... On ja ei ole ka. Kui ma eile Tartus ringi käisin, oli mul näol tobe naeratus. Ise naersin, et nagu armunul. Armunul? Kellesse siis? Ja täna sain aru: elusse. Mul on nii palju, millest kõvasti kinni hoida ja mida armastada. Ma peaksin seda rohkem märkama. Ja seda ma avastasin ka, et kui on halb olla, siis lihtsalt enesele sisimasse naeratamine muudab ka asja tihti paremaks.
Mul on praegu hea ja palun, ärge tulge seda rikkuma! Mul ei ole seda vaja :D (õpin vahepeal olema egoistlik. Andke andeks).
Wednesday, June 15, 2011
Oih
Vahi mind hullu. Olen täitsa ära unustanud siia kirjutada. :D Andestust. Olen kind of unustanud...
Igatahes.. Vaheaeg! Juhuuu! :D Mõnus. Suvel muidugi ikkagi mõnikord linna ka. :) Ntks juba homme, kui lähen Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengitele eksamil kannatanut mängima. Näitavad minu peal, kuidas lahast panna ja siduda jnejne. Siis tõenäoliselt 28ndal tulen jälle linna.. Mitte päris linna, aga linnast sutsu välja ;). Omad teemad sellega.
Ja siis nüüd hakkan emale inglise keelt õpetama. :D Ta on 21- 26 Šotimaal, aga jah.. Keeleoskus on tal nagu on. Ta saab aru küll ja kirjutada ka oskab, aga hääldus on tal selline, et anna minna :D.
Ja isa ostis teisipäeval uue auto. Kia Cerato, must, 2006. aasta mudel. Mõnus ja pehme, sõidad august läbi nii, et ei saa arugi, vaikne ja ökonoomne.
Ja käisime klassiga reisil. Otepääl. Hea nali :D. Käisime seikluspargis, minu jaoks väga suur jälle. See oli mingi 5- 6 kord. Täpselt lugenud ei ole :D. Tore oli. Järgmine päev lebotasime niisama rannas. Mingi 1 ajal helistasin isale, et tuleks järgi. Tartus oli :D. Oleks peaaegu pidanud Otepäält 12 kmi jala sprodikotiga koju tulema. Polekski tegelt hull olnud, lihtsalt mul oli eelmisest päevast kerge kuumarabandus. Saatsin neiud bussijaama, vaatasin sõiduplaani. Õnneks tuli 15 minuti pärast buss, mis viis mind Valgjärve. Ehk siis 12 km- ist pidin kõndima umbes poole ainult. Mõnus jalutuskäik oli tegelt.
Pmst ongi lühidalt kõik huvitavamad asjad räägitud. Ma magama varsti. Homme peab 6.30 tõusma.. :)
Igatahes.. Vaheaeg! Juhuuu! :D Mõnus. Suvel muidugi ikkagi mõnikord linna ka. :) Ntks juba homme, kui lähen Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengitele eksamil kannatanut mängima. Näitavad minu peal, kuidas lahast panna ja siduda jnejne. Siis tõenäoliselt 28ndal tulen jälle linna.. Mitte päris linna, aga linnast sutsu välja ;). Omad teemad sellega.
Ja siis nüüd hakkan emale inglise keelt õpetama. :D Ta on 21- 26 Šotimaal, aga jah.. Keeleoskus on tal nagu on. Ta saab aru küll ja kirjutada ka oskab, aga hääldus on tal selline, et anna minna :D.
Ja isa ostis teisipäeval uue auto. Kia Cerato, must, 2006. aasta mudel. Mõnus ja pehme, sõidad august läbi nii, et ei saa arugi, vaikne ja ökonoomne.
Ja käisime klassiga reisil. Otepääl. Hea nali :D. Käisime seikluspargis, minu jaoks väga suur jälle. See oli mingi 5- 6 kord. Täpselt lugenud ei ole :D. Tore oli. Järgmine päev lebotasime niisama rannas. Mingi 1 ajal helistasin isale, et tuleks järgi. Tartus oli :D. Oleks peaaegu pidanud Otepäält 12 kmi jala sprodikotiga koju tulema. Polekski tegelt hull olnud, lihtsalt mul oli eelmisest päevast kerge kuumarabandus. Saatsin neiud bussijaama, vaatasin sõiduplaani. Õnneks tuli 15 minuti pärast buss, mis viis mind Valgjärve. Ehk siis 12 km- ist pidin kõndima umbes poole ainult. Mõnus jalutuskäik oli tegelt.
Pmst ongi lühidalt kõik huvitavamad asjad räägitud. Ma magama varsti. Homme peab 6.30 tõusma.. :)
Saturday, June 4, 2011
Põlev pirnipuu ja alumiinium kuubis
Ehk isa meenutused haiglas veedetud päevadest.
Pole ammu siia sattunud. Vabandan. Kooliga on olnud kiire plus igatsugu muud "head ja paremat".
Kust siis alustada..... Peaaegu on suvi. Veel viimased kolm arvestuste päeva ja siis lõpetamine... Mulle meeldib see väga. Nii suur tahtmine on puhata, aga mis on vale on see, et ma ei oska enam. Mul oli reede vaba ja ma ei osanud oma ajaga midagi peale hakata. Aga tööd on siiani muidugi kohutavalt palju olnud. Väga killer.
No ja siis see, mis pealkirjas mainitud sai ja siis kutt, keda ma põhimõtteliselt sügisest vaat et peaaegu isegi armastanud olen (või siis meeldis ta mulle ikka väga väga väga...) on omale kuskilt naise saanud... Kuigi ta teadis minu tundeid küll.. Nojah, samas, mis ta neist ikka nii väga hoolima pidi.
Aga eilne... :D Deivi sünnipäev. Oeh jah.. Asjad läksid natuke valesti. Mul ei olnud plaanis täis jääda, aga Jane ja Pleksner suutsid mind ikkagi täis joota lõpuks. Ma mäletan kõike ja kõik on korras, aga lihtsalt... Jane oli mingi 11 ajal juba omadega segi. Aga noh.. Kõik lõppes (minu jaoks) hästi. Rasmus tõi mingi hetk koju ära, Deivi tuli kaasa :). Ja täna hommikul kell 8 üles ja autoga koju. :D Ja siis passisin pmst terve selle ilusa päeva toas, sest Henry ei tahtnud õue minna ja ma ei saanud teda ju üksi jätta. -_-
"Võtsime Deivi sünnipäeval Janega ühe pitsi mõeldes mina XXX'ile ja Jane ühele oma crushile. Ma otsustasin ära, et see oli viimane pits, mis ma XXX'i pärast võtan."
Väike tsitaat msnist.
Pole ammu siia sattunud. Vabandan. Kooliga on olnud kiire plus igatsugu muud "head ja paremat".
Kust siis alustada..... Peaaegu on suvi. Veel viimased kolm arvestuste päeva ja siis lõpetamine... Mulle meeldib see väga. Nii suur tahtmine on puhata, aga mis on vale on see, et ma ei oska enam. Mul oli reede vaba ja ma ei osanud oma ajaga midagi peale hakata. Aga tööd on siiani muidugi kohutavalt palju olnud. Väga killer.
No ja siis see, mis pealkirjas mainitud sai ja siis kutt, keda ma põhimõtteliselt sügisest vaat et peaaegu isegi armastanud olen (või siis meeldis ta mulle ikka väga väga väga...) on omale kuskilt naise saanud... Kuigi ta teadis minu tundeid küll.. Nojah, samas, mis ta neist ikka nii väga hoolima pidi.
Aga eilne... :D Deivi sünnipäev. Oeh jah.. Asjad läksid natuke valesti. Mul ei olnud plaanis täis jääda, aga Jane ja Pleksner suutsid mind ikkagi täis joota lõpuks. Ma mäletan kõike ja kõik on korras, aga lihtsalt... Jane oli mingi 11 ajal juba omadega segi. Aga noh.. Kõik lõppes (minu jaoks) hästi. Rasmus tõi mingi hetk koju ära, Deivi tuli kaasa :). Ja täna hommikul kell 8 üles ja autoga koju. :D Ja siis passisin pmst terve selle ilusa päeva toas, sest Henry ei tahtnud õue minna ja ma ei saanud teda ju üksi jätta. -_-
"Võtsime Deivi sünnipäeval Janega ühe pitsi mõeldes mina XXX'ile ja Jane ühele oma crushile. Ma otsustasin ära, et see oli viimane pits, mis ma XXX'i pärast võtan."
Väike tsitaat msnist.
Subscribe to:
Posts (Atom)