Üks ebatavaline laupäev

Ja suhteliselt üksik ka. Viimati sai mõne väga hea sõbraga üle 24 tunni tagasi räägitud. Täna räägitakse aind niipalju, et küsitakse uurimustöö vormistamist minu käest... Nojah.. Ega ma väga selles mõttes puudust ka ei tunne. Suht messed up on praegu..

Niitsin täna palju. Peaaegu terve õuega sain valmis. Homme veel natuke ja siis.. Kui ma jõuan.
Niitmise ajal avastasin, et jah, ma ei oska jälle enam nutta. Seda on varem ka olnud... Pisarad tulid silma küll, aga et nutaks, ei. No mina olen täiskasvanud inimene, mina saan hakkama, aga Henry.. Aga mis sest ikka.

Mis mind viimasel ajal natuke häirima on hakanud on see, et inimesed ei ole kunagi kohal kui mul neid tegelikult vaja läheb. Näiteks nagu praegu... Nad on alati siis kohal kui mul otseselt vajadust ei ole. No muidugi on alati tore sõpru näha ja nii, aga kui oleks nende tuge vaja, siis neid ei ole. Kas mul on halvad sõbrad? Ei tea...

Mis on hea on see, et ma ei pea veel homme Henryst lahkuma. Ta tuleb minuga Tartusse kaasa. Esmaspäeva hommikul tuleb ema talle järgi. Henry näeb homme muidugi kõik linna võlud ära: saab linnaliini bussiga sõita ja pärast läheme koos poodi.

Ja mul muutus kurgus kibedaks...

Ema süda ehk miks näen ma igal pool nukraid inimesi?

Ta seisis bussipeatuses nagu igal hommikul. Juba paar kuud sõitis ta igal hommikul kooli bussiga. Ema oli laksnud tal selleks puhuks osta endale kuukaart. Igati tarvilik asi tegelikult. See hommik oli kevadiselt jahe. Päike paistis küll, kuid päris t- särgi väel veel ringi ei oleks jooksnud. Ta vaatas peatuses olevaid inimesi: ikka ja alati need samad näod. Mitte kedagi uut. See sama vanem mees oma disainitud habemega, noor kutt, kes läks kooli, 40- ndates suurt kasvu naisterahvas, seljatagant ilus ema. Tuli üks buss, viis pooled inimesed ära. Tema buss jäi nagu alati natuke hiljaks. Ta ei pidanud enam isegi bussi numbrit vaatama, aga tundis enda oma ära sees istuvatest inimestest. Ta astus sisse. Kõik need samad näod.
Seda suurt lillas kostüümis naist, kes alati teised kasvõi pikali jookseb, peaasi, et esimesena uksest välja saaks, täna ei olnudki.
"Ongi rahulikum," mõtles ta.
Ülejäänud olid kõik olemas, ka see noor ema oma väikese lapsega. Selle ema juures oli midagi, mis talle silma jäi. See ema tundus kuidagi nukker, väga nukker ja see süvenes alati, kui ta vaatas oma lapse poole. Last vaadates tuli emal ka naeratus näole, mis muutis ta veel kurvemaks. See ema oli ilus oma kurbuses, aga ta oleks kindlasti olnud ilusam, kui ta oleks naeratanud.
Laps oli nagu laps ikka, aga ka temas oli midagi, mis ei olnud väga tavaline. Ta oli kudagi väga vaikne ja rahulik, vaatas enda ette. Ka tema silmades läigatas mingi kurbus. Laps oli küll veel väga väike, maksimum 3- aastane, aga juba tema tundus olevat näinud midagi väga kurba.. Või siis oli see talle ema küljest külge hakanud.
See ema lapsega huvitas teda väga. Ta mõtles ja nuputas, mis võis olla juhtunud sellel emal sellist, et ta nii nukker oli. Ja just lapsega seoses...
Nagu kõik ülejäänud, oli ka see ema oma lapsega alati bussis kuni ühe hommikuni, mil teda enam ei tulnud.

Martyr of the free word

Istun hetkel oma kodus köögis ja teen süüa. Kõrvalt kirjutan siia. Kõht on juba suht tühi ka. :D

Täna jõudsin palju, väga palju uurimustööst ära teha. Ainult enda ja ema kohta on veel vaja asjad kirja panna (ema kohapealt tegelikult korrastada) ja kokkuvõtte ja resümee ja lisad teha. Suur osa on juba seljataga. Ainult lugema peaks ka kunagi. Ma arvan, et ma jätan homse kooliteatrifestivali ära, et tegeleda kooliasjadega.

Ma hakkasin seda mõtlema, et on põhimõtteliselt viimane nädal ponnistusi ja siis on suvi. See süstis meeletult motivatsiooni kusjuures. Pidada veel natuke vastu, kaasaarvatud arvestused ja ongi selleks korraks jälle läbi. Väga mõnus... Samas nüüd kui ma hakkan mõtlema, mida ma terve suve teen? Ma olen suht töönarkomaniks muutunud juba vist :D. Ma ei oska oma vaba ajaga midagi peale hakata.

Kujutan samas ette, et järgmine nädal tuleb meeletu. Meil on reedel kevadkontsert ja Keerberg paneb niikuinii nisukese tambi peale, et hoia ja keela. Iga päev proov.. Suht kindel selles. Esmaspäev, kolmapäev ja neljapäev kindlasti. Miks peaks teisipäev erand olema? Kui meil kategooriasselaulmine oli, siis oli ju ka iga päev proov....

No igatahes, ma vist süvenen jälle oma uurimustöösse. Viimased viited tuleb paika panna.

ERNI

Järjekordselt istun ERNI tunnis tegevuseta. Või noh, mitte päris. Ma ju kirjutan siia ja msn on lahti.. Siiski tundub, et olen täiesti tegevuseta. Peaks lugema? Peaks. Võiks ju aega kasulikult ja eesmärgiga ära kasutada. Samas ei ole mitte mingit tahtmist.
Tahaks lihtsalt juba koju ära (kuigi täna tuleb mul natuke ka kodu karta.. Aga eks näis. Mulle ju öeldi, et ole tule midagi hullu..). Tahaks, et kool oleks juba läbi. See on nagu mingi vampiir, kes imeb minust välja kõik jõu, energia ja tahtmise ning motivatsiooni. Tahaks minna sõpradega välja, tunda end korraks vabalt. Ma tean, et viimasest korrast ei ole veel isegi nädalt möödas, aga ma hakkan ergutust järjest tihemini vajama.
Või siis tahaks lihtsalt magada. Magada kaua ja vahepeal ärkamata.

Ma avastasin, et ma olen mõnedest inimestest jäänud kaugeks. Isegi väga kaugeks.. Aga ma lohutan end selle mõttega, et oma blogi kaudu ma suhtlen tegelikult nendega.

Aga ma lõpetan selleks korraks, võtan oma raamatu ja loen viimased 16 minutit.

No faith, no shame

Hmmm.. Mul oli seekord tore nädalavahetus. Reedel käisin Deivi pool. Seal oli lõbus. Väga. Laupäeva hommikul tõi ta mu linna ära ja viis isegi bussijaama ära. Nii armas temast. :D 10nese bussiga koju. Suht spooky oli vahepeal. Üritasin isa kätte saada, no ei võta vastu. Helistan emale, telo väljas. Helistan isale uuesti. Ei võta ikka vastu. Helistasin suht palju. No ei saa kätte. Helistasin õele, ajasin ta üles. Ütlesin, et tšekiks, kas isa kodus ja kui on siis öelgu, et tulen 10nesega. Natukese pärast helistas isa: "Mul oli telefon hääletu peal, et teisi mitte üles ajada." Ma olin teda ju hoiatanud, et ma lähen vara koju. :D
Laupäev möödus suht uniselt. Sellest hoolimata tegin palju tööd ära. Seekord mitte õues, isa pidi üksi hakkama saama. Tegin ajaloo esitluse ära, uurimustööd sai vist 8 lkd kokku juba (njah.. esitamine ka suht 2 nädala pärast). Inka...
Täna lugesin suurema osa "Tõest ja õigusest" läbi. Umbes 200 lkd veel (aga ega ma täna veel lõpetanud ole).
Ja nüüd asi, millest ma tegelikult rääkida tahtsin.
Isa lõhkus lauta, mina lugesin, ema tegi ristsõnu, õde vaatas telekat vist.. Või sõid sa? Ma ei mäleta täpselt :D. Mingi hetk pistab isa pea esiku uksevahelt sisse: "Ma leidsin lakast pardi (me kõik kuulsime Mardi, mis on juhtumisi mu onu nimi ja võite arvata kui veider see meile tundus) pesa. Munad kõik sees. Part lendas ise minema, kui katus alla tuli." "Ooda mis Mardi?" "Pardi jah!" "Aaa pardi! Ma kuulsin Mardi." Läksin õega õue. Isa otsis terved munad välja. Siis nägime, et osades munades olid juba embrüod arenema hakanud. Kõik veresooned oli juba olemas ja mõnes tibatilluke part sees... Viisin munad siis ära kraavi taha. Mis nendega ikka teha. Lihtsalt jube kahju hakkas. Minu käes oli viis väikest elu, viis ja mina tapsin nad. Julm oli neid niiviisi maha panna ja sinna jätta. Kui tühine on ikka ühe üksiku elusolendi elu. Keegi lammutab lauta ja pojad jäävad oma vanematest ilma ja siis inimene veel surmab nad oma käega. Okei, seal oli veel ntks linavästriku pesi, aga neist mul ei ole nii kahju, sest neid mune ei hoidnud ma oma käes. Ma ei tundnud nende soojust, ei tundnud nende raskust. Need munad olid veel täiesti soojad, kui isa nad minu kätte andis. Viis sooja valget elu, mis mina maha panin ja nad muutusid külmaks ja nad ei saanud kunagi elada oma väikest pardi elu. Suht hull, et ma niiviisi neid taga nutan? Jah, on küll, aga selline elu ja surma küsimus on mind ammu juba jälitanud, niiet see oli veel üks tõuge, mis mind sellele küsimusele lähemale viis.

Kirjandus

Ilmsegelt siis, kui mina rääkida tahaks või oleks selleks valmis, siis mind just ei küsita. Õpetaja palus meil kirjutada Tuglase "Maailma lõpu" teemal midagi... Midagi, mis selle jutuga seoses tuleb. Mina kirjutasin suht ühiskonnakriitilise teksti ja olin täiesti valmis seda ette lugema ja just siis ta ei küsi mind. Siis, kui ma ei taha, et ta mind küsiks, siis ta küsib.. -_- Murphy seadus. Aga oma tektsi ma avaldan ikkagi, avaldan siin. Mina lähtusin tegelikult teemast "Täiuslik armastus võib inimese hävitada".

"Reaalses elus pole täiuslikku armastust olemas. Ebatäisulikus maailmas lihtsalt ei saa olla midagi täiuslikku. Me võime mõelda küll, et on, aga varem või hiljem hakkavad ebakõlad siiski välja tulema. Kui ei ole täiuslikku armastust, siis ei saa see ka hukatusse viia. Armastus, mis ei ole mõeldud jääma, viib niikuinii hukatusse. Kuhu kurat me jõuaks, kui me hakkaks nüüd kõigi eest oma elu andma? Inimkond lihtsalt sureks välja. Mõistuse juurde on ka vaja jääda.
Igatahes... Teema juurde tagasi.
Raamatutes täiuslik armastus eksisteerib ainult tema tegelikule olematusele. Inimene ei kirjutaks, ei igatseks selle poole, kui see olemas oleks.
Nö. täiuslik armastus tapab jah. See hakkab lämmatama, lõpuks ei ole enam ei õhku ega iseennast, kes elada võiks, kui antakse ära endast kõik... Siis on kahe inimese asemel üks. Kas see on hea? Ei. Te võite pidada mind isekaks tõrpaks, aga isegi armastades peaks inimene jääma iseendaks juba kasvõi sellepärast, et see teine inimene ju armus sinusse kui erinevasse isiksusse, aga kui antakse ära kõik, saadakse üheks, siis sisuliselt armastatakse iseennast (ja siit tuleb välja, et terve inimkond on egoistlik ja enesekeskne). Teine aspekt, miks jääda iseendaks on sõbrad ja perekond. Suur armastus võib kunagi otsa saada, aga nemad ju jäävad. Aga kuidas saavad vanemad armastada kedagi, kes on neile võõras, muutunud, nagu ei olekski see enam nende laps. Ja pühendudes ainult oma armsamale, jäävad sõbrad tagaplaanile ja lõpuks võib neist lihtsalt ilma jääda. Juba sellepärast on hea, et täiuslikku armastus ei eksisteeri (kuigi oma sõprade unustamist küll). Inimkond on oma armastuse otsinguil hulluks läinud. Ilmas on palju olulisemaid armastuse vorme kui see on kahe võõra inimese vahel. Minu arvates on ja jääb veri paksemaks kui vesi. Ma ei eita armastust ja tahan ise ka olla armastatud ning armastada, aga ma ei leia, et sellepärast tuleks unustada iseennast ja neid inimesi, kes tegelikult loevad."

Vot. Aitäh teile, mu sõbrad!

Nukker tüdruk bussipeatuses

On kaunis kevadine õhtu. Kell läheneb seitsmele. Päev on olnud sel korral üllatavalt soe arvestades viimase aja ilma.
Ema ja ta kaks tütart hakkavad kohe linna poole sõitma. Ema läheb öövalvet tegema, vanem õde läheb praktikumi esmaspäeva hommikul ja noorem õde kooli. Asjad on koos ja naispere istub autos.
Sõit sujub kruusateel raputavalt. Kaua aega ei ole vihma tulnud, tee on kuiv ja kergelt treppi läinud. Teel on suured kivid, mis hööveldamise käigus lahti tulid.
Keegi kolmest ei taha väga minna. Maha jäi koju ju armastus ja pere pesamuna, kellest kõik hoolivad rohkem kui kellestki muust.
Jõudnud asfaltteele, lisab ema gaasi. Sõit läheb kiiremini ja sujuvamalt. Vaikselt hakkab kostma ema ja noorema õe omavahelisi nalju. Vanem õde kuulab muusikat.
Kuna autoraadio ei tööta esindusepoiste ebakompetentsuse tõttu, otsustavad esiistme rahvas (ema ja noorem tütar), et peab ise muusikat tegema. Nad hakkavad koos ümisema viisijuppi.
Esimene peatus viib neid rahaautomaadi juurde, kus ema võtab raha välja, et anda oma tütardele, et need saaks ikka nädala üle elada. Juurde on arvestatud ka tuleva nädala muud kulud.
Sõit jätkub, päike paistab silmaauku ja noorem tütar kurdab, et see disko, mis puudevahelt paistev päike tekitab, on äärmiselt ebamugav. Paistku siis juba otse näkku. Ema ei oska muud vastata, kui et tema ei saa midagi parata. Tütar muigab ja nõustub.
Vahepeal sõidetakse nagu nii muuseas kiirendamata mööda mõnest teisest sõidukist (emal on jalg kohati ikka suhteliselt raske).
Eemalt hakkab paistma bussipeatus. Esiistme rahvas teeb nalja edasi, vanem tütar kuulab endiselt oma kõrvaklappidest muusikat.
Bussipeatus jõuab lähemale. Nii ema kui ka noorem tütar jõuavad märgata ühte nukrat tüdrukut bussipeatuses, kes ootab oma bussi tulekut, milleni noorema tütre teades on veel päris palju aega.

Telekas ja klaas šampust.

Unustasin eile kirjutada. Vast ei ole hullu... Suht kiire õhtu oli ka.

Igatahes. Olen maal. Eile siis viimaks tähistasime kodus ka minu 18. sünnipäeva. Tegime minu toodud šampuse lahti. Henry tahtis ka.. Alguses muidugi arvas, et see on õlu. Eksole... Tema sai lõpuks ikka mahla.

Hetkel joon ka selle jääke.. :D Igatahes, täna oli jälle meeletu tööpäev. Alustasin juba vist kuskil 11 ajal lõkke tegemisega. Sain kanda lauda lõhkumisest tulnud sodi lõkkesse. Vahepeal läks natuke liiga kuumaks.. Eemal seisnud põhk läks põlema. Läksin seda kustutama, mõtlesin, et tõmban käega (kinnas ikka käes jah) laiali, aga polnud piisavalt kiire. Sain põletada. Käsi on nüüd siis epileeritud :D. Igatahes, tule sain kustutatud. Korra läks veel põlema, aga isa kandis ruttu lõkkesse.
Pool risu sai põletatud.

Siis tuli õde ka külla. Polnud teda päris kaua näinud.. Natuke võõraks olime isegi jäänud. Igatahes.. Tore oli. Käisime pärast teda koju viimas. Kohtusime ta mehe emaga. :D Tore ema oli. Imestas, et me nii noored inimesed oleme. Käisime vanaema juures ka.

Mingi seitsmest sain õppima ja nüüd siis hakates seda kirjutama, lõpetasin (ehk mingi pool kümme?).

Ja tegelikult on see meeletult mõttekas postitus. Kirjeldus minu päevast. :D Suht igav. Andke andeks (eriti Heike, kellega me rääkinud oleme, et päevade kirjeldused on igavad :D).

Laiskus

Ma kirjutan homme.. Ma täna ei viitsi.

Aga vb kirjutan täna ka midagi.. Kirjutaks nüüd nii, et kui mingi kirjaviga tekib, siis ma seda ära ei paranda. :D See on see, kui sa oled üleväsinud ja palliga piki nägu saanud. :D

Aga jah, kuidas ma palliga näkku saind? Käisin võrgutrennis täma. Sain palliga siht täie litiga näkku. :D Vere lõi vala ninast. Ei ole hulle. Tegelt täitsa tore oli. :D Ma ei ole ausal ka mingit sado- maso, aga üdkokkuvõttes oli fun. :D Ajud on suht pehmed. Ma ei teagi, kas selles, t ammu poe midagi füüsililst oma haiguste ja muu crapi pärast teinud, või lihtsalt.. Ei Ma ei tea. Ärge pange ülds tähele.

Vot... Kui ma oma juttu üldse ei parandaks, siis ta näeks umbes selline hetkel välja. :D Suht hull.

Issand, kui mõttekas tekst. :D Pole vist ühtegi nii mõistlikku postitust veel. :D

Aga hüva. Homme kirjutan kui koju jõuan, vb...

Täna on mul paljust kirjutada.

Täna läheb kõik valesti... Kõik, mis mulle on kõige kallim, hävineb. Just see kõige kallim. Need purunevad, kaovad või siis lõhub need keegi teine. Palun, ärge pärige kogu aeg nii palju! Kõigile ma niikuinii ei räägi ja ülejäänutele räägin ise kui tahan. Ma ei kannata enam seda uurimist ja puurimist. Ma ei jõua enam teha nägu, et kõik on korras! Laske ma olen ka omaette vahepeal. Inimene peab olema vahepeal ka üksi. Mul on vaja hingamisruumi. Varsti ma lihtsalt muidu lämbun. Minul on seda veel eriti vaja. Ma tunnistan, et ma olen üksik hunt. Ma olen harjunud olema oma muredega üksi. See, kui alalõpmata päritakse, ei pane mind rääkima. Vastupidi. See tekitab vastumeelsust. Ma pean saama olema omaette.

Ja vahel peab ka ju saama auru välja lasta.
Tänane on üldse kuidagi vale. Alates ööst. Meeletud valud, pidev õhtusöögi väljalase suu kaudu... Kooli ei jõudnudki. Loogiline. Siiani on kergelt halb olla. Kedagi (peale mõne erandi) ei paista väga huvitavat. Ainult öeldakse mulle halvasti ja ollakse õelad. Miks mitte... Ja siis läheb katki mulle kõige kallim asi (jah, vb olengi materjalistlik, et seda taga nutan)

Kui vaid saaks eemale... Tahaks ka lihtsalt nutta.. Unustada. Saada eemale. Saada see endast välja. Selle kevadega on jälle maru palju s*tta selga kogunenud. Nagu alati just kevadel. Ma mitte ei taipa, miks just alati kevadel.

If I try, can I find solid ground? Or am I just wasting time?

Nüüd ma olen juba jupp aega niisama arvuti ees istunud.

Taevas keerab tumedaid pilvi. Varsti hakkab vist sadama. Olgu, peegeldabki minu tänaseid tundeid.
Ja peaks õppima hakkama. Homme vist siiski kooli. Tervis hakkab vaikselt lubama.

"Kuid suvisel õhtul, kui päike kaugel loodes laskub ja künkad punaga katab, peatun saua najal, ning ääretu igatsus täidab mu rinna.
Tahaksin heita kummuli maha, tahaksin palvetada päikese poole:
Oi maailmade valgus, võta mu valu oma kiiresse, vii mu igatsus merede taha!
Olen väike ja võimetu, kuid kui ma ei suuda seal elada, lase mul surra vähemalt seal!
Võta mu valu oma kiiresse, vii mu kurbus merele nimetule, nimetule saarele- kaugemale kui uni."

Ka mina tahaks ära merede taha, aga mitte armastatu juurde, vaid lihtsalt kõigest eemale.

Reede

29. aprill

Mul oli täna sünnipäev. Sain siis ametlikult Eesti täieõiguslikuks kodanikuks. Mis tunne mul on? Ei olegi väga mingit tunnet. Nagu poleks midagi muutunud. Kõik on sama. See on kõigest number. Ma ju olen ikkagi see, kes ma alati olnud olen.
Päev ise oli tore. Sain päris palju komplimente (jah, eks ma olin vaeva ju ka näinud) ja õnnesoove ma üldse ei mainigi. Nüüd peaks küll õnne rohkem kui elu lõpuni olema.

Aga öösel tehti mulle awesome üllatus. Heategevuskonsterdi vaheajal hakkas J mind seebitama, et läheme Püssi, homme teda koolis ei ole, aga ta tahaks ikkagi mulle õnne soovida ja mind kallistada. Seebitas ja seebitas... Sai mu nõusse. Ma muidugi ütlesin, et eks näis, kas sisse saan. Nad maru karmiks läinud. No läksime siis.. Saime sisse, kein problem. Kõik ostsid jooki ja D hüüdis korduvalt üle Püssi mulle alakas. Veider, et keegi õiendama ei tulnud? Njaaa... Kell sai 12 ja järsku ütleb maja bänd, et on tiksunud uus päev ja meil on sünnipäevalaps Sandra. Siis ilmusid D ja L koogiga, terve Püss laulis mulle õnnesoovilaulu... Lihtsalt ülim üllatus. Ilmselgelt tulid mul pisarad silma, emotsionaalne nagu ma ju olen. Hiljem tuli välja, et neil oli kõik personali ja turvadega räägitud. Lubasid, et mingit jama ei tule ja väitsid, et ma olen ainuke alaealine. :D Ja right. Aga üllatus neil õnnestus.

Tegelikult istun hetkel Türil elutoas. Telekas mängib viimased minutit. Kohe keeran magama ära... Siiani on siin tore olnud. Vanavanemaid on ilmselgelt väga tore näha! Sõime õhtusööki ja tegime nalja. Kõvasti. Rääkisime niisama. Tuunisin nende plasmatelekat :D. Sain sünnipäevaks pääääris palju raha... Ma ei julge seda vist ümber arvutadagi... Ja nad andsid ka mulle natuke (paar aastat) hilinenud 9. klassi lõpukingituse üle: hõbedast sõrmus kolme suure valge kiviga. See on väga ilus, ma ainult ootan juba esmaspäeva, mil mult küsima hakatakse, kellega ma vahepeal kihlusin :D.
Homme siis hakkan neid uurimusliku töö teemadel pinnima. Kusjuures juba täna sain uusi ja väga olulisi fakte teada. Nimelt mu kallis vanavanaisa Boris oli oma nime eestistanud Peeter Kaldreks. Hea, et viimaks teada sain. See on ülimalt oluline. Saan veel midagi kiiresti välja uurida.

Igatahes... Ma teen nüüd oma voodi ära ja lähen magama.

(kell 22:26)


Vot. Tahtsin kirjutada, aga kuna Türil vanavanemate juures internetti ei ole, siis olin sunnitud niisama üles kirjutama ja siis nüüd, kus kodus olen ja netile ligi saan, postitama.
Muide.. Mind on hakanud Elisabeth Bàthory asi tõsiselt huvitama..