Kell on palju...

Jah, aga ma tean, et ma ei maga niikuinii. Lähen voodisse, magama ei jää ja hommikul olen kell 8 juba üleval. Hull puhkus mul. -_-
Aga mis siis viimasel ajal olnud on.. Kooli teemat kommenteeriks niipalju, et kui alguses oli nagu arvamine, et ega see viimane nädal on mõttetu, keegi midagi ei õpi.. No tule taevas appi! Selline tamp peal, et anna minna. Vaheajaks ka paras hunnik asju teha... Mata, bioloogia referaat, kirjandusest ma üldse ei räägi... -_- Ajalugu.

Ja ma ei suuda siin enam istuda! Selles mõttes, et ma tahaks teha midagi füüsilist.. Trenni või tööd, aga no ei või! Ära keelati. No ma saan aru jah, peale iga suuremat (kasvõi ainult 5minutilist) pingutust võtab mul mega kaua, et taastuda ja olemine on äärmiselt kehva.. Aga ma ei oska niisama istuda... Kõik kohad valutavad ainult... -_-

Ja kes on see, kes hakkab kell 10 õhtul endale suurt söömaaega valmistama ja siis veedab sama kaua keraamilist pliiti pestes? Mina :D. Suurepärane.

Homme (või täna....) Tartusse ikkagi. Vanemad suht lahedad.. Mainisin, et mind on kutsutud, kusjuures ise ei olnud plaaninud ka kuhugi minna aastat vahetama. Ema ütles ära, et "mis sa nende penskaritega ikka istud." Isa ka, eks sul oma noortega ole lõbusam, siin sul hakkab raudselt igav. Kusjuures.. Jah, on tore minna.. Samas ma ei oota seda nii väga.. Eelmine aasta põlesin soovist minna kuskile pidutsema. Seekord mitte väga.. Vanaks hakkan jääma.. :D Ei, eks tore on ikka.. Aga ma ei tea.. Ah, ma tõesti ei tea! Mis vahet seal niikuinii on....

Jah.. Olgu. Ma olengi väga kõikuv praegu. Ebastabiilne.. On asju.. Millest ma siin ei räägi. Troll! :D Ääküll, tegelt on see tõsi, ei räägi jah.

Aga noh.. Kõike head ja head uut aastat siis! Loodan, et uus tuleb meile kõigile parem. Ja kes julgeb mainida maailma lõppu.. Saadan ööbikuid kuulama! :D

Walls keep falling down

Veel paar hetke tagasi mõtlesin ma kirjutada ühel teatud teemal, surmal. Siis ma mõltesin natuke ja avastasin, et see oleks lapsik. Miks enam urgitseda välja vanu asju. Mis möödas, see möödas.
Kogu sellise arutelu tekkimise tegelik põhjus on see, et Diana ütles mulle mõni aeg tagasi lause, et "nimesed saavad alles siis asja väärtusest aru, kui see on läinud. " See meenutas mulle jällegi vanaema. Ta ikka käib aeg-ajalt mul mõtteis külas jah.

Tegelikult, praegu on jõuluaeg. Ma ei tohiks nii masendavatel teemadel üldse arutleda. Täna sain vaheajale ka... Olgem ausad, asi on lihtsalt selles, et ma olen väsinud. Väga väsinud.

Täna oli kooli jõulujumalateenistus. See jääb mulle päris pikaks ajaks meelde, ma usun. Ühe teatud vahejuhtumi pärast, aga sellest ma siin ei räägi. See on midagi, mis jääb ainult mulle. Nii palju lihtsalt mainin, et isegi kõige pisem asi, kasvõi üks soe sõna, võib terve su päeva helgemaks muuta.

Tegelikult.. Ma usun, et ma olen õnnelik. Nagu ma juba mainisin, siis lihtsalt natuke väsinud...

Jumalateenistusest saati on kummitama jäänud üks laul... :

You'll never kill the light inside me!

Pühapäev. Arvestuste nädal sai läbi. Läks vist isegi edukalt. Reede läks ka edukalt :D.

Praegu istun oma toas maal. Käisin täna Luunjas. Täpsemalt Saksa ratsatalus Eesti Autismiühinguga jõulupidu pidamas. Nagu alati, oli väga tore :). Seekord tehti mulle üllatus. Jõuluvana hüüab järsku välja venda-õde Henry ja Sandra.Vahetasin siis ka oma kommipaki ühe luuletuse vastu. :D Ma juba kartsin, et ma ei saa see aasta ühtegi :D. Laps on rõõmus! :D 450 grammi kommi! Success!

Ma nägin väga veidrat und... Moodsat küüditamist. Ei olnud väga tore :D Aga noh.. See öö oli üldse veider...

Homme siis uuesti kooli.. Ei viitsi. Ma ei jõua ära oodata vaheaega. -_- Õnneks see nädal, mis nüüd tuleb, on õppimise mõttes võrdlemisi kerge. Aga seda teemat olen ma siin juba korra kommenteerinud. Aitab kah...

Ega mul muud rohkemat ei olegi...

You guys mean the world to me!

I never wanted...

Üks aasta tiksub jälle lõpu suunas. Varsti ongi läbi. Pool kuud veel ja... Ei pane tähelegi, kui ruttu see tegelikult läheb.
Olen üle pika aja kodus. Istun oma toas, naudin teadmist, et õues sajab tihedat lund ja mugin piparkooki. Ma peaksin end tundma praegu võrdlemisi õnnelikuna, vist tunnengi. Ma naeratan rohkem, lollitan rohkem ja seda tänu ühele inimesele. Mind võib kohati isegi koolis või linnas totaka naeratuse saatel ringi kõndimas näha.
Ometi tunnen ma end kuidagi... Tühjana, väsinuna. Eks ma väsinud olen ka. Tunnen, et unetundidest on puudu, aga kui magama üritan minna, siis und ei tule ja kui magada nagu saaks, siis ärkan vara üles (ntks täna juba kell 8), aga koolipäeval on liigagi raske kell 6.45 üles saada. Õnneks nüüd tuleb arvestuste nädal ja enne 10 ei ole mul ühelgi päeval vaja end kooli vedada. Uisutama peaks aga minema... Saaks kaks viite omale juurde. Äkki läheb vaja. Ma kindel ei ole. Lihtsalt läheks näitaks oma näo seal ära....

Igatahes, tagasi pointi juurde.
Eile, oodates hetke, mil ma pidin emale töö juurde hakkama trippima, istusin ma küünlavalgel ja kuulasin muusikat. Vägisi hakkasin üles otsima ikka neid kurvemaid laule. Kas mul on tõesti peal nö pimedusemasendus, mille kohta ma just Perest ja Kodust lugesin? Tundub isegi võrdlemisi loogiline. Koolistress on ka paras.
Õnneks, peale arvestusi on ainult üks nädal jäänud. See nädal tuleb vägagi mõttetu, sest tuleb uus tunniplaan ja vaevalt, et keegi õpetajagi seda nädalat väga tõsiselt võtta viitsib. Jõulude nädal sisuliselt. Ja siis on vaheaeg... Saab selle laadungi korraks oma õlgadelt maha panna ja siis uue hooga eksamiteks valmistuma hakata.. Oijohaidiii.... Igatahes, ma ei plaani ette paanitsema hakata. Vaheajal peab ka muidugi tööd tegema, kui ma tahan ajaloo-olümpiaadil osaleda. Samas, Vana-Rooma teema ei ole just kõige keerulisem.

Ja ma lihtsalt EI SUUDA end sundida kunstiajalugu õppima. Arvestus on juba esmaspäeval.. Aga ma teeks parema meelega kõike muud. Ma tean, ma ei ole ainuke, aga noh, sorry, see siin on minu blogi ja ma kirjutan siia just seda, mida mina tunnen :).

Mul on hea meel, et mu elu hakkab vaikselt paikka loksuma. Ma olen ju täpselt sellel teel, mida ma ise omale tahtnud olen. Ma olen oma valikud ju teinud täiesti ise ja täiesti üksi, vahest teiste arvamust kuulates ja arvestades. Mul ei tohiks olla millegi üle nuriseda, ometi mulle meeldib seda teha.

Selline ma kord juba olen.

Keep me in your memory

Vahepeal lihtsalt tahaks hüüda kõva häälega, kuidas ma kõik armastan! :) Ma tunnen end hetkel suurepäraselt. Mul on mõnus nostalgia peal... Ma pole nii ammu rääkinud oma sõbrannaga Itaaliast nii pikalt..
I don't know if you read this (but I know that sometimes you do):
Mikki, ti voglio tanto tanto bene! :)
Kõik tundub olevat korras. See on hea tunne. :) Muidugi ma ei hakka teesklema, et päris kõik on korras, sest mõni asi ei saa lihtsalt nii järsku laabuda, aga tõesti, ma olen hetkel rõõmus. Mul on ümber väga palju häid inimesi, kellega mul on alati lõbus. :) Jah, tervis võiks tiba parem olla, aga elame üle :D.

Igatahes, ma tahtsingi öelda pmst ainult seda, et ma olen super tänulik kõigile neile, kes mulle alati toeks on olnud. Aitäh teile! :)

Everything burns

"Watching it all fade away"

Ma olen ilmselgelt väsinud. Mul on peas igasugu kahjulikke mõtteid... Ma mõtlen, et... Alles suri mul keegi lähedane (ma tean, ma toon seda kogu aeg jälle mingiks vabanduseks ja põhjenduseks, aga no tõesti, ma ei ole sellest üle saanud), ma tunnen et on vale naerda ja isegi naeratada, samas ma tean, et ta ei ootaks mult seda, et ma ühe koha peale passima jääks... Ma olen sassis... Ma tean, ma pean kasvõi juba tema pärast edasi minema, teiste oma pereliikmete pärast...Aga ntks hetkel ma tunnen ennast selleks liiga nõrgana. Ma tahaks kerida end nurka ja lihtsalt olla seal. Ma käisin dušši all... Mõtlesin kogu aeg, kas nutta või ei.. Lihtsalt oleks tahtnud end sinna ära uputada.. Lihtsalt... Ära kaduda, ära minna.. Ma ei oska...
Mul on tekkinud igasugused huvitavad hirmud. Mu isapoolsed vanavanamed on ka juba vägagi eakad, vanaema ka haige... Mis saab siis, kui ka nemad... Mis siis, kui mu ema või isa või õdede või vendadega midagi juthub? Ma ei taha nii mõelda, aga see on paratamatu. Ma kardan surma... Mitte seda, et ma kardaks oma surma, aga seda, kui keegi, keda ma armast, sureb. See valu on meeletu. Ma kardan seda, ma ei taha seda! Ma ei taha seda tunda.
Tõesti, sa ei märka inimese olulisust täielikult enne, kui sa oled tast ilma jäänud. Alles siis, kui ma sain teada, et vanaemal on vähk, sain ma aru, kui kuradi OLULINE ta mulle oli. Kui väga ma teda armastasin. Ma oleks võinud olla talle palju parem lapselaps, kui ma ainult oleks seda enne taibanud, kui ma oleks sellest aru saanud algusest peale.
Mul on temast kahju, et ta pidi surma just sellesse haigusesse. Poleks tal seda olnud, oleks ta elanud, oi ta oleks elanud. Kümme aastat raud kindlalt. Ta oli.... Sellist naist nagu tema, andis otsida. Veel kõrges vanuses pidas ta loomi, kõndis ligi  20 kmi nädalas korra poodi.. Ta oli super sooja südamega. Lahke, ei tahtnud kunagi, et keegi tema pärast muretsema peaks, alati sai mures tema poole minna, ta aitas, kui ta vähegi suutis... Ta oli super vanaema.. Oleks ma seda ainult varem mõistnud...Ma tunnen temast meeletult puudust. Mis siis, et ma teda viimastel aastatel tihti ei näinud.. Aga ta oli olemas! Seal väikses kollases majas, kudus sokki ja ootas meid kõiki külla... Ma ei kujuta enam jõule ja lihavõtteid ette... Kuidas me... Kuidas ei ole meil enam seda vanaema, kelle juurde minna... Keda kallistada ja kes...
Ma ei suuda hetkel enam rohkem....

1 kuu

Täna sai vanaema surmast täpselt kuu. Mul on endiselt veider mõelda, et teda ei ole, aga selle mõttega leppimine võtab mul veel oluliselt kauem aega. Ma ise mõtlen, et ma saan sellega päris hästi hakkama, samas alati, kui ma inglise keele tundi minnes koolipsüholoogi kabineti uksest mööda lähen, mõtlen ma võimalusele, et läheks hoopis sealt uksest sisse. Pole seda veel siiani teinud.. Eks näis.

Sain eile kirja tudengilt, keda ma varjutan. Viimaks! Ma ootasin seda kirja liiga kaua! Mis eriala õppivat tudengit ma varjutan? Arstiteaduskonda ilmselgelt ja tõenäoliselt pediaatrilist kirurgi. Miks mina tahan pediaatriat õppima minna? Sest mul on kodus raske puudega laps, olgu, vend ja ma armastan teda üle kõige. Ma tahan tema eest hoolitseda, ma tahan tagada talle heaolu nii palju, kui ma vähegi olen võimeline seda pakkuma. Aga ma tunnen, et mul on veel seda armastust, et hoolida ka võõrastest lastest, et neid aidata. Ja meditsiin on mulle juba ammusest ajast meeldinud. Alguses tahtsin ema jälgedes ämmaemandaks minna, ema ütles, et ärgu ma parem seda tehku. Siis mõtlesin laboriarsti. Kah mõeldav variant.. Vahepeal need mõtted meditsiini õppima minna kaudusid, ja sellest aastast alates on nad jälle tagasi ja vaata et tugevamalt kui nad üldse olnud on. Mulle meeldib teisi aidata ja mulle meeldib alati inimestest hästi mõelda (kui nad ei ole mind suutnud vastupidises veenda).

Väga ilus jutt... Eks näis. Jällegi. Maailm ongi täis ebakindlust ja enamus sellest on lihtsalt üks suur mindf*ck (vabandan vulgaarsuse pärast).

Vahepeal on palju juhtunud, ma olen kasvanud jällegi ja ma olen teinud otsuseid. Kui head tulemused on.. Eks näis (kergelt juba koomiline).

Vanaemale (tean, jube kvaliteet)

Ilmutus

Kas te usute ilmutusi? Ei? Ja? Mina hakkan või vägisi uskuma. Nimelt....

Me käisime täna ema ja tädiga vanaema pool.. Lihtsalt paari asja ära toomas ja natuke maja tuulutamas... Ja ma nägin öösel vastu tänast samas laadis unenägu.
Ma nägin unes, kui ma viimaks kahe ajal magama jäin, et ma jõudsin vanaema poole mingil moel enne ema ja tädi. Mu õde Helena oli aga juba seal (kuigi ma ei tea, miks). Ma teadsin, et urn vanaema tuhaga on kuskil seal majas sees. Läksin seda otsima. Leidsin selle vanaema magamistoast voodi kõrval oleva laua pealt. Ma ütlesin "Tere vanaema!" Samal hetkel tuli mul meelde, et Helena peaks ka kuskil seal olema. Niisiis, ma palusin vanaemal (ehk tema urnil, millega ma hetkel rääkisin) viivu oodata. Ma leidsin Helena toast, kus ta tavaliselt magas, kui ta vanaema juures käis. Helena aga raputas voodist minu suunas pead, et ärgu ma tulgu. Hüva... Läksin tagasi vanaema tuppa ja päris urni ligi. Seda tehes hakkasin ma aga tundma väga ängistavat tunnet, ka füüsiliselt, nagu keegi oleks kägistanud ja muljunud mind. Ma põgenesin sealt toast elutuppa jättes vanaema toa ukse lahti. Ma ootasin viivu ning ema ja tädi tulidki. Ema läks miskipärast kööki ning hakkas seal askeldama. Ma tahtsin tema juurde minna, aga selleks pidin ma mööda minema vanaema toa uksest. Toas aga asetseb üks peegel just täpselt nii, et on näha, kes istub voodil. Ma vaatasin sinna peeglisse ning nägin seal istumas vanaema ema. Ma karjatasin ning jooksin veranda pääle (pidin nii ütlema). Ema jooksis mulle järgi ja küsis, mis juhtus. Ma hakkasin talle seletama kui korraga nägin ma üle ema õla vanaema seismas. Tal oli seljas must kleit, mille peal oli must poolero. Ta naeratas mulle ning oli täis elujõus nagu ta enne haigestumist oli. Ma karjatasin kõvasti "Vanaema!" Selle peale tuli ta minu juurde ning embas mind. Tal tulid omal pisarad silma nagu tal oleks olnud kahju, et ta pidi surema. Ma ütlesin talle, et ärgu olgu kurb ning lisasin, et ta ema juba ootab teda. Mainisin ka, et tema sõlg on minu käes. Selle peale ütles tema, veider, et kirjakeeles, sest tema rääkis ainult murdes, et jah, temal ei ole sellega ju enam midagi teha. Las olla pealegi minu käes. Siis ta naeratas mulle viimast korda ning läks tuppa. Siis ma ärkasin üles (kell oli vaevu kaheksa). Ma istusin tükk aega üleval ning mõtlesin selle unenäo peale. Teine veider asi selle kõige juures on see, et ma ei olnud enne tänast vanaema urni veel näinud, aga unenäos oli urn TÄPSELT samasugune. Well.. I scared one with that fact already :D.

Vanaema oli siiani mul iga öö külas käinud. Ma nägin alati unes, et ta on surnud, aga ma keeldusin talle head aega ütlemast. Päriselt oli ka nii. Kui ma teda viimati elusana nägin, siis ma loomulikult ei jätnud temaga head aega selles vaimus, et see on viimane kord. Ma teadsin, et ta saab kohe haiglast välja, siis ta tuleb meie poole ja ma näen teda oi kui palju kordi veel. Ja matustel ma lihtsalt ei suutnud talle head aega öelda. Ma ei tahtnud teda ära lasta. Ma armastasin teda liiga palju. Selle unenäoga oleks nagu viimaks meie hüvasti jätud öeldud...
See pilt üleni mustas, naeratavast elujõulisest vanaemast on graveeritud vist minu kolba siseküljele. Ma ei saa seda peast välja.

Loomulikult oli mul veider täna sinna majja astuda. Ma peaaegu et nägin vanaema seismas verandal, just nagu minu unenäoski. Ma peaaegu et nägingi tema istumas seal voodi serval ja teda ootamas.
Kui ma olin emale ja tädile oma unenäo ära rääkinud, siis nad hakkasidki mõtlema, et äkki peaks vanaema matma tema ema kõrvale, et nad saaks koos minna, "just nagu minu unenäos."

Väike nali

Selline õpilaste stiilis nali, mille õigsust mina eile VÄGA tugevalt tundsin :D

"Isa, ma tahaksin olla jõgi."
"Miks nii, mu poiss?"
"Siis ma võiksin oma teed minna, ilma et tarvitseks sängist välja tulla."

Eile tundus see väga õige. :D Nimelt oli ju kunstiajaloo arvestus ja sellele eelnev öö jäi seega ÜLIlühikeseks. Kui ma lõpuks maale jõudsin, oli ma suht zombie. Aga noh... :D Täna olen maganud 12 tundi ja olemine on võrdlemisi värkse.
Ma tean, ma pole siia ammu sattunud, aga ega midagi väga põnevat ei olegi toimunud. Arvestuste nädal oli, vanaema ärasaatmine oli... Ega muud rohkemat mitte. Pole kõige põnevam olnud... Aga mul on praegu hea :). Juba kolmandat päeva on mul hea tuju ja mul on selle üle ainult hea meel. Ja lisaks, teinekord võivad väikesed momendid ja sõnad väga pikaks ajaks su päevi valgustada ;).

10.00

Tänane hommik oli kuidagi maru nostalgiline. Krissu praadis hommikul muna, see tõi kohe meelde mu vanavanemad Türil. Vanaema praadis ka hommikul alati muna :). Kuidagi mõnus oli täna ärgata. Veidral kombel.
Hetkel olen ma rahulik... Trimpan kohvi ja mõtlen, et peaks oma asjad kokku pakkima. Aga aega on veel tibake.
(Tegelt on see kohv suht rõve.. Aga ma pean ta ära jooma.. :D Teda on mul topsis veel pääääris palju, ma mõtlen puru.)
Öö oli huvitav, nagu viimasel ajal ikka. Nägin väga veidrat unenägu. Mind täiega häirib see, kui ma olen unenäos oma tuttavas linnas (seekord siis Tartus), aga unenäo linnas on mingid sellised tänavad, mida tegelikult ei eksisteeri ja siis ma lihtsalt eksin ära, sest ma ei tea, kuhu minna.
Nojah... See selleks. Ma hakkan tegutsema.


(10.05)

Dreamland

Nägin täna öösel kahte huvitavat unenägu..

Esimene:
Oli õhtu, me olime voodis juba Elsega ja järsku helistab mulle Sigrid. Hakkasin temaga rääkima, okei. Aga me toas oli veel mingi veider vanem naisterahvas. Reaalselt ainult luu ja nahk ja terve keha maksaplekke täis. Ta käitus ka hullult veidralt. Ma hakkasin ta käest uurima, et miks ta minu ja Else toas on ja hakkasin teda ära ajama, sest ta käitus reaalselt väga veidralt. Ma võtsin talt õlust kinni ja hakkasin toast välja juhtima, aga ta haaras minust väga kõvasti kinni ja ei lasknud enam lahti. Ja kogu aeg käis taustal mu kõrvus nutt ja hala. Kui ma selle unenäo peale üles ärkasin, kostis see nutt ja hala ikka veel mu kõrvus. Ma panin tule toas põlema ja istusin nii kaua üleval, kuni see ära kadus.

Teine:
Läksime emaga lennuki peale, pidime kuhugi reisile minema jälle. Siis sõitsime lennukiga pmst mööda Tartu linna.. Siis ma lõpuks ei teagi, kas lennuk tõusis õhku, aga ma olin järsku mingi haigla raami peal pikali ja üleni kipsis ja katki. Ma nägin end alguses kõrvalt.. Nagu mingi mehe silme läbi. Ta hoidis mu kätt ja suudles mind. Siis ma olin mina ise... Ja mind hakati opereerima. Ma olin täiesti ärkvel.
Mind lõigati alakõhust kuni kaelani lahti. Ma ütlesin, et mul on valus. Arst väitis, et ta tegi mulle kohaliku tuimestuse küll. Ma ütlesin, et ikka on valus. Siis võttis mingi räme jämeda ja pika nõela ja surus selle mulle kõhtu, tuimestus. 
Siis ta ütles teisele arstile, et jah, alakõhtu ja üles rinna piirkond ta tegi tuimestuse, aga vahepeale unustas. Ma kuulsin seda.. Siis ma vaatasin oma keha... Kuidas see oli lahti lõigatud. Siis ma ärkasin üles jälle ja kuulsin, kuidas isa tööle läks.

Votnii... :)

Vanaemale

Hea vanaema, sa lahkusid me juurest nii järsku. Alles hommikul käis ema sind vaatamas ja samal õhtul sa läksid. Kui ema mulle järgmisel hommikul helistas ja seda teatas, siis ma olin ausalt öeldes šokis. Alles täna hakkan ma sellest üle saama ja täna olen ma hakanud ka meenutama sind.

Just see sama päev, kui sa surid, ütlesin ma oma väga heale sõbrannale, et ma hakkan taga igatsema sinu tehtud kõrvitsate ja seenekastme maitset (mis siis, et lapsena mulle see üldse ei meeldinud). Ma poleks osanud oodata, et see nii järsku tuleb. Ma ausalt juba igatsengi seda. Ma tunnen puudust ka sellest, kuidas ma teadsin, et sinu käest saab jõuluks uue paari villaseid sokke või kindaid. Ja oi, sinu kuklid! Sinu firmamärk. Need olid mu lemmikud!
Ma tunnen juba puudust neist perekondlikest pühades sinu väikeses tares. Seda mõnusat seltskonda ja lahedat istumist.. Viimastel aastatel jäid need küll väheseks, aga sellegipoolest on need lapsepõlvest sügavale minu mällu jäänud.
Ma tunnen isegi puudust sellest, kuidas sa minuga pahandasid, kui ma ükskord Helenale halvasti ütlesin. :) Heh...
Ma tunnen puudust sellest, kuidas sa alati pannkooke tegid ja šokolaadivõid ostsid ja meil niisama ära süüa lasid...
Sinu mälestuseks ei ole mul midagi vaja, sest ma ei unusta sind niikuinii kunagi. Ainus, mida ma tahan, on sinu sõlg, mida ma igal laulupeol kandnud olen. Ma tahan seda kanda veel väga paljudel laulupidudel, sinu auks samamoodi nagu ma kannan täpselt kuu aega sinu auks ainult musta.

Ma võin ainult ette kujutada, kui üksi võisid sa end tunda... Anna andeks, et ma ei saanud su juurde tihemini kui korra nädalas. Ma oleks tulnud, kui ma oleks saanud, võinud vaid... Ja loll on ju see, kes vabandust ei leia.

Teisipäeval saadame me su ära. Sellega saab läbi üks etapp ka minu elus. Ma olen jäänud ilma mõlemast oma emapoolsest vanavanemast.. Sellest on kahju.. Ja varem või hiljem peame me minema ja su kodunt need asjad ära tooma, mis külma ja niiskust ei kannata..

Hea vanaema. Tea, et ma tunnen sinust väga puudust, me kõik tunneme. Me teadsime, et sa sured varsti, aga siiski tuli see liiga ootamatult. Sa tähendasid meile palju ja me ei unusta sind kunagi.
Head teed!

Sinu Sandra

Masenduses või lihtsalt väsinud?

Õppimine? Sellest ei tulnud eriti midagi välja. Kirjutasin kõigest ühe loo kooli almanahhi, kirjutasin mingi jura kirjandusse kokku ja lugesin kunsti kaks korda tekstist mitte midagi mõigates läbi. Nii ta on minuga viimasel ajal juba kogu aeg. Eks sealt tule nende kahe relatiivsus välja: ma olen väsinud, ma ei suuda õppida, see viib mu hinded alla ja sealt tuleb masendus. Peaks leidma mingit rohtu väsimuse jaoks. Uni? Njaaa.... Peaks leidma aega.. Hah.. Aega ei ole just.

Aga noh...Ootan Sloveenia- Serbia mängu tulemusi. See on vist Eesti koondise jaoks üks olulisemaid mänge kas üldse või siis üle väga pika aja. Ukraina käest sai Eesti lüüa... 0:2, aga noh.. Pole väga üllatav ka. Siiski, C- alagrupis II... Super tulemus!

Tegelikult ei tahtnud ma vist isegi sellest rääkida. Ma ei teagi millest ma rääkida tahtsin. Pea valutab, peaks vist magama minema...

:)

Nii... Oma eelmise postituse kohta, kõik on hästi. Põhjus oli hea ja natuke ka minu süü. Niiet, kõik on korras. Eks teine põhjus on ka see, et ma lihtsalt ei suuda ta peale vihane olla. :)

Nii.. Ma olen maal. Siin on mõnus nagu alati. Ma ei jõua muidugi ära oodata, millal ma magama saan, aga enne seda tuleb Eesti- Põhja- Iirimaa mäng ära vaadata :P

Aga jah...

Lihtsalt... masenduses

Ma tahan teada, mis su seekordne vabandus on... Ja parem olgu hea. Nüüd olen ma küll su peale kuri.

Not thinking sober

Ma hakkasin praegu mõtlema kui kuradi harva ma ikkagi oma peret näen. Nädalas pmst 2,5 päeva. Seda on vähe. Olgu, vb saab öelda, et mul on Tartus teine pere. Mingil määral on ka jah, aga see päris pere, kellega on mul ühine veregrupp, see on ikka natuke midagi muud. Ma ei tea, vb on mul tõesti see aasta raske jälle selle faktiga kohaneda, et mina olen siin ja nemad seal ja vahemaa on piisavalt pikk, et iga päev koju just ei sõida.
Aga kas teie süda ei heldiks, kui teie väike vend jookseb teile iga kord kõrvuni naeratusega vastu ja kallistab teid, kui te koju lähete? Mina ei suuda sellele vastu panna. Ta on lihtsalt liiga armas selleks. Ja kasvõi näiteks fakt, et istuda elutoas koos teistega, juua väike tee ja lihtsalt ajada juttu ja taustaks mängib telekas mingi huvitava filmiga? Kui te saate oma perega vähe aega koos olla, küll te siis neid väärtusi ka mõistaks. Jah, minu jaoks on pere midagi väga väärtuslikku... Seda on ka loomulikult sõbrad, aga pere on minu jaoks alati esimene. Ma tunnen neist vahepeal puudust, ja kes on piisavalt julge mulle seda ette heitmaks?

Everything

Mulle meeldib dušši all käia. Lõõgastab hästi. Kuigi mõnikord mõtled, et tahaks end lihtsalt sinna ära uputada... Kahjuks on see kaunis keeruline.Või õnneks...

Ma ei teagi... Homme on kunsti KT ja mina olen selleks õppinud ainult niipalju, et ma kirjutasin konspekti.. Ja lugesin klassiõe tehtud sellesamuse läbi ja siis korra enda oma. Mul on kuidagi väga suva. Homme on inglise keeles ka report'i kirjutamine.. I couldn't care less.

Üleüldine tahtmatus üldse midagi teha on minus võimu võtnud. Ma olen tegelikult natuke mures, sest noh.. Hinded lähevad alla ja selline käega löömine on märk millestki, mille ma olen juba läbi teinud ja ausalt enam uuesti sellest läbi minna ma ei taha. Aga ma ei taha olla ennatlik, ehk kõik on korras.

Mu horoskoop, mida ma kuskilt igavuse pärast lugesin, ütles päris õigesti: "Sa oled praegu rahutu, aga tegelikult on sul kõik olemas." Ma olen rahutu, täiesti õige ja ma ei tea õieti miks. Midagi häirib mind kogu aeg... Ja ma ei tea, mis see on.. Okei, vb isegi tean...

Ma nägin öösel vastu tänast veidrat und. Ma armastasin naist. Justnimelt.. Või see polnudki otseselt armastus, pigem sügav kiindumus... Aga ma pidin ta jätma, sest ma pidin aitama ühte mustanahalist last leidmaks mingi mehe, kes suudaks päästa ta ema. See oli väga veider... Ausalt, väga veider.. Aga mu unenäod kipuvadki sellised olema...

Igatahes, kui mina suureks saan (lolz) ehk oman oma elamist, ostan ma omale suure kaheinimese voodi.. Isegi, kui mul kedagi sinna kõrvale panna ei ole. Ma tahangi üksi laiutada...

Open up the sun and burn my eyes

Olen maal. The best place to be.
Avastasin täna taaskord, kui väga mulle meeldib siin olla ja et see on vist ainuke koht, kus ma end koduselt tunnen... Noselge ju, see on mu KODU.

Ma tõsiselt tahan siia kirjutada, aga ma ei suuda. Ma tahaks osata panna oma praegust olukorda sõnadesse. Ma võin naerda, lollitada, aga kuskil sees ma tunnen nagu mingit tühjust... Peale igat naerukorda tuleb see jälle tagasi ja annab endast tugevamalt tunda. Samas ma tean, et ma olen õnnelik.
Ma olen õnnelik juba kasvõi selle pärast, et Henry jooksis mulle vastu, kui ma koju jõudsin, kasvõi selle, et täna oli soe ilm ja päike paistis. Ma olen tõesti õnnelik. Ma väärtustan igat väikest hetke maailmas, seda enam, et ma tegelikult täna hommikul napilt pääsesin (ask me if you wanna know).Huvitav situatsioon oli...
Igatahes, jah, ma olen õnnelik. Ometi on kuskil nagu mingi auk, mis imeb kõike seda endasse. Võib- olla on see isegi hea, sest nii ei täitu ma kunagi vaid iga pisiasi suudab mind uuesti rõõmustada, aga siiski.. Kohati imeb ta natuke liiga kõvasti ja annab endast liialt tugevalt märku.
Ainus, mida ma oskan süüdistada on see minu "salajane" mure ja vaev, mis minu energiavarusid kurnab, sest ma pidevalt mõtlen selle peale..

Sain täna Sigridilt uue sõrmuse. SUPERILUS! Aitäh, Sigrid! Mul on hullult hea meel, et sa ikkagi said selle mulle teha :).

Aga mis siis ikka.. Ma hakkan end Krossi "Keisri hullust" siis läbi närima.
S-

I won't be okay and I won't pretend I am

Ärge pealkirja sõnasõnaliselt võtke. See on lihtsalt ühest laulust ja iseloomustab mind võib- olla mõne aja pärast. Loodan, et väga kauge aja pärast.

Igatahes, käisime eile oma ja e klassiga Viljandis. Ma armastan sõitmist... Teatud juhtudel. Mitte liinibussis, kus on mu ümber hunnik võõraid inimesi, kes sulle kuklasse hingavad. Mulle meeldib sõita siis, kui ma olen kas üksi või siis seltskonnaga keda ma usaldan. Mulle ei meeldi kohale jõudmine. Ma tahan iga kord, et sõit kestaks kaua... Väga kaua. Viljandisse sõiduga oli samamoodi. Ja tagasisõiduga. Ma lihtsalt ei tahtnud kohale jõuda... Ma oleks tahtnud sõitma jäädagi.

Ja siis teater. Etendus oli hea. Lausa väga hea. Mulle meeldis, kuigi ma alguses olin võib- olla isegi natuke negatiivselt meelestatud. Aga see oli hea. Minu jaoks oli kõrghetk see, kui Mozart oma laual hinge vaakus ja taustal mängis tema reekviem. Mul jäi hing kinni. Ma JUMALDAN Mozarti reekviemi.

Mul oli alguses üks mõte veel, mida ma edasi tahtsin anda, aga nüüd on see juba meelest läinud. No mis siis ikka.

Ma tahaksin kirjutada siia midagi suuremat, midagi tähenduslikumat, aga ma ei oska hetkel. Mul on sobiv tuju olemas, 150 mõtet ka, aga ma ei oska neid praegu lahti kirjutada. Andke andeks...

'Cause I'm looking at you through the glass

"Don't know how much time has passed
All I know is that it feels like forever"
 -Stone Sour

Nonii... Tänu mõnedele väga headele inimestele on mu meeleolu oluliselt paranenud. :) Suured tänud teile kahele! Te ei kujuta ettegi kui tänulik ma tegelikult olen. Ma olin juba vägagi alla andmas, aga mul oli ühe õlg, kus nutta ja teise seltskond minu mõtteid eemale peletada. SUUR- SUUR AITÄH!

Täna oli super ilus päev. Kogu aja tiirutasid sünged sinised pilved ümber maja. Kujutage ette: päike paistab ja suure tumesinise taeva tasutal on kollaseks minevad puud. Ma oleks teinud pildi, sest sõnutsi ma seda edasi anda ei suuda, aga ma kahtlen, kas mu kaamera oleks nii hea HDR'iga pildi teinud, et see oleks ka reaalselt samamoodi pildile jäänud :D. Igatahes, see oli superilus!

Ning praegu on mul kuidagi nostalgiline hetk. Isa tegi ahju tule alla ja kogu tuba on kerget vingu- ja märja telliskivi lõhna täis. :D Vb mitte just kõige meeldivam kooslus jah, aga tekitab vägagi nostalgilise tunde. Kõik need talved siin... Õues -30, toas +30 :D. Mõnes mõttes ma ootan talve, mõnes mõttes mitte...

Aeg on liiga suhteline mõiste, see läheb liiga kiiresti käest.. Ma ei taha seda. Ma tahaks teatud momente kinni hoida ja kogu aeg uuesti ja uuesti läbi mängida. Aga see on midagi, mida kahjuks ei saa. Kuidagi veidral kombel olen ma hakanud hindama neid väikseid momente elus, mis loevad. Igas päevas on midagi, mis meid muudab, mis on väärt meenutamist. See võib olla kasvõi juhtum, mis kestab ainult sekundi murdosa, aga see omab suurt tähtsust. Ja tegelikult nii ongi õige. Elust ei tohiks tegelikult niisama läbi tormata, ometi paljud teevad seda. Peab jätma meelde neid hetki, mis tunduvad head ja elu on kuidagi väärtuslikum. Mina näiteks ei vahetaks praegu midagi ära.. Okei, vb ühe asja, aga samas ma usun, et see õpetab mulle nii mõndagi. Valus õppetund küll, but that's life.

Igatahes... Hetkel on mul hea.. Lösutan elutoas diivanil ja mõtlen oma precious moments'ite peale... Ning teate mis, mulle isegi meeldib nii. :)

Elades taaskord kõike enda sisse

Sest vahepeal lihtsalt tahad, et keegi küsiks, mis viga... Aga ei ole kedagi küsimas.

Ma ka ei jõua olla lõputult rõõmsameelne. Ma olen seda juba pikalt teinud, nüüd tahaks olla ka masenduses ja vb olengi mingi tujukas... ma ei leia sobivat sõna siia. Ja vahepeal tahad, et keegi küsiks, kuidas tegelikult läheb.

Who the hell am I to judge?

Ma hakkasin ükspäev (olgu, tegelikult täna) mõtlema vabameelsuse ja tolerantsuse peale. Kui paljudel meist on tegelikult suva, kas meie naaber on mustanahaline võib elab seal näiteks gei-paar? Kui paljud tunnevad, et see ei muuda tegelikult midagi? Võrldemisi vähesed ma arvan. Kas see tähendab, et me ei ole tolerantsed ja ei suuda kannatada rahvavähemusi?

Võib- olla olen mina jällegi liialt vabameelne. Muidugi on veider mõelda samasooliste armastuse peale, kõige hullem just meeste puhul, sest nemad peaksid olema maskuliinsed ja tugevad (gei olemine seda muidugi ei välista ja minu pärast las nad olla, kuni ma mõnda avalikult amelemas näen, sest see on küll rõve ja isegi heterode puhul), aga ma hakkan järjest enam mõtlema, et võib- olla ei olegi see niivõrd ebanormaalne.
Võib- olla on just omasooliste armastus palju ehedam kui seda on heterode oma. Võtame näiteks Grey anatoomiast Torrese ja Robbinsi. Minule isiklikult tundub, et nende kahe armastus on selles sarjas võrreldes teistega palju tõelisem, nende probleemid olulisemad ja mingil veidral põhjusel elan ma nende loole palju rohkem kaasa kui näiteks Meredith'i ja Derek'i omale. Ning ka päriselus. Ma muidugi ei tea ühtegi gei- paari, aga olge nüüd, armastus on ju armastus.

Ja tõesti, kes kurat olen mina seda hukka mõistmaks?

Erinevate rahvustega on asi õnneks natuke lihtsam.Ometi lugesin ma just vahest tund aega tagasi lehest, et Eesti on arenenud majandusega maadest kõige enam võõravaenulik. Mina ei näe põhjust vihata kedagi, tema rassi pärast, kui ta on samasugune inimene nagu mina: teeb tööd ja näeb vaeva ning ei vingu, kui halb elu Eestis on (olgu, ma siiski vahepeal vingun, aga ma ei tee seda niivõrd avalikult nagu näiteks kuskil mässul kaasa laamendades).

Ja selle jutuga ei tahtnud ma sugugi jätta muljet, nagu ma oleks omasoohuviline. Ei. Ma lihtsalt mõistan neid ja arvan, et keegi meist ei peaks võtma endale õigust otsustama, kas üht sorti armastus on õigem kui teine.

Why so serious?

Lihtsalt mõtlesin mainida, et uus jutu idee mu peas võtab enam ja enam kuju. Sellel on olemas isegi juba žanr :D. Idee on reaalne. Mitu mõtet... Loodan, et kunagi saan seda ka reaalselt alustada :).

Aga kui välja jätta mõned haigestumised ja mõned mõtted, siis siiani on mul kõik hästi. Isegi kooliga suudan leppida, sest seal on nüüd oluliselt lõbusam tänu meie uuele klassiõele :D.
Ja need mõtted... Need ma hoiaks hetkel veel enese teada :D.

Ja nii pikk ning mõttekas see postitus ongi.
Tsauka!

I am your safeguard!

Mõtlesin, et oleks vist tagumine aeg siia ära eksida :D.
Hmmm... Aga tegelt, mis mul ikka kirjutada on? Midagi väga. Sain just Tõe ja õiguse neljanda osa läbi.. Põhimõtte poolest :D . Tegin kiirlugemist ja mul oli paar kokkuvõtet. Tasuvad end ära, ma usun.

Mul on mõni päev nostalgiline sügis. Eriti maal. Mõnus on ärgata hommikuti (ehk siis eelkõige pühapäeval) vara ja näha päikest läbi udu tõusmas. Siis lähed sa õue ja astud kastemärjale murule, hingad sisse karget hommikut ja vaatad, kuidas puud päev- päevalt aina kollasemaks muutuvad. Ometi ma ei mõista, miks tundub see nostalgiline mitte lihtsalt ntks... Romantiline? :D Sest nii palju on muutunud, iga päevaga muutub niivõrd palju.
See on juba kergelt nagu Herakleitose väited, et miski ei ole enam sama, mis ta oli mingi hetk tagasi.
"Pole võimalik astuda kaks korda samasse jõkke."  Mulle see väide täitsa meeldib. Ma olen enda elu pealt näinud, kuidas midagi muutub iga tund, isegi minut. Kui vaadata seda, kui grandioosselt ma olen muutunud paari aastaga. Kui õp. Jürgenstein küsis minu käest, kuidas ma sellesse väitesse suhtun, siis ilmselgelt ma ei tahtnud päris seda õiget öelda. Ma ütlesin lihtsalt, et mina ei kujutaks ette seda, et me tegelikult passime kõik paigal ja meid juhib maatriks. Aga noh.. See selleks.

Igatahes... kool on siiani möödunud võrdlemisi edukalt. Ma saan veel praegu isegi füüsikast aru.. Enam- vähem :D. Lugemist on palju.. Ja see, et kunst on ka praegu kirjandusega samal ajal, ei ole väga meelitav, aga noh.. Tuleb üle elada.

Kooris hakkasime jälle Hemminkiga mõtlema, kui kahju on tegelikult lõpetada. Siis ei pruugi enam trehvata kui korra 5 aasta takka ja siis ei jõua ära imestada, kui palju keegi muutunud on. Hemmi tegi isegi täitsa tõepäraselt asja järgi: "Isssssand, Sandra? Oled see tõesti sina?!" :) Samas on nii hea teada, et siit olen ma saanud oma elu sõbrad ja kui mul on kunagi mure, saan ma nende poole pöörduda ning osade inimestega hoian ma kohe kindlasti kontakti.

Ja rääkides "Tõest ja õigusest", ma tahtsin enne tuliselt Karinile lausa peksa anda, sest normaalne täiskasvanu ei käitu nii, et kõigepealt sõimab oma meest, siis petab, siis langeb kaela ja palub andestust ning hetke pärast sõimab ta teda uuesti idioodiks, sest mees julgeb välja tuua tema vead. Mida rohkem ma lugesin, seda enam ma aru sain, et see oli kõigest soov anda Indrekule märku, et mees peaks temale rohkem tähelepanu pöörama, samas ta valis selleks võrdlemisi vale viisi, sest see näitas Indrekule hoopis seda, et Karin ei armasta teda enam ning tahab, et teda jäetaks rahule. Ometi tekitas Karini surm raamatu lõpus minus mingi veidra tunde, millest ma ise praegu päris täpselt aru ei saa. :D Kõlab hästi...

Igatahes, ma kaon magama.
Tsau!
S-

Show me how it feels to be alive

Thought I'd write. Enne, kui kõik sündmused meelest lähevad :D.
Rabelen ja võitlen haigusega. Ega väga midagi rohkem sellest ei olegi... Ja muffineid tegin eile, kokku 36.

Kvaliteet omab jälle jah.. Telefon ju.

Homme kooli ei lähe. Vaatab, äkki saan natuke tervemaks. Päevaga vaevalt, aga noh... Vast enesetunne läheb paremaks. 

Mõtlesin hooga, et täna on hea kirjutada, jutt kindlasti jookseb, tüng! Ei jookse, ma ei oska midagi kirjutada.

Aga noh... Mis siis ikka.

Nohu on killer, ma ei saa hingata normaalselt.... 

Tauniku ja töllaka seiklused. :D Ohjah... Priceless momente ikkagi on. 

Mul oli mega hea neiu K käest kuulda, et minu suvised ärkvel oldud ööd ei olnud asjata ning minu ponnistustest sai tegelikult ka asja: minu odav ja õhuke brošüürike olevat olnud huvitav ja hea lugeda. Kes ka tahab, andku teada. Kuidagi ma ikka seda teieni toimetada saan. :)

It always put me on the edge to think of all the spoiled lives

Esimese septemrbi õhtu kell 21.49. Jõudsin mõni aeg tagasi Leelo poolt koju. Mõtlesin, et äkki on Krissu selle aja peale ilmunud... Ei ole. Mul tegelt pea valutab ja siis ma ei viitsiks teda kuulata ka... See oli heas mõttes. Krissu on tore :). Oleks olnud veider elada see aasta temast lahus.
Anyways... Homme täispikk koolipäev (ehk kuus tundi). Esimene matemaatika.. Ma ei suuda veel mingit hullu ajutegevust oma peas tekitada. Siis filosoofia, ka filoda ma ei viitsi... Ja siis inka. See on suva.

See aasta on palju teisiti. Ma ei oskagi seletada, ma ei viitsigi. Ma olen juba väsinud.

Igatahes mainin, et see on mu 100 postitus siin blogis. Juhhuuuu....! Pidu.

This fantasy is not enough for me

Ma tean, et mõni inimene käib iga päev vaatamas, kas siin on uut postitust... Asi selles, et mul ei ole väga midagi kirjutada hetkel. Praegu on sellised ajad, kus iga asi on isiklik :) ja millest igal pool ei räägi. Ja noh, isegi kui ei oleks, ei oskaks ma praegu väga midagi kirjutada. Ei ole midagi uut ega põnevat.
Täna sain niisama umbes 2 tundi bussiga sõita... Jah, üli lõbus oli. Rahast on mul tegelt kõige rohkem kahju. Päris tasuta see sõit ei olnud. Ning varsti algab kool. Põhimõtteliselt on jäänud ainult kaks päeva. Minu jaoks isegi üks, sest ma lähen Tartusse 31. ära. Maru järsku tuli.
Palju ma siis suvel kohustusliku kirjandusega tegelesin? :D Vähe. Mul on ainult pool "Stepihunti" läbi. Läheb kiireks. Ja mulle soovitatud "Tuhat säravat päikest"... Pole selle kaant isegi näinud :D. Kunagi loen läbi, kindel see. Lubadus, mida on kerge täita.

Mis siis veel... ? Ilves sai uuesti presidendiks. Jou :D.

Edu Dianale ja Elisele nende Inglismaa tripil. :D Loodan, et nad on nüüdseks juba kaugemal, kui ümbersuunatult Norra lennujaamas, kus nad olid viimati, kui nendega ühendust sain mingi 7- 8 ajal. :D

We will take you with us!

Sain täna oma läpaka tagasi. Hunnik mälu juures ja arvuti oluliselt kiirem. Me likey ;).

Tegelt ma lugesin just oma aastataguseid postitusi. Tule taevas appi! Ma saan ise ka aru, kui kõvasti mul maailmavalu peal oli :D. Lausa häbi hakkab. Nii lapsikud mõtted...
Samas, mõni asi on samaks jäänud. Ntks minu mõtted kodust. Siia tulen ma alati parima meelega tagasi. Aga noh.. Muu asi küll. Täielik pubekas ju. Ilmselgelt sain 18. aastaseks saades täiskasvanuks. :)

Igatahes... Homme läheme pe(sa)rekonnaga Elistvere loomaparki. Ohjah... :) Ma armastan oma Henryt. Ta ütles mulle täna nii armsalt, kui ma olin lõpuks koju jõudnud: "Sandra ei lähe Tartusse."
Ma olen seda nii palju korranud, aga jah, ma ei tahagi sinna minna. Iga suvi kasvame me nii kokku.... Aga noh, paratamatus. :)

Igatahes. See suvi on mind väga "hästi" kohelnud, aga sellest hoolimata ma tunnen, et mul on jõudu edasi minnna. Rohkem, kui kunagi varem. :)

Trying to keep myself afloat upon this stream

Ja just nii ongi.

Põhimõtteliselt on praegu väga keerulised ajad. Nii palju toimub ja juhtub ja kõik tuleb ikka ja alati korraga. Ma ei hakka siin seletama, mis need on. Liialt isiklikku laadi. Kes teab, see teab ja kes ei tea, sellel ei olegi vaja teada, vb. Mingi lahenduse asi leiab, eks te saate sellest aru, kui mingi muutus on. Kasvõi juba minu riietusest.

Ma ei teagi väga rohkem, mida kirjutada. Kogu energia läheb sinna.

Ma olen praegu Tartus, kaks ööd. See on nagu võõrutusravi Henryst :), sest ma ei kujuta ette, kuidas ma sügisel jälle ilma temata hakkama saan. Me oleme suvega liialt kokku kasvanud :).

Ma usun, et see ongi kõik. Ma peaks ka end magama sättima.

S.

Filosoofia

Teise asjaosalise huvide kaitseks tema nimi lühendatud, aga eks enamus tea ise, kellega ma tavaliselt filosofeerin :). Ja teatud hetkedel olen juppe välja võtnud, et kaitsa meie mõlema privaatsust. Ega ta väga pikk polegi. Lihtsalt imestasin, et reaalselt olen ma jõudnud sellesse punkti, kus ma saan aru, et kõik on hästi ja nii peabki olema, et tuleb uskuda.

Sandra ütleb:
*:D Tubli.
*Mul on filosoofiline tuju..
*Aga alustasin Stepihundi lugemist. Jura...

D (#) ütleb:
*Haha
*hästi

Sandra ütleb:
*Ühe mehe nägemus... Soigumine. Filosoofia peaks andma valiku, aga Stepihunt ei anna.

D (#) ütleb:
*ehh

Sandra ütleb:
*Samas ka minul on õigus panna kirja oma kibestumus maailma vastu. Ometi ma ei tee seda. Sel ei ole otsest mõtet, see ei anna kasu.

D (#) ütleb:
*See suurendab veelgi kibestumust

Sandra ütleb:
*Just. Ühesõnaga, valada kõik sitt paberile, on mõttetu. Tuleb tegudseda vaikselt, alustada enda muutmisest, et saaks muuta end ümbritsevat maailma. Ma ei oleks praegu mina, kui mul poleks mu minevikku, kui mul poleks olnud mu depressiooni peale mida tuli minu jaoks päike justkui pilvetagant välja ja ma hakkasin nägema pisikesi rõõmuhetki igas päevas.

D (#) ütleb:
*just
*ja nii ongi
*ja sa elad, et leia neid rõõmuhetki

Sandra ütleb:
*Või siis selleks, et neid tekitada, et näha ka teisi neid nägema, et muuta sellega oma lähedaste vaateid, elu, et nemad saaksid teha seda jälle teistega.
*Kurat, ma ajan päris tarka juttu ju:D

Üksi (koos vennaga) kodus ja segi minemas

"It's Shaun the sheep.."

Issand... :D Kummitama jäi.
Igatahes.. Ma olen suht random hetkel. Ma olen üksi koos väikevennaga kodus ja see vist ei mõju mulle hästi. Või siis mõjub just hästi :D. Ma loodan, et see oleks püsib mul kuni laupäeva hommikuni, siis on loota, et teen Triinu sünnipäeval natuke nalja ka :D. Olengi liiga vaikseks jäänud.
Aga võib- olla ongi mu olek tingitud sellest, et homme näen ma enamust oma kallitest!
Jõuan Tartusse, hang around with Kätu, edasi sünnipäev! :D Ajjeee...

Igatahes, ma avastasin, et tänu sellele, et mu suvine lugemisvara on olnud puhtalt inglisekeelne, tekib mul raskusi juba teatud sõnade leidmises eesti keeles. :D Ja iga kord, kui ma mõtlen, et ma lugesin midagi kuskilt, tuleb mul ikka silme ette pilt, et see allikas oli inglisekeelne. :D Päris normaalne. Peaks hakkama ka eesti keelset kirjandust lugema... :D

Igatahes.. Ma vist lähen ja loen :D. Oma viimast inglisekeelset raamatut :D. Irw...

I couldn't stand to waste all my energy on things that do not matter anymore

"Your engine was so strong
But the road was just too long
Hope is not the end
So never lose the faith

As long as we can say
They can never take away
Our freedom, the most precious thing we've ever had
The reward from the blood, we've ever shed."

Vaatasin täna aknast välja. Sealt avanes mulle loodusjõudude ilu. Milline kaunis pilt oli vaadata tumesiniseid (või potisiniseid) pilvi, kust alla tulid vihmavihud ja mis kihutasid üle taeva tugeva tuule tõttu. Kui natuke hiljem üks selline pilv meie maja kohale jõudis, oli seda väga huvitav vaadelda. Pilve alumine pind oli krobeline nagu apelsinikoorenahk ( ;] ) ja läbi pilve kumasid helesinised laigud. Seletasin lapsele, et seal on ufod :D.

Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada natuke tõsisematel teemadel. Nimelt, ma ei oska enam oma tundeid kirjeldada. Päris mitu korda olen mõelnud, et võiks ju. See on muutunud maru kirjeldavaks blogiks, mis ma täna tegin, mis ma eile tegin.. Varem sai oma mõtteid ka siia ikka kirja pandud. Nüüd ma enam ei oska nagu ei olekski peas ühtegi mõttet.. Tegelikult ju on, aga need tunduvad mulle võrdlemisi tähtsusetud. Ma olen suvega siin maal ära mandunud. Mõttetegevus on suht null ju jah :D. Mida ma ikka puude lõhkumise juures mõtlema pean, ainult seda, et kirvest jalga ei virutaks. Mu mõtete mõlgutamine on jäänud täiesti tagaplaanile. Ma ei istu enam maha, muusika taustal ja ei mõtle enam oma olukorra ja tunnete üle. Jääb selline veider mulje, et kas tõesti oli mul siis koolajal seda rohkem aega teha? Vaevalt, siis oli pea mõtteid täis... Kui juba tunni ajal õpetaja poolt pillatud lause suutis mind mõtlema panna...
Mõnes mõttes on hea, et ma ei oska (või ei taha) enam mõelda. Vahepeal pingutasin sellega tõsiselt üle. Samas, ma tunnen sellest puudust. Mu elu on sellevõrra palju lihtsam ja vabam ja ma ei tunne end nii ülekoormatuna. Ometi ma tahan seda tagasi! Ma tahan mõelda. See meeldib mulle. Ma olen loominguline hing, mul on vaja ajutegevust.

Ma olen praegu.. rahul. See oleks parim sõna. Ma ei ole õnnelik või õnnetu, aga ma olen rahul. Siiski, ennast päris 100% ma muutnud ei ole. Teatud hetkedel käivad mulle kõik närvidele. Ma tahan olla üksi ja oma mõtetega (? kas ma saan seda siis tõesti kasutada?) omaette. Mul on vaja aega endale. Ma tunnen ennast sellesmõttes ülekoormatuna, et ma ei saa seda hetke, mil ma ei pea kellegi teise peale mõtlema. Kogu aeg on mul keegi lähedal, keegi kogu aeg tiirleb. Mulle ei anta võimalust ennast välja lülitada, puhata, aga sellest tunnen ma kõige enam puudust. Isegi suvel ei saa seda, mis siis veel kooliajast rääkida (ja kooliteema muutud järjest ja järjest aktuaalsemaks jälle...). Tulen suvepuhkuselt sama väsinuna tagasi.
Juhuuu!
Või siis ma lihtsalt pean magama vahepeal....

Take me home, to a house on a hill

Mõtlesin muuta natuke oma blogi. Tuua sisse heledamaid värve :). Kaua ma ikka must olen. Ta on nii ka täitsa kena minu arust.

Eile oli tore päev (mõnes mõttes). Käisime õel külas. Ta laps sai kuu vanuseks. Lapsele panid nad nimeks Karol.

Vanaema kaitsvas süles :).

Karol on täitsa õe nägu :).

Eile sai veel ka teistsugust uudist, mis nii rõõmustav ei ole. Selline uudis, mis viis isa täna kiireloomuliselt Tallinna lähedale. Varsti jõuab koju, eks siis saan teada, kuidas asjadega läks.

Täna öösel nägin ma ühe unenäona võrdlemisi head und isegi. Nägin põhimõtteliselt kõik oma tibusid unes :). Ja neid muidugi koolikeskkonnas. Kooli ma nii väga ei oota :D. Aga noh samas... Kui see eeldab enamuse inimestega lõpuks jälle kokkusaamist, siis ootan küll.
Igatahes, peaks varsti Tartus šoppingul ära käima...

I am where I want to be so leave me now in peace!

Nonii.. Ma nüüd ei teagi enam, mis vahepeal juhtunud on :D.. Kohati on ajataju kadunud, aga ma ei kurda. Mulle isegi meeldib nii. No peasündmused olid kindlasti meie minimarjatalgud (korjatud said kõik meie 10 põõsast, tegime seda emaga) ja siis Vembu- Tembumaal käik.

Nagu mingit sorti viinamarjad? :)

Nüüd siis on õhtuti mu meelistegevus teleka ees külmutatud mustsõstarde söömine :). Juba noritakse sellega minu kallal, aga no mis seal ikka. Omal on hea, see on peamine.

Ja Vembu- Tembumaa? Oi.. Mõnus :). Seal oli kõike: kardid, rongid, (nagu Henry mul siin kõrval ütleb) Ninjad, autod, ronimismajad täiskasvanutele ja lastele, veepark, batuudid, piljard jne jne jne. Suutsime end õhtuks päris ära väsitada. Peamiselt olime siiski autodroomil, kus sõitsime ninjadega (:D). Ma sain auto juhtimise juba päris selgeks :D. Jõudsime koju, sõime ja kobisime magama, ehk siis mingi 10 ajal oli maja põhimõtteliselt juba vaikne. See oli üks päris väsitav kogemus, aga kindlasti seda pikka sõitu ja kogu raha väärt. Saime isegi odavalt: bussi, pileti ja söögi 9 euro eest, kuigi ainuüksi pilet maksab muidu 12 ja söök veel lisaks 4,5 eurot ning pange juurde ka sõit. Tegelikult saime superodavalt, aga need on need eelised, kui kuuluda kuhugi ühingutesse ja gruppidesse ja seltsidesse... :).

Igatahes.. Juba on august. Varsti kooli, mis? Ei taha veel. Mõnes mõttes tegelikult isegi tahan. Mõnda inimest pole terve suve näinud ja ainus võimalus näha ongi ainult koolis. Veits nadi on, aga mis teha.
Varsti hakkan siis Tartusse tagasi kolima. Enne on muidugi veel paar asja ees. Juba pühapäeval läheme õe juurde nö katsikule ja järgmisel nädalavahetusel olen natuke aega Soomes. Ja ega siis enam palju polegi. Siis tuleb hakata tõsiselt Tartu peale mõtlema. Senikaua aga proovin nautida suve kuni veel saab.
Ja mu hea õpetaja Katrin Ojaveer, ma olen jõudnud läbi lugeda ainult ühe neist raamatutest, mis Te mulle andsite, teine on poolepeal. Lihtsalt ei ole aega lugeda (rääkimata kohustuslikust kirjandusest, mis ma endale juba valmis varusin), on tuhat muud tegemist... Aga ma annan oma parima :D.

Ma peaksin ka lõpuks võtma ühendust oma vana muusikaõpetajaga ja talle rahvariidevööd tagasi andma... Laulupeost on juba kuu aega möödas :D.
Ning ma lootsin ka suvega veel läbi jõuda Houseini "Tuhat säravat päikest", mida üks hea inimene mulle soovitas. Niipalju siis sellest... :D.

Igatahes.. Minul on lõbus.
Tsauki!

P.S: Ma juba lõpetasin ja tegelikult on mitu minutit möödas, aga ma unustasin: ma suudan end ikka vigastada :D. Niitsin täna... Jälle. Põhimõtteliselt on muruniitja selline, et saab nupust käima panna, aga ta on viimasel ajal tõrkuma hakanud ja seega peab teda nöörist käima tõmbama. Täna juhtus aga nii, et mina tõmbasin ja muruniitjas tõmbas millegipärast mootori kinni.. Seega, sain ma päris kõvasti haiget ja mul on peopesas sinikas ning verine vill... Polnudki ammu füüsilise valu pärast nutnud.
Ja üldse on mul täna mingi emotsionaalne päev... Vaatasin filmi, kurvem koht oli, minul pisarad silmas :D. See ei ole tegelt halvas mõttes, mul on tuju hea...
Ainus mis mind häirib praegu, on liigne jutukus. Ma ei viitsi suhelda....
Samas siia olen päris hea romaani kirjutanud. :D Ei tea, ei saa iseendast ka aru.

Untiteled

"Can't undo
Show us now
Confront us
We're the weakness
Can't evade
Show us how
We have our sense"

Epica

Viimased päevad on omamoodi huvitavad olnud. Kuigi ma viimaseaja mõtteid hetkel ei mäleta, siis eile Võrus oli omamoodi tore. Kõike ma siia ei kirjuta, aga äike oli kindlasti something to remember. Välk, nii kõva, et terve taevas on valge, kui päeval ja siis piitsalöögile sarnanev kõu kohe peakohalt.

Ja veidral kombel on mu vasaku jala kõik lihasgrupid valusad ja ma ei tea miks, sest ma ei teinud eile mitte midagi kontimurdvat. Eino järgmine põhjus, miks jooksma ei saa minna...

Aitab ka olukordade kirjeldamisest. Või noh.. Siiski mitte.
Mõtlesin, et kirjutan siia oma hingeelust ka... :D Mulle öeldi eile, et ma tundun esmamulje järgi kuri olevat. On tõesti nii? Võib- olla tõesti. Sellisel juhul on see kest, et mitte näidata oma pehmet sisu. Aga seda ei pea kõik teadma. :)

Homme tuleb tegus päev. Marjad tuleb ära korjata.. Ja suht uni on. Ei ole tore magada ühes toas sääse ja ühe teise veelgi häirivama faktoriga.

Igatahes, mul on kõik hästi. Ma olen mõtlik ja vb natuke kinnisem, aga see on selline hea :). Ja nii ongi!

Kakaopannkoogid

Minu esimene toidupostitus. :) Lihtsalt tahan näidata teile midagi, mis näeb hea välja.




Ma tean, taaskord kvaliteet ruulib, aga see on mu telefon. :)
Praegu on taevas: õunad, arbuus ja pannkoogid.

S

Jooksuaeg vol... ???

Aga ma alustan kaugemalt :).
Pasta bolongese tuli päris hea... Mis ma homme süüa teen?... Pole õrna aimu ka... Aga eks näis. Midagi lihtsat, ma arvan.

Nii.. Ja nüüd jooksuajast. Enne jooksma minekut jõin natuke emal Tšehhist toodud õlut ja sõin sinna kõrvale. Kell sai kümme.. Ei viitsi jooksma minna. Hüva, lähen ikka, mis siis, et kõht täis ja halb joosta. Läksin, kõik enam- vähem ilus, jalg oli nats tönts, ei tahtnud väga joosta. Poole tee peal hakkas halb... Hakkas iiveldama, olgu, ma keeran tagasi ja jooksen koju... Oma kõhulihased ja kätekõverdused tegin ikkagi ära... Jõudsin tuppa, ruttu külma dušši alla.. Aga siiani iiveldab. No küllap kunagi ikka üle läheb :).

Ja natuke statistikat ka... Ma olen käinud iga õhtu jooksmas pmst nädal aega nüüd ja selle ajaga olen ma kaotanud kilo (mitte et kaalualandamine minu tegelik eesmärk oli, lihtsalt tahtsin liigutada end). Siiski, päris kena. Algus ongi raske :). Niisiis.. Loodan sügiseks saada 60 peale. Loodan, et õnnestub. Hakkab pähe? Jah :D.

Igatahes.. Õues oli minu iiveldustest hoolimata väga ilus õhtu! Ma pidin seisatama ja pilti tegema....

Pilt tehtud minu mobiiliga, LG- T310i.

Ma tean, suht crapp kvaliteet :). Ja ei anna hetke nii hästi edasi kui võiks.... Kuid siiski. Mulle vähemalt meenutuseks.

S

Well.....

Tegelikult... Ma ei teagi täpselt, millest kirjutada, aga kuna ma ei olnud seda suht kaua teinud... Vist siis peaks?

Uudiseid... Pole väga. Ma käisin Võru folgil 15- 16.. Huvitav oli. Ma ei oska muud väga öelda. Mitte just folk niiväga, aga ülejäänud õhtu/öö pigem. Oodata kella 5 hommikul Madhouse'i ees, mil koju saab ja vaadata rohkem või vähem täis ööklubitajaid... Omamoodi kultuur, mis seal nägime.
Laupäeval tulid ka ema ja õde Tšehhist tagasi. Mu garderoob täienes ühe T- särgi ja ühe topi võrra, veel tõid nad mulle Luukambrist võtmehoidja, taskupeegli, kus on minu nimi sisse graveeritud (see näeb väga lahe välja!), ühe märkmiku... Ja igast muud pudi- padi. :) Saak oli hea, kui nii võib öelda.

Tuju? Tuju on viimasel ajal olnud hea, rahulik. Pigem isegi selline "ei viitsi". Ei viitsi just väga suhelda ja igal pool käia. Tahaks olla kodus ja siin askeldada niikaua, kui veel vähegi saab. Ega kaua ei saa. Augustis tuleb juba hakata uuesti kooli ja Tartu peale mõtlema, aga selle jätan ma sinna, sest on veel kaugelt liiga vara.

Ma olen muutunud peres söögitegijaks. Mulle see meeldib ja hakkab järjest enam meeldima. :) Olen hakanud isegi vaikselt eksperimenteerima. Ükspäev proovisin kodustes tingimustes soolaseid täidetud pannkooke, aga kuna ma ei saa väga õhukesi neid teha, ei tulnud nad nii head. Vähemalt on mul järgmiseks korraks tehnika olemas. ;) Samuti olen hakanud toormoosidega eksperimenteerima. Järgmine mõte on panna kokku tikker ja roheline sõstar. Võib päris huvitav olla.. Maitsed peaksid omavahel sobima küll.
Ja nüüd, kui ma selle postituse lõpetan, kavatasen ma otsida netist pasta bolongese retsepti ja homme teen seda (õele taimetoidu eri). Ja siis lähen jooksma. Juba päris mitu päeva on vahele jäänud. Muutun veel lodevaks muidu :).

Ja lõpuks on mul ka kaamera kodus. Mõtlesin hakata oma postitusi piltidega kaunistama. :)

Inimsushi?

Lahe on olla.
Olin reede- laupäev Türil vanavanemate juures. Reedel käisime õega ujumas, kõik korras.
Läksime laupäeval uuesti. Rannas lehvis roheline lipp, kõik oli korras. Oli väikevennaga vähemalt poolteist tundi vees. Juba vahepeal tundsin, et kuidagi veider on, sügeles natuke. Mõtlesin, et parmud on ära söönud. Neid seal lendas ringi piisavalt. Tulime kõik veest välja. Vahetasime riided ära ja järjest huvitavamaks läks: ihu sügeles niiet... No parmud tervet keha ju ära ei söönud. Õde ka sügeles ja väikevenna ka, aga tema vähem.
Jõudsime maja juurde, käisime kõik dušši all, paremaks ei läinud. Helistasin emale, soovitas ka dušši alla minna.. Aga kuna see ei aidanud, läksime kiirabisse.
No seal läks ikka omajagu aega. Nimed kirja, siis uksetaga ootamine... Seal oli veel üks noormees, kes oli ka Türil ujumas käinud, sügeles samamoodi. Uksetaga oodates kuulsime, et Paide järv oldi juba kinni pandud, sinivetikas.
Läks aega mis läks, kutsuti mind esimesena sisse. Justkui kompensatsiooniks oli arst väga ilus ja meeldiv noor meesterahvas. Tegi süstid ära (2), vaatas mulle otsa, küsis, kas on paha. Ma ütlesin et ei, lihtsalt ebamugav. Rääkisime sellest vetikast natuke, mainisin nii möödaminnes, et mul õde ja väikevend ka uksetaga (lootsin asju kiirendada). Pmst läkski teistega asi kiiremini. :) Kirjutati retseptid... Väikevennaga oleks pidanud lastearsti ootama, aga otsustasime käsimüügiravimit.
Kui mulle süst ära tehti ja ma oma retsepti ootasin võttis korraks pahaks küll: ajas iiveldama ja pea käis ringi.

Süst mõjus, hää oli olla. Kiheles jah, aga suutsin talitseda ennast. Öösel hakkas uus jama pihta, hakkas uuesti sügelema. Hommikul nägin, et terve keha on sügelevaid kuplasid täis. Kujutage ette, et terve teie keha on sääskede poolt ära söödud ja kogu aeg sügeleb.. Väga.. ebameeldiv. :D Aga no pole hullu, elab üle... :D
Pmst oli Türil tore nagu ikka. Lihtsalt osa päevast kuskil kiirabis veeta ei ole tore... :D

Beebipalavik

Hetkel on peres kerge beebimaania. Ema saatis mulle juba enne üheksat hommikul sõnumi, et on õe pool ja varsti kohe sünnitusmajja minek (kui hommikul ärkasin, tundus nagu see oleks unes olnud; lugesin seda täiesti unesegasena). Siiamaani pole veel laps sündinud :D. Iseenesest arusaadav, esimene laps, samas maru kaua läheb. Iga telefoni helisemise peale tõuseb kõigil ärevus, kas on ema, kas juba sündis?! Tegelt on see täitsa tore. Ootan juba, millal ma nüüd siis kolmandat korda tädiks saan. :) Jah, ma juba olen põhimõtteliselt, aga siiski, kui laps käes, siis asi kindel :D.

See pani mind ka natuke järele mõtlema Henry peale. Võtsin ka albumi kätte ja vaatasin tema titepõlve. Sain (nagu absoluutselt iga kord) kõhutäie naerda: tema krutskeid täis nägu, kuidas ta igale poole ja igas asendis magama jäi (pea diivanil, jalad põrandal või siis ajaleht üle näo). Lihtsalt geniaalne. Ohjah...

Kui Henryle läksin täna head ööd soovima, siis ütlesin talle, et kui sa hommikul ärkad, siis oled tõenäoliselt jälle onu. Tema vastas sellepeale, et toome beebi siia ka. :) Ja mega lahe on mõelda, et ema on vanaema. :D:D

Igatahes... Jah, lapsed on toredad.

And all I want to do is trade this life for something new

Nonii... Eksisin siia ära üle pika aja.
Nüüd on siis puhkus käes. Laulupeol sai käidud. Alguses ei viitsinud absoluutselt minna. Kohale jõudes tahtsin juba koju. Siis avastasin, et mu special for laulupidu ostetud jalanõud hõõruvad, niiet vähe ei ole. Kui pool 12 öösel kooli tagasi jõudsin, olin omadega läbi. Parema jala kand puruks, samal jalal veel lisaks vill ja ka vasak jalg katki, natuke vähem kui parem siiski. Teisel päeval ei pidanud õnneks neid jalga panema. Käisime Karolinega hommikul linnas. Mina läksin apteeki šoppama. Hiljem tulid ka Jane, Raul ja Liis. Käisime poes, 18. aastased ostsid omale väikse õlle, poe juures tuli ka Keit meile lisaks. Läksime proovi. Õhtul sain Keerbergi peale väga vihaseks, aga õnneks asjad siiski laabusid.
Viimane päev... Väsimus, viha, kiirustamine. Polsterdasin jalad kenasti plaastritega hommikul ära. Ikka oli valus. Rongkäik siiski sujus, valus küll, aga elasin üle. Aga kontsert oli ülim.. Seda oli hea vaadata, kuidas alguses oli rahvas suht ükskõikne (olin ise pealtvaataja), aga kui segakoorid peale tulid, siis läks pidu lahti. Rahvas hakkas laineid tegema, keegi ei kuulanud vahepalasid. Suutsime dirigendid ja presidendi rokkima panna. Ja lõpp... Me üldse ei nutnud Krissuga üksteise õlal. Ma ei taha seda koori pilti nähagi: päikeseprillid näkku päevitunud ja silmad ära nutetud. Ma ei saa pidama, kui ma korra nutma hakkan. Ernesaksa kuju juures oli teine emotsionaalne hetk: jätta head aega nendega, keda ma enam pikka aega ei näe, mõnda võib olla isegi kunagi.

Ohjah... Ma võtan oma sõnad tagasi. Ma ei ütle enam kunagi, et ma ei viitsi laulupeole minna. Kõik see piin oli asja väärt. Kannad on jah puruks ja valusad, aga mis sest ikka. Tohterdan natuke ja mõne aja pärast on terve. Saan paar armi juurde.. Mis sest ikka. Niigi armilised juba. Paar tükki siia sinna enam ei loe. Füüsilisi arme on palju kergem taluda, kui vaimseid.

Ei, ma ei ole nõrk ja tegelikult on kõik korras. Ma lihtsalt vajan puhkust ja rahu, et asju sirgeks mõelda. Või siis vajan ma melu, et ma ei jääks oma mõtetega üksi.
Tegelt ise eelistan esimest. Ma vb eraldun internetist mingi hetk. See nädal prolly. Ega keegi mind väga niikuinii igatsema ka ei hakka niiet... Mis vahet seal on.

?

Kulla kallid,

Ma ei oska enam väljendada sõnades mind valdavaid tundeid. Mingi meeletu torm on taaskord. Mul oli jube hea tuju, aga siis tuli õhtu ja koos sellega ühe teatud asja pärast kurbus. Miks ei võiks inimesed õppida oma vigadest ja jätta maha pahed, mis neid peaaegu, et hauda on viinud??

Käisin täna jooksmas. Jah, ma tegin seda hoolimata sellest, et mul võhma väga palju ei ole. Ärge mõistke mind valesti, ma armastan sporti ja mängud nagu võrk-, korv- ja jalgpall ning saalihoki on mu vaieldamatud lemmikud, neid aind mängikski, aga võhma mul sellest hoolimata ei ole. Ma võin joosta lühikest maad, aga mitte pikka.
Olgu, käisin jooksmas. Kokku tuli kuskil ~3 km. Pole paha, mis, arvestades mu võhma ja seda, et kaua ei ole väga midagi sellist vastupidavust nõudvat teinud. Mõnus on olla, hoolimata oma pea- ja südamevalust (füüsilisest).
Ja mul sai mõte otsa ning ma ei kujuta ettegi, kuhu ma selle jutuga plaanisin alguses jõuda. No teeme siis nii, et ei jõua kuhugi.
Ometi on tunne kuidagi tühi... Mulle öeldi, et kui ei jõua enam, siis oled nõrk ja peab hakkama iseloomu kasvatama. Kas mu iseloom on tõesti nii nõrk? Küllap vist.

Tahaks lebada murul, kuulata õhtuseid lindude hääli, lasta kastel endale peale vajuda, oodata, millal tõuseb uus päev, võib- olla parem kui eelmine, aga ei saa, sääski on liiga palju. Rikkusin iseenda ilusa jutu ära, ma tean. Tegelikult ei häirigi need sääsed nii palju. Lihtsalt... Miski hoiab tagasi. Miski ootus, mis hoiab mind toas.

Avastasin täna ühe neiuga vesteldes, et mul on tõesti omamoodi huumorimeel, selline õel. Nüüd ma saan aru, miks mulle näiteks Ülle Hüva sarkastiline nali meeldib (va. juhtudel, kui ta süüdistab mind asjus, mida ma teinud ei ole ja seda paistis selle 11nda klassi jooksul palju olevat).

Tahaks ka mere äärde. Tahaks istuda rannal ja vaadata kaugusse, merele. Tahaks tunda lained oma jalge vastas. Meri.. See on nagu võimalus põgenemiseks. Ta nagu annaks ühe tee, kust kaudu saaks jätta maha kõik selle.. Jura. Meri on minus alati tekitanud mingit teatud igatsust. Minna merele... See tekitab tunde, et keegi kuskil ootab. Ja sealt tagasi tulla..... Aga ei oota tegelt keegi. Ikka ja alati oled üksi. Pole viga, olen harjunud.

Mu vaateväli muutus uduseks (kahjuks ei saa silma tekkinud pisaraid realiseerida, sest ma ei ole üksi. sellepärast ma kodus kunagi ei nutagi, sest siin pole ühtegi ruumi, kus sa oleks üksi. ikka on keegi kuskil ees). Kui nii, siis äkki ma polegi nii harjunud? Nagu iga teine tahan ka mina, et mind keegi ootaks.

Loodan, et teil on kõik hästi!

Teie Sandra

T2

Nonii.. Haige mängimine sai eile siis mööda. Üks lahedamaid ja huvitavamaid kogemusi mu elus. Nüüd tean veel paremini, kuidas õnnetuses inimesi aidata. Jah, ma jätsin nii mõndagi kõrvataha.
Kes siis mina olin... Ma olin kõrvust ajutiselt kurdiks jäänud isik (sellest andsid aimu mu veritsevad kõrvad, ma olin ainus, kes ära määriti), kes oli emotsionaalses šokis, sest toimunud bussiõnnetuses hukkus tema õde, kelle kõrval ta siis sitsis. Seal oli veel inimene, kellel oli labajala amputatsioon, isik lahtise luumurruga, kohe minemas koriseja ja siis turvavööga pool kopsu ja põrna rebestanud isik. Tudengikesed siis näitasid, kuidas meiega toimida. Minuga oli kõige suurem häda... Surnu ja koomas olnu obviously, et ei räägi, mina olin ju teadvusel, aga kuna ma ei kuulnud, mida nad minult küsisid.... :) Üks oli väga hädas: "Täitsa võimatu!"
Kõige lahedam seik oli see, kui "surnule" helistati, ta pani alguses ära, helistas tagasi ja ütles: "Ma olen surnud praegu. Ma helistan tagasi, ma ei saa rääkida." Ja nii oligi.
Igatahes, möödus asi väga edukalt, sain uusi tutvusi praegu õppivate õdede hulgas ja veetsin iseenesest laheda hommikupooliku.

Täna käisin oma vana kooli päris viimasel lõpuaktusel. Päris nostalgiline oli... Rahvast oli huvitavalt palju. Nojah... Vilistlasi oli päris kõvasti. Ühe kõne ajal sai keegi mees asjadest valesti aru ja hakkas kõva häälega protestima ja lõugama. Läks päris kenasti endast välja. Väitis, et sellepärast läheb Valgjärve kool kinni, et õpetajad muud ei taha, kui ainult palka juurde. Tegelt tuli õpilastest puudus. Kui terve põhikooli peale oli õpilasi vähem kui minu praeguses klassis...
Peale aktust oleks tegelikult järelemõeldes tahtnud mõne õpetajaga paar sõna vahetada.. Sest prolly ma neid enam ei näe, sest aktuseid koolis ju enam ei toimu :).

Aga jah.. Homme on emme sünnipäev. Mina ütlesin issile asja, mida emme tahtis, tema muretses selle ja homme saab emme vb rõõmsaks :). Ma loodan, et talle kollane värv meeldib :D. Ma tean kedagi teist, kellele meeldib... ;; Aga see selleks.

Jah... See oli omajagu naljakas.. Nagu mainisin, tuli lõpuaktusel kuidagi nostalgia peale ja kui ma kodus meenutasin seda, et mu vana saksakeele õpetaja küsis, kuidas mul läinud on ja mina vastasin, et täitsa kenasti, siis kodus leidsin, et oleks võinud vastata, et olen hakanud avastama elu võlusid. See, et vahepeal tundub minevat äärmiselt sitasti, siis tegelikult on kõik hästi. Mis saakski mind veel paremini õpetada elu tundma, kui kõik need probleemid, mured, rõõmud ja peod, mis vahepeal mõnesmõttes ülekäte lähevad. Ja mu sõbrad. What I'd do without you? Te olete mulle palju õpetanud. Aitäh. :)

Tegelt te ei tea, kui hästi ma end tunnen. Ah sinna kõik need mehed, kes lihtsalt leiavad suuremate rindadega naise (ja pole just vaja väga luubiga otsida xD) ja need, kes lihtsalt nagu... On ja ei ole ka. Kui ma eile Tartus ringi käisin, oli mul näol tobe naeratus. Ise naersin, et nagu armunul. Armunul? Kellesse siis? Ja täna sain aru: elusse. Mul on nii palju, millest kõvasti kinni hoida ja mida armastada. Ma peaksin seda rohkem märkama. Ja seda ma avastasin ka, et kui on halb olla, siis lihtsalt enesele sisimasse naeratamine muudab ka asja tihti paremaks.
Mul on praegu hea ja palun, ärge tulge seda rikkuma! Mul ei ole seda vaja :D (õpin vahepeal olema egoistlik. Andke andeks).

Oih

Vahi mind hullu. Olen täitsa ära unustanud siia kirjutada. :D Andestust. Olen kind of unustanud...

Igatahes.. Vaheaeg! Juhuuu! :D Mõnus. Suvel muidugi ikkagi mõnikord linna ka. :) Ntks juba homme, kui lähen Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengitele eksamil kannatanut mängima. Näitavad minu peal, kuidas lahast panna ja siduda jnejne. Siis tõenäoliselt 28ndal tulen jälle linna.. Mitte päris linna, aga linnast sutsu välja ;). Omad teemad sellega.

Ja siis nüüd hakkan emale inglise keelt õpetama. :D Ta on 21- 26 Šotimaal, aga jah.. Keeleoskus on tal nagu on. Ta saab aru küll ja kirjutada ka oskab, aga hääldus on tal selline, et anna minna :D.

Ja isa ostis teisipäeval uue auto. Kia Cerato, must, 2006. aasta mudel. Mõnus ja pehme, sõidad august läbi nii, et ei saa arugi, vaikne ja ökonoomne.

Ja käisime klassiga reisil. Otepääl. Hea nali :D. Käisime seikluspargis, minu jaoks väga suur jälle. See oli mingi 5- 6 kord. Täpselt lugenud ei ole :D. Tore oli. Järgmine päev lebotasime niisama rannas. Mingi 1 ajal helistasin isale, et tuleks järgi. Tartus oli :D. Oleks peaaegu pidanud Otepäält 12 kmi jala sprodikotiga koju tulema. Polekski tegelt hull olnud, lihtsalt mul oli eelmisest päevast kerge kuumarabandus. Saatsin neiud bussijaama, vaatasin sõiduplaani. Õnneks tuli 15 minuti pärast buss, mis viis mind Valgjärve. Ehk siis 12 km- ist pidin kõndima umbes poole ainult. Mõnus jalutuskäik oli tegelt.

Pmst ongi lühidalt kõik huvitavamad asjad räägitud. Ma magama varsti. Homme peab 6.30 tõusma.. :)

Põlev pirnipuu ja alumiinium kuubis

Ehk isa meenutused haiglas veedetud päevadest.

Pole ammu siia sattunud. Vabandan. Kooliga on olnud kiire plus igatsugu muud "head ja paremat".
Kust siis alustada..... Peaaegu on suvi. Veel viimased kolm arvestuste päeva ja siis lõpetamine... Mulle meeldib see väga. Nii suur tahtmine on puhata, aga mis on vale on see, et ma ei oska enam. Mul oli reede vaba ja ma ei osanud oma ajaga midagi peale hakata. Aga tööd on siiani muidugi kohutavalt palju olnud. Väga killer.

No ja siis see, mis pealkirjas mainitud sai ja siis kutt, keda ma põhimõtteliselt sügisest vaat et peaaegu isegi armastanud olen (või siis meeldis ta mulle ikka väga väga väga...) on omale kuskilt naise saanud... Kuigi ta teadis minu tundeid küll.. Nojah, samas, mis ta neist ikka nii väga hoolima pidi.

Aga eilne... :D Deivi sünnipäev. Oeh jah.. Asjad läksid natuke valesti. Mul ei olnud plaanis täis jääda, aga Jane ja Pleksner suutsid mind ikkagi täis joota lõpuks. Ma mäletan kõike ja kõik on korras, aga lihtsalt... Jane oli mingi 11 ajal juba omadega segi. Aga noh.. Kõik lõppes (minu jaoks) hästi. Rasmus tõi mingi hetk koju ära, Deivi tuli kaasa :). Ja täna hommikul kell 8 üles ja autoga koju. :D Ja siis passisin pmst terve selle ilusa päeva toas, sest Henry ei tahtnud õue minna ja ma ei saanud teda ju üksi jätta. -_-

"Võtsime Deivi sünnipäeval Janega ühe pitsi mõeldes mina XXX'ile ja Jane ühele oma crushile. Ma otsustasin ära, et see oli viimane pits, mis ma XXX'i pärast võtan."
Väike tsitaat msnist.

Üks ebatavaline laupäev

Ja suhteliselt üksik ka. Viimati sai mõne väga hea sõbraga üle 24 tunni tagasi räägitud. Täna räägitakse aind niipalju, et küsitakse uurimustöö vormistamist minu käest... Nojah.. Ega ma väga selles mõttes puudust ka ei tunne. Suht messed up on praegu..

Niitsin täna palju. Peaaegu terve õuega sain valmis. Homme veel natuke ja siis.. Kui ma jõuan.
Niitmise ajal avastasin, et jah, ma ei oska jälle enam nutta. Seda on varem ka olnud... Pisarad tulid silma küll, aga et nutaks, ei. No mina olen täiskasvanud inimene, mina saan hakkama, aga Henry.. Aga mis sest ikka.

Mis mind viimasel ajal natuke häirima on hakanud on see, et inimesed ei ole kunagi kohal kui mul neid tegelikult vaja läheb. Näiteks nagu praegu... Nad on alati siis kohal kui mul otseselt vajadust ei ole. No muidugi on alati tore sõpru näha ja nii, aga kui oleks nende tuge vaja, siis neid ei ole. Kas mul on halvad sõbrad? Ei tea...

Mis on hea on see, et ma ei pea veel homme Henryst lahkuma. Ta tuleb minuga Tartusse kaasa. Esmaspäeva hommikul tuleb ema talle järgi. Henry näeb homme muidugi kõik linna võlud ära: saab linnaliini bussiga sõita ja pärast läheme koos poodi.

Ja mul muutus kurgus kibedaks...

Ema süda ehk miks näen ma igal pool nukraid inimesi?

Ta seisis bussipeatuses nagu igal hommikul. Juba paar kuud sõitis ta igal hommikul kooli bussiga. Ema oli laksnud tal selleks puhuks osta endale kuukaart. Igati tarvilik asi tegelikult. See hommik oli kevadiselt jahe. Päike paistis küll, kuid päris t- särgi väel veel ringi ei oleks jooksnud. Ta vaatas peatuses olevaid inimesi: ikka ja alati need samad näod. Mitte kedagi uut. See sama vanem mees oma disainitud habemega, noor kutt, kes läks kooli, 40- ndates suurt kasvu naisterahvas, seljatagant ilus ema. Tuli üks buss, viis pooled inimesed ära. Tema buss jäi nagu alati natuke hiljaks. Ta ei pidanud enam isegi bussi numbrit vaatama, aga tundis enda oma ära sees istuvatest inimestest. Ta astus sisse. Kõik need samad näod.
Seda suurt lillas kostüümis naist, kes alati teised kasvõi pikali jookseb, peaasi, et esimesena uksest välja saaks, täna ei olnudki.
"Ongi rahulikum," mõtles ta.
Ülejäänud olid kõik olemas, ka see noor ema oma väikese lapsega. Selle ema juures oli midagi, mis talle silma jäi. See ema tundus kuidagi nukker, väga nukker ja see süvenes alati, kui ta vaatas oma lapse poole. Last vaadates tuli emal ka naeratus näole, mis muutis ta veel kurvemaks. See ema oli ilus oma kurbuses, aga ta oleks kindlasti olnud ilusam, kui ta oleks naeratanud.
Laps oli nagu laps ikka, aga ka temas oli midagi, mis ei olnud väga tavaline. Ta oli kudagi väga vaikne ja rahulik, vaatas enda ette. Ka tema silmades läigatas mingi kurbus. Laps oli küll veel väga väike, maksimum 3- aastane, aga juba tema tundus olevat näinud midagi väga kurba.. Või siis oli see talle ema küljest külge hakanud.
See ema lapsega huvitas teda väga. Ta mõtles ja nuputas, mis võis olla juhtunud sellel emal sellist, et ta nii nukker oli. Ja just lapsega seoses...
Nagu kõik ülejäänud, oli ka see ema oma lapsega alati bussis kuni ühe hommikuni, mil teda enam ei tulnud.

Martyr of the free word

Istun hetkel oma kodus köögis ja teen süüa. Kõrvalt kirjutan siia. Kõht on juba suht tühi ka. :D

Täna jõudsin palju, väga palju uurimustööst ära teha. Ainult enda ja ema kohta on veel vaja asjad kirja panna (ema kohapealt tegelikult korrastada) ja kokkuvõtte ja resümee ja lisad teha. Suur osa on juba seljataga. Ainult lugema peaks ka kunagi. Ma arvan, et ma jätan homse kooliteatrifestivali ära, et tegeleda kooliasjadega.

Ma hakkasin seda mõtlema, et on põhimõtteliselt viimane nädal ponnistusi ja siis on suvi. See süstis meeletult motivatsiooni kusjuures. Pidada veel natuke vastu, kaasaarvatud arvestused ja ongi selleks korraks jälle läbi. Väga mõnus... Samas nüüd kui ma hakkan mõtlema, mida ma terve suve teen? Ma olen suht töönarkomaniks muutunud juba vist :D. Ma ei oska oma vaba ajaga midagi peale hakata.

Kujutan samas ette, et järgmine nädal tuleb meeletu. Meil on reedel kevadkontsert ja Keerberg paneb niikuinii nisukese tambi peale, et hoia ja keela. Iga päev proov.. Suht kindel selles. Esmaspäev, kolmapäev ja neljapäev kindlasti. Miks peaks teisipäev erand olema? Kui meil kategooriasselaulmine oli, siis oli ju ka iga päev proov....

No igatahes, ma vist süvenen jälle oma uurimustöösse. Viimased viited tuleb paika panna.

ERNI

Järjekordselt istun ERNI tunnis tegevuseta. Või noh, mitte päris. Ma ju kirjutan siia ja msn on lahti.. Siiski tundub, et olen täiesti tegevuseta. Peaks lugema? Peaks. Võiks ju aega kasulikult ja eesmärgiga ära kasutada. Samas ei ole mitte mingit tahtmist.
Tahaks lihtsalt juba koju ära (kuigi täna tuleb mul natuke ka kodu karta.. Aga eks näis. Mulle ju öeldi, et ole tule midagi hullu..). Tahaks, et kool oleks juba läbi. See on nagu mingi vampiir, kes imeb minust välja kõik jõu, energia ja tahtmise ning motivatsiooni. Tahaks minna sõpradega välja, tunda end korraks vabalt. Ma tean, et viimasest korrast ei ole veel isegi nädalt möödas, aga ma hakkan ergutust järjest tihemini vajama.
Või siis tahaks lihtsalt magada. Magada kaua ja vahepeal ärkamata.

Ma avastasin, et ma olen mõnedest inimestest jäänud kaugeks. Isegi väga kaugeks.. Aga ma lohutan end selle mõttega, et oma blogi kaudu ma suhtlen tegelikult nendega.

Aga ma lõpetan selleks korraks, võtan oma raamatu ja loen viimased 16 minutit.

No faith, no shame

Hmmm.. Mul oli seekord tore nädalavahetus. Reedel käisin Deivi pool. Seal oli lõbus. Väga. Laupäeva hommikul tõi ta mu linna ära ja viis isegi bussijaama ära. Nii armas temast. :D 10nese bussiga koju. Suht spooky oli vahepeal. Üritasin isa kätte saada, no ei võta vastu. Helistan emale, telo väljas. Helistan isale uuesti. Ei võta ikka vastu. Helistasin suht palju. No ei saa kätte. Helistasin õele, ajasin ta üles. Ütlesin, et tšekiks, kas isa kodus ja kui on siis öelgu, et tulen 10nesega. Natukese pärast helistas isa: "Mul oli telefon hääletu peal, et teisi mitte üles ajada." Ma olin teda ju hoiatanud, et ma lähen vara koju. :D
Laupäev möödus suht uniselt. Sellest hoolimata tegin palju tööd ära. Seekord mitte õues, isa pidi üksi hakkama saama. Tegin ajaloo esitluse ära, uurimustööd sai vist 8 lkd kokku juba (njah.. esitamine ka suht 2 nädala pärast). Inka...
Täna lugesin suurema osa "Tõest ja õigusest" läbi. Umbes 200 lkd veel (aga ega ma täna veel lõpetanud ole).
Ja nüüd asi, millest ma tegelikult rääkida tahtsin.
Isa lõhkus lauta, mina lugesin, ema tegi ristsõnu, õde vaatas telekat vist.. Või sõid sa? Ma ei mäleta täpselt :D. Mingi hetk pistab isa pea esiku uksevahelt sisse: "Ma leidsin lakast pardi (me kõik kuulsime Mardi, mis on juhtumisi mu onu nimi ja võite arvata kui veider see meile tundus) pesa. Munad kõik sees. Part lendas ise minema, kui katus alla tuli." "Ooda mis Mardi?" "Pardi jah!" "Aaa pardi! Ma kuulsin Mardi." Läksin õega õue. Isa otsis terved munad välja. Siis nägime, et osades munades olid juba embrüod arenema hakanud. Kõik veresooned oli juba olemas ja mõnes tibatilluke part sees... Viisin munad siis ära kraavi taha. Mis nendega ikka teha. Lihtsalt jube kahju hakkas. Minu käes oli viis väikest elu, viis ja mina tapsin nad. Julm oli neid niiviisi maha panna ja sinna jätta. Kui tühine on ikka ühe üksiku elusolendi elu. Keegi lammutab lauta ja pojad jäävad oma vanematest ilma ja siis inimene veel surmab nad oma käega. Okei, seal oli veel ntks linavästriku pesi, aga neist mul ei ole nii kahju, sest neid mune ei hoidnud ma oma käes. Ma ei tundnud nende soojust, ei tundnud nende raskust. Need munad olid veel täiesti soojad, kui isa nad minu kätte andis. Viis sooja valget elu, mis mina maha panin ja nad muutusid külmaks ja nad ei saanud kunagi elada oma väikest pardi elu. Suht hull, et ma niiviisi neid taga nutan? Jah, on küll, aga selline elu ja surma küsimus on mind ammu juba jälitanud, niiet see oli veel üks tõuge, mis mind sellele küsimusele lähemale viis.

Kirjandus

Ilmsegelt siis, kui mina rääkida tahaks või oleks selleks valmis, siis mind just ei küsita. Õpetaja palus meil kirjutada Tuglase "Maailma lõpu" teemal midagi... Midagi, mis selle jutuga seoses tuleb. Mina kirjutasin suht ühiskonnakriitilise teksti ja olin täiesti valmis seda ette lugema ja just siis ta ei küsi mind. Siis, kui ma ei taha, et ta mind küsiks, siis ta küsib.. -_- Murphy seadus. Aga oma tektsi ma avaldan ikkagi, avaldan siin. Mina lähtusin tegelikult teemast "Täiuslik armastus võib inimese hävitada".

"Reaalses elus pole täiuslikku armastust olemas. Ebatäisulikus maailmas lihtsalt ei saa olla midagi täiuslikku. Me võime mõelda küll, et on, aga varem või hiljem hakkavad ebakõlad siiski välja tulema. Kui ei ole täiuslikku armastust, siis ei saa see ka hukatusse viia. Armastus, mis ei ole mõeldud jääma, viib niikuinii hukatusse. Kuhu kurat me jõuaks, kui me hakkaks nüüd kõigi eest oma elu andma? Inimkond lihtsalt sureks välja. Mõistuse juurde on ka vaja jääda.
Igatahes... Teema juurde tagasi.
Raamatutes täiuslik armastus eksisteerib ainult tema tegelikule olematusele. Inimene ei kirjutaks, ei igatseks selle poole, kui see olemas oleks.
Nö. täiuslik armastus tapab jah. See hakkab lämmatama, lõpuks ei ole enam ei õhku ega iseennast, kes elada võiks, kui antakse ära endast kõik... Siis on kahe inimese asemel üks. Kas see on hea? Ei. Te võite pidada mind isekaks tõrpaks, aga isegi armastades peaks inimene jääma iseendaks juba kasvõi sellepärast, et see teine inimene ju armus sinusse kui erinevasse isiksusse, aga kui antakse ära kõik, saadakse üheks, siis sisuliselt armastatakse iseennast (ja siit tuleb välja, et terve inimkond on egoistlik ja enesekeskne). Teine aspekt, miks jääda iseendaks on sõbrad ja perekond. Suur armastus võib kunagi otsa saada, aga nemad ju jäävad. Aga kuidas saavad vanemad armastada kedagi, kes on neile võõras, muutunud, nagu ei olekski see enam nende laps. Ja pühendudes ainult oma armsamale, jäävad sõbrad tagaplaanile ja lõpuks võib neist lihtsalt ilma jääda. Juba sellepärast on hea, et täiuslikku armastus ei eksisteeri (kuigi oma sõprade unustamist küll). Inimkond on oma armastuse otsinguil hulluks läinud. Ilmas on palju olulisemaid armastuse vorme kui see on kahe võõra inimese vahel. Minu arvates on ja jääb veri paksemaks kui vesi. Ma ei eita armastust ja tahan ise ka olla armastatud ning armastada, aga ma ei leia, et sellepärast tuleks unustada iseennast ja neid inimesi, kes tegelikult loevad."

Vot. Aitäh teile, mu sõbrad!

Nukker tüdruk bussipeatuses

On kaunis kevadine õhtu. Kell läheneb seitsmele. Päev on olnud sel korral üllatavalt soe arvestades viimase aja ilma.
Ema ja ta kaks tütart hakkavad kohe linna poole sõitma. Ema läheb öövalvet tegema, vanem õde läheb praktikumi esmaspäeva hommikul ja noorem õde kooli. Asjad on koos ja naispere istub autos.
Sõit sujub kruusateel raputavalt. Kaua aega ei ole vihma tulnud, tee on kuiv ja kergelt treppi läinud. Teel on suured kivid, mis hööveldamise käigus lahti tulid.
Keegi kolmest ei taha väga minna. Maha jäi koju ju armastus ja pere pesamuna, kellest kõik hoolivad rohkem kui kellestki muust.
Jõudnud asfaltteele, lisab ema gaasi. Sõit läheb kiiremini ja sujuvamalt. Vaikselt hakkab kostma ema ja noorema õe omavahelisi nalju. Vanem õde kuulab muusikat.
Kuna autoraadio ei tööta esindusepoiste ebakompetentsuse tõttu, otsustavad esiistme rahvas (ema ja noorem tütar), et peab ise muusikat tegema. Nad hakkavad koos ümisema viisijuppi.
Esimene peatus viib neid rahaautomaadi juurde, kus ema võtab raha välja, et anda oma tütardele, et need saaks ikka nädala üle elada. Juurde on arvestatud ka tuleva nädala muud kulud.
Sõit jätkub, päike paistab silmaauku ja noorem tütar kurdab, et see disko, mis puudevahelt paistev päike tekitab, on äärmiselt ebamugav. Paistku siis juba otse näkku. Ema ei oska muud vastata, kui et tema ei saa midagi parata. Tütar muigab ja nõustub.
Vahepeal sõidetakse nagu nii muuseas kiirendamata mööda mõnest teisest sõidukist (emal on jalg kohati ikka suhteliselt raske).
Eemalt hakkab paistma bussipeatus. Esiistme rahvas teeb nalja edasi, vanem tütar kuulab endiselt oma kõrvaklappidest muusikat.
Bussipeatus jõuab lähemale. Nii ema kui ka noorem tütar jõuavad märgata ühte nukrat tüdrukut bussipeatuses, kes ootab oma bussi tulekut, milleni noorema tütre teades on veel päris palju aega.

Telekas ja klaas šampust.

Unustasin eile kirjutada. Vast ei ole hullu... Suht kiire õhtu oli ka.

Igatahes. Olen maal. Eile siis viimaks tähistasime kodus ka minu 18. sünnipäeva. Tegime minu toodud šampuse lahti. Henry tahtis ka.. Alguses muidugi arvas, et see on õlu. Eksole... Tema sai lõpuks ikka mahla.

Hetkel joon ka selle jääke.. :D Igatahes, täna oli jälle meeletu tööpäev. Alustasin juba vist kuskil 11 ajal lõkke tegemisega. Sain kanda lauda lõhkumisest tulnud sodi lõkkesse. Vahepeal läks natuke liiga kuumaks.. Eemal seisnud põhk läks põlema. Läksin seda kustutama, mõtlesin, et tõmban käega (kinnas ikka käes jah) laiali, aga polnud piisavalt kiire. Sain põletada. Käsi on nüüd siis epileeritud :D. Igatahes, tule sain kustutatud. Korra läks veel põlema, aga isa kandis ruttu lõkkesse.
Pool risu sai põletatud.

Siis tuli õde ka külla. Polnud teda päris kaua näinud.. Natuke võõraks olime isegi jäänud. Igatahes.. Tore oli. Käisime pärast teda koju viimas. Kohtusime ta mehe emaga. :D Tore ema oli. Imestas, et me nii noored inimesed oleme. Käisime vanaema juures ka.

Mingi seitsmest sain õppima ja nüüd siis hakates seda kirjutama, lõpetasin (ehk mingi pool kümme?).

Ja tegelikult on see meeletult mõttekas postitus. Kirjeldus minu päevast. :D Suht igav. Andke andeks (eriti Heike, kellega me rääkinud oleme, et päevade kirjeldused on igavad :D).

Laiskus

Ma kirjutan homme.. Ma täna ei viitsi.

Aga vb kirjutan täna ka midagi.. Kirjutaks nüüd nii, et kui mingi kirjaviga tekib, siis ma seda ära ei paranda. :D See on see, kui sa oled üleväsinud ja palliga piki nägu saanud. :D

Aga jah, kuidas ma palliga näkku saind? Käisin võrgutrennis täma. Sain palliga siht täie litiga näkku. :D Vere lõi vala ninast. Ei ole hulle. Tegelt täitsa tore oli. :D Ma ei ole ausal ka mingit sado- maso, aga üdkokkuvõttes oli fun. :D Ajud on suht pehmed. Ma ei teagi, kas selles, t ammu poe midagi füüsililst oma haiguste ja muu crapi pärast teinud, või lihtsalt.. Ei Ma ei tea. Ärge pange ülds tähele.

Vot... Kui ma oma juttu üldse ei parandaks, siis ta näeks umbes selline hetkel välja. :D Suht hull.

Issand, kui mõttekas tekst. :D Pole vist ühtegi nii mõistlikku postitust veel. :D

Aga hüva. Homme kirjutan kui koju jõuan, vb...

Täna on mul paljust kirjutada.

Täna läheb kõik valesti... Kõik, mis mulle on kõige kallim, hävineb. Just see kõige kallim. Need purunevad, kaovad või siis lõhub need keegi teine. Palun, ärge pärige kogu aeg nii palju! Kõigile ma niikuinii ei räägi ja ülejäänutele räägin ise kui tahan. Ma ei kannata enam seda uurimist ja puurimist. Ma ei jõua enam teha nägu, et kõik on korras! Laske ma olen ka omaette vahepeal. Inimene peab olema vahepeal ka üksi. Mul on vaja hingamisruumi. Varsti ma lihtsalt muidu lämbun. Minul on seda veel eriti vaja. Ma tunnistan, et ma olen üksik hunt. Ma olen harjunud olema oma muredega üksi. See, kui alalõpmata päritakse, ei pane mind rääkima. Vastupidi. See tekitab vastumeelsust. Ma pean saama olema omaette.

Ja vahel peab ka ju saama auru välja lasta.
Tänane on üldse kuidagi vale. Alates ööst. Meeletud valud, pidev õhtusöögi väljalase suu kaudu... Kooli ei jõudnudki. Loogiline. Siiani on kergelt halb olla. Kedagi (peale mõne erandi) ei paista väga huvitavat. Ainult öeldakse mulle halvasti ja ollakse õelad. Miks mitte... Ja siis läheb katki mulle kõige kallim asi (jah, vb olengi materjalistlik, et seda taga nutan)

Kui vaid saaks eemale... Tahaks ka lihtsalt nutta.. Unustada. Saada eemale. Saada see endast välja. Selle kevadega on jälle maru palju s*tta selga kogunenud. Nagu alati just kevadel. Ma mitte ei taipa, miks just alati kevadel.

If I try, can I find solid ground? Or am I just wasting time?

Nüüd ma olen juba jupp aega niisama arvuti ees istunud.

Taevas keerab tumedaid pilvi. Varsti hakkab vist sadama. Olgu, peegeldabki minu tänaseid tundeid.
Ja peaks õppima hakkama. Homme vist siiski kooli. Tervis hakkab vaikselt lubama.

"Kuid suvisel õhtul, kui päike kaugel loodes laskub ja künkad punaga katab, peatun saua najal, ning ääretu igatsus täidab mu rinna.
Tahaksin heita kummuli maha, tahaksin palvetada päikese poole:
Oi maailmade valgus, võta mu valu oma kiiresse, vii mu igatsus merede taha!
Olen väike ja võimetu, kuid kui ma ei suuda seal elada, lase mul surra vähemalt seal!
Võta mu valu oma kiiresse, vii mu kurbus merele nimetule, nimetule saarele- kaugemale kui uni."

Ka mina tahaks ära merede taha, aga mitte armastatu juurde, vaid lihtsalt kõigest eemale.

Reede

29. aprill

Mul oli täna sünnipäev. Sain siis ametlikult Eesti täieõiguslikuks kodanikuks. Mis tunne mul on? Ei olegi väga mingit tunnet. Nagu poleks midagi muutunud. Kõik on sama. See on kõigest number. Ma ju olen ikkagi see, kes ma alati olnud olen.
Päev ise oli tore. Sain päris palju komplimente (jah, eks ma olin vaeva ju ka näinud) ja õnnesoove ma üldse ei mainigi. Nüüd peaks küll õnne rohkem kui elu lõpuni olema.

Aga öösel tehti mulle awesome üllatus. Heategevuskonsterdi vaheajal hakkas J mind seebitama, et läheme Püssi, homme teda koolis ei ole, aga ta tahaks ikkagi mulle õnne soovida ja mind kallistada. Seebitas ja seebitas... Sai mu nõusse. Ma muidugi ütlesin, et eks näis, kas sisse saan. Nad maru karmiks läinud. No läksime siis.. Saime sisse, kein problem. Kõik ostsid jooki ja D hüüdis korduvalt üle Püssi mulle alakas. Veider, et keegi õiendama ei tulnud? Njaaa... Kell sai 12 ja järsku ütleb maja bänd, et on tiksunud uus päev ja meil on sünnipäevalaps Sandra. Siis ilmusid D ja L koogiga, terve Püss laulis mulle õnnesoovilaulu... Lihtsalt ülim üllatus. Ilmselgelt tulid mul pisarad silma, emotsionaalne nagu ma ju olen. Hiljem tuli välja, et neil oli kõik personali ja turvadega räägitud. Lubasid, et mingit jama ei tule ja väitsid, et ma olen ainuke alaealine. :D Ja right. Aga üllatus neil õnnestus.

Tegelikult istun hetkel Türil elutoas. Telekas mängib viimased minutit. Kohe keeran magama ära... Siiani on siin tore olnud. Vanavanemaid on ilmselgelt väga tore näha! Sõime õhtusööki ja tegime nalja. Kõvasti. Rääkisime niisama. Tuunisin nende plasmatelekat :D. Sain sünnipäevaks pääääris palju raha... Ma ei julge seda vist ümber arvutadagi... Ja nad andsid ka mulle natuke (paar aastat) hilinenud 9. klassi lõpukingituse üle: hõbedast sõrmus kolme suure valge kiviga. See on väga ilus, ma ainult ootan juba esmaspäeva, mil mult küsima hakatakse, kellega ma vahepeal kihlusin :D.
Homme siis hakkan neid uurimusliku töö teemadel pinnima. Kusjuures juba täna sain uusi ja väga olulisi fakte teada. Nimelt mu kallis vanavanaisa Boris oli oma nime eestistanud Peeter Kaldreks. Hea, et viimaks teada sain. See on ülimalt oluline. Saan veel midagi kiiresti välja uurida.

Igatahes... Ma teen nüüd oma voodi ära ja lähen magama.

(kell 22:26)


Vot. Tahtsin kirjutada, aga kuna Türil vanavanemate juures internetti ei ole, siis olin sunnitud niisama üles kirjutama ja siis nüüd, kus kodus olen ja netile ligi saan, postitama.
Muide.. Mind on hakanud Elisabeth Bàthory asi tõsiselt huvitama..

Ja sõnu polegi vaja...

Kuidagi... Kõik tuleb meelde selle lauluga: lapsepõlv, mängud, rõõmud, kurbused, see, mis oli aastaid tagasi, mis oli kuu aega tagasi, mis oli eile... Kes olid minuga, kes mind jätsid, kes mind vihkasid ja keda mina vihkasin. Kuidas ma kohtasin oma uusi sõpru, ka neid, kes on minust nüüd kaugenenud, need, kes tulid tagasi, need kes jäidki kadunuks. See, kuidas ma väiksena nutsin, see, kuidas ma naersin, kuidas ma iseendasse ära kadusin ja kuidas ma seda teatud vahede tagant uuesti ja uuesti teen. See, kuidas ma pidevalt tundsin mingit deja- vu'd, see, kuidas kõik tundus uus. See, kuidas ma lapsekingadest välja kasvasin, kuidas ma tulin uude kooli. Sain jälle uusi sõpru, enamus jäid alles... Kuidas ma siin kellestki sügavalt sissevõetud olin ja vb olen siiani.

Kõik...

Perfect... You are just perfect

Suht väsinud olen. Karm tööpäev oli (ja ilmselgelt mu haigused ja pikk paus füüsilise töö tegemisel võtavad oma lõive). Mis ma tegin siis? Vedasin laudast kõik vana põhu välja, lõhkusin kahe palja käe, kangi ja kirvega kivikeldrit koos isaga. Sain napilt alt ära, kui lagi sisse vajus. Sellega oleks võinud olla kaks tagajärge olenevalt mu täpsest asendist: kas oleks jalgadega pahasti praegu.. Või siis üldse ei kirjutaks. Õnneks ei juhtunud kumbagi. Jalad on terved ja kirjutan.
Värvisin ka oma ratta aerosooliga üle. Käed olid hõbedased, sest ma ilmselgelt ei taibanud kohe kindaid kätte panna ja no isal ei olnud värvilahustit ka ju. Ilmsegelt mitte. Aga peale paari kätepesu ja nühkimist.. On maha tulnud põhimõtteliselt. Hea seegi.
Ja ratas näeb ka natuke viisakam jälle välja.

Oeh.. Homme saab veel kodus olla natuke aega. Kuskil pool kuus jõuan linna. Mis mind siis homme ootab? Lapsega kodus, teen saksa kodutööd, peaks "Ruthi" lugema... Siis linna jõudes Leelo poole korraks... Ja siis mingi hetk öölaulupeole. Jah...

Natuke väsinud, tüdinud ja pettunud olen, aga noh... Mis seal ikka. Lohutan end sellega, et vb mõnel on veel hullem... Hea lohutus jah.. Tahan teistele halba.

Haribo macht Kinder froh und Erwachsene ebenso

Laupäev. Kodu. Väsimus. Ooojaaa... :D
Eile oli mu sünnipäeva pidamine ju. SEE OLI VÕIMAS! Übervõimas. Mu elu parim sünnipäevapidu (kui arvestada seda, et neid on vähe olnud ja põhikoolis koos inimestega, kellega koos olemist just väga ei nautinud, siis ilmselgelt)! Loomulikult muret on/oli ka parajalt sellega, aga paistab, et kõik lõpuks siiski sujus. :) Ja nii tore on lugeda peamiselt face'ist, et ka külalistele meeldis. Ahhh... Ja kingitused on ka superhead! Eriti see roheline kastekann :D. Ja ka Rembrandt meeldib mulle väga. Motivatsiooni kohe palju rohkem. Aitäh kullakesed! Ning aitäh ka kõigile teistele, kes te kohal olite või aitasite kuidagi seda pidu korraldada või isegi kui olite mõttes meiega :D. See õhtu oli täis lõbu, sõrpu ja head muusikat niiet siia kirjeldust kirjutama hakata on lihtsalt võimatu. Undescribeable.

Nüüd olen siis kodus, maal. Ülimalt väsinud, sest ega ma siis magama saanud minna. :D Pidin ju vennaga jalgpalli mängima minema, oma ratta korda tegema (mis jäi ikkagi veel pooleli) ja oma isa aitama vana lauta lõhkuda. Jah, ma olengi nii mehine :D.

Ma arvan, et tänu lühisele, mis väsimus mu ajus on tekitanud, ma vist lõpetan.
Muide, Triinu, aitäh kummikarude eest :D :D. Need meeldisid mulle väga xD.

Always searching for this that which doesn't excist.

5 päeva on siis vahet olnud. Mis toimunud on? Palju. Kuna täna oli laulupeo ülevaatus, siis olid meil ka eelnevad kaks päeva pikad proovid, aga need tasusid end vist ära. 10-st 10 punkti. Pole paha.

Mis veel...? Meeletu väsimus. Ja mul jooksis mõte vist lootusetult kinni. Suht mõttekas postitus jah.

Tahan ja tahan nüüd taevaste taha.
Selleks mul sindki on vaja.

Old lovers live it all a new.

Kevad peaks ju olema aastaaeg, kus kõik tärkab ja päike paistab ja siis tuju läheb heaks ja tuleb kevad südamesse. Right? No?

Oh well.. To me it seems that it's not. Tunnen end päris kehvasti. OK, üks põhjus on mu tervis- köha ja nohu, mis üle ei lähe..., pea valutab, päris suht väga väsinud. Ja siis...

Tahaks olla kogu aeg rakkes, nii, et ei jää aega oma mõtteid mõelda, isegi hingata mitte. Kuigi ma tean, et mul selleks jõudu ei oleks, aga ma tahan ikkagi. Ma ei suuda enam olla oma mõttete keskel. Ja teine asi, kui seda ei saa, siis tahaks lihtsalt kuskile kaugele ära.

Ja ma avastasin, et ma olen liiga avameelne siin, täiesti avalikus blogis. Nüüdsest kirjutan ma vähem (kui ma suudan sellest ise ka kinni pidada... ma tihti oma endale antud lubadustest ei suuda). Kui huvitab, küsi ise, kuidas mul tegelikult läheb.

Ja nüüd hakkan ma maale oma trenniriideid kaasa võtma ja lähen igal õhtul jooksma. Praegu tahaks ka minna, aga pole riideid, linna jätsin. No ja tossudest rääkimata. Ma ei tea väga miks, aga mulle on väga hakanud meeldima trenn.. Kuigi mingeid põhjusi ma aiman
1) see lihtsalt aitab mõtteid eemal hoida
2) see tekitab ülihea enesetunde pärast. Alati peale trenni on väga mõnus olla.
3) see aitab jah, mõtteid eemal hoida, samas aitab ka nii mõndagi selgeks mõelda, kui seda üksi teha.

Jah, ma usun, et vist on saamas kõik... Ma leidsin ühe motiveeriva pildi Leelo (ma ei mäleta enam millisest tema kolmest :D) blogist. Ma kasutan seda, ma usun, et sa ei pahanda, Leelokas.



Vb peaks siis mõnest teatud asjast lahti laskma?