Kell on palju...

Jah, aga ma tean, et ma ei maga niikuinii. Lähen voodisse, magama ei jää ja hommikul olen kell 8 juba üleval. Hull puhkus mul. -_-
Aga mis siis viimasel ajal olnud on.. Kooli teemat kommenteeriks niipalju, et kui alguses oli nagu arvamine, et ega see viimane nädal on mõttetu, keegi midagi ei õpi.. No tule taevas appi! Selline tamp peal, et anna minna. Vaheajaks ka paras hunnik asju teha... Mata, bioloogia referaat, kirjandusest ma üldse ei räägi... -_- Ajalugu.

Ja ma ei suuda siin enam istuda! Selles mõttes, et ma tahaks teha midagi füüsilist.. Trenni või tööd, aga no ei või! Ära keelati. No ma saan aru jah, peale iga suuremat (kasvõi ainult 5minutilist) pingutust võtab mul mega kaua, et taastuda ja olemine on äärmiselt kehva.. Aga ma ei oska niisama istuda... Kõik kohad valutavad ainult... -_-

Ja kes on see, kes hakkab kell 10 õhtul endale suurt söömaaega valmistama ja siis veedab sama kaua keraamilist pliiti pestes? Mina :D. Suurepärane.

Homme (või täna....) Tartusse ikkagi. Vanemad suht lahedad.. Mainisin, et mind on kutsutud, kusjuures ise ei olnud plaaninud ka kuhugi minna aastat vahetama. Ema ütles ära, et "mis sa nende penskaritega ikka istud." Isa ka, eks sul oma noortega ole lõbusam, siin sul hakkab raudselt igav. Kusjuures.. Jah, on tore minna.. Samas ma ei oota seda nii väga.. Eelmine aasta põlesin soovist minna kuskile pidutsema. Seekord mitte väga.. Vanaks hakkan jääma.. :D Ei, eks tore on ikka.. Aga ma ei tea.. Ah, ma tõesti ei tea! Mis vahet seal niikuinii on....

Jah.. Olgu. Ma olengi väga kõikuv praegu. Ebastabiilne.. On asju.. Millest ma siin ei räägi. Troll! :D Ääküll, tegelt on see tõsi, ei räägi jah.

Aga noh.. Kõike head ja head uut aastat siis! Loodan, et uus tuleb meile kõigile parem. Ja kes julgeb mainida maailma lõppu.. Saadan ööbikuid kuulama! :D

Walls keep falling down

Veel paar hetke tagasi mõtlesin ma kirjutada ühel teatud teemal, surmal. Siis ma mõltesin natuke ja avastasin, et see oleks lapsik. Miks enam urgitseda välja vanu asju. Mis möödas, see möödas.
Kogu sellise arutelu tekkimise tegelik põhjus on see, et Diana ütles mulle mõni aeg tagasi lause, et "nimesed saavad alles siis asja väärtusest aru, kui see on läinud. " See meenutas mulle jällegi vanaema. Ta ikka käib aeg-ajalt mul mõtteis külas jah.

Tegelikult, praegu on jõuluaeg. Ma ei tohiks nii masendavatel teemadel üldse arutleda. Täna sain vaheajale ka... Olgem ausad, asi on lihtsalt selles, et ma olen väsinud. Väga väsinud.

Täna oli kooli jõulujumalateenistus. See jääb mulle päris pikaks ajaks meelde, ma usun. Ühe teatud vahejuhtumi pärast, aga sellest ma siin ei räägi. See on midagi, mis jääb ainult mulle. Nii palju lihtsalt mainin, et isegi kõige pisem asi, kasvõi üks soe sõna, võib terve su päeva helgemaks muuta.

Tegelikult.. Ma usun, et ma olen õnnelik. Nagu ma juba mainisin, siis lihtsalt natuke väsinud...

Jumalateenistusest saati on kummitama jäänud üks laul... :

You'll never kill the light inside me!

Pühapäev. Arvestuste nädal sai läbi. Läks vist isegi edukalt. Reede läks ka edukalt :D.

Praegu istun oma toas maal. Käisin täna Luunjas. Täpsemalt Saksa ratsatalus Eesti Autismiühinguga jõulupidu pidamas. Nagu alati, oli väga tore :). Seekord tehti mulle üllatus. Jõuluvana hüüab järsku välja venda-õde Henry ja Sandra.Vahetasin siis ka oma kommipaki ühe luuletuse vastu. :D Ma juba kartsin, et ma ei saa see aasta ühtegi :D. Laps on rõõmus! :D 450 grammi kommi! Success!

Ma nägin väga veidrat und... Moodsat küüditamist. Ei olnud väga tore :D Aga noh.. See öö oli üldse veider...

Homme siis uuesti kooli.. Ei viitsi. Ma ei jõua ära oodata vaheaega. -_- Õnneks see nädal, mis nüüd tuleb, on õppimise mõttes võrdlemisi kerge. Aga seda teemat olen ma siin juba korra kommenteerinud. Aitab kah...

Ega mul muud rohkemat ei olegi...

You guys mean the world to me!

I never wanted...

Üks aasta tiksub jälle lõpu suunas. Varsti ongi läbi. Pool kuud veel ja... Ei pane tähelegi, kui ruttu see tegelikult läheb.
Olen üle pika aja kodus. Istun oma toas, naudin teadmist, et õues sajab tihedat lund ja mugin piparkooki. Ma peaksin end tundma praegu võrdlemisi õnnelikuna, vist tunnengi. Ma naeratan rohkem, lollitan rohkem ja seda tänu ühele inimesele. Mind võib kohati isegi koolis või linnas totaka naeratuse saatel ringi kõndimas näha.
Ometi tunnen ma end kuidagi... Tühjana, väsinuna. Eks ma väsinud olen ka. Tunnen, et unetundidest on puudu, aga kui magama üritan minna, siis und ei tule ja kui magada nagu saaks, siis ärkan vara üles (ntks täna juba kell 8), aga koolipäeval on liigagi raske kell 6.45 üles saada. Õnneks nüüd tuleb arvestuste nädal ja enne 10 ei ole mul ühelgi päeval vaja end kooli vedada. Uisutama peaks aga minema... Saaks kaks viite omale juurde. Äkki läheb vaja. Ma kindel ei ole. Lihtsalt läheks näitaks oma näo seal ära....

Igatahes, tagasi pointi juurde.
Eile, oodates hetke, mil ma pidin emale töö juurde hakkama trippima, istusin ma küünlavalgel ja kuulasin muusikat. Vägisi hakkasin üles otsima ikka neid kurvemaid laule. Kas mul on tõesti peal nö pimedusemasendus, mille kohta ma just Perest ja Kodust lugesin? Tundub isegi võrdlemisi loogiline. Koolistress on ka paras.
Õnneks, peale arvestusi on ainult üks nädal jäänud. See nädal tuleb vägagi mõttetu, sest tuleb uus tunniplaan ja vaevalt, et keegi õpetajagi seda nädalat väga tõsiselt võtta viitsib. Jõulude nädal sisuliselt. Ja siis on vaheaeg... Saab selle laadungi korraks oma õlgadelt maha panna ja siis uue hooga eksamiteks valmistuma hakata.. Oijohaidiii.... Igatahes, ma ei plaani ette paanitsema hakata. Vaheajal peab ka muidugi tööd tegema, kui ma tahan ajaloo-olümpiaadil osaleda. Samas, Vana-Rooma teema ei ole just kõige keerulisem.

Ja ma lihtsalt EI SUUDA end sundida kunstiajalugu õppima. Arvestus on juba esmaspäeval.. Aga ma teeks parema meelega kõike muud. Ma tean, ma ei ole ainuke, aga noh, sorry, see siin on minu blogi ja ma kirjutan siia just seda, mida mina tunnen :).

Mul on hea meel, et mu elu hakkab vaikselt paikka loksuma. Ma olen ju täpselt sellel teel, mida ma ise omale tahtnud olen. Ma olen oma valikud ju teinud täiesti ise ja täiesti üksi, vahest teiste arvamust kuulates ja arvestades. Mul ei tohiks olla millegi üle nuriseda, ometi mulle meeldib seda teha.

Selline ma kord juba olen.