Olen täna tubli olnud. Koristasin terve elamise ära, lasin nõud ära pesta, tuhnisin suurema osa õhtust arhiivis ja otsisin vanavanaisa taga, aga vot, mees on kadunud nagu tina tuhka. Pole mitte mingit jälge. Ainult mingi lahutuspaberi leidsin, mis asub kuskil Tallinnas arhiivis, kuhu tuleb sõita, et seda näha ja siis krt teab, kas sellest üldse mingit kasu oleks. Tüütu! Ma ei ole kunagi veel tuhnimisest nii tüdinenud olnud. Aga see selleks...
Hetkel olen... Ei leia õiget sõna. Bitter oleks hea vaste. Mis mõttega proovida veel muuta midagi, kui selle muutmisega ollakse juba kohutavalt hiljkas jäänud? On hilja... Seekord olen mina see, kes seda ütleb.
Tihti on nii, et neil inimestel, keda me igapäevaselt ei märka, on kõige rohkem võimu midagi meie eludes muuta. Aga kui mõelda veel sellele kui me neid siiski märkaks... Kus me siis endaga juba olla võiks, aga kes teab, vb heas, vb halvas.
In this maze, I'm running through the halls of emptiness.
Pole põhjust muretseda, kõik on hästi (veel). Ma olen lihtsalt natuke väsinud ja tüdinenud. Tahaks endale ehitada kooriku, sellise tugeva, nii et kogu see p*sk lihtsalt mööda seda maha jookseks.
Juba kolmapäev... Jah, olen tujurikkuja, aga ma ei taha kooli ja Tartusse minna. Mul on siin pommiaugus niigi hea.
No comments:
Post a Comment