Eksirännak

Segadus siin ja segadus seal.

Olen Türil. Siin on hea. Igatsesin siia. Mitte ainult söögi pärast (sest sellest siin puudust ei tule, kogu aeg aind söömine), vaid kogu selle õhkkonna pärast. Ma olen harjunud siin puhkama ja kuigi ma sain ühe pisikese arvuti endaga kaasa, seda päris mitmel põhjusel, siis motivatsiooni õppida mul küll ei ole. Jah, ma tean, et peab. Äkki homme suudan end kokku võtta.
Ahsoo, siia sõiduga mu usk inimeste headusesse taastus jälle natuke :). Häid inimesi ikkagi leidub ka.

Sessiaeg läheneb jälle. Lõbus... Saaks see juba läbi.. Üritan end kokku võtta. Ma luban, et ma üritan!
Tegelikult pole mul mitte midagi mõistlikku siia kirjutada. Ma ei oska enam blogida. Tuleb see maha jätta vist... Või kuskilt see diip ja filosofeeriv mina üles leida. Eks ma lähen ja otsin siis.

Tsau!

Pühapäeva õhtu kell 6

Kuna eile olid võistlused ja ma pidin selle tarbeks kell 5.40 tõusma ning peale võistlusi oli segadust ja sündmusi veel nii palju (for the record, me võitsime taaskord), siis ma otsustasin täna kaua magada. Umbes kell pool üks sain alles voodist välja.. Aga see ei ole see, millest ma rääkida tahtsin...

Ma avastasin, et ma olen oma unenägudes mingil määral klaustrofoobiline. Ma ärkasin muidugi öö jooksul umbes kolm korda üles ja iga kord, kui uuesti magama jäin, oli uus unenägu ka, aga motiiv kordus neis kõigis.
Esimest unenägu ma ei mäleta millegipärast. Midagi ma nägin, aga ma pole kindel enam, mida.
Teine unenägu... Ma liikusin ringi justkui kuskil väljamõeldud maailmades. Selleks, et ühest maailmast teise minna, pidin ma täitma mingi ülesande ja siis minema läbi väikesest august, kust ma juba oma järgmist sihtkohta nägin. Mida kaugemale ma liikusin, seda väiksemaks need augud jäid. Ja mida väiksemaks jäid augud, seda suuremaks muutus minu hirm nende ees. Mäletan eriti hästi ühte hetke, kus ma seisin ühe augu juures, see oli väike.. Teisel pool seda kitsukest avaust oli mu punapäine põssa, kes kutsus mind sinna. Kuid ma ei suutnud sealt august läbi minna. Ma kartsin. Ma ei teagi täpselt mida, aga ma kartsin. Seda, kas ma läksin läbi, seda ma ei tea, ma ärkasin enne üles.
Kolmas unenägu... See oli pikem, kuid algust ma ei mäleta... Küll aga ma mäletan hetke, kus ma pidin minema sisse kuskilt väikesest nelinurksest avausest ja päästma kellegi ära... Avaus oli pime ja niiske, see oli maa sees (justkui haud). Ma ei tahtnud sinna minna, kuid see, kes vajas päästmist, oli mulle keegi oluline niiet ma lõpuks ikkagi hüppasin sinna sisse. Seal oli käik, mis viis mind kuhugi kohtupidamise juurde (justkui hinge kaalumine ja otsustamine, kas inimene läheb põrgusse või taevasse). Ja ma pidin selle inimese maa peale tagasi tooma, elule. Ma astusin ette ja hakkasin rääkima kohtumõistjaga. Ma vaatasin ringi ja kogu stseen tundus tuttav. Mulle tuli meelde, et ma olin seda varem teinud ja millega see lõppes. Ma vaatasin oma jalgu ning nägin, et ma seisin luugi peal.... Luuk oli väike, just täpselt nii suur, et kui see oleks avanenud, oleks ma sealt napilt läbi pääsenud... Ma vaatasin uuesti kohtumõistjat ja tundsin, kuidas luugid hakkasid avanema mu jalge all. Täpselt nagu eelmine kord...

Puhkus.... või kas ikka on?

Nii, teen ka oma kohustusliku post-sess postituse.
Ehk siis jah, järjekordne eksamisessioon on üle elatud (I think). Kahe eksami tulemused pole veel tulnud, aga loodame parimat. Üldiselt läks hästi, juuksed on peas alles (suuremal või vähemal määral). Noh, kitkumiseni ma ei jõudnud. Ajasin kõigest masinaga natuke.
Uudistest veel nii palju, et kes ei tea, siis ma tegin omale tatoveeringu. Vasakule poole rangluu alla viiulivõti. Jah, see on väga ilus ja ma olen väga rahul, tänan küsimast :).

Jaanuar on siiani olnud minu jaoks isikliku elu poole pealt päris raske. Ma väga pikalt siin ei peatu, ütlen vaid seda, et ma olen selle poole kuu jooksul küsinud enda käest mitu korda, miks põrgu päralt ma seda endaga teen. Siis mul tuleb aga meelde ja ma nean end maa põhja, et ma lasksin sellel nii kaugele minna, kuid teades end, puudus mul ka jõud selle peatamiseks.

Natuke ka nädalavahetusemuljeid (et veidi positiivsemas võtmes lõpetada). Käisin kodus üle mõne aja... Mõnus oli. Ilm oli hea, loodus oli lihtsalt super! Nii kaunist pilti igatsesin ma taga jaa... Täitsa selline tunne, nagu elaks kuskil imedemaal. Päike säras, puud olid nii paksu härmakorra all, et neid endid polnud nähagi. Ainult sillerdavad skulptuurid. Võrratu!
Käisime Henryga kelgutamas. Tema otsustas, et lükkab mulle hoogu. Okei, lükkas ka. Mõtlen, et miks kelk nii vaevaliselt edasi liigub. Vaatan taha, Henry täiesti teadlikult ja vabatahtlikult hoidis kelgust kinni ja lohises sellele kõhuli järele. Ma naersin päris pikalt lunehanges.
Üks igavesti vahva poiss.

(Täna tuleb vist kirjutada. Tundub et sõnade seadmine tuleb päris hõlpsasti välja.)

Edgar, nii armas ja hea

Juba teist päeva kummitab.

2014 siis. Head uut. Oleks võib olla viisakas endast nüüd lõpuks siin ka märku anda.
Ega midagi suurt ei ole. Jõulud möödusid koduselt, aastavahetuse veetsin Tartus nagu ikka. Nüüd on see õnnis puhkeaeg läbi (pühade ajal keelasin endal kooli peale isegi mõelda) ja tuleb hakata vaikselt end sellele lainele ajama. Ühe kodueksami saatsin juba ära, siis lõin korraks käega, lugesin raamatut. Varsti hakkan järgmise asjaga tegelema. Ma luban.

Uue aasta alguses teevad kõik igasugu lubadusi, resolution'eid, mida nad parandavad või muudavad uuel aastal. Olen popp ja noortepärane, ka minul on see olemas, aga vot, ma ei ütle, mis see on. Omamoodi põnev ongi näha, kui ma sellega hakkama saan, kas keegi märkab seda muutust.

Igatahes, nüüd veel väike spurt, siis on jälle natuke puhkust ja veebruaris praktikale. Küllap kõik laabub just täpselt nii nagu vaja.

Olge tublid ja hoiame ühendust.

Nautige head muusikat ka.

Nädalavahetus

Jälle on jupp aega mööda läinud, kui viimati kirjutasin ja peaks vist midagi ütlema? Ei tea... Aju on lühises.
Produktiivsusele ja maailmast arusaamisele ei tule kasuks isa ja õevaheline (liigagi) elav ja emotsionaalne vestlus, kuidas maailma (ja meie valda) paremaks muuta. Tüütab ära juba.

Ja tegelikult on ju suurem osa nädalavahetusest juba läbi... Tahaks selle kiiresti kalopeeriva hobuse seljalt maha hüpata ja lihtsalt OLLA!

Ahsooo.. Kes minuga ballile tahab tulla? Any volunteers? Yes? No? Okay...